Kahe maailma piiril

Iti moodustab veel pisikesi lausekesi nagu "issi läks" ja "tädi kõnnib". Kaurile paistab ta aga lastekeeles rääkivat veel palju enamgi. Arutasime just mehega, kas Kaur on praegu mingis maagilises maailmas, kahe keelemaailma piiril, kus ta saab juba aru kõigest, mida meie räägime, aga ka sellest, mida räägib Iti oma lapsekeeles. 

Esialgu tundub, et Iti on suur troll ja ähvardab ning norib Kauri.

"Ka," ütleb Iti ühtelugu Kaurile. "Ka!" 

Kaur läheb endast välja ja hüüab: "Ei! See on minu oma... söök!" Või siis minu oma... tool või minu oma ükskõik mis asi. Mis iganes Kauril parasjagu käsil on, nii kui Iti ütleb ka!, siis läheb Kaur närvi ja kuulutab eiiiii, see on minu oma. Iti naeratab leebelt ja ütleb edasi, et ka ja ka, mispeale Kauri hääletoon aina tõuseb. Ükskord sõitsime autos vist kümme minutit nii, et Iti, naeratus näol, aina õrritas ja ütles ka ja ka, ning Kaur üürgas: "Eiii! See on minu oma raamat! Ei paku sulle."

Olen aina püüdnud Kaurile seletada, et Iti ei taha su tooli, tal on oma tool, või ei taha su sööki, tal on ju oma söök ees. Aga sellest pole mõhkugi kasu, reaktsioon on sama häälitsuse peale kogu aeg sama, nii et tundub vägisi, nagu... Iti provotseerikski Kauri oma keeles ning meie ei saa sellest lihtsalt aru.

Iti on muidu sellist tüüpi küll, et õrritab ja ajab venda närvi ning ise itsitab. Ta on Kaurilt umbes neliteist tuhat korda hammustada saanud, aga see ei takista teda ise oma sõrmi venna suhu toppima minemast.

Vahepeal siis loobusin Kaurile seletamast, et Iti ei taha ta asju, vaid püüdsin ta tundeid peegeldada: "Sa lähed närvi, sest sa ei taha Itile oma raamatut anda. Sa tahad rahulikult sirvida."

Kaur jäi vait ja kuulas mind mõtlikult. Talle peegeldamine sobib väga ning ta jääb siis tihti vaikseks. Ta ju alles õpib tunnete nimetusi. Olen paar korda nii uhke olnud, kui Kaur ise juba Itile seletada oskab, näiteks poti peal: "Ei, Iti, (ei) torgi mind! Rahulikult istuda." Või kui Kaur oskab mulle seletada, et vihastas klotsi peale.

Täna autos istudes, kui Iti jälle ka seletas ja laialt naeratas, et venna karjuma hakkas, küsisin Kaurilt: "Millest Iti sulle räägib?"

"Toolist," ütles Kaur ja patsutas ägedalt oma turvatooli. "Iti räägib minu toolist."

"Ka," ütles Iti kõrvalt ja vehkis käega.

"Eeeiii! See on minu oma tool!"

Iti esimene lause

Iti ütles täna oma esimese lause! Kolmesõnalise! Alati, kui neile eine ajal puuvilja annan (Kaur on küsija ja puuvilja valija), teen selle pooleks ja küsin alati Itilt: "Iti, kas sina tahad ka banaani/ploomi/pirni?" Ja kui Iti näost särama lööb ja käratsema kukub, nunnutan talle puuvilja lõikudes: "Kas tõesti sina tahad ka, preili? Muidugi sina tahad ka!"

Sajal juhul sajast Iti tahab puuvilja, nii et seda poleks vaja mitte kunagi küsida. Aga ma teen seda lihtsalt kõnefooni suurendamiseks. Tundub nagu väike asi, aga nädalas on see kokku mitusada sõna rohkem, mida laps kuuleb ja millele reageerida saab.

Ja täna sirutas Iti oma kahvli ette ja ütles: "Ma ba tahan!"

Mul olid pisarad silmis. Meie Iti on rääkiv laps mis rääkiv laps!

Kahesõnalisi lausekesi ma olen siin paaril viimasel päeval ka kuulnud, nagu "ei taha" (100% Kauri lemmikväljend praegu, nii et temalt kuuldud) ja "kukkus maha". Mees vandus ka, et Iti ütles pükstevahetuse ajal "alukad".

Täna pärastlõunal sõitsime Männi parki aega viitma - seal on hästi hea infrastruktuur, kümneid mänguväljakukesi ja muid lõbustusi. Kaur rääkis autos tagaistmel, et me lähme parki, kusjuures ta "r" oli väga eeskujulik. Ütlesin mehele midagi Kauri hea kõnearengu kohta, mispeale Kaur tagant märkis: "Vaata, ma olen juba suur." 

Jälle üks kerge pisardamise moment. Meie suur pisikene poiss...

Muuseas käskis see pisikene poiss mul täna tööle minna. Ütles joonistamise ajal: "Emme, mine tööle."

"Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?" küsisin jahmunult.

"Jah," ütles Kaur kindlalt ja värvis edasi. 

No mis siis enam muud, kui sügisel sammud töömaale seada, kui lapsed juba lausa nõuavad :D

Tahan kooli

Hästi mõnus lõunatund on. Meil oli vihmaõnn nagu meil tihti on, ehk mänguväljakult tulles ja just koju jõudes tundsime esimesi piiskasid põsel. Täpselt saime mängimas ära käia ja siis oli juba õdus tuppa minna, lõunat süüa ja lastel päevaunele pugeda. Nad jäävad sombuse ilmaga veidi kiiremini magama kui muidu. Mul siin nii mahe nüüd vihmaladinat kuulata ja kohvi juua.

Iti jalutab nüüd õues veidi ise, käru kõrval. Ta hoiab head tempot ja püsib ilusamini kõnnitee raamides kui Kaur :D Kaur paneb tihti laiska ja küsib kärusse, ehkki ma teda küll püüan keelitada kas kõndima või tõuksima. Aga miks jala peaks kõmpima, kui taksoga saab, onju... Siis on veits pull vaadata, kui Iti jalutab ja Kaur kärus on.

Kauri kõne areneb astronoomilise kiirusega. Ta ütles täna sellise lause: "Iti, tule siia meie juurde joonistama...koos!" Hästi pikk ja rikkalik lause. Umbes eile ilmusid Kauri kõnesse ka küsimused. Vaatasime koos filmi "Tõlkes kaduma läinud" (suur erandjuhus, kui ta ekraani näeb, aga ta ei maganud eile lõunat ning ma ei suutnud midagi muud teha kui see aeg lesida ja telks käima panna). Kaur küsis: "Mis tädi teeb?" Märkasin, et käesolev stseen oli lastele sobimatu ja ma ei tahtnud üldsegi seletada, mis tädi teeb, kerisin hoopis stseeni edasi.

Siis pani Kaur iga natukese aja tagant filmi pausile, pomisedes: "Panen korraks pausile." Siis vajutas ta eiteakuhu, aga korraga oli "Tõlkes kaduma läinud" ekraanilt kaduma läinud, telekas ilutses hoopis džungel ja valjud ahvid. Kaur pani eiteakust ahvid käima:D Ise oli üpris ehmunud, aga eks me siis vaatasime paar minutit ahve ja itsitasime nende suuri käsi ning imetlesime pisikesi ahvibeebisid, kuni ma alla andsin ja teleka kinni panin.

Mees arvas, et Kaur vajutas puldil Youtube'i otsenuppu, kus tal viimati vist mingi looduskanal oli lahti jäänud.

Eks ahvike leiab igalt poolt omasugused üles.

Kauril on ka suur tung juba kooli minna. Iga päev seletab ta: "Ma tahan kooli minna! Panen kiivri pähe, tõuksiga sõidan. Pargin sinna."

"Mitme aasta pärast sa kooli lähed?" küsisin täna.

"Viie..." Viie jah :D Aega veel on. Enne alustab ta sügisel hoopis lasteaiaga.

Ja veel on Kauris suur abipolitseiniku geen. Igal ajahetkel on ta valmis Itit talitsema ja manitsema, millest ma aru saan, et ahhaa, Kaur teab küll reegleid! Ta lihtsalt ise ei järgi neid. Aga teoorias on kõva vend.

"Veel paprikakoosi," ütles Kaur lõuna ajal armsasti (tema sõna kuivatatud aprikoosi kohta).

"Okei, ühe veel saad ja siis on kõik."

"Kaks," ütles Kaur ja keeras pea viltu.

Hakkasin naerma. "Okei, saad kaks, et oskasid nii hästi tingida. Aga siis on lõuna läbi."

Kaur võttis oma aprikoosid ja ütles Itile rangelt: "Iti, emme pane sulle rohkem, täitsa piisab." 

Iti sõi rahulikult ja polnud midagi küsinudki:D

Potitreening kahe lapsega korraga

Ma vahel omadega nii läbi, et kohe olen. Palusin mehelt endale pühapäeva vabaks, et linna minna ja lihtsalt olla. Lihtsalt üksi. Ma nii vajan seda üksiolemise aega, et kohvikus käia, kinos midagi vaadata ja mõnes kaltsukas ringi sobrada (ma ei ostle enam ühele, vaid kolmele! Kaks marakratti vajavad ka riideid ja kellegi suurusele leidub ju alati midagi vahvat!). Nii tore, et saan minna, ja loodetavasti siis olen uuel nädalal jälle veidi rahulikum ema.

Potitreening võtab veidi närvirakke enda alla. Kauriga on muidu hästi ja laps mähkmevaba, kui välja arvata uneajad. Vahepeal oli ta juba lõunaune ajal ka päevi kuiv, nii et hakkasin talle ainult aluspükse jalga panema, aga siis ta hakkas ikka regulaarselt sel ajal pissima ja kopp sai ette sellest pidevast pesupesemisest. Kui kaks päeva suudan ära pesta kogu Kauri voodipesu ja kaisukaru, siis kolmandal päeval löön ikka käega ja panen lõunaune ajaks mähkme alla. Eks kui ta mõned päevad jälle kuiv püsib, siis proovin uuesti.

Aga Iti võiks minu nägemuse järgi ka vaikselt mähkmevabaks saada. Tal käib see asi lainetena. Vahepeal tegi juba päevas mitu-mitu korda pissisid-kakasid potti...praegu on hea, kui ühe saab. Nii palju paneme teda potile, aga ta ei tee sinna midagi, teeb mähkmesse minut peale selle alla saamist. No mis sa teed, vägisi ju ei sunni. Lihtsalt endal on kahju sellest ressursist, mis kulub mähkmete pesemisele, või siis, kui riidemähkud on kõik mustad, pabermähkmetele.

Paar nädalat tagasi kandis Iti õhtustel tundidel enne magamaminekut juba aluspükse ja oli pool tundi või tund lausa kuiv. See tundus suure võiduna, aga praeguseks on seis jälle selline, et ta pissib minut aega peale aluspükste jalga saamist kõik täis. Siis pole pesta vaja ainult märjad riided, vaid õnnetumal juhul ka vaipasid, kui seal peal juhtus olema. Üks kord vahetad ära ja paned uued aluspüksid ja riided, kaks korda vahetad...peale kolmandat lööd ikka käega ja paned mähkme alla, sest no kaua sa jaksad.

Aga samas ei saa unustada, et meie kõik olime selles vanuses juba mähkmevabad! Inimene on selleks aasta ja kahekuuselt absoluutselt võimeline, asi on vaid järjekindluses vanema poolt.

Eks katsun enda pesumägesid vähendada ja kui pesukorv jälle piisavalt tühi on, siis jätan uuesti mähkmed ära. 

Loodus on meie lastetuba

Itikene hakkas aasta ja kahe kuu vanuselt kah kõndivaks lapseks. Kuna ta sättis suhteliselt kaua seda püstitõusmist, enne kui ette võttis, siis jalutab ta nüüd käputamisest tugevaks saanud lihaste toel ringi päris professionaalselt. Ma saan päevas nelikümmend rõõmusööstu, kui Iti jälle kuskilt välja jalutab ja üle terve näo naeratab. Ta tundub ise ka nii uhke oma kõndimise üle.

Hommikul mänguväljakul tipsis Iti jälle nii netilt ronimismaja sees ja ümber ringi, sellal kui Kaur liivakastis möllas. Vaatasin oma ringitoimetavat lapsukest ja mõtlesin, et see on suurim õnn maailmas. Nii lihtne ja tavaline, aga samas nii suur õnn, et sul on laps, ja laps, kellega on kõik korras ja kes lihtsalt pakatab tervisest. 

Iti sai elus esimest korda herilaselt nõelata, aga võttis asja kergelt. Korra kräunatas, aga siis ma võtsin nõela välja (oot, kas ta siis äkki hoopis mesilane polnud...) ja Iti rahunes peale oma sõrme mõningast silmitsemist maha ja mängis edasi. Kauril aga olid käed tööd täis, et iga mänguväljakul viibinud lapse sabas joosta ja ronida. Ühe sama vana poisiga nad jooksid kilgates ümber mängumaja ning poiss vahepeal pages oma vanaema põlle sisse peitu, et veidi rahuneda. Kaur ka siis pages võõra vanaema sülle ja kallistas teda kõvasti :D Ma kõrvalt ikka vaatan ja imestan, kui seltskondlik ta on. Kas on ikka minu poeg?

Aga eks geenid tulevad kahelt vanemalt, ja kõigilt neilt ka, kes olid enne meid.

Iti on olekult veidi vaiksem, aga seltskondlik tundub ikkagi. Kui keegi mänguväljakule siseneb, siis hüüab Iti ka alati: "Tere!", ei pelga kedagi ja ronib ligi uudistama. Ja ta on üks mõnusalt rõõmus ja iseseisev tegutseja. Aeg, mis Iti päevas veedab ise endale tegevust leides, kas siis toas, aias või mänguväljakul, on päris suur. Vahel mõtlen, et peaks temaga rohkem üks-ühele tegelema, aga noh, samas ei taha ju, et laps vanemast sõltuma ka hakkaks endale tegevuse leidmise poolest. Ma tugevalt seda usku, et laste asi on mängida ja vanemate asi vanem olla ehk lihtsalt lähedal olemas olla.

Vahel siin aias mõtlen, et no teate, kui räägitakse, et meie lapsena mängisime kivide ja puupulkadega ning ei olnud meil mingeid uhkeid mänguasju... siis need lapsed mul tõesti mängivadki väga hea meelega kivikeste, muru ja puuoksakestega. Ise leiavad endale tegevust ja ise toimetavad. Peab ainult silma peal hoidma, et nad ei leiaks tegevust taimedega, mida me tahame suureks kasvatada. Elupuuhekki tahetakse alatihti rappida ja sireli lehti ära rebida.

Üks õhtu tuli issi koju ja Kaur oli aias nii tegevuses, et isegi ei jooksnud talle vastu. Ta oli endale mänguköögist tangid võtnud ja tõstis nendega hoolikalt teelehetükke ühest kohast teise. Ütlesin aina, et Kaur, issi tuli ju, aga Kaur toimetas oma teelehesupiga edasi, keelgi suust väljas. See hetk oli kuidagi eriliselt armas, sest teelehed ju... Meie mängisime lapsena teelehtedega!