Astusin hommikul trepist alla, Iti-tita kaenlas ja olemine reibas. Me olime kahekesi kaheksani tossanud, mis on minu jaoks väga kaua. Tavaliselt mees hakkab juba pool kaheksa töö poole liikuma, nii et ta ei lasekski meil nii kaua magada - aga täna oli ta otsustanud hommikul koju jääda, et meid lastega perearsti visiidile viia.
Mees oli lapsed ja minu just eelmisel kuul uue perearsti nimekirja susanud, et me ei peaks enam Tallinnasse sõitma ja ma saaksin lastega ise visiitidel käia. Kuid eile oli päris suur lumetuisk ja kõik teed kinni ning me poleks käruga liikuma saanud. Nii et ta viis meid ära.
Arsti juures oli ka päris mugav, kui oli kaks vanemat kahe lapse jaoks. Anonüümseks jääda sooviv poisslaps on nii intensiivne, et teda annab kinni ja tegevuses hoida. Õnneks seal oli lastenurk, mis visiiti oodates Kaurile anonüümsele poisile tegevust pakkus. Hästi ilus ja moodne kliinik oli ka.
Käisime Iti kaheksa kuu täitumise visiidil. Kõik oli korras nagu Norras, ponks tüdruk kaalub juba 8200 grammi ja on 68 cm pikk. Kõik kopsud kuulati üle, silmad kontrolliti, igapidi pinniti ja küsiti küsimusi. See on väga positiivne, meie eelmine perearst pmst ainult mõõtis ja kaalus ning aidaa! Kuigi ma tean, et perearstidel on tegelikult nimekiri, mille järgi lapse arengut tuleb hinnata.
Küsiti, kas Iti istuma juba end ajab. No ta kõigest väest üritab käputama hakata ning käputamisasendist alles tuleb istumine, paar korda olen näinud ka, et ajab end külili istuma sealt. Aga õde ütles, et näeb, selg ei ole veel nii tugev.
Järgmise visiidi aeg pandi ka kirja ja Kauri kahe aasta kontroll lubati tollega samal ajal ära teha. Kaur sai kiita ka, kui ilusti ta "traktor" ütles - praegu on teed kõik lumesahkasid täis.
Kodus lükkasin Iti talveaeda magama, Kaur sõi ja läks oma puhkeajale. Ise maru elevil, teab alati, et peale lõunasööki ta läheb "puhka", ronib rõõmuga voodisse, karu kaissu ja kõik värgid-särgid. Aga ometi ta tõuseb kohe voodist üles ja hakkab oma toas asjatama, ta ei maga enam sugugi lõunat. Ma siis vähemasti lasen tal pool tundigi vaikselt oma toas toimetada, et ma ise ka puhata ja taastuda saaks. Praegu oligi mul selline mõnus pooltund, nii mahe oli. Sõin ja lugesin mõnusasti vaikuses, tegin siis kohvi ja võtsin blogigi ette. Kaur küll äsja hakkas ülevalt kurtma, nii et lasin ta välja, aga ütlesin, et ma viis minutit veel puhkan ja joon kohvi ja seni saagu siin ise hakkama.
Kuna Kaur õppis uksi avama, siis puhkeajaks panen ta nüüd tema tuppa luku taha :D Hea, et uksed siin võtmega lukku käivad, kuigi veidi imelik tunne on alati seda võtit keerates, nagu teeks lapsele liiga. Aga no algul ta väga rõõmus seal ning kui ta palju hüüdma ja koputama hakkab, siis lasen välja.
Appi kui lihtne on ema olla, kui ma saan kasvõi pool tundi oma aega päeva keskel.
Aa ja hommikul ootas mind söögiks värskelt keedetud muna ja mehe eile õhtul küpsetatud pita-leivad. Küll oli luksuslik! Mees ise läks õue suurt lund rookima, ma saatsin veel Kauri ka talle kaela, kuna laps nii kurtis ukse taga, nähes ukseaknast aina issit õues lõbutsemas. Nüüd sai mütakas ka talle appi. Mõnus soe oli läbi akna Itiga nende tegutsemist vaadata. Iti sai ka tüki sulajuustuga pita-leiba ja tüki eilset omletti ja nätsutas neid rõõmsalt, naeratades mulle oma kahe hamba välkudes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar