...ütles mees eile kelgumäele sõites. Õigemini mina olin roolis ja tema sõitis vaimselt, juhendades mind siia-sinna, andes nippe lumes sõiduks (väga õudne minu meelest) ja öeldes aeg-ajalt, et siin võta eriti aeglaselt. Alati, kui mees palub mul aeglasemalt sõita, siis ma ehmatan, sest tavaliselt sõidab ta igal pool kiiresti ja utsitab mind ka gaasi juurde andma. Järelikult on reaalselt ohtlik kurv või muu teelõik.
Aga jah, maaelu on teine kui linnaelu. Näiteks käib meil umbes iga päev elekter ära, aina vilgutab tulesid ja piiksutab kodumasinaid. Käib ära, tuleb tagasi, käib ära. Vahel on selleks põhjust, st suur tuul, aga vahel sajab lihtsalt vaikselt lund. See on natuke tüütu. Siia alevisse on lühikese aja jooksul juurde ehitatud suur hulk maju ning ilmselt alajaam ei suuda enam võimsust tagada.
Täna peaks mingid hooldustööd tulema, ehk läheb pärast seda lugu paremaks.
Lumest läbipääs on siin ka palju kehvem - ma olen pidanud mõni päev jalutama minnes lihtsalt tagasi pöörama, sest vankriga sellest lumest läbi ei murra. Linnas elasime Sõle tänaval, kus kõnniteed alati esimese prioriteedina lahti lükati, kuna seal on liiklust niivõrd palju. Alati sain käruga liikuma, ükskõik mis ilm.
Reedel pöörasime kohe tagasi, lükkasin käru talveaeda, nii et Iti sai mõnusalt norsata, ja meie Kauriga ehitasime aeda lumekindluse. Lumememme ja tema koera taha, mille olime ehitanud eelmisel päeval. See osa on tore, et saab enda aeda minna ja lumes möllata. Ja mulle makstakse selle eest! See on praegu minu töö.
Ühtlasi on mul vaja paremaid saapaid, täiesti lumekindlaid ja sooje. Vaatan uuel kuul. Et saaks paksus lumes tõesti muretult mässata.
Aga kelgumäel oli vahva. Lükkasime Kauri mõned korrad mäest alla, mida ta naeratusega tervitas. Siis teatas: "Välja," ja läks ringi jalutama. Ronis mäest üles, uuris männioksi ja teisi kelgutajaid, oli mõnusalt mõtlik. Kelgule rohkem keeldus tulemast, nii et Iti ja mina lasime edaspidi alla. Ära keeldus Kaur samuti tulemast, päästes valla suure jonnihoo. Ta ei tahtnud mängida ega midagi, vaid lihtsalt endamisi ringi uurida...
Kodus tegid poisid piparkooke, sellal kui meie Itiga diivanil rinnatasime. Piparkoogivormid olid kolimise käigus kaduma läinud, aga sellest ei olnud lugu. Glasuure samuti polnud, aga sellestki polnud midagi. Poisid rullisid koos issi tehtud tainast, tegid kooke tassipõhjadega vajutades ja noaga vormides. Erinevate köögiriistadega vajutasime mustreid ka peale, ja nii lahe oli! Kaur oli jube asjalik, aina rullis issi valvsa pilgu all, ja püüdis tainast varastada. See oli nii armas, täitsa idüll-hetk.
Ja koogid said pehmed ning mõnusalt vürtsikad. Priimad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar