Istusin laua taha, tass kohvi ja kolm kommi ees, ning lubasin endale natuke aega nüüd üldse mitte lastest välja teha, vaid oma aega võtta - kuna Kaur ei teinud uinakut ka mitte enam pärastlõunal kärus jalutades, ning mul oli täna enda jaoks olnud null minutit. Lauaserva äärde tekkis hetkega Kauri blond pea ning nõudlik hääl hüüdis: "Anda-anda!"
Kaur pole kunagi ühtegi kommi söönud (*ütleb ta uhkustades*), aga teab ikkagi, et mida emme sööb, võiks ka laps väga hästi proovida. Kõike tahab ta praegu enda kätte saada ja ise proovida. Päevad läbi kõlab meil kodus üürgamine: "Anda! Andaaaa!"
(Meeldiv külg asjal on, et niimoodi 'meilt ära napsates' sööb Kaur sisse ka nuikapsast ja porgandit, mida ta muidu oma taldrikult pigem järele jätaks. Kui teistelt nuruda saab, siis maitseb küll hea, ja vitamiinid tulevad! Me teeme näo, et jube suure kahjumeelega loovutame talle neid krõmpsuvaid juurikaid, mida Kaur kõiki kurgiks kutsub.)
Kommi ta siiski ei saanud. "Süüaa!" kurtis Kaur.
"Sul ei ole söögiaeg," ütlesin rangelt. "See on emme eine."
"Sülle," kauples Kaur nüüd, aga sülle ma teda ka ei võtnud, et saaksin rahus oma lehte lugeda ja kohvi juua. Kaur ei leppinud asjaga mitte kuidagi, vaid püüdis mind peaga maha puksida. Ta oli üllatavalt tugev, pea oleks see tal õnnestunudki! Järgmiseks tõi ta oma kõnniabivahendi, mida kõndimiseks muidugi enam ammu ei vaja, aga millesse ikkagi siiamaani väga kiindunud on. Alailma kolistab ta sellega mööda elamist ringi. Me pole sellest lahti ka saanud, sest Iti jaoks läheb varsti juba vaja.
Nüüd mõtles Kaur välja mingi triki, kuidas masinale toetudes üles ronida ja minu taldrikuni pääseda. Masin on ratastega ja selline turnimine ohtlik, nii et tegin tsipa kõvemat häält. Nüüd lähenes Kaur asjale teiselt poolt: ronis diivanile, diivanilt küünitas nii kaua, kuni venitaski end nagu villane lõng lauale. "Koh'i," ütles ta mu kohvitassile osutades säravalt. Ohkasin ja lasin tal kommipaberitega mängida. Ta hakkas neid mu kohvitassi põhja kastma, tilgutades laua kohvi täis, aga ise oli nii õnnelik.
Vähemalt on ta järjekindel...
Paar tundi hiljem lükkas ta mööda elamist ringi oma raamatukasti. Mõtlesin, et niisama mööbeldamise tuju peal, aga ei: ta oli avastanud, et saab lükata kasti kuskile huvitavasse kohta nagu köögisaare äärde, ronida ise sisse raamatute peale ning ulatuda nii hea mitukümmend sentimeetrit kõrgemale kui tavaliselt. Nii saab igasugu asju roobitseda, mida muidu kätte ei saaks! Avastasin ta kiindunud ilmega endale näole beebide tsink-pepukreemi määrimas :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar