Õnnelik emme

Astusin hommikul trepist alla, Iti-tita kaenlas ja olemine reibas. Me olime kahekesi kaheksani tossanud, mis on minu jaoks väga kaua. Tavaliselt mees hakkab juba pool kaheksa töö poole liikuma, nii et ta ei lasekski meil nii kaua magada - aga täna oli ta otsustanud hommikul koju jääda, et meid lastega perearsti visiidile viia. 

Mees oli lapsed ja minu just eelmisel kuul uue perearsti nimekirja susanud, et me ei peaks enam Tallinnasse sõitma ja ma saaksin lastega ise visiitidel käia. Kuid eile oli päris suur lumetuisk ja kõik teed kinni ning me poleks käruga liikuma saanud. Nii et ta viis meid ära.

Arsti juures oli ka päris mugav, kui oli kaks vanemat kahe lapse jaoks. Anonüümseks jääda sooviv poisslaps on nii intensiivne, et teda annab kinni ja tegevuses hoida. Õnneks seal oli lastenurk, mis visiiti oodates Kaurile anonüümsele poisile tegevust pakkus. Hästi ilus ja moodne kliinik oli ka.

Käisime Iti kaheksa kuu täitumise visiidil. Kõik oli korras nagu Norras, ponks tüdruk kaalub juba 8200 grammi ja on 68 cm pikk. Kõik kopsud kuulati üle, silmad kontrolliti, igapidi pinniti ja küsiti küsimusi. See on väga positiivne, meie eelmine perearst pmst ainult mõõtis ja kaalus ning aidaa! Kuigi ma tean, et perearstidel on tegelikult nimekiri, mille järgi lapse arengut tuleb hinnata.

Küsiti, kas Iti istuma juba end ajab. No ta kõigest väest üritab käputama hakata ning käputamisasendist alles tuleb istumine, paar korda olen näinud ka, et ajab end külili istuma sealt. Aga õde ütles, et näeb, selg ei ole veel nii tugev.

Järgmise visiidi aeg pandi ka kirja ja Kauri kahe aasta kontroll lubati tollega samal ajal ära teha. Kaur sai kiita ka, kui ilusti ta "traktor" ütles - praegu on teed kõik lumesahkasid täis.

Kodus lükkasin Iti talveaeda magama, Kaur sõi ja läks oma puhkeajale. Ise maru elevil, teab alati, et peale lõunasööki ta läheb "puhka", ronib rõõmuga voodisse, karu kaissu ja kõik värgid-särgid. Aga ometi ta tõuseb kohe voodist üles ja hakkab oma toas asjatama, ta ei maga enam sugugi lõunat. Ma siis vähemasti lasen tal pool tundigi vaikselt oma toas toimetada, et ma ise ka puhata ja taastuda saaks. Praegu oligi mul selline mõnus pooltund, nii mahe oli. Sõin ja lugesin mõnusasti vaikuses, tegin siis kohvi ja võtsin blogigi ette. Kaur küll äsja hakkas ülevalt kurtma, nii et lasin ta välja, aga ütlesin, et ma viis minutit veel puhkan ja joon kohvi ja seni saagu siin ise hakkama.

Kuna Kaur õppis uksi avama, siis puhkeajaks panen ta nüüd tema tuppa luku taha :D Hea, et uksed siin võtmega lukku käivad, kuigi veidi imelik tunne on alati seda võtit keerates, nagu teeks lapsele liiga. Aga no algul ta väga rõõmus seal ning kui ta palju hüüdma ja koputama hakkab, siis lasen välja.

Appi kui lihtne on ema olla, kui ma saan kasvõi pool tundi oma aega päeva keskel.

Aa ja hommikul ootas mind söögiks värskelt keedetud muna ja mehe eile õhtul küpsetatud pita-leivad. Küll oli luksuslik! Mees ise läks õue suurt lund rookima, ma saatsin veel Kauri ka talle kaela, kuna laps nii kurtis ukse taga, nähes ukseaknast aina issit õues lõbutsemas. Nüüd sai mütakas ka talle appi. Mõnus soe oli läbi akna Itiga nende tegutsemist vaadata. Iti sai ka tüki sulajuustuga pita-leiba ja tüki eilset omletti ja nätsutas neid rõõmsalt, naeratades mulle oma kahe hamba välkudes.

Me elame nüüd maal

...ütles mees eile kelgumäele sõites. Õigemini mina olin roolis ja tema sõitis vaimselt, juhendades mind siia-sinna, andes nippe lumes sõiduks (väga õudne minu meelest) ja öeldes aeg-ajalt, et siin võta eriti aeglaselt. Alati, kui mees palub mul aeglasemalt sõita, siis ma ehmatan, sest tavaliselt sõidab ta igal pool kiiresti ja utsitab mind ka gaasi juurde andma. Järelikult on reaalselt ohtlik kurv või muu teelõik.

Aga jah, maaelu on teine kui linnaelu. Näiteks käib meil umbes iga päev elekter ära, aina vilgutab tulesid ja piiksutab kodumasinaid. Käib ära, tuleb tagasi, käib ära. Vahel on selleks põhjust, st suur tuul, aga vahel sajab lihtsalt vaikselt lund. See on natuke tüütu. Siia alevisse on lühikese aja jooksul juurde ehitatud suur hulk maju ning ilmselt alajaam ei suuda enam võimsust tagada. 

Täna peaks mingid hooldustööd tulema, ehk läheb pärast seda lugu paremaks.

Lumest läbipääs on siin ka palju kehvem - ma olen pidanud mõni päev jalutama minnes lihtsalt tagasi pöörama, sest vankriga sellest lumest läbi ei murra. Linnas elasime Sõle tänaval, kus kõnniteed alati esimese prioriteedina lahti lükati, kuna seal on liiklust niivõrd palju. Alati sain käruga liikuma, ükskõik mis ilm.

Reedel pöörasime kohe tagasi, lükkasin käru talveaeda, nii et Iti sai mõnusalt norsata, ja meie Kauriga ehitasime aeda lumekindluse. Lumememme ja tema koera taha, mille olime ehitanud eelmisel päeval. See osa on tore, et saab enda aeda minna ja lumes möllata. Ja mulle makstakse selle eest! See on praegu minu töö.

Ühtlasi on mul vaja paremaid saapaid, täiesti lumekindlaid ja sooje. Vaatan uuel kuul. Et saaks paksus lumes tõesti muretult mässata.

Aga kelgumäel oli vahva. Lükkasime Kauri mõned korrad mäest alla, mida ta naeratusega tervitas. Siis teatas: "Välja," ja läks ringi jalutama. Ronis mäest üles, uuris männioksi ja teisi kelgutajaid, oli mõnusalt mõtlik. Kelgule rohkem keeldus tulemast, nii et Iti ja mina lasime edaspidi alla. Ära keeldus Kaur samuti tulemast, päästes valla suure jonnihoo. Ta ei tahtnud mängida ega midagi, vaid lihtsalt endamisi ringi uurida...

Kodus tegid poisid piparkooke, sellal kui meie Itiga diivanil rinnatasime. Piparkoogivormid olid kolimise käigus kaduma läinud, aga sellest ei olnud lugu. Glasuure samuti polnud, aga sellestki polnud midagi. Poisid rullisid koos issi tehtud tainast, tegid kooke tassipõhjadega vajutades ja noaga vormides. Erinevate köögiriistadega vajutasime mustreid ka peale, ja nii lahe oli! Kaur oli jube asjalik, aina rullis issi valvsa pilgu all, ja püüdis tainast varastada. See oli nii armas, täitsa idüll-hetk.

Ja koogid said pehmed ning mõnusalt vürtsikad. Priimad!

Iti-tita kaheksa kuud

Meie päikseke, meie printsessike, meie kahehambaline plika saab täna kaheksa kuud vanaks. Issi tegi talle mõnusa küpsise-kohvitordi, millest teada saades vennake kohe kooki!kooki! nõudma hakkas.

Itike on kohe-kohe käputama hakkamas. Mina muudkui passin peale ning alati, kui Iti end neljakäpukile sätib, ergutan: "Tule-tule! Sa suudad! Emme usub sinusse."

Kaur ka siis seal kõrval utsitab: "Iti, tule-tule!" Ja püüab minna ning õde käest tõmmata, et kaasa aidata.

Esialgu on lapsuke liikunud veel vaid paar käputussammu tagurpidi - edasikäik on veel roostes. Siis ta ise natuke vihastab, et oma teekonnal hoopis tagasi liigub, ja kurdab meile. Aga pea see päris edaspidi käputamine ka tulemas ei ole... tõesti iga hetk võib see juba juhtuda. Ma aina ootasin, et kas jääb seitsmenda kuu sisse või siiski kaheksandasse nagu Kauril, ja jääb kaheksandasse.

Öösiti Iti aina ärkab, kurdab gaase, tahab kussutamist või rinnale. Issi ka palju kussutab teda, mina vahepeal ei kuulegi teda teise tuppa, vaid magan magusasti edasi. Täna olin üpris unesegane, kui mees mulle Iti kell pool kolm rinnale tõi, sosistades, et lapsel mähe lekkinud ning ta vahetas kõik riided ja magamiskoti just ära. Võtsin siis uniselt endale lamades lapse rinnale, peagi virgus ka Kaur ning mees kadus teda kaissu võtma. Iti ei tahtnud kuidagi uinuda, vaid sõi-sõi, siis hakkas rõõmsasti endamisi kätega vehkima ja jutustama. Ma niiiii tahtsin edasi magada, ei tahtnud teda enam toita, aga muu seal uinutamiseks ei aidanud. Ta oma kahe terava hambaga kipub öösiti mind hammustama ka, mis ajab väga tigedaks. Nibust hammustada saamine on jube ebameeldiv! Siis öösiti on selline tunne, et ma võõrutan ta ära, söögu siis pudelit.

Kuid hommikul, nii kui magamistoas tule põlema paneme ja Iti mulle uniselt vastu pilgutab ja naeratama hakkab, ununeb see kõik. Anname ikka rõõmsalt rinda edasi kuni aastani, määrime usinalt igemegeeli ning topime lapsele sügavkülmast lelusid suhu, et seda igemepakitsust leevendada.

Ja õhtuse ning öiste ärkamistega seoses peab lihtsalt meeles pidama, et ta ju kohe-kohe hakkab käputama ning see kõik on nii uus ja rahutukstegev, nii et ta vajab praegu rohkem poputamist ja rinnalolekut.

Aga oi kui musitatud see lapsuke on, kui armastatud ja hoitud. Kaur on ka omapoolset hammustamist õnneks tagasi tõmmanud ja teeb õele nüüd pigem musi. Kui ta lapse kohal jälle midagi toimetab ja ma valvsalt vaatan, mis ta teeb, ütleb ta kaitsvalt: "Musi," ja näen, et tõesti ainult musitas beebit.

Kohutav kahene enne kahte??

Kaur aina nutab viimasel ajal kõige peale. Mu ema vaatas siin olles üht ta nutuhoogu mõtliku näoga ja ütles, tegu on kohutava kahesega. Ma olen sellest küll kuulnud, aga ma ei mõelnud, et kohutav kahene saab olla ka juba allakahesena. Ülesaavutaja Kaur.

Näiteks nutab ta alati, kui püüda teda poti peale panna (me enam ei püüagi suur osa ajast), mähkmeid vahetada, riideid vahetada, kombekat selga panna (kuigi ta armastab õueminekut). Süüa armastab ta ka, ja iga kord saab enne põlle ka ette, aga üks hetk võib nii kohutavalt vihastada selle peale, et talle seekord põlle ette taheti panna, ja nutta mitu minutit ning kogu söögikorra ajal pirtsutada.

"Ta kasvatab iseloomu," ütlesin mehele. "Ja tundub... et see iseloom on kohutav..."

Ei, muidu on ta vahva. Majapidamises tahab kõigiti kaasa lüüa. Pesu võtab alati ise masinast välja. Viimati istusin mina alles WCs, kui tema juba oli kõik mähkmed masinast välja viinud, pesukaussi pannud ja viis selle kausi elutuppa ning hakkas sehkendama, aina endamisi seletades: "Pesu! Pesu!"

Tulin vannitoast välja ja avastasin, et ta oli kogu pesu kuivama ka pannud - eelmise, kuiva pesu peale. On alles tubli laps :D

Prügimajandusest on ta samuti väga sisse võetud ja võib sattuda ahastusse, kui ma tahan ilma temata lipata prügi välja viima. Seepärast pühendan viimasel ajal need mõned minutid ja võtan ta kaasa. Aitame talle kingad jalga ja tipame koos konteinerite juurde. Täna läksime - mina võtsin kaasa kolm prügikastikest: tavaprügi, bioprügi ning pakendid. Kaur jäi midagi veel tuppa sehkendama, nii et läksin ise välja. Õues vaatasin, et väike tegelane on ise välja vinnanud pooltühja papiprügikasti ja toob seda asjalikult konteinerite juurde, ise üle näo särades. Tühjendasime siis tubli lapsega kastid ära ja ärgitasin teda kähku tagasi tuppa, sest väljas on krõbekülm, uks oli lahti ning Iti sees üksi põrandal. Kaur tahtis tingimata tagasi tuppa vedida kahte kasti korraga, üks mõlemas käes. Minu püüete peale üht enda kätte võtta sattus ta tuttavasse jonnihoogu. Andsin alla ja lasin tal siis minema hakata, mis oli päris pull, sest üks selline prügikast on pool tema enda suurusest. Ta kukkus nendega istuli ka, aga oli väga vihane igasuguse aitamiskatse peale, ajas end aga püsti, sättis mõlema kasti mõlemad käepidemed ehk kokku neli endale hoolikalt kätte ning hakkas uuesti tulema, õnnelik nägu peas. Tagasi koju polnud tal kiiret midagi. Muruplatsi peal peatus, vaatas lumekirmega kaetud muru, toksis kingaga ja küsis: "Mis see?" Tal meganunnu kahesõnaline lause tekkinud, ja aeg ka, sest kaheaastane laps peab juba kahe- või kolmesõnalisi lauseid moodustama.

Tagasi kodus sai lapsuke siis ohtralt kiita ning Iti kähku sülle, sest tema oli juba jõudnud hakata kartma, et on nagu Palle üksi maailmas.

Minu täiuslikud pulmad ehk tunne iseennast

Aga mina läksin vahepeal mehele! Sellest saab homme juba kaks nädalat. Just äsja viisin viimase meie suurtest uhketest lillekimpudest ära konteinerisse. Nii kauaks jagus seda ilu! Jagasin nad terve maja peale laiali: ühe panin trepihalli aknale, kust see kaugele paistis, ühe mehe "mehekoopa" aknalauale, üks rändas muudkui päevaks köögisaarele ja õhtul elutoa lauale, siis, kui väikesed sõrmed enam sinna taha ei saanud.

Meil oli hästi pisike ja privaatne pulm. Ühelt poolt oleksime me mõlemad mehega soovinud kutsuda ka oma lähemad sõbrad, aga tegime siiski ainult oma pereringis asja ära. Sest muidu me ei oleks ära hallanud seda päeva. Või vähemalt mina ei oleks. Ma tundsin eelnevalt, et mul on ainult kaks eesmärki pulmapäevaks: astuda abiellu ning seejuures mitte flippida ära. Ma kujutasin end elavalt ette selles reedehommikus alevikku juuksurisse või meiki minemas, ise meeletus ajahädas, sest meie registreerimise aeg oli juba kell üks päeval, aga me haldame samal ajal hommik otsa ka kahe pisikese lapse unegraafikuid ja toitmisi. Lisaks asjade pakkimised: kogu perele kõik asjad peoks ja hiljem ööbimiseks spasse ning spa-asjad.

Või ma kujutasin ette pilti, kus mulle tehakse selline soeng või meik, mis kohe üldse ei meeldi, ja ma hakkaksin sellest suurest pingest või pettumusest nutma. No ma olin suht kindel, et kuskil selle pulmapeo päeval ma pisardan ja kuidas mu mehe perekond siis mu punaseid silmi takseerib ja küsib, kas kõik on korras.

Nii et leidsin end lausa bloki ees panemast kinni meigi- või juuksuriaega ning ei teinudki seda. Ma ei suutnud. Leidsin, et ausalt mulle kõige pingevabam on mõlemad asjad ise kodus omas graafikus ära teha. Säästab meeletult aega ja närve. Jah, ma ei oska ise saavutada nii glamuurset tulemust, kuid ma tundsin nii suurt rahu ja pingelangust selle otsuse tegemisel. Hiljem kokkuvõtvalt tegin vist õigesti jah.

Küüned olid mul küll ilusad. Mu küünetehnik tegi mulle paar päeva enne registreerimist ilusa prantsuse maniküüri ja uuris sinna juurde, mis plaanid meil pulmadeks on, milline mul kleit on jne. Tal jäi suu lahti, kui ta kuulis, et mu kleit on valge asemel tumesinine, veidi meh ja istub nati kahtlaselt, aga... käib kah. Mul ei ole energiat ega tahtmist, et otsida endale ideaalset kleiti. See, et ma saaksin kuskil midagi rahus proovimas käia, nõuaks kahe väikelapse kõrvalt suuremat koordineerimist ja planeerimist. 

Siis küsis ta, kas meil fotograaf ikka on. Ma ütlesin ei - aga mehe õemees on hobifotograaf ja tema pildistab meid. (Ja ma jäin nende piltidega pärast nii rahule!) 

Ja üks küüs oli mul enne kodus murdunud, mida küünetehnik tahtis hakata korda tegema ja sinna uut küünt peale ehitama, et kõik ikka oleks tähtsal päeval nagu peab. "Kui sa tahad," kehitasin ma õlgu. See ausalt polnud minu jaoks oluline. Küünetehnik oli ahastuses, et ma olevat kõige külmema kõhuga pruut, keda ta kunagi näinud oli.

Aga mulle ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, mulle ei meeldi, kui mind pildistatakse, ja valget pulmakleiti olen ma alati pidanud natuke igavaks ja... noh, maitsetuks. Sellepärast, et kunagi kuninganna Victoria valges kleidis altari ette astus, ei pea maailma naised aegade lõpuni nüüd end valges paari panna laskma. Kõik värvid on lubatud!

"Kui see oleks minu päev," ütles küünetehnik, "teeksin ma küll kõik endale nii, nagu peab. Ma otsiksin täiusliku kleidi, ma ei annaks enne alla, kuni oleks täpselt, nagu ma tahan."

Ütlesin rõhutatult, et minu jaoks ongi kõik nii, nagu ma tahan. Mu number üks prioriteet peale reaalse paarimineku oligi tol päeval kõige minek sujuvalt ja minimaalsete närviminekutega. 

Siis ta jäi tasa ja maalis vaid mu küüsi ilusaks.

Ja meie hommik läks tõesti päris kenasti! Mu ema oli meie juures ja aitas Kauri kantseldada, meie toimetasime vaikselt omas tempos, kuni üks hetk avastasime, et varsti on käes aeg Õnnepalee poole startida, ja meil on veel väga palju teha, kaasa arvatud kõigi asjade pakkimine, laste riietamine. Iti tuli alles päevaunest äratada ja rinna otsa panna, ajal, mil me oleks juba välja pidanud sõitma :D

Eks oleks võinud ehk eelmisel õhtul kõigi asjad kokku panna? Või riided ära triikida-aurutada? Ma aurutasin oma kleiti mingi pool tundi vist hommikul. Kuid mul polnud selliseid asju eelmisel päeval üldse mõttes, nii, kui vanaema meile laekus, tegime mehega hoopis kodunt sääred ja sõitsime kinno. 

Aga kõik läks lõpuks ikka ilusti, jõudsime Õnnepaleesse kenasti õigeks ajaks ja korjasime poolelt teelt peale ka mehe vanema poja. Keegi ei läinud närvi, kõik oli kaunis. Meid mehega pandi kabinetti veerandiks tunniks ootama, kuni sugulased end saalis valmis seadsid. Vaatasime koos aknast välja Tallinna kesklinna tänavatele, itsitasime, ja ma tundsin, kuidas mul kõhus keeras. Meie paaripanija tuli meie dokumente üle vaatama, võttis enda kätte sõrmused, õpetas, kuidas istuda ja astuda - saali astudes mina mehe vasakul käel, kuid kui peale paaripanekut ümber pöörame teiste poole, siis asun juba tema paremal käel, kuna nii olevat traditsioon.

Siis hakkas muusika ja me astusime saali ning ma nägin oma ema ja teiste naiste silmis ka pisaraid ning endal läks ka silm veidi märjaks. See oli tõesti säärane hetk, mil nutad õnnest. See oli nii ilus. Mees pigistas tugevasti mu sõrmi, kui me paaripanijat kuulasime.

Üldist pinget aitasid veidi leevendada Kauri hüüatused, ta küsis kõne vahele asju nagu: "Kes?", mis kõiki naerma ajasid.

(Minut aega peale sõrmuste sõrme saamist, kui läksin Kauri võtma, hammustas ta mind käest, sest ei tahtnud tulla:D)

Ja ma tundsin, et see hetk oligi meie kahe jaoks ja see oli täiuslik. See oligi kõik, mida ma oma pulmapäevalt soovida oleksin võinud, ja ma olen superrahul.

Igav meil selle tegelasega ei hakka

Istusin laua taha, tass kohvi ja kolm kommi ees, ning lubasin endale natuke aega nüüd üldse mitte lastest välja teha, vaid oma aega võtta - kuna Kaur ei teinud uinakut ka mitte enam pärastlõunal kärus jalutades, ning mul oli täna enda jaoks olnud null minutit. Lauaserva äärde tekkis hetkega Kauri blond pea ning nõudlik hääl hüüdis: "Anda-anda!"

Kaur pole kunagi ühtegi kommi söönud (*ütleb ta uhkustades*), aga teab ikkagi, et mida emme sööb, võiks ka laps väga hästi proovida. Kõike tahab ta praegu enda kätte saada ja ise proovida. Päevad läbi kõlab meil kodus üürgamine: "Anda! Andaaaa!" 

(Meeldiv külg asjal on, et niimoodi 'meilt ära napsates' sööb Kaur sisse ka nuikapsast ja porgandit, mida ta muidu oma taldrikult pigem järele jätaks. Kui teistelt nuruda saab, siis maitseb küll hea, ja vitamiinid tulevad! Me teeme näo, et jube suure kahjumeelega loovutame talle neid krõmpsuvaid juurikaid, mida Kaur kõiki kurgiks kutsub.)

Kommi ta siiski ei saanud. "Süüaa!" kurtis Kaur. 

"Sul ei ole söögiaeg," ütlesin rangelt. "See on emme eine."

"Sülle," kauples Kaur nüüd, aga sülle ma teda ka ei võtnud, et saaksin rahus oma lehte lugeda ja kohvi juua. Kaur ei leppinud asjaga mitte kuidagi, vaid püüdis mind peaga maha puksida. Ta oli üllatavalt tugev, pea oleks see tal õnnestunudki! Järgmiseks tõi ta oma kõnniabivahendi, mida kõndimiseks muidugi enam ammu ei vaja, aga millesse ikkagi siiamaani väga kiindunud on. Alailma kolistab ta sellega mööda elamist ringi. Me pole sellest lahti ka saanud, sest Iti jaoks läheb varsti juba vaja.

Nüüd mõtles Kaur välja mingi triki, kuidas masinale toetudes üles ronida ja minu taldrikuni pääseda. Masin on ratastega ja selline turnimine ohtlik, nii et tegin tsipa kõvemat häält. Nüüd lähenes Kaur asjale teiselt poolt: ronis diivanile, diivanilt küünitas nii kaua, kuni venitaski end nagu villane lõng lauale. "Koh'i," ütles ta mu kohvitassile osutades säravalt. Ohkasin ja lasin tal kommipaberitega mängida. Ta hakkas neid mu kohvitassi põhja kastma, tilgutades laua kohvi täis, aga ise oli nii õnnelik.

Vähemalt on ta järjekindel...

Paar tundi hiljem lükkas ta mööda elamist ringi oma raamatukasti. Mõtlesin, et niisama mööbeldamise tuju peal, aga ei: ta oli avastanud, et saab lükata kasti kuskile huvitavasse kohta nagu köögisaare äärde, ronida ise sisse raamatute peale ning ulatuda nii hea mitukümmend sentimeetrit kõrgemale kui tavaliselt. Nii saab igasugu asju roobitseda, mida muidu kätte ei saaks! Avastasin ta kiindunud ilmega endale näole beebide tsink-pepukreemi määrimas :D