Näljamängud: lahvatab leek

Väljas oli krõbekülm, ma seisatasin tee ääres ja praktilise inimesena otsustasin seekord mitte kaua oodata, vaid kohe esimese auto peatada. Mida ma ka tegin. Juht oli keskealine ja pärnakas, seega rääkisime Pärnu muulist.

Käisin Liisuga vaatamas Näljamängude uut osa, mis oli eriti hea. Ma ei hakka ütlema, et ma alguses mitmel kohal nutsin, ainult et nutsin küll. Nii tõetruult oli tabatud hirmuühiskonda, et see mõjus lausa rõhuvalt.

"Kumb sulle rohkem meeldib, kas Peeta või Gale?" küsisin Liisult.

"See pole üldse raamatute point," vastas ta üleolevalt. 

"Ma pole öelnudki, et on. Aga kumb sulle rohkem meeldib?" käisin ma peale. Liis keeldus vastamast. Alles siis, kui ma märkisin, et Peeta võiks ära surra, ja Liis vihastas, sain ma oma vastuse.

Igal juhul olen selle filmiga ülirahul. See oli meeletult pikk, kaks ja pool tundi, aga iga minut oli hästi ära kasutatud. Peale Jenniferi, iseenesestmõistetavalt, särasid eriti veel Woody Harrelson ja Stanley Tucci.

Raamatukogust võtsin Lars Kepleri "Hüpnotisööri". Pidi hästi kuulus olema, "Lohetätoveeringuga tüdrukust" veelgi enam müünud. Kuigi ma üldiselt krimkasid ei salli, ajab ikka põnevile, kui miski on väga populaarne. Meh. Ma püüdsin kenasti normaalselt lugeda, aga pidasin vastu täpselt seitsekümmend neli lehekülge, enne kui lõpu ära lugesin. Ja tagant ette kõik huvitavad kohad, kus midagi juhtus, jättes vahele politseinike elulood või pereprobleemid.

Seega ma ei hakka isegi hinnangut andma, kuivõrd ma ei lugenud normaalselt.

Lõhnab kuritöö järgi, mõtles Stirlitz

 

Aga Bishop's Stortfordis sajab lund...

Jõudsin linna ja wifi levialasse ning nägin, et mu kõige esimene host-ema oli mulle Anniest mõned fotod saatnud. Neil oli koolis olnud karjääripäev, kus kõik pidid riietuma selleks, kelleks nad tulevikuks saada tahtsid, ning plika oli advokaat - enda põhjenduse järgi sellepärast, et talle meeldib rääkida ja argumenteerida ning ta on parajalt ülbe. Ei saa vastu vaielda.

Kasutasin võimalust ja küsisin host-emalt, kas tal on midagi selle vastu, kui üks prantsuse pereema talle kirjutab ja temalt minu kohta natuke uurib. Ma ausalt öeldes ei tahaks Rebeccalt, oma teise pere emalt, seda teenelt paluda, sest ma ei meeldinud talle. Igal juhul Alida oma meiliaadressi andis ja lisaks uuris, kus olen ja mida teen. Ta küsis taas, miks ma uuesti Inglismaale ei lähe ja mitte eriti üllatuslikult kutsus natukeseks enda juurde, lubas pileti osta ja natuke taskuraha maksta (päris palka tal ei olevat praegu võimalik), ning ma pidavat ainult natuke lastega aitama, "so you could explore a lot". Aga kuna ta ise on praegu kodune, siis pidin ma raske südamega loobuma. Tal oli alati rahaga raskusi ka siis, kui ma veel nende juures elasin, ta alati ohkas ja rääkis, kui raske tal on. Kui ta praegu ei tööta, siis ei saa ta endale üht lisasuud majas küll lubada.

Aga see kõik on lihtsalt tõsiselt armas, kuidas talle läheb korda, mida ma teen. Ma olin just eelmisel päeval google street view's Bishop's Stortfordi trollinud ja sinna tagasi igatsenud. Siis sain ma sahmaka pilte laste suvest, nende juba üles pandud jõulupuust, neist koolivormides... Nad on JÄLLE suuremaks kasvanud.

Oh my.

Siis tuli Annalyse ise ja lobises natuke aega oma ujumistundidest, sellest, et neil seal lund sajab, ja et lumememme ehitamiseks peab tingimata ostma kaks porgandit: üks lumememme ja teine põhjapõdra jaoks.

"Bling Ring"

Sellise kena filmi vaatasin ühel ööl ära. Põhjus, miks ma seda juba varem ei teinud, on kõigis nendes hirmsates arvustustes, mis ma selle kohta lugenud olin. Inimesed olid "Bling ringi" vastu tõesti armutud.

Aga tegu oli tõesti suurepärase filmiga. Esiteks meeldis see mulle vist natuke valel põhjusel - kogu see bling, mida teismelised Hollywoodi staaride kodudest kokku kahmasid, oli ilus. Ning kõik peod, kus nad oma varastatud kraami ja rahaga eputasid, olid tšillid. Lihtne vaadata, ei pidanud mõtlema, soundtrack oli hea ja kogu Hollywoodi elustiil, mida film ilmselt oleks pidanud maha tegema, paistis endiselt üpris ihaldusväärne.

Minu meelest ei olnud see film tühine, nagu selle kohta igal pool öeldi. Vaadake, teismeliste käitumine pidigi olema tühine. Sellised nende prototüübid päriselust olidki. Ja ka moraal oli lool omast kohast täitsa olemas: sa võid teha mida iganes, peaasi on mitte vahele jääda. Emma Watsoni tegelaskuju oli eriline frukt ning pärast vahelejäämist üritas oma käsi kogu loost puhtaks pesta ja väita, et kõik oli kogemata ja tal olid vaid halvad sõbrad. Pärast kuud aega vangis lasti ta vabaks ja ta keeras kogu loo enda kasuks ning sai nagu kergelt kuulsaks. Uurisin tausta ja, oh ei, Emma tegelase prototüüp sai päriselt endale isegi tõsielusarja, kus tema perekonna elul sai kätt pulsil hoida. Tšikk sai kuulsaks tänu osalusele vargakambas!

Nii et mis moraali selle juhtumi põhjal tehtud filmist oodata?

Nojah, ma sõin absoluutselt imemaitsvat jäätist ja paraja hulga Komeedi komme, aga samas sõin ma ka kaks porgandit. Need ju tasakaalustavad üksteist? Nii see käib!

Ma olen ka hakanud iga päev trenni tegema, ja olen kolme nädala jooksul ainult ühe päeva vahele jätnud. Asja võlu on selles, et kõik need harjutused võtavad ainult veerand tundi. Midagi sellest pikemat ma ei viitsiks teha ja kindlasti mitte iga päev. Ma lähtun põhimõttest, et natuke on parem kui mitte midagi.

Ja Liis andis mulle ühe täiesti segase fan fiction'i lugeda, kus Harry Potter oli eriti tark ega ei läinudki Gryffindori, vaid hoopis Ravenclaw'sse ja kõik on hoopis teistmoodi. See on nagu mingi alternatiivne universum. Ühtlasi on Harry seal kergelt psühhopaat ja arvatavasti saab ise uueks Mustaks Isandaks.

Ei no tänan, Liis.

Sest me oleme nii suurepärased!

http://www.postimees.ee/2587380/raport-eestlased-on-uhed-paremad-voorkeelena-inglise-keele-oskajad-maailmas

Kas pole super? Minu meelest on meil koolides inglise keele õpetamise tase lihtsalt niivõrd hea. Minul on alati suurepärased inglise keele õpetajad olnud. Gümnaasiumis pidime me pidevalt klassi ees igasuguseid ettekandeid ja rühmatöid tegema ning ingliskeelseid raamatuid lugema, selle asemel et niisama grammatikat tuupida. Oi-oi, kuidas alati oli närv sees enne järjekordse inka raamatu esitlemist...palvetasid, et inka tund veel ei tuleks :D Aga vahetult pärast oli selline tunne, et tahaks kohe uuesti minna ja teha.

Surflesin netis, Päär süles. Kiusu pärast toksisin juutuubi "kassi nurrumine" ja sellise valju heliklipi ka leidsin. Päär, kes väga tšillilt läbi igasuguste helide magada suudab ja eriti profilt omaenda nime ignoreerib (ainus sõna, mis talle tõepoolest korda läheb, on hiir! Siis ta läheb ärevaks ja vaatab oma mänguasja poole, mida me hiireks hüüame), ei suutnud enam magada ja lihtsalt vahtis, kust kurat see tuleb? Teil on mingi uus kass majas või?

Ükspäev panin mängima juutuubist kassi näugumise ja ise istusin arvuti kõrval ning liigutasin suud. Pääri ilme väljendas päris selgelt muret mu vaimse tervise pärast.

Psühholoogiline terror.

Molitva

Kuulan hommikuprogrammi. Keset laterdamist kostab korraga oigamist: Märks on rivist väljas. Tal juhtus midagi tooli ja pöidlaga. Nad lükkavad ümber müüdi, et neil seal on ohutu töökeskkond, panevad Märksile lohutuseks ilusa Rihanna laulu peale ja hakkavad teda kokku lappima.

Isiklikest ebaõnnestumistest: kleepisin oma veebikaamera peale plaastri (ai-ai, kui kaua ma praegu üritasin seda sõna meelde tuletada) nagu kõik paranoilised inimesed. Kui tekkis aeg seda eemaldada, et ma skaipida saaksin, siis saagige pekki... see ei tulnud enam maha!

Üks eriti ilus venekeelne laul Reginalt...mmm: