Richard Dawkins

Mul on uus iidol. Algas kõik nii, et kevadel kinkisin Liisule sünnipäevaks paar raamatut, millest üks oli see: "The Magic of Reality: how we know what's really true". Suvel koju saabudes lugesin selle ise ka läbi ja sattusin vaimustusse. Põhimõtteliselt on üks briti bioloog selles raamatus lahti seletanud suurt hulka müüte, mida inimesed läbi aegade on uskunud, ja siis need teaduslikus keeles lahti seletanud: esimene inimene, vikerkaar, imede võimalikkus jne. Nagu autor ise eessõnas väidab, siis igasuguste füüsikaliste nähtuste toimimise tegelik selgitus on palju maagilisem, kui väljamõeldud müüdid ja hookuspookus.

Peale selle raamatu (mis, nagu selgus, oli mõeldud üldse teismelistele...ha!) lõpetamist olin ma lihtsalt teine inimene. Ma ei suutnud lõpetada kõigile evolutsiooni peatüki lahtijutustamist... see oli nimelt mu lemmikpeatükk. Esimest inimest polegi olemas, sest kunagi ei saa ühegi elusolendi kohta öelda, et vot see on uue liigi esimene isend ja tema vanem oli teisest liigist. Iga isend on alati samast liigist kui tema vanemad, aga sellest hoolimata, aeglaselt, sadade tuhandete, miljonite aastate jooksul tekivad ja surevad liigid. Autor tõi võrdluseks, et näiteks inimese elus on erinevad staadiumid: laps, nooruk, täiskasvanu...aga ei ole võimalik öelda, et eile olin laps, aga täna juba nooruk... või et eile olin nooruk, aga täna täiskasvanu. See protsess on aeglane, aga vääramatu.
Ning sellepärast ei ole kunagi olnud olemas esimest indiviidi liigist homo sapiens ning muidugi mitte mingit Aadamat ega Eevat.
Ja seal oli veel üks eriti põnev mõtteeksperiment: kui sul oleks ajamasin ja sa saaksid hakata ajas tagasi rändama, teha umbes iga 10000 aasta järel ühe hüppe, peatada ajamasina ja võtta peale paar oma esivanemat, siis algul oleks nad täiesti sinu sarnased... erinevad soengud ja riided ja ümbrus, aga kahtlemata samast liigist. Teil oleks nendega võimalik saada järglasi, mis tähendab, et te olete samast liigist. Ja siis mingil hüppe järel teil enam pealevõetud tegelastega järglasi saada ei õnnestuks, mis tähendaks, et te pole enam samast liigist...aga neil tegelastel ja neil, kes peale võetud 10000 aastat enne neid, oleks see täiesti võimalik, sest 10000 aastat oleks liiga väike aeg, et nemad omavahel liialt erineks.
See on täiesti hämmastav!
Pärast selle lõpetamist mõtlesin, et võiks kirjutada selle raamatu autorile, et ta on ikka täiesti suurepärane ja et see raamat muutis mu mõtlemist. Avastasin, et autor, Richard Dawkins, on üle maailma tunnustatud (ja vihatud) ateist ja bioloog. Tal on oma koduleht, väga aktiivne twitteri-konto ja hunnikutes avaldatud raamatuid. Tüüp on üle 70 ja twitterdab lakkamatult!
Eriti naljakaks läks siis, kui ma Richard Dawkinsi nime youtube'i toksisin ja sealt lademetes intervjuusid ja debatte leidsin...debatte kristlastega, debatte moslemitega, debatte new age'i tegelastega... need on kõik meganaljakad.
Ainulaadne on tema puhul see, et ta ründab valimatult kõiki religioone, ja kui kristlusest saab veel kuidagi mööda, siis islamiusku kommenteerides saab ta sõimata nii, et eluks ajaks jätkuks, kusjuures peamine argument on: "Te olete rassist!", millele ta ikka ja jälle vastab, et islam ei ole rass.
See on lihtsalt naljakas ja samas on tore, et leidub keegi, kes julgeb välja öelda, et organiseeritud religioonil pole selles maailmas väga enam kohta. Eriti siis, kui see surutakse peale lastele ega lasta neil ise oma valikuid teha, eriti siis, kui lastele keelatakse haridust ja neile õpetatakse, et evolutsiooni ei ole olemas. Maailmapilt jääb ju täiesti poolikuks. Ja siis tulevad nad teistele õpetama, kui palju nad lapsi saavad, või kellega nad abielluvad. Nende jumal ütleb, et homoseksuaalsus on ebaloomulik ja sellepärast peavad kõik inimesed olema heterod, või kui mõni äkki ei ole, siis otsustama, et nüüdsest ta on.

Ise ma tegelikult vist ateist ei ole...või ma ei teagi. Midagi kõrgemat kuskil vist siiski on, aga võib-olla üldse meie enda sees. Ma ei oska seda hästi kirjeldada. Aga siis, kui kogu see jumalateema on põhiosa kellegi igapäevaelust ja selle nimel igasugu lollusi tehakse ja teistele ülevalt alla vaadatakse (Ha-haa, sa põled põrgus!), siis on ikka selgelt liiale mindud. Dawkins saab tohutult palju vihaseid kirju, kus tal soovitatakse piinarikkalt surra ja põrgus põleda... ning sellisele kirjale on alla kirjutatud näiteks "jumalat armastav kristlane".


Mõned Dawkinsi säutsatused, mis mulle eriti meeldivad:

Nairobi massacre. http://t.co/uGE6xgGTw8 Members of one religion were spared, and the rest were shot. Couldn't possibly guess which religion
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 21, 2013

They are not "your women", they are their own women. You don't cover your face and hair: why should they? Why should they anyway?
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 19, 2013

This marriage was LEGAL http://t.co/UtfpjZ1iBy because law forbidding child marriage was "UnIslamic". Oh how Islamophobic to point it out!
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) September 9, 2013

Pew poll shows tiny minority of Muslims in Egypt & Pakistan (only 75%) http://t.co/KeWj4NvZY6 favour stoning adulterers & death for apostasy
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) August 29, 2013

Your God created the laws of physics, controls ten thousand billion billion stars. But what he really cares about is who you sleep with.
— Richard Dawkins (@RichardDawkins) August 25, 2013

Mary Ann's a bitch!

Käisin oma Tiina juures. Läksin häälega Tartu ja häälega Tabikasse. Kui ma olin viis minutit Tartu ääres hääletanud, tuli mingi tšikk minu ette ja tõstis käe ning esimene auto peatus ja viis ta ära. Kuradi bitch! Õnneks sain kohe peale seda ka ise auto peale, enne kui täielik luuseri tunne tekkis.

Selline mõnus sügisene ilm oli, kergelt udutas. Igal pool õunalõhn. Jalutasime Tabivere peal ja Saadjärve juures nagu tavaliselt ning Timmo muudkui itsitas ja määris mu pükstele liiva. Kui laps magas, vaatasime Regina Spektori vana Londoni kontserdi DVD-d, ja jõudsime järeldusele, et meie kontserdil laulis ta paremini. Jälle ma võpatasin, kui ta laulis mingit vana laulu, mille refrään koosneb sõnadest "'Cause Mary Ann's a bitch, yeah, Mary Ann's a bitch!" Regina tundub nii süütuke ja siis ta lihtsalt lajatab sellise asjaga. Ma olin juba Tallinna kontserdil natuke šokeeritud. Ja kes, üleüldse, on Mary Ann?

Kui ma tagasi hääletama läksin, keelasin Tiinal seal oodata, juhuks kui ma auto peale ei saa, sest mul oleks mark pool tundi seal seista. Tiina jälle keeldus ära minemast, vist kättemaksuks, et ma teda Regina kontserti vaadates vanaisakeseks olin nimetanud... ta ju kiikus kiiktoolis nii mõnusalt. Igatahes peatus kohe üks auto ja selle juht teatas tervituse asemel: "Näed, peaaegu oleksin õnnetuse põhjustanud, kui nii äkki peatasin." Seal tuli nimelt rodu autosid järjest. Ja teatas, et tema taga oleva auto juhil vist eriti hea meel ei olnud. Mul oli jälle kahekordselt hea meel, nii et kõik oli balansis. Lisaks selgus, et tema nimi oli ka Tiina, ja ta sai kohe mu lemmikautojuhiks sel päeval.

Eile käisime ühe ema tuttava juures õunajahil. Tiina kaasa pandud õunad olid nimelt juba otsa saanud. Tollel tuttaval oli suur aed õunu täis, ja me muudkui korjasime. Varsti muutusin ma kergelt närviliseks, sest meil oli juba neli kotti täis ja esiteks pikk ma minna ning teiseks mitte kuhugi neid õunu panna! Me oleme ju lõppude lõpuks kahekesi. Tuttav aina korjas puu otsast uusi ja mina muutusin aina närvilisemaks ja kordasin, et aitab. Lõpuks tuli ema mulle appi ja me põgenesime sealt... väga aeglaselt, sest raske oli! Lõpp oli siiski hea, sest kogu seda õunauputust takseerides arvas ema, et tuleks moosi keeta. Ja seda me tegime kohe suures plaanis. Lõpphea moos tuli!

Hommikul loivasin kööki alles siis, kui Sky Plusi hommikuprox oli peaaegu läbi. Selgus, et seal oli täna Peeter Oja olnud. Saatuse nöök... Kui olin ennast tühjaks nutnud, tulin siia blogi kirjutama. Kuidagi kergem hakkas küll.

Miks Harry Potteri sari on maailma kõige geniaalsemad raamatud

Ma olen siin vahepeal kõvasti raamatuid lugenud. Harry Potterit muidugi.

"Arva ära, millist Harry Potteri raamatut ma lugema hakkasin?" pinnisin Liisu.

"Seitsmendat."

"Ei."

"Esimest."

"Ei."

"Teist."

"Ei."

... ja ta pakkus alles kõige viimasena kuuendat, mis on minu lemmik ja tõi talle kümme punkti. Või tegelikult mitte, sest ta ei arvanud ära.

Õnneks ma seekord ei nutnud, kui Dumbledore ära suri. Või oota...khmm, khmm.

Nüüd loen neljandat. Esiteks on nende raamatute juures hämmastav see, et nad ei lähe kunagi igavaks. Mitte hetkekski. Teiseks kõik need üksikasjad, millele Rowling on nii palju tähelepanu pööranud. Kõige viimast raamatut lugedes tulevad välja igasugused asjad, millele autor juba esimeses vihjas. Tal oli tõepoolest kogu lugu kuni peensusteni algusest peale välja mõeldud, mitte nii, et kirjutas esimese valmis ja viimaste koha peal oli esialgu suur valge laik, et vaatame hiljem, mis ma sinna panen.

Voldemort ja Vingerjas räägivad neljanda raamatu alguses omavahel ja sepitsevad plaani. Kurjakuulutavat plaani.

"Ma luban sul sooritada minu jaoks kõige olulisema ülesande, sellise, mille sooritamise eest annaksid paljud minu toetajad oma parema käe..."

lubas Voldemort salakavalalt. HAHAHA, little did the poor bastard know, et ülesanne tähendaski Vingerja parema käe ohverdamist. Kui see pole absoluutselt geniaalne, siis ma ei tea, mis üldse on.

 

Murphy seadus rakendab ennast täiel määral ja täie mõnuga. Nimelt niipea, kui jõudsin moodsa elu mugavuste nagu soe vesi ja dušš taas ära harjuda, kadus meil soe vesi sootuks ära. Vist mingit trassi parandatakse või pannakse uut. Või noh, keegi kuskil rääkis, ega selle kohta mingit kirja või midagi välja ei panda. Ole rõõmus, et üldse vesi on. Igal juhul siis hakkasin vett varuks hoidma, et mine tea, äkki läheb tõesti kõige täiega ära. Eile, pärast nädalat aega, tuli soe vesi tagasi. Hurraa! Ma saan jälle pesema! Olin juba teist nahatooni läinud kogu selle aja peale. (Või külma veega karastama õppinud.) Hoitud vee kasutasin nõudepesuks ära, sest mis tast enam hoida. HAHAHAHAAA! Arva ise, kas ta läks järgmisel päeval kõige täiega ära või jaa, ja mul polnud mitte tilkagi varuks. Saagige pekki!

Õnneks tuli ta juba paari tunni eest tagasi. Aga siiski, seadus kehtis täiega.

Kui seelikut tahaks kanda, aga külm on... appi tõttavad villased sokid:

Vananaistesuvi

Kui me vanaema sünnipäeval käisime, siis ta ütles midagi, mis mind üllatas. Kui kõik olid läinud, siis ta kurtis mulle ja emale, et ei suuda uskuda, et on juba seitsekümmend üheksa. Ta ütles, et tunneb end palju nooremana ja ei taha nii vana olla!

Ma mõtlesin, et vanad inimesed ei põe enam oma vanuse pärast. Et siis oled rõõmus iga uue aasta üle. Tundub, et eksisin. Mulle pakuti eelmisel aastal, et olen kuusteist, sel aastal saan igalt poolt seitseteist - ikka olen kasvanud. Keegi, kes tänaval seda pakkus, oli ikka maru üllatunud minu kahekümne kolme üle. Aga mina hoopis mõtlesin, et miks sa, kulla noormees, siis alaealistele tüdrukutele külge lööd? Ja too lugu lõppes niimoodi, et mina jooksin ära, sest sain päris ruttu aru, et ta ei meeldi mulle, ja tema põhimõtteliselt keelas mul minna, päris agressiivselt. Siis ma ise ka vihastasin ja ütlesin, et oota, mis mõttes, ma tunnen sind kaks minutit ja ma ei pea sinuga kuhugi tulema ega sulle üleüldse midagi selgitama, ja läksin minema.

"Täiesti uskumatu!" karjus ta mulle järele.

Kuidagi nagu seda vahepealset ei leidugi. Kas on keegi liiga pealetükkiv ja agressiivne, nii et ma taganen, või on keegi liiga tagasihoidlik ja ei juhtugi kunagi midagi. Ja lisaks veel need, kellele ma lihtsalt ei meeldi. Nende järele olen ma muidugi arust ära.

Hakka juba mõtlema, et viga on MINUS.

Kui vanuseteema juurde tagasi minna, siis ma ei saa aru, miks see selline teema on. Ja ikkagi osalen ise ka selles, kogu ülejäänud ühiskonnaga. Nagu ma saaks muuta, millal ma sündinud olen. Nagu oleks sellel üldse mingit tähtsust. Kui saaks korraldada aja ja ruumi ümber ja olla äkki sündinud hoopis viis aastat hiljem, oleks ikkagi punt inimesi, kes on sinust nooremad, ja neid sünnib iga hetkega juurde, ja ma peaks neid ikkagi kadestama. Kui tobe...

Muul teemal: ma olen kassiga paar päeva üksi kodus olnud ja jumal, kus see loom oskab alles nurruda, oma poolteist tundi jutti pole mingi probleem. Nii me siis kahekesi päevast päeva nurrume, üks teise süles. (Tehke oma pakkumised!) Samuti oskab ta öösel näuguda, kui millegipärast on paaniliselt vaja äkki teise tuppa pääseda. Viskasin teda ülevalt voodist oma sokkidega ja sisistasin kõige õudsemaid ähvardusi, kuid ta põikas kõrvale nagu ninja ja näugus haledalt, nagu üritaks keegi teda tappa. Siis sai kõrini, tõin teisest toast veepudeli ja pritsisin teda. Hopsti oli vaikus majas. 

Täna piisas ainult pudeli näitamisest, kui ta hämmastavalt tummaks jäi ja ülevale minu peale end uuesti kerra tõmbas nagu ülejäänud ööl. Ma pöörlen ju öösiti nagu vurr ning seekord ärkasin kogu aeg üles, sest midagi rasket oli ees ja ma ei saanud ümber pöörata. Päär on nagu veskikivi mu põlvede peal ja kui ma ta sealt maha raputasin ja teise külje pöörasin, ärkasin juba tunni pärast sama asja peale. Ja nii öö otsa. Tagatipuks nurrus ta rõõmsalt. Vaadake, ta maskeerib seda armastuse taha, aga tegelikult on see varjatud kättemaks. Ta ei unustanud seda veepudelit.

 

Vedasin ennast täna lõpuks jooksma. Ilm on ilus nagu Navitrolla maalil ja ma üpriski valutasin, sest olin nii kaua sees istunud. Asjad on halvasti, kui su keha sulle pmst karjub, et liiguta end ometi!!

 

Laagriplatsid pärast festivali: täpselt nagu plats festivali ajal miinus inimesed

Ma saan sellele telgile katte peale...lihtsalt natuke tehnikat on vaja... (Telk võitis)

Beaconsi idüllilistel karjamaadel, autoparklas "abiks"

Kilpkonn Kipsi lastekas

Karussell!!!

Leeds, viimane osa

Lastel on esimene koolipäev. Eile me nägime emaga juba linnas natuke esimesekoolipäevatajaid. Mul oli raske uskuda, et mõni kool tõesti pühapäeval alustas. Ma oleks vist oma lapse sellisel juhul koju jätnud ja kooli listi saatnud kirja: "Saagige pekki!"

Ma lõpetan oma Leedsi-lood ka ära. Teisel festaripäeval olin ma hommikuses vahetuses ja täpselt pool tundi enne töö lõppu hakkas rämedat padukat sadama. Ma sain vihmakeebile vaatamata täiesti läbimärjaks ning ehkki Jim meid 15 minti varem ära lasi, olin ma juba märg. Mu meeleolu ei teinud paremaks ka vaatepilt, kuidas teised, äsja vahetust alustanud, kobaras puu all olid ja ei teinud katsetki välja minna, samal ajal kui mina nagu lollakas olin endal märjaks lasknud sadada. Just to tell you, see oli füüsiliselt raske töö, vedada rasket prügikotti läbi muda, jätsin nagu tigu enda järele raja. Teadsin, et uus vahetus võib-olla paar tundi passib seal ja siis saavad vabaks. Läksin läbi vihma sööma ja passisin kohvikus tund aega. Ikka sadas. Ma ei tea, mis mõtet on vihma peale pahane olla, sest ilma ei käsi ju mitte keegi, aga mina olin:D Läksin keset päeva telki magama, püüdes kuiva nurgakest leida. Lõpuks, kui poole tunni pärast pidi algama System of a Down ning pärast neid Green Day, vihastasin enda peale ja ajasin end üles. SOAD mulle meeldis, no ma teadsin ainult paari laulu, aga telgist välja ajamist oli siiski väärt. Nagunii oli seeski mudane ja märg ja kõik mu asjad niisked ja mitte miski ei kuivanud ära. Panin sooja jope selga (Tänks, Liis, su vana jope eest! See kulus seal totaalselt ära) ja läksin vihma kätte. Selleks ajaks oli pori saavutanud oma täisvõimsuse. Ma polnud elus varem sellist asja näinud ja väga loodan, et ei näe ka. Vihm ja kümned tuhanded jalapaarid tegid muruplatsist kiiresti porimülka. See pori oli nii kõrge, et su kummikud jäid sinna kinni ja püksid olid poriga kaetud. (Ühed mu teksad ei läinudki enam puhtaks.) Ma nägin inimesi, kes seal suplesid ja pealaest jalatallani mudased olid. Mõned pidasid mudasõda. Mõned jooksid kuskile ja siis see muda pritsis sulle mõnusalt vastu nägu ja jäi üle neile ainult roppusi järgi karjuda.

Ma ajasin oma ainsa allesjäänud siidrikupongiga jooki taga ja võitlesin mudaga, ja sellel ajal hakkas SOAD pihta. Jõudsin viimaseks pooltunniks. Nad olid superhead! Nüüd olen neid järgi kuulanud ja enda peale NATUKE vihane, et ei viitsinud alguseks kohale minna. Mul on juba totaalsed lemmikud kujunenud: "Chop Suey!" ja "Hypnotize" ja "Aerials". Nii hea metal ja samas nii meloodiline. 

Õhtul oli Green Day, kes rahva täiesti ekstaasi ajas. Ma seisin seal ja sain aru, et ka laivis on kõik nende laulud täiesti ühesugused ja nad siiski sakivad, ja läksin koju ära. Kõik olid juba laagriplatsil ja tudusid. Isegi meie Green Day fännid polnud viitsinud seal sellise ilmaga passida, ainult mina... nagu loll :D

Pühapäeval, viimasel festivalipäeval oli kõik õnneks 2,5 korda parem, sest siis läks ilm ilusaks. Festivalikülastajad on enamuses kõik sõbralikud (ehkki nad täiesti süüdimatult otse prügikasti kõrval istudes oma toidunõud maha loobivad) ja alustavad juttu ja tahavad teada, miks sa seda teed ja kas see on mingi karistus ja mis on kompostimine ja mis bände sa näha tahad ja kust sa pärit oled ja kas sa Eminemi ikka näed või pead töötama (peaesinejad olid alati nii hilja, et kõik vahetused olid läbi). Mõned üritasid juua pakkuda ja ma pidin konkreetselt minema jooksma. Siis karjuti järele, et tule tagasi! Ma ei ole sellega midagi teinud!

Ise vabal ajal pakkusin kellelegi oma siidrit, ise ütlesin: "See on ainult siider, väikese korgijoogiga."

"Did you just say roofie?" küsis ta ehmunult ja siis jõi ikkagi. Kuidagi ettevaatamatu lihtsalt oletada, et ma nalja teen. Aga jah, üldiselt oli hästi lihtne kellegagi lihtsalt rääkima hakata, avastasin, et löön täiesti kainena suvaliste seltskondade jutule kaasa. See on vist mingi festivaliõhkkond. Praegu oleks mul võimatu nii käituda.

Pühapäeva õhtul esines Eminem. Absoluutselt kõik olid sinna kohale tulnud. Kas Eminem oli super või jaa??? Kuna ta tegi hästi palju vanu laule, siis ma teadsin neid peast. Erica märkis, et ma olen nagu jukebox, aga Liisul lihtsalt olid kunagi kõik Eminemi plaadid ja me olime nende järele hullud. "Stani" ajal tuli lavale ei keegi muu kui Dido! Ma olin just sekkarist ostnud tema CD. 

"Give it up for Dido!" hüüdis Eminem, and boy, did we give it up.

Siis ma hakkasin mõtlema, et "Love the way you lie" ajal võiks ju Rihanna ka oma isikus kohale ilmuda. Võib-olla järgmine kord.

Kui Eminem lõpetas, siis hakkasid osad kohe ära minema, ja meie Ericaga vaatasime, et on ikka lollakad, ja karjusime koos teistega "Shady!" nii kaua, kuni ta tagasi tuli ja lisaloo tegi. Ooh, kui hea oli. 

Pärast me läksime ja sõitsime karusselliga ning kõige jubedamate kohtade peal karjusin mina: "Tutti frutti mascarpone! Vaffanculo, cazzo!" ja Erica karjus, noh, igasugust jama eesti keeles. Kaotasime prantslanna Sophie rahvamurrus ära ning pärast laagris lõkketule ääres istudes muutusime Ericaga juba murelikuks, kui teda kella kolmeks tagasi polnud. Hommikuks oli ta tagasi, oli end lihtsalt täis joonud ja üksi viimasele diskole läinud, ja me hingasime kergendatult. Ma olin juba ette kujutanud, kuidas me Bobile seletame, et umbkeelse prantslanna ära kaotasime.

Igatahes festival lõppes eriti hea kontserdi ning minu muttakukkumisega. Erica oli just terve õhtu nurunud, et me sellesse vahvasse mutta suplema läheksime, paneks vihmakeebi selga ja püherdaks. Ta muudkui ütles eesti keeles: "Palun! Palun!" ja vaatas anuvalt silma, ja mina muudkui vastasin ei. Selliseid asju võiks teha, kui saad pärast minna sooja duši alla ja kuiva voodisse, aga mitte niimoodi. Nojah, hilisõhtul jäi mul kummik mutta kinni ja prantsatasin pikali, ning Erica nagu hea sõber kunagi naeris kõrval kõhtu kinni hoides ega ulatanud mulle mitte ühtegi kätt.