Väljas oli minu ärgates paks-paks udu...suurepärane!! Üks hea asi sügise juures. Teine on see, et saab kindaid ja ilusaid salle kanda. Ja üldse ennast natuke elegantsemalt tunda kui suvel. Tuleb igast olukorrast midagi head leida.
Mul on teksad! Mul on uued teksad... jeee! Ilusti kitsad ja täiesti terved - seekord. Ma ütlesin neid otsides endale karmilt, et Anne-Mai, sa ostad seekord terved, ja punkt. Ja ostsingi. Sest kaua ma ikka nende lõhkistega ringi käin.
Mul on uus lemmikkolleeg: see uus tüdruk, kes, tuleb välja, polegi tüdruk, vaid mu emast natuke noorem. Ta tütar on sama vana kui mina. See on uskumatu, kuidas inimesed teisi oma väljanägemisega lollitavad. Ma poleks seda elus uskunud. Meil näevad kollektiivis üldse kõik nooremad välja, kui nad on. Aga nagu tõsiselt?
Peaks poole tunni pärast sammud töö poole seadma, aga ma ei tea... ei tahaks nagu. Ma teen liiga palju tööd. Ja kõige rohkem hakkab kogu see kamm mitte füüsisele, vaid ajule. Ajuk**p noh. See ussipesa läheb pikapeale natuke raskeks taluda.
Kolmapäeval, kui mul vaba päev oli, oli Cinamonis see odav kolmapäev, ja alati, kui need kaks kokku juhtuvad, olen ma kinos nagu kümme kopikat. Vaatasin "Rumalat pöörast armastust". See polnud üldsegi paha. Ja kinosaal oli viimseni täis. Ma mõtlen, et kõik kohad olid välja müüdud. Filmis nägin ühte hullult tuttavat tüdrukut. Natuke aega mõtlesin, kus ma teda näinud olen: Ameerika supermodellis. Siis mõtlesin järgmised kümme minti, mis ta nimi on. Sest sellised asjad jäävad piinama. Õnneks tuli meelde: Analeigh. Ta on selline hästi nunnu, suurte hirvesilmadega. Täiega lahe oli teda filmis näha.
Steve Carelliga ei saa ka vist kunagi mööda panna. Meeldis.
Ma teen nüüd näo pähe...teie pidagi vastu! Sööge õuna või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar