Lihtsalt mõnus kolmapäeva õhtu

Mind ajab julmalt närvi see uus asi, mida Google nüüd teeb: kui sa oma otsisõna sisse toksid, siis ta paneb selle otsingusse pärast igat tähte, mis sa lisad. Julmalt närvi. Ma tahan lihtsalt trükkida! Kas see peaks säästma murdosa sekundi minu aega, kui ma ei peagi enterit vajutama? See ajab mind hoopis segadusse!

Päev algas hästi: mulle ei antudki kassat. Mis tähendab suht-koht tšillimat elu. Siis saabus massöör. Küll mul veab, et olen sattunud tööl olema mõlemal päeval, mis ta meie juures on käinud. Niii mõnus! Ma küsisin temalt uuesti, mis selle tehnika nimetus on, mida ta praktiseerib (ei ole kiropraktika!), aga jälle ei jäänud mulle meelde. Ainult see meenub, et y-tähega algas. Ning see koht, kui ta põlvedega mu selja peal tallus, oli julmalt valus.

Lõpuks ütles ta, et sai mul selja ilusti paika. "Suur tänu," ütlesin õndsalt. "Kahju, et pean kohe jälle raskeid piimakaste tõstma minema." 

"Oi, oleks hea, kui sa seda küll praegu ei teeks," ehmus massöör. "Või ma saan aru, et keegi peab seda ju tegema, aga..."

Hiljem üks töökaaslane ka ütles, et vaene Anne-Mai, kui ta neid piimakaste tõstma peab. Need on ropult rasked. Ma mõtlen alati, et venitan endal midagi ära. See pole üleüldsegi naistetöö. Sellepärast püüan sellest alati kõrvale vingerdada, kui saan. Aga alati ei õnnestu.

Ma arvan, et praeguseks olen jälle midagi paigast tõmmanud. Aga vähemalt hetkeks oli korras. Kas pole tore?

Kehtib selline printsiip, et sul pole kunagi vihmavarju, kui seda vaja oleks. (Ilusate ilmadega võid seda kaasas tassida, palju kulub. Kasutult kaasa võetud kordade arv on võrdeline vihmavarju suurusega ja sellega, kui tüütu seda kanda on.) Sellepärast sain ma ka töölt tulles märjaks nagu kassipoeg. Aga kui mõnus oli jõuda koju: riided kuivama, midagi pehmet ja mõnusat selga, pleedi alla, tuled põlema, tee, grillsaiad väikse võiga, mõnus saiaküpsetusaroom toas, raamat... Oi, kui mõnus. Mm.

Rammestus on kontides, aga ei heida praegu magama, sest muidu ei saa öösel und. Ma suudan seda. Ma suudan!!

Umbes nii vist motiveerivad ennast tippsportlased. Ma saan juba aru, mida nad tunnevad. Ehkki dopingut ma ei ole võtnud. 

"Mina ka mitte," ütleb Veerpalu suurte, siirate silmadega.

"Jah, me usume sind..."

Unenägudest

Mõnikord ma mõtlen, miks ma ennast nii lahedana tunnen, kui tänaval käin. Jõudsin järeldusele, et see tuleb vist kastanist, mis mul taskus on. Üks klient andis mulle eelmine kord. Kastanid taskus pidid head energiat ja muud sellist värki tooma.  

Ma näen muudkui unes, kuidas mul hambad välja langevad. Selle näol on tegemist ühe kõige levinuma õudukaga üldse, aga seda mõistan ma alles ärkvel olles. Unes on ikkagi jube. Ükskord lisandus sellele ka juuste väljalangemine.

Teine sümbol, mida ma praktiliselt igal ööl näen ja olen terve elu näinud, on bussiga sõitmine. Alati. Ma ei saa aru, kuhu ma teel olen, aga ma olen kogu aeg bussis. Täna öösel sõitsime klassiekskursioonile. Kõige esimese klassiga, kes mul oli Puhjas. Issand, küll see oli tüütu. Ja buss oli kohutavalt ebamugav. Ma mõtlesin veel, et mis kuradi buss see selline on. Klassi kõige populaarsem tüdruk küsis mult, kas ma olin ekskursiooni eest maksnud, ja mina pidin üles tunnistama, et olin täiega tünga teinud ja maksmata peale tulnud. Dämit.

Olen hakanud Power Hit Radiot kuulama. Mida see mu maitse kohta ütleb?? Teine hea raadio on Ring FM. Need koos Sky Plusiga on püha kolmainsus, mis mu kõrvaklappides möllab, kui ma linna peal ringi käin. Kust kurat see Ring veel välja kargas? Seal on jumala hea muusika. 

Samas iga kord, kui Star FM-i peale satun, mõtlen, et mis sajandis te küll elate?? Seal võib kuuskümmend protsenti ajast kuulda midagi Roxette'ilt. Aastal 2011. Pluss hommikul läbi tiheda liikluse tööle kiirustades on Stari hommikuprogrammi peale tõsiselt ohtlik sattuda, kuna tekib tahtmine mööduva auto alla viskuda. See on nii mööda kui mööda olla üldse saab.

Olen viimastel päevadel jälle Wordi lahti teinud ja natuke kirjutanud. See on suurepärane. Mitte värk, mida ma kirjutan, aga fakt, et ma seda üldse teen. Ma olen rahul ja rõõmus. Päike paistab. Mõnus on olla. Heade juuste päev on. Mis veel? "Big Bang Theory" uus hooaeg on ka naljakas. Juhhuu.

Võtsin ette mõru šokolaadi. Mandlitükkidega. Kakaosisaldus seitsekümmend protsenti. Suu jäi lahti, mis? Selline päris šokolaad pidi tervisele kasulik ka olema. Oo, mõtlesin ma, sellest jätkub mulle nüüd pikaks ajaks. Sellist söövad inimesed vist paar tükki päevas või nii. Rohkem ei lähe kellelgi alla.

Niisiis sõin selle kohe ära.

Hiired tuules

Lamp lauanurgal tegi just "Plõks!" ja ma küsisin sooja, hoolitseva häälega: "Noh?" Peaaegu oleksin juurde lisanud "kullake". Umbes nagu räägitakse kodulooma või lapsega. Dämit, mul on kellegagi suhelda vaja.

Väga-väga tore oli eile Tiinat näha. "Sa lõhnad õunte järgi," ütlesin teda kallistades. "Sellepärast, et ma tõin sulle õunu!" vastas ta.

Ma lõin särama nagu küünal jõulu esimesel pühal. Tundmatu naise toodud õunad olid just otsa saanud. Tiina toodud aga osutusid mmaitsvateks. Sulavad suus.

Oli päike ja soe õhk, lehtede ja õunte lõhn. Täiuslik sügis. Ma võiks seda langenud lehtede lõhna süüa.

Botaanikaaed ja Toomemägi olid ka kenad. Unistav tunne tuli peale. Tiigis kaks parti kaklesid; üks oli isane, teine emane, nii et koduvägivald.

Täna ma ladusin raamatukogus oma koti eesti raamatuid täis. Ning üritasin välja hiilida. Tegelikult mind on poes kinni peetud: turvaväravad piiksusid, sest mul oli kott raamatuid täis. Raamatukogu omi küll. "Saate ju aru, see on minu töö," vabandas turvanaine, kui ta mu käekotist midagi ei leidnud. Ma sain aru. Vist.

Nüüd loen "Tootsi pulma". Meeldib! Kas teadsid, et Luts on "Talve" ka kirjutanud? Ilmselt on, sest ma võtsin selle raamatukogust. Mina arvasin, et kõik lõppes "Sügisega".

Aga nüüd ma pean tsiteerima natuke Mihkel Muti raamatut: "Hiired tuules". Sest see on suurepärane.

"Kes see siiski oli?" tundis Kirill perenaise naastes huvi.

"Üks naine. Ma ei küsinud, kes," vastas Lhea tähtsalt. "Ma ei topi oma nina võõrastesse asjadesse. Aga muide, kes su armuke praegu on?"
"Üks naine? Äkki see oli mu oma naine?" mõtiskles Kirill valjusti. "Kas ta kokutas?"

"Ei," vastas Lhea.

"Siis ta võis vabalt minu naine olla. Minu naine nimelt ka ei kokuta," arvas Kirill.

"Õnnelikud abielupaarid pidid ikka sarnasteks muutuma," tähendas Pepe. "Sina ise ka ei kokuta."

 Ruuuulib!

Sae pekki!

Imeilus päikeseline päev pluss pühapäev pluss mul on vaba!!! Viimased kolm päeva olid mul hommikused vahetused, mis ikkagi kestsid õhtuni välja, nii et see oli päris raske. Olen end treeninud tööpäeva lõpuni jäävaid tunde mitte lugema, sest see on kindel viis, kuidas aega palju pikemaks venitada, kui see tegelikult on. Aga ikka mõtlesin, et kuus tundi veel... neli tundi veel... peaaegu läbi.

Eile oli veel superraske, kuna olin saanud öösel ainult kolm tundi magada. Kolmest voodisse ja kuuest üles, jeeei. Käisime Polinaga väljas. Mul on viimasel ajal natuke suurem suhtlemisvalmidus peal ja ma tahan kõigiga midagi teha. Meil oli lõbus. Maarja, kes luiskas, et on haigeks jäänud, kahetse seda! Ristiisas oli meil punapeast kelner. Pärast läksime CT-sse. Ma ausalt ei oska nimetada viimast korda, mil seal käisin. Totaalselt ära unustanud sellise asja. Viimane kord üldse klubis oli vist kevadel. Aga päris normaalne oli. Me läksime B-saali, kus on alati parem muusika ja vähem inimesi, pluss DJ-le meeldis Justin Timberlake ja Gwen Stefani ja oli natuke retrom tunne. Hull retro ka, aga vähemalt polnud  see  peasaali võimatult halvad töötlused viimase viie minuti tantsumuusikast. Ja B-saalis helendasid kõigi inimeste valged riietusesemed nagu helkurid. Jeei.

Justin Timberlake'ist rääkides, tõsiselt, ärge minge tema ja Mila Kunise uut filmi "Friends with Benefits" vaatama. Ma tšekkasin seda arvutist. See oli tüütu. Kogu Tartu on selle plakateid täis kleebitud muide.

Armsal Helenil on täna sünna. Palju õnne, jeei!! Nüüd oleme me KÕIK sama vanad. Ehkki mõni meist rebib detsembris juba jälle ette. Millest on muuseas suva. Mul pole enam seda tunnet, et olen vana. Nüüd tunnen end hullult noorena. Arvatavasti sellepärast, et olengi.

Varsti saan Tiinaga kokku. Ma pole teda ka enam ammu näinud. Ma pole kedagi peale iseenda enam ammu näinud. Tiinat tabada on ka päris raske, käi nagu must uni talle peale, saada sõnumeid ja nii edasi.

Ma helistasin E-le, sest olin Polinale lubanud, et helistan. Kuigi ta on mind täiega blokkinud, ja mina teda. Kui palju saab üks inimene töötada?? Mingid päevad peavad ikka vabad olema, ütleb mu loogika. Igatahes, ta tuli just töölt. Et jälle tööle minna. Ja nii kuu lõpuni. Tubli töö, noh. Tubli töö. Sae pekki, E.

Ma hakkan vaikselt sättima ja linna poole minema. Täna küll kodus istuda ei taha.

Villased sokid

Ei, tegelikult  on mul ikka veel igav, seega ma kirjutan edasi. Ma tantsisin just tund aega mingi kaheksa aasta vanuse muusika järgi, mis ma oma plaatidelt leidsin, aga siis tekkis mul tunne, et altnaabril kukkus laelamp küljest ära, ja ma lõpetasin. Naabrina olen ma vist üpris tüütu. Ühikas ka. Ehkki mina koristan.

Mulle väga meeldis "Suvi". Järgmiseks pean "Sügise" võtma. Ja "Tootsi pulma", sest seda osa minu "Suve" köites ei olnud. Kuna ma loen alati kolme raamatut korraga, siis mis teised kaks olid? Ahjaa, üks on Kivirähki "Ussisõnad", korduslugemine. Aga ma ei saanud vist esimene kord aru, et see on suht rõve. Mis mõttes rõve? Noh, otseses. Ma söön lugedes praktiliselt alati ja ma ei saa süüa, kui ma seda raamatut loen! Kivirähk on suurepärane ja puha, aga tal on peas ikka midagi natuke viltu, et ta selliseid asju kokku kirjutab.

Kolmas raamat on "Hiired tuules", Mihkel Mutt. Hea. Ehkki ma ei saa kõigest aru.

Nii kuidas mulle ka ei meeldiks seelikuid ja lühikesi pükse ja muud säärast träni kanda, on see aeg nüüd pöördumatult möödas. Isegi toas on nii külm, et pidin just seeliku ära vahetama. Tirisin kapi taganurgast välja vanad teksad. Muidugi on neil tagumiku peal auk. Miks ma nad üldse alles olen hoidnud? Ma viskan kogu aeg riideid ära. Mõnes mõttes on see hea, sest siis ei hoia ma liialt vanast kinni. Need on nagunii ainult asjad. Teisest küljest: vahel mõtlen, et seda kannaks nüüd. Aga on liiga hilja!

Tõsiselt, need teksad peavad kaduma. Asjaolu, et ma oma riideid auklikuks kannan, mida see näitab? Et ma kannan palju riideid? Et mul on neid liiga vähe, seega ma kannan üht eset liiga palju? Pükste puhul peab see küll paika. Kui ma mingid lemmikteksad leian, siis need ongi konkreetselt aasta otsa käigus, kuni alla annavad.

Eile saime emaga lõpuks pilgu peale minu armsale onutütrele teatud uudistesaates. See oli üliväga lahe! Ta oli ilus ja blond ja rääkis rahulikult, nagu mina elu sees ei suudaks, kui ma otse-eetris oleksin.

Awesomeness.

Nüüd, kus Mirjami nimi on raamatu kaanel ja puha, on mul tunne, et meie suguvõsast tuleb veel suuri asju. Nüüd ma arvan, et kui ma kunagi abiellun (oot, selleks on vist meest vaja), siis jätan ma totaalselt oma nime alles. Mul on jube pikk nimi ja puha, aga see on ikkagi minu identiteet ja ajapikku mulle täitsa meeldima hakanud. Miks naised loobuvad kõigest, mis nad on oma nime all saavutanud, ja võtavad mehe nime? Sa pead ju nagu uuesti alustama. Kes numeroloogiasse ja muusse säärasesse usub (ma natuke usun), siis selle järgi nimemaagia määrab nii mõndagi. 

Ja liitnimed? Siis võib asi ikka väga pikaks minna. Mõtle, kui mul oleks veel kaks perekonnanime? Inimene, kellele ma end tutvustaksin,  jääks enne magama, kui ma lõpetan.

Samuti võib mu ema nüüd kaht kätt kokku lüüa ja plaksutada, sest peamine pick-up line, mis ma kassas saan, on, et mul on ilus nimi. Mille tema mulle pani. Viimati, kui ma tööl olin, oli üks natuke creepy juhtum ka. Saali peal ütles mingi võõras mees mulle rõhuga: "Tere, Anne-Mai!" Küsisin, kas ma tunnen teda, ehkki teadsin, et ei tunne. Ega ma  mingi mälukas ole. Ja nimesildilt ta mu nime lugeda ei saanud, sest mul oli fliis parajasti tööpluusi peal. 

"Ei, aga sa oled kassas, ja ma olen tšeki pealt su nime lugenud."

See oli natuke imelik, nii et ma astusin eemale. Tšeki pealt võib leida nii ees- kui perekonnanime, mis on natuke privaatsuse rikkumine. "Sa näed kena välja. Ja sul on väga ilus nimi!" hõikas ta mulle järele, kui ma praktiliselt ära jooksin. Creepyness. Ja ta ei olnud nunnu ega midagi, vaid selline imelik.

Nüüd on mul veel villased sokid ka jalas. Villased sokid. Septembris.

Jõhvikakook

Ärge öelge midagi, et töö inimestega tänamatu on. Ükspäev viis mingi naine endale kaste, et sinna õunu sisse panna. Turvamees seisis kõrval ning tähendas, et temal on ka õunu kõriauguni. Mina ütlesin, et mul küll õunu ei ole... sest mul ei ole õunapuid. Naine ütles, et oi, teile peaks siis tooma. Ja tund aega hiljem kutsus vanemmüüja mind pausilt välja ning küsis kulmu kergitades, kas mina olin kelleltki õunu tellinud. See naine seisiski seal, kotitäis õunu minu jaoks. Kas pole armas? Need on täitsa maitsvad.

Ema on rabas käinud ning jõhvikaid kokku korjanud nagu harakas kuldsõrmuseid. Meil on terve külmkapp jõhvikaid täis, see on kummaline, sest minu meelest emale need üldse ei maitsegi. Ma otsustasin neist kooki teha. Jah... ei usu, et seda enam teen. Vääegade kummaline maitse oli sel. Selline spetsiifiline... jõhvikaline. Sellegipoolest saab kook kohe otsa. Ega ma seda alles kavatse jätta.

Kass on väga sülekaks muutunud. Nii kui ma kuhugi maha potsatan, seab ta end mulle sülle. Istun, süli juba arvuti poolt hõivatud, ja tema tuleb kuhugi sinna põlveotste peale, kuhu taoline lahmakas loom kuidagi ei mahu. Keerutab ja sätib seal ennast ja nügib arvutit halastamatult eemale.

Oi... ma sain nädal tagasi massaaži. Polnud kunagi professionaalset massaaži saanud, sest ma olen vaene ja puha...aga töökoht tegi seekord välja. Täänaaan! See polnudki klassikaline mudimine, vaid midagi kiropraktika sarnast, nimelt see naine pani selga paika. Ta ütles, et tema juurde pole veel sattunud inimest, kellel selg täiesti paigas ja mõlemad puusad ühekõrgusel oleksid. Minul pidi üks teisest poolteist sentimeetrit kõrgemal olema. Ja päris korda ei saanudki. aga vahe läks väiksemaks. Eks ma panin bloki peale ka. Katsugu mind keegi korda saada!

Veits valus oli ka, ja hullud raksatused käisid seljast läbi. Aga kuulsin kõlakat, et sellised sessioonid pidid regulaarseks muutuma. Jess.

Tahaks midagi elumuutvat teha. Midagi huvitavat. Ma tammun nagu ühe koha peal paigal. Aga mida? Ma ei teaaa...

Hommik

Väljas oli minu ärgates paks-paks udu...suurepärane!! Üks hea asi sügise juures. Teine on see, et saab kindaid ja ilusaid salle kanda. Ja üldse ennast natuke elegantsemalt tunda kui suvel. Tuleb igast olukorrast midagi head leida.

 

Mul on teksad! Mul on uued teksad... jeee! Ilusti kitsad ja täiesti terved - seekord. Ma ütlesin neid otsides endale karmilt, et Anne-Mai, sa ostad seekord terved, ja punkt. Ja ostsingi. Sest kaua ma ikka nende lõhkistega ringi käin.

Mul on uus lemmikkolleeg: see uus tüdruk, kes, tuleb välja, polegi tüdruk, vaid mu emast natuke noorem. Ta tütar on sama vana kui mina. See on uskumatu, kuidas inimesed teisi oma väljanägemisega lollitavad. Ma poleks seda elus uskunud. Meil näevad kollektiivis üldse kõik nooremad välja, kui nad on. Aga nagu tõsiselt?

 

Peaks poole tunni pärast sammud töö poole seadma, aga ma ei tea... ei tahaks nagu. Ma teen liiga palju tööd. Ja kõige rohkem hakkab kogu see kamm mitte füüsisele, vaid ajule. Ajuk**p noh. See ussipesa läheb pikapeale natuke raskeks taluda.

 

 

Kolmapäeval, kui mul vaba päev oli, oli Cinamonis see odav kolmapäev, ja alati, kui need kaks kokku juhtuvad, olen ma kinos nagu kümme kopikat. Vaatasin "Rumalat pöörast armastust". See polnud üldsegi paha. Ja kinosaal oli viimseni täis. Ma mõtlen, et kõik kohad olid välja müüdud. Filmis nägin ühte hullult tuttavat tüdrukut. Natuke aega mõtlesin, kus ma teda näinud olen: Ameerika supermodellis. Siis mõtlesin järgmised kümme minti, mis ta nimi on. Sest sellised asjad jäävad piinama. Õnneks tuli meelde: Analeigh. Ta on selline hästi nunnu, suurte hirvesilmadega. Täiega lahe oli teda filmis näha.

Steve Carelliga ei saa ka vist kunagi mööda panna. Meeldis.

Ma teen nüüd näo pähe...teie pidagi vastu! Sööge õuna või midagi.

Raha!!!

Loen "Suve". Tead, küll, seda, millest on film ja puha? Toots? Issand, küll sa oled pikkade juhtmetega. 

Pole seda kunagi lugenud, mis iseenesest polegi häbiasi, sest vean kihla, et sina ka pole, aga ma lihtsalt tahtsin.  See on hea. Viimasel ajal olen liiga suur arvutinohik olnud, seega on aeg sellega väike paus teha ning olla natuke ka raamatunohik. Ja ristsõnade oma. (Totaalselt pole praegu arvuti taga.)

Põletan ilusat rohelist küünalt, et taas endale raha nõiduda. Pidin tulemasina ostma, sest ma kardan tikke. Ma ei tea, miks neid selliseid tehakse, nagu nad on, või kas ma olen tikusüütamishälvik, aga ma panen enda või oma laua põlema iga kord, kui tikku süütan. Paanikaosakond.

Tegelt ma kardan tulemasinat ka natuke. See põletas mu pöialt.

Olen osav.

Hankisin uue ripsmetuši, nagu ikka, Lumene oma, sest mingit muud pole üldse mõtet hankida. Kaupsist saan selle alati kõige soodsamalt. See on imelik. Nüüd olen ma ära mäkerdatud, sest kuigi mul oli juba täismeik peal, oli tarvis uus ripsmekas kohe järgi proovida.

Keegi on lõpuks ometi mu vanasse tuppa sisse kolinud. Ma mõtlesin, et see jääbki tühjaks. Iga päev, kui koju tulen, kiikan sinna aknasse, ja iga päev ilmub aknalauale uusi asju. Naudi tuba, newb!

Kas me, muuseas, sellist Eestit tahtsimegi? Joodikud ei tahtnud. Tulid eile mul kuus minutit enne kella kümmet hommikul kassasse, ladusid lindi õllepudeleid täis, ja hakkasid Eesti seadusi kiruma. Leedus saavat juba hommikul kella kaheksast alksi osta. 

"Mis te kavatsete nüüd kuus minutit siin passida või?" küsisin ma. "Te olete teistel klientidel ees."

Nad passisidki seal kuus minutit ja mina pidin pudeleid eest ära lükkama, et mittejanused inimesed ka osta saaksid. Tegelikult püüab iga kord, kui ma enne kümmet tööl olen, umbes viis inimest alksi osta. Ja mina olen mõnikord nii hajameelne, et hakkan seda juba läbi lööma, aga siis viskab suure punase errori ette. Huvitav, kas ma saaks pragada, kui keegi näeks, et ma nii hajameelne olen? Raudselt.

See madalrõhkkond hakkab ära tüütama. Ma lähen välja, et midagi linnas teha, aga jälle hakkab sadama, ja ma pean end füüsiliselt taltsutama, et mitte koju tormata, ennast pleedi sisse mässida ja suurt kogust rämpstoitu sisse kühveldada. Mis on kõik, mis ma selliste ilmadega tahaks teha. Ja muidugi magada. Ma ainult magakski kogu aeg.

Ma krõmpsutan nüüd lillkapsast edasi, kui sul midagi selle vastu pole. Ah et on? Ega ma muud oodanudki. Bitch.

Tellimustöö

Istun, vaatan Koduperenaisi ja lobisen MSN-is. See võib isegi päris tore olla. MSN.

Ooi, kui hea oli täna kell kolmveerand seitse töölt plehku panna. Päike paistis ja ilm oli soe. Päev oli ka super. Sain kaks tundi kassas olla, kui ülemus käskis kassa ära tuua, sest minust olevat saali peal rohkem kasu kui mõnest teisest. Jeeei. Kõik muutus kohe kaks korda paremaks. Lisaks nägi mu meik hea välja. 

Meil on uus tüdruk ka. Mul tuli meelde, kui mina olin veel uus tüdruk, ja kui väga ma tahtsin siis sõbralikku nägu näha. Seega ma läksin ja tegin sõbraliku näo. Pärast läksin sõimasin teda selja taga bitchiks ja virutasin kaikaid kodaratesse. Ma ei salli võistlejaid oma liivakastis. Nali. Tegelikult ta tundub tore. Mul on lausa kahju, et ta varsti saab aru, milline ussipesa meil valitseb, ja hakkab enda kohta esimesi kõlakaid kuulma. Aga mis teha.

Mõtlesin Tiina peale, et mis ta seal teeb, ja et tegelt peaks talle varsti Tallinnasse külla minema. Ehkki ta ise alles kolis paari päeva eest. Aga ikkagi. Ja nüüd räägin MSNis Tiina õega. Tšau, Marili! Tema käskiski mul blogi kirjutada, tegime siis vorst vorsti, hammas hamba, kõrv kõrva vastu värki, nii et tema peab ka postituse tegema. Aga et oleks tehtud! Kui mina avaldan posti ja Marililt ei tule midagi, siis on keretäis soolas.

Tiina kohta ei oskagi muud teha kui ohata. Sealt blogist pole juba mitu kuud midagi tulnud, nii et katku juukseid peast ära.

Totaalselt koristasin täna. I'm my mother all over again. Nimelt iga kord, kui talle helistan, ta koristab kodu/on just koristanud/kavatseb koristada. Seal peab küll läikima kui prillikivi. Minu jaoks on ülejäänud september kindlasti hooleta.

Mjäu.

Glee on tagasi! JEEE

September. Ongi sügis käes. Jäin vihma kätte. Mitu korda on nii juhtunud, et kõnnin väljas, päike paistab ja puha ja nii edasi, ja korraga hakkab selgest taevast vihma sadama. Pilvi pole üldse. Kuidas see võimalik on? Vihm peab ju kusagilt tulema.

Maailmalõpp on vist lähedal. Endeid jagub küll. Esiteks teatas seda üks film nimega "2012". Nagu sellest juba ei piisaks, ma magan hommikuti nii meeletult kaua, et ehmatan ennast ka. Täna tõusin veerand üks. Päeval. Selja taga oli ainult üks tööpäev, isegi mitte kolme nagu tavaliselt. Ma ei tea, mis lahti on. Pool päeva oli automaatselt kadunud. Mis sai sellest Anne-Maist, kes vabal päeval kell kaheksa maast lahti tuli, et päev kauem kestaks? Juba mitu nädalat ei saa normaalsel ajal maast lahti.

Inimesed, kellega ma koos ülikooli läksin, alustasid just kolmandat ja viimast bakalaureuse aastat. See on imelik. Huvitav, kas nad on praeguseks juba väga targad? Ükspäev sorisin oma pööningul (tegelikult seinakapi kõige kõrgemal riiulil) ja leidsin vanad õppematerjalid. Kurat, ma ei oskaks enam pooltki neist ülesannetest lahendada. Raske ja nagu natuke kasutu pahn. Aga samas oli veidi kahju ka. Mind seob nüüdseks matemaatikaga alati mingi armastuse-vihkamise suhe. See on omal moel ikkagi nii ligitõmbav.

Ja mata või õieti loogikaülesannete lahendamine tasub ära ka. Kodus olles avastasin postkastist tähitud kirja teate Kumalt. Mõtlesin, et jeee, ma olen rikkaks saanud. Aga pärast taipasin, et raha ei saadeta kirjaga. Vaid arvele. Sellele, mis on pangas. Teate küll. Alati tühi. Jah, just see arve. Sain postkontorist hoopis mullikilesse mässitud seinakella. Ma oletan, et võitsin  selle Raudse Loogika ajakirjast. Tegelikult ei tohiks kingitud hobuse suhu vaadata, aga tegemist on suht koleda kellaga, millele Sudokumaania peale kirjutatud. Mulle ei meeldi koledad asjad. Ma tahan enda ümber ilusaid. Samamoodi ei tohi ükski mu tassidest-kruusidest mingit sõna mulle näkku karjuda, kui ma kohvi joon. Ma ei võta kunagi kuskilt mingit reklaamiga tassi, kui ka tasuta pakutakse. Nõud peavad olema dekoratiivsed. Ühel mu kolleegil on Verekeskusest (või mis iganes selle koha nimi on, kus doonoriks käiakse) saadud tass, mis teatab: "Iga tilk loeb!" Õnneks läks see tass katki, hehe (mina ei teinud!). Kes peaks tahtma midagi juues mõelda verest? Vampiir?

Igal juhul, ma loodan, et järgmine kord võidan raha. Ära solvu, Kuma.

"Glee" uus hooaeg on TV3-s. Ma armastan seda sarja. Enamus teisest hooajast on küll netist nähtud, aga paljud osad poolikult, sest need pleierid katkestavad alati kõige põnevama koha pealt ära ja lakkavad töötamast. Kuigi seal valikus on kümme erinevat pleierit, ei hakka pärast seda ükski tööle ja enne kui tähele paned, oled kulutanud kaks tundi ja osa on ikka pooleli ja peksad arvutit ja karjud, et pagan sinuga! Ja osa on ikka pooleli. Järgmist osa hakkavad küll kõik pleierid näitama, ja sa pead ainult oletama, kuidas eelmine lõppes.

Sellepärast ongi telekas hea. Pealegi on seal reklaam ja puha. Reklaam ruulib.

Viimane kord, kui Helenit nägime. Karu on pildi staar!