Work it on out

Well, shake it up baby now
Twist and shout

Come on, come on, come, come on baby now
Come on and work it on out 

 

 

See laul on mind terve päev hulluks ajanud. Poleks arvanud, et mina biitleid kuulan, tule taevas appi! Tere tali! Ega tali taeva jää, muide, kui juba vanasõnadest ja kõnekäändudest juttu tuli. Parem pool hunti peos kui terve karu katusel. Monkey see, monkey do. Edasi jätka juba ise, sõbrake.

Ja veel üht laulu tsiteerin: Marina and the Diamondsi "Oh no" (killer-video)

If you are not very careful

your possessions will possess you

TV taught me how to feel

Now real life has no appeal

MULLE MEELDIB

Nüüd algavad koduperenaised ja ma pean kiirustama! Wippiii!

Piiks! ütles hiir ja tegi kukerpalli

Eile tegin ma mannavahtu ning me käisime talvevõlumaal jalutamas. Õhtul jõime punast veini.

Ma usun:

• millessegi teistsugusesse, kui ma varem uskusin
• ennast peab armastama, sellest algab kõik. Ilma selleta pole miski võimalik. Aga see on raske töö. Jumal, kui raske see töö on. Ma teen selles edusamme ja tean, et miski on juba muutunud, aga päriselt ei õpi ma seda vist kunagi ära
• mõte on tegu. Iga su mõte kellegi teise kohta mõjutab seda teist natuke, aga sind ennast rohkem. Halvad mõtted tuleb ära ajada. See on veelgi raskem töö, ma alustan seda iga päev ikka ja uuesti. Äkki ma olen selles proff alles seitsmekümneselt? Ja ma ei ole ju halb inimene, aga see teine viis on lihtsam. Tige olla on lihtsam ja teisi süüdistada ja oma tegude eest mitte vastutust võtta. Raskem on tunnistada endale, miks sa nii tunned. Vaatasin eile üht tšikki ja tundsin pahameelt. Tundsin negatiivsust. Siis hakkasin end analüüsima. Asi ei ole selles, et ma end temast paremaks oleksin pidanud. Ma olin tema peale hoopis kade (ilus tšikk oli) ja varjasin seda pahameelega. Pärast seda mu pahameel hajus ja ma tundsin ennast nii kergena.
• kui sa hakkad maailmas head nägema, siis näed sa seda ikka ja uuesti. Kõige lihtsamad asjad hakkavad rõõmu tekitama. Mind paneb heldima emaga kelgutav laps või oma koeraga õhtust jooksu tegev paar. Ma kujutan ette, kuidas nad end valmis seadsid ja mõtlesid, et on aeg jooksma minna, ja kuidas koer rõõmustas ja ringi hüppas, kui sai aru, et see aeg on käes. 
• külgetõmbejõudu. Rahaga on sel kuul kitsas olnud, aga ma ei mõelnud sellele ega muretsenud. Ma ei vaadanud oma pangaarvet liiga tihti. See on kõigest raha. See on taastuv ressurss. Minule kui Kaljukitsele ja Maole on nii tähtis, et mul oleks mingi tagavararessurss olemas. Et ma ei tunneks ennast kaitsetuna. See teeb peaaegu füüsiliselt mulle haiget, kui ma tean, et mul ei ole võimalust kõike põhilist endale muretseda. Aga detsembris peaks jälle natuke vabam olema. Ma tunnen, et ma olen selle endale külge tõmmanud, et see kõik toimib. Ja äkki peaks Helenist eeskuju võtma ja endale näiteks jõulupreemiat küsima? Hahha. Aga küsija suu pihta teatavasti ei lööda. Inimesed soovitasid mul isegi mitte endale nädalas üht vaba päeva küsida, et sulle kindlasti ei anta. Sa oled ainult poole kohaga koristaja. Tühi jutt. Kui sa ise ennast ei austa, ei tee seda keegi.

Täna on esimene advent ja väljas õhk sädeleb. See on liiga ilus. Milleks see kõik meile on antud? Me oleme midagi head teinud, me oleme head olnud, et meid selline ilu ümbritseb. Aga meie põletasime esimest küünalt ja kasutasime ilusaid nõusid ning portselantasse. Pole tähtsamat sündmust kui oma perega olemine ja ilus pühapäev. Täna tuleb end ilusti riidesse panna ja puhata ja hingata ja mitte midagi töist teha. Täna tuleb olla. Ma tean.

Tšau, Minn! Pole enam kaua ja sa oled jälle meiega.

Hei

Appi, mu tuba on nii puhas ja ilus, et see on kohe harjumatu. Siin polnud julgelt juba kuu aega koristatud.

Imelik on!

Aga võtsin selle kohutava pingutuse ette, sest õhtul on külalisi oodata. Tiina lubas alles siis läbi astuda, kui kõik juba natuke võtnud on, sest algus olevat tema meelest imelik.

Homme kasvan juba kodumullas, jeeee! Mõnus.

Ilm on lihtsalt nii võrratu, et eile, kui oli päris stressirikas päev ja mul kiskus tuju ikka pahaks, siis iga kord, kui välja sattusin, mõtlesin ainult "Awwww" ja kõik oli hästi. Raekoja platsil on ka juba kuusk!

Ja et oma tuju parandada, läksin kaupsi ja tšekkasin kõiki neid jõuluvidinaid, mida Kodumaailmas pakutakse. Need on nii ilusad! Kuigi, jah, täiesti tarbetud ja kallid, aga sel pole tähtsust, kui sul pole mingit plaani ega vajadust neid osta ning sa ei pea jõulude puhul üldse rahalise külje pärast muretsema, sest jõulukinke ei tehta (mõnus). Ning veel nägin Taskus uut poodi, kohe raamatupoe kõrval. Seal olid kõik need jõuluehted ja muud kammid veel kallimad kui kaupsis, aga selle eest olid need ka väga ilusad. Minu tuju see kõik igatahes parandas ja ma tegelesin eile veel poolteist tundi vene keelega. Ma olen nii tubli.

Võtsin raamatukogust "Vahtramäe Emili", muinasjutte ja ühe Sophie Kinsella raamatu. Tal pidi uus šopahooliku sarja raamat ka väljas olema, aga seda meie poodidest või veel vähem raamatukogust leida oleks mõttetu üritus. Piip.

Meil on nüüd aken kinni topitud igasuguste võimalike ja võimatute asjadega ja näeb päris naljakas välja, aga kui käe sinna juurde paned, tunned ikka ainult tuult. Huuuh.  

Lugesin "Vahtramäe Emilist", et keegi tõusis pool viis hommikul, et lehma lüpsta. "See on ikka täiesti hullumeelne! Kas ei annaks kuidagi lehma näiteks kella kümneks häälestada?"

"Katsu sa lehma häälestada," ütleb Tiina süngelt.

Mind huvitab, mida Maxima müüjad ütlesid, kui juhtkond neile teatas, et uus loosung on "Hakkame vähem maksma!"

Karul mitme mehe aru

Vahel, kui mul igav on, mõtlen ma sellele, miks Lady Gaga, kui talle pidevalt helistati, oma mobiili välja või hääletuks ei lülitanud. See mõistatus on mind juba kaua painanud, aga lahendust ei paista kuskilt. Aidake!

Ja bussiga sõites, alati, kui buss pede häälega "Järgmine peatus on nõudepeatus Lembitu! Väljumiseks vajutage ukse juures asuvat nuppu!" ütleb, mõtlen ma esiteks, et hea pede hääl, ja teiseks, et milleks neid nõudepeatusi vaja on. Kas see säästab mingil hetkel kaks sekundit, kui keegi ei taha maha minna või peale tulla ja buss ei peagi peatuma? Pealegi olen ma näinud, kuidas seitse inimest vajutab neid nuppe, aga buss ei peatu, mille peale on kõik vihased ja juht saab sõimata (paras talle). Miks kõik peatused ei ole lihtsalt tavalised? Estoy confundida.

See on paras globaalprobleem küll. 

Väljas on täitsa ilus. On jõulud jälle käes! Täna nägin, kuidas Taskusse kuuske üles pandi ja see oli mõnus vaatepilt.

  

You know you love me,

XOXO

kartul

Löörts

"Kaos" oli väga hea, kartul jäi rahule! (The potato has spoken) Eriti meeldis mulle Merle Palmiste osatäitmine. Ta hakkas ühel kohal ise ka natuke naerma. Inimesed ütlevad, et enda naljade peale ei tohi naerda, aga ma teen seda suht kogu aeg ja minu meelest on see naljakas.

Mulle meenus, kuidas Tiina paar nädalat tagasi mõtlikult tähendas: "Ma ei mõelnudki kunagi nii, et Cinamon on nagu kaneel, eks ju, ja samal ajal nagu cinema ka..." Haha, peale kui mitut aastat, mil see kino juba siin linnas on?, ma ei hakka ütlema blondiin, aga tegelt ütlen küll. Hästi paned!

Tiirutasime emaga eile poodides, eriti Abakhanis, kus ma riidehunnikute otsa peaaegu tukkuma jäin. See pood teeb mind alati hullult uniseks. Või on asi selles, et ema veedab seal nii kaua aega. Valisime Liisule riiet ja emps jäi peaaegu uskuma, et mulle meeldib üks räige neoonrohelinekollane. Ta vaatas mind kõhklevalt ja ütles aeglaselt, et tema meelest see vist ei oleks pluusiriideks väga hea. Päeva tüng läks talle!

Ma tunnen end nii erilisena, sest ka meile saabus segipööranud eurokalkulaator. Tegelikult on neid lugusid nii palju kuulda, et ma arvan, mingi pooltel näitab see lambikat kurssi. Meil 26, 8. Arvutasin ja arvutasin ning mõtlesin, et oota, see ei saa küll õige olla.

Ja muuseas teatri piletikontroll pidas mind õpilaseks! Mitte üliõpilaseks. Õpilaseks. See tuleneb mu nooruslikust kortsuvabast näost ja sundimatust käitumisest, mis elavate žestide ja tuka koosmõjus jätab kergelt lapseliku mulje.

Saite!

Kaos

Wii, ma lähen täna teatrisse! Ja riideid, mida selga panna, proovisin juba nädal aega tagasi. Ma teen alati nii. Mulle meeldib riideid selga proovida. Teen seda alati poodides ka, kui midagi teha ei ole. Samas paljud üldse vihkavad ostlemist, isegi kui neil raha on, ega suuda vist ette kujutada, et käia poodides lihtsalt ajaveetmiseks riideid proovimas.

Aga mulle meeldib.

Reedel lähme Liisuga Harry Potterit vaatama. Oleme nagu miljonid teisedki selle surmatoova kalmaari raudsete haarmetega kootud võrku langenud (?).Ostsin juba eile piletid ära.

Aga nüüd on mul kiire, nii kiiiiiiiiiiiiiiire!!

Jõõdikud

Mul oli nii lõbus neljapäeval oma suhkrukuklikestega. Maarja: "Joodikud, kes õlut joovad, on tegelt ju jõõdikud."
Mina: ??? (Mõtlesin hetkeks, et see on mingi fakt või midagi.)

"No o muutub automaatselt õ-ks ju."

Ja kesklinna bussipeatuses on mingi reklaamitriki pärast diivan. See oli nii comfy!! Mingi seltskond läks mööda ja vaatas meid leinaliselt, kuna ilmselgelt olid nad ise seda diivanit sihtinud.

See on vist Tele2 reklaamikampaania sloganiga "Pingutame sinu pärast", mis on täitsa geniaalne sõnum tarbijale. Mõtlesin selle üle ja olin tegelikult meelitatud. Mis sest, et ma ise Tele2-s pole. Aga diivan ja nii edasi. Toimib.

Nii mõnus on laupäev. Laupäev on mõnus päev alati. Isegi kui kaks korda tööl peab käima. Sest olemuselt on see ikkagi puhkepäev, pole midagi teha. Nii mul ongi lihtsalt hea olla. Toppisin uusi pilte seintele. Kas see on normaalne, kui ma ikka veel napsan poodidest neid reklaamvoldikuid, et enda seintele panna?, at the age 20. Mango omad on mu lemmikud, oma jumaliku Scarlett Johanssoniga.

Keegi just liigutas Tiina riiulil. Issand jumal, kas meil on hiired või midagi? Ei tohi enam toitu välja jätta. Muide ma ei julge sinna vaadata, sest kui seal on hiir, siis näha ma teda ei taha! 

Huhh.

Loen Tiina "Minu Austraaliat" (mitte Tiina kirjutatud, aga tema oma). See on hea!

Ma olen homse puhkepäeva üle tõsiselt õnnelik. 

Tõsiselt õnnelik on tõsiselt naljakas väljend.

En garde, Monsieur Soleil!

Viis punkti, kes teab, mis filmi ma tsiteerin.

Täna on kõik nii sulnilt udune. Hommikul sukeldusin joovastusega sellesse udusse ja õnneks on see nüüdki veel alles!

Ülemus käis läbi ja kiitis hästi tehtud töö eest. Selle asemel, et, ma ei tea, rõõmsalt topelthästi edasi teha, lasin ma peale tema lahkumist kähku jalga, sest teadsin, et täna teda enam oodata pole. Selles mõttes, et ühelgi koristamistööl, mida ma teinud olen, pole seal midagi nii kaua teha, kui aega on ette nähtud, aga väga vara ka uttu tõmmata ei saa, sest nii võidakse su tööaega vähendada. Mu ülemus ei ole kohapeal, aga käib mõnikord läbi ja ma ei taha, et ta näeks, et ma poolteist tundi varem ära olen läinud.

Müüjatel on suva, kui kaua ma seal olen. Selles mõttes, et nad ei tea töötegemisest ise ka suurt midagi. Tihti mängivad nad seal palli. (Tegemist on spordipoega.) Kui kliendid on kohal. Lobisevad üksteisega. Ükskord istus üks tšikk pool tundi diivanil, rääkis telefoniga ja vaatas, kuidas ma töötan. 

Tahaks ka endale sellist tööd. Nagu halloo.

Delfis on praegu kuum teema see, et käitumisõpetaja Maaja Kallast väitis, nagu muudaks emade kaisus magamine nende pojad homoks. Just, sest mingil hetkel oma elus otsustavad kõik noored, kas neist saavad geid või heterod. Käib selline tšõkk su peas, sa ütled: "Mulle meeldivad nüüdsest poisid!", see pannakse su ankeeti kirja ja sellega on kõik.

Kurat, kuidas mulle sellised inimesed närvidele käivad. Nagu käitumisõpetajad (WTF?) ja näiteks kristlased, kes peavad ennast teistest paremaks.

News flash:au contraire, Snape-a-doodle!

Ma olen nii peen oma võõrkeelsete väljenditega. Jah, moi.

Mind hirmutab natuke, et ma viimasel ajal nii rõõmus olen. Ma rõõmustan lihtsalt näiteks selle üle, et väljas on ilus ilm. Või tähed taevas. Või et mul on töö.

See kõik on küll täiesti hea ja nii edasi (tunne rõõmu lihtsate asjade üle), aga see pole mina. Ma kardan ikka, et varsti tuleb allakäik ja mu paha tuju-masendushood naasevad.

Võib-olla mulle sobib vahelduseks selline elu, kus ma ei pea midagi õppima, vaid teen füüsilist tööd. See on nii pingetevaba! Ainus asi, mis muretsema paneb, on raha, aga ma lükkan selle oma peas  kaugemale. See põhimõte, mida ma siin kunagi mainisin, et rahasjade üle ei tohi muretseda, vaid peab endale kordama, et saad seda kõike endale lubada, on tõesti mind aidanud. Ja võib-olla tõmbab see juba midagi ligi. Vähemalt on mul teine töö ning detsembris saab juba terve kuu eest palka.

Mirjam, blogi on kirjutamiseks, mitte... mittekirjutamiseks! Oh, snap! See tuli mul nüüd küll löövalt välja.

T

Tuuli Roosma on ilus ja sarmikas naine. Keegi pidi seda ju ütlema.

Ilm on suhteliselt jõle - lörts ja vihm ja tuul - aga see-eest on mõnus kodus teed juua ja küünalt põletada, ja hommikul pärast ärkamist aknast välja vaadates ja lund nähes oli nagu "Awwwww" küll, on jõulud jälle käes, heeei!!

Neljapäeval lähme Maarja ja Polinaga istuma, ootan! Tükike vanadest headest aegadest? Nad on juba teisel kursusel, see on ikka lõpp naljakas. Hahaha. Ma loodan, et nad minu jaoks liiga tarka juttu ei räägi. 

Eile helistas mulle asendaja, mis tähendab, et saan lõpuks pühapäevad vabaks. Uskumatu luksus. Ootan juba pühapäeva oma pannkoogihommiku ja kõigega. Pealegi on mul tähtis tunne, et mul asendaja on.

Ma olen V.I.P.

Istorija silikona v SŠA

Mu psüühika saboteerib mind. Võtsin venekeelse "Liliti", sest kui raamatut enam ei viitsi lugeda, siis ajakirja ehk ikka. Aga ei! Ma lihtsalt ei suuda end sundida seda lugema, sest mu alateadvus peab seda õppimiseks ning õppida ma ei viitsi.

Kurat küll, see on ju ajakiri! Seal kirjutatakse ilukirurgiast ja Tšehhovist.(Ajakiri Lilit, mis Eestis enam ei ilmu, meeldis mulle, nagu Marie Claire'gi. Mul on vist luuserlik maitse)

Vene keel on nii ilus. Kunagi ma vihkasin seda. Nagu juurviljugi. See on nii naljakas, kuidas ma kasvan ja arenen. Ühepajatoidus olid head palad liha ja kartul ning muud jätsin söömata, aga kui maitsvad need muud nüüd on! Lillkapsas ja türgi oad...mmm. Tegin endale enne külmutatud köögivilju. Praegu ka hakkab suu vett jooksma, niii head. 

Ma lähen nagu tõsiselt magama enne ühtteist. Eile pool üksteist. Täitsa lõpp ikka. Tahan unetunnid täis magada. Juba hakkan harjuma ning muutun vara uniseks. Ning kui olen üksinda, siis tõusen natuke peale kuut, et hommikut nautida. Mulle meeldib hommik - parim osa päevast. Kuigi tavaliselt meeldib ka kauem üleval olla, aga siis jääks und küll väheks.

Lähen Lõunakasse alati terviserada mööda ning mulle jookseb trennitegijaid vastu. Isegi laupäeva hommikul kell pool üheksa. Inimesed, te olete vaprad!

Ja ma olen nii tiinekas ikka veel: vaatasin just "John Tucker peab surema", mida ma olen viis korda ikka näinud. Millal väärtfilmid meeldima hakkavad? Ilmselt siis kui Elmari raadio.

Arvatavasti saab minust kunagi Sky Plusi kuulav pensionär. Ma võin sellega Guinnessi rekordi teha või midagi! Võimas.

Pöial sügeleb kui hull...

.... vist on kuri tulekul.

See Ray Bradbury raamat on nii meloodiline, see nagu heliseb, kui ma seda endamisi loen. Las ma tsiteerin ühe lõigu:

"Surma pole olemas. Pole kunagi olnud ega saa ka edaspidi olema. Kuid me oleme nii palju aastaid temast nii palju pilte joonistanud, oleme püüdnud talle võimatuks teha kõrvalepuiklemist, püüdnud teda mõista, oleme hakanud temast mõtlema kui iseseisvast olevusest, veidralt elusast ja saamahimulisest. Kõik, mis ta on, on aga siiski vaid peatunud kell, kaotus, lõpp, pimedus. Mittemiski. Ja karneval taipab väga nutikalt, et me kardame Mittemiskit rohkem kui Miskit."

  

Ma olen näinud ka sellest tehtud filmi, mis oli parajalt spooky. 

Ja kolmekümne esimene peatükk on selline:

"Järelejäänud öö jooksul ei juhtunud enam midagi."

Oh seda naljahammast.

Vaatasin eile seda Kolmeraudset. Kui see hakkas, mõtlesin, et see on ju nii jama, seal on alati mingid poliitikud või muidu igavad tegelased. Aga seekord oli Tanel Padar. See saatelõik lõppes katastroofiliselt - ta hakkas mulle meeldima. Ta pole mulle kunagi meeldinud! 

Maailm pole enam kunagi sama.

Ja veel oli seal Peeter Oja, kes oli vihane mingi Sami Lotila ja Õhtulehe peatoimetaja peale ja läks päris intensiivseks. Hommikuprogrammis ütlesid Kivisaar ja Kelk, et Oja läks eetris hulluks ja nii edasi. Aga seda oli väga huvitav vaadata, sest ta on nii karismaatiline inimene. Ja nagu paljudel koomikutel, olid ka temal natuke kurvad silmad. Nii see kipub olema.

Aga nii närvi ei tasu ju mingi Õhtulehe peale minna. Kes seda loeb?

Pealegi oli väga hea vaadata, kuidas Mihkel Raud, kellele meeldib väga oma häält kuulda, sai Oja tiraadile vahele öelda täpselt kaks lauset.

Rimi kuulutas suure plakati peal, et talumehe rulaad on soodukaga. Mina liha ei söö, aga mõnele võib küll meeldida - peaasi, et talumees on hästi läbikasvanud.

Tiksun vaikselt... kui pomm

Maalehes või kuskil oli uudis, et rebane pani autost mehe võileivad pihta. See rebane teab, et on masu ja et iga mees enda eest (ta oli raudselt hoopis naisrebane, selline stiiliga loom ikka). Ja veel see ohver-mees seal artiklis ütles, et ta ei soovi, et hunte kütitaks - ehkki hundid olid tal terve parve (kimbu) lehmi maha murdnud - sest ta ise oli huntide elualale tikkunud. Üllatavalt eluterve suhtumine, tekitas mulle kerge naeratuse näole. Sest alati püütakse loodusega mässata. Nagu näiteks need marutõvevastased kampaaniad, kus terve maa visatakse seda metsloomadele mõeldud vaktsiini täis ja kellelgi teisel keelatakse neid karmilt puutuda (äkki ma tahaks ka). Ja pärast, pool aastat hiljem, on mõnede liikide arvukus nii suureks tõusnud, et neid peab hakkama maha tapma. Julm. Ma ei ole kunagi jahist kui lõbustusest aru saanud ja ma ei näe sel ka tarvidust. Kes oleme meie, et öelda, et mingeid loomi on liiga palju? Loodus reguleerib seda ise.

Kuigi marutõbi võib vastik olla ja edasi. Aga pärast on ju jälle probleem.

Natuke Näljast Anne-Mai moodi: mu hommikune töö kestab kolm kuni kolm ja pool tundi ja selle aja sees jõuab mu kõht nii tühjaks minna, et kuku või maha. Ehkki ma püüan hommikul hästi tugevalt süüa. Mõnikord tunnen, et kõht on tühi juba tööle jõudes (müstika. Pimeduse jõud on mängus). Nii ma teen endale müüjate puhkeruumis väikese lõunapausi, näsin õuna või midagi ja loen nende Kroonikat. Nõid Nastja on oma mehega väga õnnelik, aga Merka on hetkel vaba ja vallaline!

Üks mõte naisautojuhtide kohta. Ma ei saa neid diskrimineerida, kuna olen ise ka tüdruk ja see oleks nõme! Aga jumala eest, iga kord, kui ülekäigurajal mingi auto väga ebaviisakalt mööda kimab ja ma pilgu heidan, kes meil seal siis oli, on selleks naisterahvas. No enamikul kordadest. Nad on lihtsalt ebaviisakamad. Ja kui keegi on osanud ülekäigurajale jalakäijate rohelise ajal end parkida või muud säärast, siis pole samuti vaja sugu täpsustada.

Ma ei tee vist kunagi lube.

Ma ei taha, et keegi, kes mind tunneb, nüüd infarkti saaks, aga ükspäev pakuti mulle tööl torti ja ma ütlesin ära! Ja poolteist tundi hiljem, kui hakkasin koju minema, polnud mul veel ikka isu. Ma tean, et kui Liis seda loeb, siis hüüab ta just praegu jumalat appi. Tavaliselt, kui midagi pakutakse ja teine kord küsitakse, et kas võtsid või et võta siis kindlasti, teatan ma säravalt, et selle eest on juba ammu hoolt kantud.

Tegelikult olin ma just enne terve tahvli šokolaadi ära söönud. Sherlock Holmes on selle juhtumi lahendanud.

Praegu on mul iirist, mille emme andis. See on nii valusalt magus, et söön ja nutan. Nutan, aga söön.

Ma olen võitleja.

Blok

Mu usk inimkonda taastus, kui pühapäeval pärast poe avamist kell 10 pool tundi ühtegi inimest ei tulnud. See on normaalne. Pühapäeval peabki kodus perega pannkooke sööma. Tegelikult pole mu usk inimkonda kunagi kadunudki. Mõnikord ma kõnnin mööda tänavat ja saan aru, et maailm on just selline, nagu peab olema. Kõik on just õige. Või mõnikord astun välja ja tunnen midagi naljakat. Nojah, selle nimi on vist armastus. Nii isiklik asi siin blogis. Aga ma tunnen, et ma olen just siin, kus ma olema pean, ja et ma armastan seda kohta. Või tervet planeeti üldiselt. Ja see paneb mind hiljem näiteks lühemat dušši võtma ja vähem puhastuskemikaale kasutama. Ja vähem elektrit. Tõestuseks tuntud lausele, et armastus päästab maailma.

Ma ei tea nüüd. Aga nii see on.

Täna on hingedepäev. Kas see tähendab, et ma ei või valjusti muusikat panna ja tantsida? Vist küll. Ja lärmakalt filmi vaadata? Arvatavasti ikka vaatan. Selle eest põleb mul küünal, sellest peab teile piisama... kes te iganes ka olete.

Õhtu on mul vaba, juhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhu! Juhhu. Sellise sombuse ilmaga sobib suurepäraselt vahelduseks teise linna otsa mitte minna.

Mul on viimasel ajal kogu aeg nagu vaheldumisi üks arvutipäev ja siis üks arvutivaba päev, kus ma seda looma sissegi ei lülita. Kas pole suurepärane? Ainult et täna on arvutipäev (ilmselgelt, kui ma seda sissekannet just telepaatia teel siia üle ei kanna).

Haa, ma tean! Mul on siiski midagi hingedepäeva-teemalist. Õudusjutud! Kuidagi olen neid mitu tükki raamatukogust koju tassinud. 

Eile käisin kõik Tartu linna kaltsukad läbi (okei, viis tükki), kus õnneks ei olnud midagi head, kuna ma ei saa seda praegu endale lubada. Humanas on üldse nii igavad asjad. Või asi oli selles, et neil on praegu see vana kauba aeg, kus midagi head pole järgi jäänud. Vist küll.

Tšau, ahvid!