Mitte ükski jumalik ega inimlik seadus pole kunagi ette näinud, et üks ema peaks oma kahe lapsega kaheksa päeva järjest kodus kinni olema. See on ebainimlik ja hullumeelne. Palun päästke mind!
Iti on kaheksandat päeva haige, Kaur liitus temaga neljandal päeval, olles enne viisakas ja käies tervena ja rõõmsana kolm päeva lasteaias. Haige Iti eest hoolitseda polnud hull, viisin teda veel esimesed päevad käruga väljagi, sest ma ise nii väga vajan iga päev (mitu korda) väljaskäimist, aga palavikud käisid tal üles-alla ja panin tähele, et ega see väljaskäimine talle vist praegu näidustatud ei ole küll. Nii et nüüd olen aina kodus olnud kõik aeg.
Nädalavahetusel, kui mees oli plaaninud mind kohvikusse saata, olime üldse kõik siruli. Meil mehega läks õnneks kergesti ja tänaseks vaid veidi nuuskame, muidu on olemine okei. Lapsed ka vaikselt taastuvad, täna tundub esimene mõlema jaoks palavikuvaba päev olevat. Sedavõrd, kuidas Kauri olemine on läinud nii heaks, et ta enam aina kurva näoga diivanil ei taha pikutada, on ta käitumine läinud hullemaks. Teeb Itile liiga ja ajab mind hulluks.
Ei, lapsed on toredad küll, aga lasteaias käies. Ja magades. Mitte keegi ei peaks omaenda lastega kaheksa lakkamatut päeva koos veetma :D
Kirjutasin mehele juba, et sorri, aga kui sa õhtul uksest sisse tuled, siis ma olen kohe läinud ka, nii et sinist suitsu ka järgi ei jää. Magamapaneku jätan ka ainult tema hooleks. Tavaliselt me mõjuva põhjuseta teisel üksi mõlemat last magama panna ei lase, aga reaalselt ma pean oma vaimse tervise peale mõtlema. Ma pole juba ammu lastega nii halvasti, nii ärritunult ja nii õelalt käitunud nagu täna hommikul. Sest mul on enda tass täiesti tühi ja mul ei ole mitte midagi neile anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar