Itiga hakkasime siin haiguse ajal joogat tegema, hommikujoogat. Selgus, et Itile väga meeldib. Võttis ka minu kõrval matil koha sisse, venitas, painutas, vahel käis niisama ringi või püüdis mulle sülle ja peale istuda.
Toogaks nimetab ta seda. "Toogat," nõuab ta. "Anna toogat Iti."
Kui Kaur haigestus ja meiega koju jäi, siis tema hommikuste joogatrennide üle nii rõõmus ei olnud. Kaur istus minu kõrval, jälgis mind kullipilguga ja üritas demotiveerida. Demotivatsioonitreener!
"Ei, ära tee nii, emme," manitses Kaur. "Kas juba lõpeb? Kas ma võin selle kokku rullida?"
Mina mainisin selili matil, et küll on hea venitus. "Ei ole hea venitus," vaidles Kaur.
(Ta on nii jube suur vaidleja, et küsisin temalt täna, kas on tore kogu aeg vastu vaielda. "Ei ole tore," arvas Kaur.)
Joogaõpetaja telekaekraanilt ütles inglise keeles aitäh temaga täna hommikul kaasa joogatamast.
"Aitäh tooga," vastas Iti südamlikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar