Ma olen viimase kuu jooksul näinud nii palju häid filme, et see on lausa meeldiv üllatus. Käin palju kinos ning päris tihti on mul pool kinokavast ära nähtud. Teinekord tekitab see siis efekti, et valin vaatamiseks filmi pigem mitte filmi enda, vaid lihtsalt kinoskäimise pärast. Mulle see kogemus nii kohutavalt meeldib. Ja päris tihti on nii, et linateosed ei avalda mulle enam muljet. Välja on kujunenud oma maitse, millele meeldida ei ole üldse lihtne.
Ma käin endiselt tohututes kogustes kinos edasi, aga lihtsalt seda oo-elamust enam kuigi tihti ei saa. Mees küsib pärast, kuidas oli. Ma: vaadatav. Käis kah. Või vahel, et täitsa halb oli.
Seda rõõmsam ma olen praegu, kus reaalselt kõik minu viimasel ajal nähtud teosed on olnud elamuslikud ja mulle midagi pakkunud!
Kõigepealt erootiline põnevik "Kullake" ("Babygirl"). Selle linaloo nimi ei ole talle mingeid teeneid teinud. Tundus ma-ei-tea-mis selle nime põhjal, midagi kehva ja viiekümne halli varjundi laadset. Siis aga nägin instagramis sisulooja merje arvustust sellele filmile, kus ta ütles, et lugu elab nüüd üüri maksmata ta peas edasi, ja rohkem mulle ei olnudki vaja. Mis seal siis nii skandaalset või hullu oli, pidin ma teada saama ja kohe järgmine päev vist kinno suundusingi.
Ei olnud nagu midagi eriti skandaalset või hullu, aga väga erootiline oli küll. Seda mitte tingimata just seksikate stseenide koha pealt, aga just nendes pilkudes ja kehakeeles, mis oli enne. Hea film oli ja jättis mulje! Kohati võib-olla dialoog oli naljakas ja natuke kohmetu, aga osalt ta oligi mõeldud nii olema. Ja igal filmil on õigus natuke omanäoline olla repliikide esitamise koha pealt.
Igatahes kõmu on see Nicole Kidmani uusim linalugu tekitanud palju ja minu meelest on ta seda igati väärt ka. Ma annaks sellele lausa 9/10.
Siis läksime kaesime Liisu ja mehega üle Eesti filmi "Aurora". Eesti filmid on nii tihti pettumused: kurvad, endassevaatavad, mittemidagiütlevad. Mitte midagi ei juhtu, ainult vaadatakse kurvalt loodusesse. Sellest hoolimata ma ikka avastan end taas uusimat meie kino väljalaset üle vaatamas, sest kui meie Eesti kino ei toeta, kes siis veel? Ja selgub, et tasub ikka kätt pulsil hoida, sest "Aurora" oli tõeline pärl. Juba esimestest minutitest alates sain aru, et see film võngub minuga samas taktis. Tegelaste omavaheline suhtlemine kõlas nagu midagi minu elust. Looduskaadrid olid imeilusad. Näitlejatöö hakkas mulle kohe meeldima vist kõigi osaliste poolt, kes ekraanile ilmusid. Ei olnud vist kedagi, kes oleks selles loos üle näidelnud või mulle kuidagi vastu hakanud. Stsenaarium oli ka tugev. Sain alles hiljem teada, et osatäitjad osaliselt improviseerisid seal ja neil lasti ka ise stsenaariumit täiendada. Väga huvitav lähenemine.
"Aurora" ainus nõrkus oli tema liigne pikkus. Lõpupoole oli teatud stseen, kus nad oleksid pidanud filmi naksti katki lõikama ning see oleks sellevõrra veelgi tugevam lugu saanud. Sellest hetkest mindi kakskümmend või kolmkümmend minutit üle ning lugu jäi venima ja läks liiga melodramaatiliseks kätte. Aga ka see lõpp on andestatav, sest ülejäänud teos oli lihtsalt niivõrd tugev. Soovitan üle vaadata! 8/10
Mikoga koos nägin teist uut Eesti filmikest, "Pikad paberid", mida igal pool väga kiideti. Ja no oli põhjust ka! See oli lihtsalt nii helge lugu, meisterlikult üles võetud, ülinaljakaid repliike pakkuv, tihti lihtsalt situatsioonikomöödia. Pool filmi oli lihtsalt noorte pidutsemine, ühelt reivilt teisele. Aga see töötas. See oli kuidagi niimoodi välja mõeldud ja ellu lastud, et see sada protsenti töötas minu jaoks. Ja Apollo väike saalike oli pea rahvast täis ning rahvas elas kinolinal toimuvale täiega kaasa. Palju naerdi või öeldi midagi vahele.
See on kino ilu. Ei pea olema suurt ulmestsenaariumi, ei pea kedagi ära tapetama või ajas rändama. Peab olema lugu lihtsalt haaravalt üles võetud ning ka kõige argisemad asjad hakkavad elama. Ja "Pikad paberid" töötas täiega. 9/10.
Ning viimane linalugu, mis mulle eelmisel nädalal veel jõudis korda minna, oli põnevuskomöödia "Anora". Sarnane nimi ühele eelmisele, aga hoopis teist masti lugu. Tuhkatriinulugu stripparist, kes abiellub rikka vene perekonna pärijaga, leiab oma printsi valgel hobusel - või kas ikka leiab? "Kaunis naine", aga teise, realistlikuma nurga alt. Osalt oli see klassikaline teekonna-märulikomöödia, kus seltskond inimesi jookseb linnas siia või sinna ja otsib kedagi taga... aga kirjutatud oli ta väga hästi. See pakkus ka päris palju naljakaid kõhistamise-kohti ja samas oli kurb ja mõtlemapanev. Head osatäitmised ja eriti tugev lõpp oli sellel filmil. 8/10 minu poolt.
Ühesõnaga andke aga tuld ja käige kinos, sest praegu on kavad tugevaid filme täis. Anti-hapukurgihooaeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar