Ei jää ma tööst puutumata

Elu käib siin suure kiirusega, ühest tööstaatusest teise, nii et silma ka ei jõua pilgutada. Sai jaanuari lõpuga läbi minu kolmenädalane tööleping Keilas kaubamajas ja ausalt, mul oli sealt kahju lahkuda. Lihtsalt see töötegemise kogemus oli nii sulnis. See endale hommikuti lõunasöögi karpi kaasategemine. See päevad otsa eemal olemine, autoga sõitmine ja laste õhtul kojutoomine, kusjuures päevad otsa olid lapsed imeliselt hoitud oma lasteaias ja oma hoius. Neile meeldib seal käia, lähevad hommikuti rõõmuga ja neile järele ilmudes jooksevad kilgates vastu ja kallistavad kõvasti. Meeldib minna ja meeldib ära tulla.

Mulle oli endale ka üllatus, kui väga mulle tööl käia meeldis, arvestades, et tegemist oli ajutise töökohaga, kus meile isegi õieti ülesandeid ei olnud anda ning ma ise endale pidevalt tööd otsisin, koristades neil põhimõtteliselt kogu kaubamaja risti-põiki ära. Mulle lihtsalt meeldis olla vajatud, teenida jälle raha ja suhelda täiskasvanud inimestega. Mitte üks täiskasvanud inimene ei vaidle sulle iga viie minuti tagant lihtsalt vaidlemise pärast vastu. Mitte üks täiskasvanu ei hakka nutma, kuna sa panid toas tule põlema, aga tema tahtis ise panna.

Kui lihtne on töömaailm pisikeste lastega kodus olemise kõrval, on lihtsalt müstika. Ma tahaks endale lihtsalt ausamba püstitada nende kolme aasta eest, mis ma olen kodus kindlust üleval hoidnud. Nüüd taas välismaailmaga seda koduse ema elu võrreldes pean ma sada protsenti tõdema, et tööl käia on lihtsam. Sealjuures on kaks asja samaaegselt tõsi: esiteks, et meil on Eestis imeline õigus olla poolteist makstud aastat lapsega kodus. See on tõeline luksus. Ja teiseks: et see on üks raskemaid asju, mida naine oma elus teeb. Sa isoleerid end huvitavast maailmast koju, sa pühendud täienisti kellelegi teisele ja peaaegu unustad oma identiteedi ja selle, kes sa varem olid. Kannatavad su füüsis ja vaimne pool ning peaaegu kindlalt hakkad sa liiga palju sööma, et kuidagi end laste lõuna ajal või õhtul premeerida. Sa nutad rohkem kui kunagi varem elus ja oled lõppeks päris tihti päris õnnetu, närviline ja iga väikese asja pärast endast väljas.

Igatahes eelmise töölepingu juurde tagasi tulles - ma meeldisin neile ka ja nad pakkusid mulle isegi mitut uut kohta samas firmas. Mõlema kohta kehtis aga klausel, et kuna tegemist oli põhitöötajate puhkuse või haiguse asendajatega, siis ma võisin seda tööd teha osakoormusega, aga vajatud päevadel ma pidin kohal olema. Sada protsenti. Mis on täiesti mõistetav. Aga ma ei saa kahjuks garanteerida, et ma olen kohal, sest mu lapsed on viiskümmend protsenti ajast haiged.

Nii et kurvalt arutasime mehega seda ja otsustasime, et ma ikkagi ei saa neile neid tingimusi pakkuda ja kedagi alt vedada ma samuti ei taha, nii et loobusin nukralt tööpakkumisest. Ja õieti tegin, sest laupäeval saatsin meili, et kahjuks loobun. Teisipäeval oleksin pidanud proovipäevale minema; esmaspäeva hommikul juba oli Iti haige ja ma olin nendega kaks järgmist nädalat kodus. Ma poleks saanud isegi proovipäevale minna, rääkimata väljaõppest...

Aga nad olid lõpuni hästi kenad ja viisakad mu vastu ning soovitasid mul nende ettevõttes vähemalt tööampse teha. Ma sain nii täieliku emotsionaalse pai sellest lühikesest tööotsast: kui palju nad mind kiitsid ja kui soojalt minuga suhtlesid ning kuidas nad kohtlesid mind viimasel päeval, kui leping juba läbi oli: kingiti maiustusi kaasa, lasti varem koju, sealjuures makstes täispäeva eest, ja juhataja ütles, et ka mõned varasemalt lühemad päevad ta paneb mulle täispäevana kirja. Seda inimesele, keda neil ei ole enam vaja. See näitab minu meelest nii palju, kuidas töölepingu lõppedes käitutakse. Mul jäi igatahes ülim mulje sellest firmast.

Võtsin end töötuna arvele, kuna mul oli nüüd lõppenud tähtajaline leping, mis pakub päris mitu kuud päris soodsaid toetusi, arvestades minu varasemat emapalka. Siis küsis mees, kas tahaksin tema üürnikule ajutiselt appi minna, tööampse teha tema firmas. Üürnik valmistab ise ühemehefirmas erilisi kõrvaklapijuhtmeid ja vigastas veidi oma kätt ning vajas terveid lisakäsi. Mis seal ikka, no proovime... sealjuures rangelt mitte ületades töötukassa poolt seatud lubatud töömahu piire, et töötuna arvelolek enneaegselt ei lõppeks. 

Ausalt öeldes mul ei olnud superpalju motivatsiooni neid tööampse teha, kuna töötades veedetud päevade eest (mõistagi) töötukindlustust ei maksta ning kokkuvõttes saan ma kätte ainult natuke rohkem kui lihtsalt töötuna tiksudes. Aga noh, natuke on ka ikkagi midagi, raha juba mööda külge maha ei jookse, ja kunagi ei tea, mis mingist võimalusest võib edasi saada.

Ja nüüd on nii, et mulle totaalselt meeldib seal käia :D Alguses olin jube aeglane ja siiamaani kindlasti on üürnik kulutanud minu väljaõpetamise ja töökoja ülesvuntsimise peale (ta tellis kohe hulga asju sinna juurde, kui mina liitusin, nagu veekann ja kohvimasin) rohkem aega, kui ma talle säästnud olen. Kõrvalt teeb vaikselt arendus- ja parandustöid, sest nähes, kui kaua ma juhtmeid läbi paelade käsitsi ajasin, hakkas ta leiutama viise, kuidas seda mulle lihtsamaks teha. Nii et siiamaani on ta oma kasuga küll miinuses ja just nüüd hakkas saabuma hetk, mil hakkasin kiiremaks muutuma, ja... täna hommikul ärkas Iti nohuga ja siin me oleme, kahekesi kodus :D

Reaalselt MA EI SAA tööl käia. Ma ei tea, millal see haiguste võidukäik oma otsa saab. Kas suveks saab, palun, jumal? Kas saab üks eesti naine rahus mõnda aega tööl käia ja makse maksta?

Ma ei tea, kas ma olen eriti kergesti rõõmustatav, aga tundub, et iga töö, mis mulle ette antakse, meeldib mulle. Ma olin suisa pettunud, et ei saanud täna minna, ja muidugi on juures ka tuttav tööandja alt vedamise maik. Olin teda küll ette hoiatanud, et see juhtub varem või hiljem (juhtus varem) ja ta ütles, et sellest pole midagi ja ta on väga paindlik. Samuti on ta juba teada andnud, et olen sinna pikemalt ja täisajaga ka tööle oodatud, kui peaksin tahtma. 

Hmm... äkki see ongi see paindlik töökoht, millest ma siin uneledes mõtisklesin? Kus maailm ei kuku kokku, kui ma kohale ei saa tulla ning töötunde võib üsna oma vajaduste järgi sättida?

Nii huvitav võib elu olla. Siin ma siis olen, nokitsen valmistada kõrvaklapijuhtmeid väikeses töökojas ja ise oma eluga nii rahul. 

Eesti filmi renessanss

Ma olen viimase kuu jooksul näinud nii palju häid filme, et see on lausa meeldiv üllatus. Käin palju kinos ning päris tihti on mul pool kinokavast ära nähtud. Teinekord tekitab see siis efekti, et valin vaatamiseks filmi pigem mitte filmi enda, vaid lihtsalt kinoskäimise pärast. Mulle see kogemus nii kohutavalt meeldib. Ja päris tihti on nii, et linateosed ei avalda mulle enam muljet. Välja on kujunenud oma maitse, millele meeldida ei ole üldse lihtne.

Ma käin endiselt tohututes kogustes kinos edasi, aga lihtsalt seda oo-elamust enam kuigi tihti ei saa. Mees küsib pärast, kuidas oli. Ma: vaadatav. Käis kah. Või vahel, et täitsa halb oli.

Seda rõõmsam ma olen praegu, kus reaalselt kõik minu viimasel ajal nähtud teosed on olnud elamuslikud ja mulle midagi pakkunud!

Kõigepealt erootiline põnevik "Kullake" ("Babygirl"). Selle linaloo nimi ei ole talle mingeid teeneid teinud. Tundus ma-ei-tea-mis selle nime põhjal, midagi kehva ja viiekümne halli varjundi laadset. Siis aga nägin instagramis sisulooja merje arvustust sellele filmile, kus ta ütles, et lugu elab nüüd üüri maksmata ta peas edasi, ja rohkem mulle ei olnudki vaja. Mis seal siis nii skandaalset või hullu oli, pidin ma teada saama ja kohe järgmine päev vist kinno suundusingi.

Ei olnud nagu midagi eriti skandaalset või hullu, aga väga erootiline oli küll. Seda mitte tingimata just seksikate stseenide koha pealt, aga just nendes pilkudes ja kehakeeles, mis oli enne. Hea film oli ja jättis mulje! Kohati võib-olla dialoog oli naljakas ja natuke kohmetu, aga osalt ta oligi mõeldud nii olema. Ja igal filmil on õigus natuke omanäoline olla repliikide esitamise koha pealt. 

Igatahes kõmu on see Nicole Kidmani uusim linalugu tekitanud palju ja minu meelest on ta seda igati väärt ka. Ma annaks sellele lausa 9/10.

Siis läksime kaesime Liisu ja mehega üle Eesti filmi "Aurora". Eesti filmid on nii tihti pettumused: kurvad, endassevaatavad, mittemidagiütlevad. Mitte midagi ei juhtu, ainult vaadatakse kurvalt loodusesse. Sellest hoolimata ma ikka avastan end taas uusimat meie kino väljalaset üle vaatamas, sest kui meie Eesti kino ei toeta, kes siis veel? Ja selgub, et tasub ikka kätt pulsil hoida, sest "Aurora" oli tõeline pärl. Juba esimestest minutitest alates sain aru, et see film võngub minuga samas taktis. Tegelaste omavaheline suhtlemine kõlas nagu midagi minu elust. Looduskaadrid olid imeilusad. Näitlejatöö hakkas mulle kohe meeldima vist kõigi osaliste poolt, kes ekraanile ilmusid. Ei olnud vist kedagi, kes oleks selles loos üle näidelnud või mulle kuidagi vastu hakanud. Stsenaarium oli ka tugev. Sain alles hiljem teada, et osatäitjad osaliselt improviseerisid seal ja neil lasti ka ise stsenaariumit täiendada. Väga huvitav lähenemine.

"Aurora" ainus nõrkus oli tema liigne pikkus. Lõpupoole oli teatud stseen, kus nad oleksid pidanud filmi naksti katki lõikama ning see oleks sellevõrra veelgi tugevam lugu saanud. Sellest hetkest mindi kakskümmend või kolmkümmend minutit üle ning lugu jäi venima ja läks liiga melodramaatiliseks kätte. Aga ka see lõpp on andestatav, sest ülejäänud teos oli lihtsalt niivõrd tugev. Soovitan üle vaadata! 8/10

Mikoga koos nägin teist uut Eesti filmikest, "Pikad paberid", mida igal pool väga kiideti. Ja no oli põhjust ka! See oli lihtsalt nii helge lugu, meisterlikult üles võetud, ülinaljakaid repliike pakkuv, tihti lihtsalt situatsioonikomöödia. Pool filmi oli lihtsalt noorte pidutsemine, ühelt reivilt teisele. Aga see töötas. See oli kuidagi niimoodi välja mõeldud ja ellu lastud, et see sada protsenti töötas minu jaoks. Ja Apollo väike saalike oli pea rahvast täis ning rahvas elas kinolinal toimuvale täiega kaasa. Palju naerdi või öeldi midagi vahele.

See on kino ilu. Ei pea olema suurt ulmestsenaariumi, ei pea kedagi ära tapetama või ajas rändama. Peab olema lugu lihtsalt haaravalt üles võetud ning ka kõige argisemad asjad hakkavad elama. Ja "Pikad paberid" töötas täiega. 9/10.

Ning viimane linalugu, mis mulle eelmisel nädalal veel jõudis korda minna, oli põnevuskomöödia "Anora". Sarnane nimi ühele eelmisele, aga hoopis teist masti lugu. Tuhkatriinulugu stripparist, kes abiellub rikka vene perekonna pärijaga, leiab oma printsi valgel hobusel - või kas ikka leiab?  "Kaunis naine", aga teise, realistlikuma nurga alt. Osalt oli see klassikaline teekonna-märulikomöödia, kus seltskond inimesi jookseb linnas siia või sinna ja otsib kedagi taga... aga kirjutatud oli ta väga hästi. See pakkus ka päris palju naljakaid kõhistamise-kohti ja samas oli kurb ja mõtlemapanev. Head osatäitmised ja eriti tugev lõpp oli sellel filmil. 8/10 minu poolt.

Ühesõnaga andke aga tuld ja käige kinos, sest praegu on kavad tugevaid filme täis. Anti-hapukurgihooaeg!

Hommikujooga

Itiga hakkasime siin haiguse ajal joogat tegema, hommikujoogat. Selgus, et Itile väga meeldib. Võttis ka minu kõrval matil koha sisse, venitas, painutas, vahel käis niisama ringi või püüdis mulle sülle ja peale istuda.

Toogaks nimetab ta seda. "Toogat," nõuab ta. "Anna toogat Iti."

Kui Kaur haigestus ja meiega koju jäi, siis tema hommikuste joogatrennide üle nii rõõmus ei olnud. Kaur istus minu kõrval, jälgis mind kullipilguga ja üritas demotiveerida. Demotivatsioonitreener!

"Ei, ära tee nii, emme," manitses Kaur. "Kas juba lõpeb? Kas ma võin selle kokku rullida?"

Mina mainisin selili matil, et küll on hea venitus. "Ei ole hea venitus," vaidles Kaur.

(Ta on nii jube suur vaidleja, et küsisin temalt täna, kas on tore kogu aeg vastu vaielda. "Ei ole tore," arvas Kaur.)

Joogaõpetaja telekaekraanilt ütles inglise keeles aitäh temaga täna hommikul kaasa joogatamast.

"Aitäh tooga," vastas Iti südamlikult.

Närvivapustus elab ka siin

Mitte ükski jumalik ega inimlik seadus pole kunagi ette näinud, et üks ema peaks oma kahe lapsega kaheksa päeva järjest kodus kinni olema. See on ebainimlik ja hullumeelne. Palun päästke mind!

Iti on kaheksandat päeva haige, Kaur liitus temaga neljandal päeval, olles enne viisakas ja käies tervena ja rõõmsana kolm päeva lasteaias. Haige Iti eest hoolitseda polnud hull, viisin teda veel esimesed päevad käruga väljagi, sest ma ise nii väga vajan iga päev (mitu korda) väljaskäimist, aga palavikud käisid tal üles-alla ja panin tähele, et ega see väljaskäimine talle vist praegu näidustatud ei ole küll. Nii et nüüd olen aina kodus olnud kõik aeg.

Nädalavahetusel, kui mees oli plaaninud mind kohvikusse saata, olime üldse kõik siruli. Meil mehega läks õnneks kergesti ja tänaseks vaid veidi nuuskame, muidu on olemine okei. Lapsed ka vaikselt taastuvad, täna tundub esimene mõlema jaoks palavikuvaba päev olevat. Sedavõrd, kuidas Kauri olemine on läinud nii heaks, et ta enam aina kurva näoga diivanil ei taha pikutada, on ta käitumine läinud hullemaks. Teeb Itile liiga ja ajab mind hulluks.

Ei, lapsed on toredad küll, aga lasteaias käies. Ja magades. Mitte keegi ei peaks omaenda lastega kaheksa lakkamatut päeva koos veetma :D

Kirjutasin mehele juba, et sorri, aga kui sa õhtul uksest sisse tuled, siis ma olen kohe läinud ka, nii et sinist suitsu ka järgi ei jää. Magamapaneku jätan ka ainult tema hooleks. Tavaliselt me mõjuva põhjuseta teisel üksi mõlemat last magama panna ei lase, aga reaalselt ma pean oma vaimse tervise peale mõtlema. Ma pole juba ammu lastega nii halvasti, nii ärritunult ja nii õelalt käitunud nagu täna hommikul. Sest mul on enda tass täiesti tühi ja mul ei ole mitte midagi neile anda.

Armastus elab siin

Sõime õhtust, õigemini laste ees olid puutumata taldrikud munaroog fritata ja punaste läätsedega. Lapsed ise näksisid hoopis küüslauguleibu, millega ma kõhklemata nõus olin, sest nad on mõlemad haiged ja hea, et üldse midagi söövad ja usinasti joovad.

"Issi nunnu," ütles Iti korraga küüslauguleiba krõbistades, mis oli väga kohane, sest küüslauguleivad olid issi tehtud. (Samuti fritata. Samuti lõunane risoto. Ja hommikune puder. Ma ei pidanud täna kordagi süüa tegema. AGA. Aga ärgem jätkem tähelepanuta minu keedetud punaseid läätsi.)

Mul läksid Iti märkuse peale veidi silmad märjaks. "Sina oled armas," ütles Kaur mulle kohe armulikult. "Mina olen armas. Iti on kallis."

Nii et meil elavad siin nunnu, armas, armas ja kallis. Mul oli kohe täiesti meeleliigutus, sest me oleme midagi nii õigesti teinud, kui meie lapsed nii räägivad. Et sellele sekundeerida, siis Kaur võttis pärast sööki mängupuldi ja tegi sellelt mängukõne issile, kes parasjagu Soome laeval tagasiteel oli.

"Tsau, issi! Ei, mina ei ole praegu õues, ma olen kodus. Kas sa oled laeva peal? Aitäh, et sa tegid kõrvitsaks!" ütles Kaur (ta pidas silmas kõrvitsarisotot lõunasöögiks). "Sa armastad emmet väga," ütles Kaur edasi. Mul oli kõrval jälle naer ja nutt samaaegselt, sest kas see pole megakaunis? Laps helistab issile, et tänada teda lõunasöögi tegemise eest ja tuletada meelde, et ta armastab emmet (et ärgu midagi leidku endale Soomest uut peret:D).

Kuidas lapsega arsti juures käia ehk närvivapustus

Lühidalt: parem mitte käia, kui saab :D See on õudne kogemus ja närvide mäng.

Perearsti korralise visiidi ajal ütlesid nii arst kui õde, et laps kipub suud lahti hoidma ja hääl on ka nasaalne, et pange nina-kõrva-kurguarstile aeg, ilmselt on adenoid suurenenud. Arsti juurde läksime me mehega mõlemad kaasa, ma võtsin koguni oma ajutiselt töölt vaba päeva. Sinna sõites kurtis Kaur, et pissihäda on. Palusime tal kinni hoida kuni arstini ning laps jäi varsti kurjakuulutavalt vait :D Otsisime õiget maja, otsisime parkimiskohta, hiivasime lapse autost välja, ainult selleks, et avastada, et ta on läbimärg ja autoiste ka. Sellist asja pole üliammu olnud, et tal kuskil väljas õnnetust juhtuks, aga eks ta oli arsti juurde mineku pärast närvis ka. Õnneks juhtus nii, et meil oli täitsa erandlikult kaasas tema lasteaiakott hilisemaks lasteaeda viimiseks, kus sees mitu vahetust riideid, ja samuti oli autos täitsa vaba kuiv lisaiste - Iti iste. Isegi hästi läks. 

Regasime end sisse ja ma vahetasin Kauril tualetis kähku kõik riided ära ning saatsin ta uuesti potile. Arsti oodates nuttis ta üle ooteruumi, et tema arsti ei taha. Kaur on selline tegelane, et kui ta midagi endale pähe on võtnud, siis nii on, ja meelt muuta tal on väga raske. Mitte ükski arst pole talle kunagi midagi paha teinud, mida ta kartma peaks... no välja arvatud mõni üksik verevõtmine või süst kunagi, ja neid on ta päris vapralt talunud. Aga selline vastumeelsus on korraga sees. 

Ega arstionul temaga midagi teha olnudki. Ta tahtis lapsega veidi vestelda, et kuulda, kas hääl on nasaalne, aga Kaur keeldus kategooriliselt igasugusest vestlusest, kuigi ta on tavaliselt ka võõrastega hästi jutukas. Ega adenoide muidu diagnoosida eriti saagi, kui suuhoiu ja nasaalse hääle järgi ning siis röntgenipilt annab kindla vastuse. Sellele meile saatekiri antigi, öeldi, et kohe võime minna. Pakkisime lapse uuesti autosse ja sõitsime teise linnaossa, teise polikliinikusse röntgenisse. Kaur tahtis juba lootusrikkalt lasteaia poole teele asuda ning polnud kuigi vaimustatud mõttest, et veel ühe arsti juurde tuleb minna. Mees jäi alla ootama, kuna parkimiskohti polnud, ja meie Kauriga läksime üles. Ootasime päris mitu inimest elavas röntgenijärjekorras ära, andsime Kauri dokumendi üle, ja kuulsime röntgenitehnikult, et saatekirja üle pole tulnud, mistõttu ta pilti teha ei saavat. Palus meil väljas teise kliinikusse helistada ja neil saatekiri kinnitada.

Ma olin leebelt ärritatud, kui kliinikusse tagasi helistasin. Nemad aga üldse jooksvalt telefonikõnesid vastu ei võtagi, pakuvad ainult automaatvastajat, millega meil selles kiires olukorras midagi teha polnud. Helistasin mehele, kes proovis samuti ja jõudis samale järeldusele. Mis seal ikka, ta sõitis Mustamäele tagasi ja läks kliiniku registratuuri isiklikult saatekirja kinnitust paluma, samal ajal, kui mina teises kliinikus kärsitut kolmeaastast tegevuses hoida püüdsin. 

Minu rahulduseks ütles mees, et kliiniku registratuuris olid nad ehmunud nägu teinud ja vähemasti vabandust palunud ning saatekirja kohe edasi saatnud. Küllap nad mäletasid, et see oli niigi too huilgav ja karjuv väikelaps. Aga miks nad ei luba endale helistada, samal ajal, kui neil valvelauas kaks inimest istub, sellest ma aru ei saa. 

Saime Kauriga uue järksi ära oodata ja sisse ning nüüd avastas Kaur, et teda tahetakse tappa ehk temast suure masinaga röntgenipilt teha. Nii lihtsalt ei kavatsenud Kaur alla anda ja võitles kõigiti oma elu eest. Tehnik aitas ka igati kaasa ja nentis nõutult, et "ta ju täitsa kardab". Ta polnud vist ka sellist asja varem näinud. Kuidagi õnnestus mul Kauri pead nii kaua kinni hoida, kuni ta lasi ühe klõpsu õige nurga alt ära teha ja pildi kätte saime. Kauriga tagasi alla minnes oli tunne, nagu oleksin sõjast läbi käinud.

Röntgenipildilt selgus, et jah, adenoid on tõesti suurenenud ja võime vastavalt oma nägemusele kas see eemaldada lasta või mitte lasta. Mees arvab, et ärme siis lase, mina aga, et pigem laseme. Terviseportaalist nägin, et arst on kirjutanud: võib soovitada AE (mis tähendab mida? Adenoidieemaldust?). Internett ütles mulle, et nii noorelt on see lapsele kerge protseduur, tehakse üldnarkoosis ja taastumine kiire. Ja see aitaks kaasa ilusa lõualuu ja õige hambumuse kujunemisele, nii et plusse opiks on rohkem kui miinuseid. (Miinus: Kaur tuleb haiglasse saada :D) Praegu oleks ka hea aeg seda teha, kuna ma kodune ja saan ilusti pärast oppi Kauriga kodus olla.

Aga palume kõiki palveid enda jaoks lugeda, sest ma ei kujuta ette ka, kuidas me Kauri haiglavoodisse pikali saame. Ilmselt tuleb narkoos kõigepealt teha ja igasugune seletamine ära jätta :D