Vitsa palun

"Vitsa," nurub Kaur armsa näoga. "Vitsaa!" 

Kauri uus eelistatud laul tantsimiseks emme süles on nimelt "Head lapsed kasvavad vitsata". See sobib mulle küll, sest on armas ja nostalgiline laul. Laulsin seda juba beebikaurile kunagi korduvalt ja see oli toona ta lemmik. Lisaks kulub see sõnum, ära löö last, endale ka meelde tuletada...marakratiga majas kipub muidu meelest minema.

Eile kärutasime poodi ning kohale jõudes küsisin Kaurilt, et mis me õige ostma pidimegi. 

"Mähkud," ütles Kaur kärust, nukk armsasti süles. "Piim, koor."

Kõik need olid juhtumisi tõesti asjad poenimekirjas. Ma alati lobisen temaga enne kodus ja räägin, mida meil vaja osta on, ja tundub...et ta on päriselt kuulama ka hakanud. No kas pole geenius?

Ja äsja enne lõunasöögi valmimist teatas Kaur mulle: "Kõht tühi." Väga vajalik uus lause! Ja näha ka, et on ikka minu poeg.

Iti magas täna öösel terve öö! See oli päris imeline. Nati enne üheksat sai magama ja siis kuulsime temast esimene kord alles hommikul pool 6, mil ta rinnale tõstsin. Sellist nalja meil küll enam ammu olnud pole. Just et kordagi isegi õhtusel ajal kussutamas ei pidanud käima. Olime mehega hommikul mõlemad väga reipad ja heas tujus.

Eelnevad kaks nädalat on küll hullud ööd olnud. On raskem olnud, kui oleksin oodanud. Iga natukese aja tagant Iti ärkab ja karjub kõigest väest. Tal tulevad muuseas praegu samaaegselt 2-3 uut hammast ka, ja gaasid kiusavad. Aga jah, me olime mehega ikka päris läbi siin. Aga vot alla ka ei anna ja öösel enam rinda ei paku. Mama didn't raise no quitter!

Ööd on siin magamiseks

Mul oli alati plaanis, et Iti saab rinda kuni aastaseks saamiseni ja siis on kõik. Nüüd viimastel nädalatel tundsin juba öösiti, et no ma ei viitsi seda lapsukest enam toita! No ei ole enam mingit tahtmist oma rinda öösel pool neli välja kiskuda, väsinud ja kurnatud tunne on. Ning kümnekuusel lapsukesel pole mingit vajadust enam öösiti süüa, saati siis iga paari tunni tagant. See on juba lihtsalt harjumus, harjumus, mis on vaja ära muuta.

Üleeile öösel poole öö pealt siis sain aru, et aga millal alustada kui mitte praegu. Läksingi talle alla pudelipiima tegema. Ta on praegu kümme ja pool kuud ning kui aastaselt poe kinni tahan panna, siis tuleb juba praegu täistuuridel võõrutada.

Olin päevaseid rinnaga toitmise kordi juba umbes kuu aega koomale tõmmanud, asendades kaks korda pudeliga. Ega ta seda pudelit eriti taha, tükk aega veiderdame ja siis mingi 80 milliliitrit saab lõpuks söödud. Aga harjutamine teeb meistriks, eks... 

Kuid peamine probleem ongi praegu öine toitmine, mitte päevane. Ma ööd otsa toidan seda beebikest, kuigi ta saab rinda ka päeval, veel pudelit päeval ning kolm suurt toidukorda tahket toitu! Pole lihtsalt mingit füüsilist vajadust tal öösiti süüa ning eks see tekitab ka seda nirutamist pudeli otsas - et teab, öösel saab seda päris kraami nagunii.

Siin ongi aeg endale otsa vaadata - mina olen teda öösel õpetanud vaid rinnaga uinuma. Lutti Iti pole kahjuks kunagi võtnud, mida ma tõesti leinan taga. Lutilastega on elu palju lihtsam! Muidu mängib seda lutti lihtsalt ema ise. Aga no mis sa teed, kui laps ei taha, vägisi ju toppida ei saa.

Itiga on öösel veel see teema, et me ei saa teda kuigi lihtsasti harjutada ise uinuma, sest kui ta nutab, võib ta äratada Kauri. Ainsa lapsega majas sai kergemini harjutada, teise lapsega on juba taolised faktorid, mida arvesse võtta. Aga mis teha, millalgi tuleb meil need ööd üle elada, mil Iti kurdab ja rinda ootab, aga mina enam ei anna. Ja parem kohe, kui kunagi hiljem, sest tulemus on ju lõppkokkuvõttes sama: laps, kes enam öösiti rinda ei saa, hakkab lõppeks magama pikemalt ja öö läbi. Kõik on rahul, vanemad ja beebi. Nii et mida varem me ta ära harjutame, seda varem see taevalik õnn meie õuele saabub.

Eile öösel oli siis esimene uue režiimi öö. Rääkisin mehele ja Itile endale ka plaani lahti, kuidas nüüd hakkab olema: esimene kord, kui Iti ärkab (tavaliselt 10 või 11 paiku õhtul), ei saa ta üldse mitte midagi süüa. Kussutame ta magama (kergem öelda kui teha). Teine kord ärgates annan talle pudelit. Rinda ta ei saa kogu öö jooksul enam üldse, alles hommikul. Jääb siis praegu kaks rinnasaamise korda ööpäevas: üks õhtul kell 7, kui teda magama panen, ja üks hommikul ärgates. Et oleks suht võrdsete vahedega minu jaoks ja rinnad hullu ei hakkaks panema.

Itile ka seletasin ära, miks nüüd nii on ja miks see on parem.

Noh... suht hull öö oli see eilne. Esimene kord kell 10 mees sai Iti edukalt magama kussutatud. Järgmine kord, kui ta ärkas, oli mees juba Kauri tuppa kadunud, sest too tegi häält. Andsin Itile pudelit ja viisin ta tagasi enda tuppa, aga Iti oli väga halvas tujus. Midagi oli ju puudu! Polnud tal magamise tahtmist ka, kriiskas nagu ratta peal, kui teda voodisse tahtsin tõsta. Pool tundi olin juba mässanud ka, siis sai mul kõrini, jätsin ta voodisse ja tulin magamistuppa magama. Mul on meeldiv komme lihtsalt ära kõndida ja laps nutma jätta, kui tunnen, et nüüd on mehe kord üle võtta. Kauri toas oli juba ammu vaikne ja minu meelest oleks mees pidanud ammu sealt ära tulema ja metsikult kriiskava Itiga mind abistama. 

Mees sai vihjest aru ja läkski ise beebi juurde. Mina jään alati naksti magama, kui võimalus on, ja ei tea, mis seal juhtus, aga kolmveerand tundi hiljem laekus mees pahasena magamistuppa tagasi. Iti oli endiselt üleval. Kui ta ikka häält tegi, andsin alla ja läksin tõin ta rinnale, mõeldes, et ei peagi olema ühe ööga 100% edukas, et insta kohe plaan töötas. See on ka juba edusamm, et rinna andmist nii palju edasi saime lükatud. See ka aitab.

Iti oli nagu tõotatud maal ja jõi õndsalt rinnapiima ning vajus kauaoodatud unele. Vara-vara hommikul, kui ta uuesti virgus, sai teisest rinnast ka, kuna mis ma sellest ikka andmata jätan, kui teisest sai, ja siis magasime koos Itiga suures voodis kahekesi kella seitse viiekümneni, mis on minu jaoks ennekuulmatult pikk hommik. Ma olin lausa välja puhanud! 

Ja Iti hommikune uni ning käitumine olid kuidagi teistsugused kui tavaliselt, midagi oli see treening juba nagu mõiganud. Ta ei maga muidu iialgi seitse viiekümneni.

Igatahes soovige meile edu tänase ööga :D

Ja see, mida rinnad tegid, kui nad terve päeva kuni kella seitsmeni enam Itit ei näinud, oli metsik. Mõtlesin, et lähevad tõesti lõhki. Kell seitse siis Itil oli tükk tegemist, et sellest piimajõest end läbi juua.

Maksud on lõbusad

Tegin päeval Kauri lõunaune ajal oma tuludeklaratsiooni ära, sellal kui Iti rõõmsalt söögitoolis istus ja pastat, supi seest juurvilju ning banaani sõi.

Esiteks oli mul posu investeerimiskontosid deklareerida, mida mul on tõesti palju, kuna mõlema lapse kasvukontod on ka minu kasutaja all. Siis vaatasin üle oma eelmise aasta annetused ja jäin nimekirjaga rahule. Mul on igakuine püsiannetus Kassiabile ning mõnel kuul teen ühe väikse sutsaka kuskile veel. Olen teinud vahel midagi Ukrainale või mõnele teisele loomakaitseühingule, aga viimastel aegadel olen leidnud, et lastega seotud projektid on kuidagi südamelähedaseks saanud. Guugeldan palgapäeval "lapsed heategevus" ja leian iga kord midagi uut, kuhu väike annetus teele panna. Ja see teeb iga kord olemise nii heaks. Ma arvan, et jäängi permanentselt iga kuu annetama kahte kohta: üks alati Kassiabi, millega mul on eriline side, kuna olin seal aastaid vabatahtlikuks ning sealt on pärit ka meie Päär. Ja teine organisatsioon võib siis olla iga kuu erinev, aga igatahes midagi lastega seotut. Sest lapsed ei saa end ise kaitsta või aidata, kui neile on sünni poolest osaks saanud ebaõiglasemad tingimused kui mõnele teisele... aga meie, täiskasvanud, saame.

Mu meelest tuleks heategevusest rohkem rääkida ja seda promoda ja iga palka teeniva täiskasvanu elu osaks võiks olla regulaarne heategevus, sest nii saame me maailma suunata meile meeldivale kursile ja noh, see teeb iseendale olemise heaks. Et see ongi üks kindel osa su eelarvest, mis makstakse ära samal päeval arvetega. 

Lisaks igakuisele mõnusale hetkele ülekandeid tehes on siis veebruarikuus tuludeklaratsiooni üle vaadates ka tore seda nimekirja lehitseda. Pluss tulumaksutagastust saab :D

See aasta oli midagi erilist minu jaoks ka kodulaenu intresside kirjapanek ja nende arvelt tulumaksutagastuse saamine. Mees oli pangast omalt poolt andmed juba üle saatnud ja minu blanketile ilmusid need juba automaatselt, oli vaja vaid üle vaadata ja kinnitada. Meil on kodu ostetud kaasomandisse, nii et intressid läksid ka automaatselt pooleks selles arvestuses. Veidi naljakas tunne oli küll, sest no mina neid tasunud ei ole, aga mis seal ikka vaielda :D Pealegi sai mees see-eest endale tulumaksutagastuse oma kolme lapse pealt, mille eest mina ei saanud midagi.

Kokku saan tagasi ilusad 576 eurot, mille täies mahus oma hiljuti avatud kogumishoiusele suunan, et oleks peale Iti emapalga lõppemist ka paar kuud "palgaraha".

Rinnad

Kreemitasin käsi, kui Kaur nõudlikult mu ette ilmus ja "Kiimi! Kiimii!" nõudma hakkas. Mu hajameelsel ajul läks natuke aega, enne kui tõlkisin soovi kaurikeelest eesti keelde ja sain aru, et laps nõudis kreemi. Enne väga külmade ilmadega õue minekut hakkasin talle näole rasvast kaitsekreemi määrima ja talle meeldis see nii väga, et nüüd nõuab ta igal võimalusel näokreemi.

Võtsin natuke kreemi veel sõrmeotstele ja kükitasin Kauri ette maha. 

"Saaži!" ütles ta õndsa näoilmega. Talle meeldib alati, kui talle kerget näomassaaži teen, kui kreemimäärimine käib. Mis mul siis selle vastu saab olla. Vaatan alati sel ajal tema sinistesse silmadesse ja tema vaatab mõtlikult vastu. Mõtlen alati, milline ilus poiss ta ikka on.

"Sa oled üks vahva poiss, Kaur!" ütlesin talle südamlikult.

"Rinnad!" vastas Kaur. Nägin, et ta piilus mul pluusist sisse, ja rinnad, mis parasjagu ootasid Iti toitmist, olid tõepoolest tavalisest lopsakamaks jõudnud minna.

Mehed on mehed...

Laps leidis une üles

Iti-tita ajas end püsti! Enda võrevoodis, kuhu ma ta kahe heegeldatud rebasega mängima panin, et saaksin ise samal ajal pesu kappidesse lappida. Mul olid pisarad silmis, aina musitasin teda ja kiitsin uue eluetapi alguse puhul. Olin seda natuke juba oodanud, kuna Kaur hakkas toe najal seisma kuuke varem. Iti on aga keskendunud rohkem kõnelisele arengule: tal on juba märkimisväärselt silpe ja ka sõnu. Ta hüüab kogu aeg: "Emmeee!" ja ma ei tea, kas ta mõtleb sellega mind, aga tundub vist küll.

Samal päeval, kui Iti esimest korda püsti tõusis, et jäänud ta suurest elevusest (või hamba-või gaasivalust) õhtul magama. Meest polnud kodus ja mina ei osanud Itiga üleval pimedas magamistoas enam midagi teha, vaid tõin ta alla elutuppa tagasi. Ta mängib suht ilusti iseseisvalt põrandal, seni kui mina saan siis süüa või misiganes teha. Tunnike mängib või kakab (nagu juhtus seekord, peale mida oli ka uni valmis tulema) ja siis teen uue katse.

Igatahes tegin endale võikud ja piimaga tee ning kuna meil diivanilauda ei olnud, panin tee diivani kõrvale toolile. Ise mõtlesin küll, et oot, Iti ju ajab end juba püsti...aga vaevalt et ta siia ikka ulatuks. Noh, ulatus küll. Juba loetud sekundid hiljem ilmus mu tassi haarama väike käeke, tass kukkus külili ja valla pääses hale nutt. Õnneks olin pannud piisavalt palju piima tee peale, et see oli pigem leige ja Itike ei saanud kõrvetada. Endal oli küll siis paha tunne, et no sada protsenti minu süü. Ma vahel olen selliste asjadega veidi hooletu, et no vaatame mis saab...

Kaur aga leidis oma päevase une taas üles, juhhei! Panen ta tema tuppa ja keeran ukse lukku nagu alati, ta laamendab ja mängib seal paarkümmend minutit ja siis jääb kõik vaikseks. Kokku magab ta nüüd iga lõuna lausa mitu tundi ja see on mulle suur rõõm. Kahe paiku viin ukse taha tuduma Iti ning siis on mul vahel lausa lastevaba aega päeval, mis on suur luksus, sest seda pole mul enam kuid olnud. Jepikajeeee!

Pluss mulle meeldib, et Kauri ma kuidagi uinutama ei pea, vaid jätan ta tuppa ja ta mingi hetk ise läheb voodisse ja uinub.

Kauril sõnavara aina areneb, ta kasutab juba käändeid, nagu väljendites: "Kaks autot" või "Kaks sõrmust". Eile serveerisin talle küllusliku lõunasöögi ning juurde panin ka issi tehtud hummust, et ta saaks eri asju sinna sisse kasta. Kaur sõi hummust hoopis paljalt, talle väga meeldib see. Küsis aina juurde ning matsutas, rääkides ise juurde: "Issi... tehtu...mmm...humbus".

Ja issit on ta hakanud vahel kalluks kutsuma, kuna mina ju kutsun nii. See on ülinaljakas, hästi lahedalt oskab seda l-i öelda. Enne toitsin diivanil Itit, kui kuulsin, et Kaur teeb ise vannitoa ukse lahti ja läheb sinna. Varsti kostis: "Oi-oi!"

Mul tekkis kohe must eelaimdus, sest oi-oiii hüüab Kaur alati siis, kui mingit pahandust teeb. Sest mina ütlen alati pahanduse peale nii.

Seekord ma ei saanud kohe vaatama minna, sest Iti sõi pudelist piima.

"Mis sa seal teed?" küsisin Kaurilt. 

"Kalluuu!" hüüdis Kaur. "Pallu! Kallupallu!" Ning tagatipuks kostis kahtlast sorinat. Nüüd ei suutnud ma enam vastu pidada, võtsin Iti pudeliga kaasa ja läksime vaatama. Oli nagu arvasingi: vetsupotti oli visatud üks väike plastmassist pall, millel auk külje peal. Sellest august siis Kaur valas vetsupotivett välja, lustis täiega. Äsja selga pandud puhtal pluusil ilutses suur märg laik. 

Kuna sama pall oli juba mitmendat korda leidnud tee vetsupotti, sai mul kõrini ja nüüd leidis see tee prügikasti :D

Minu! Minu!

Mulle meeldib lastega laulda ja tantsida. Tantsimine käib nii, et mina tantsin, üks lastest parasjagu mul süles, teine pettunud näoga põrandal. Mõlemad saavad ühe laulu, sest rohkem ma korraga ei jaksa. 

Itiga on mul mitu päeva meeldinud laulda ja tantsida "Helisevast muusikast" Edelweissi-laulu. See on nii ilus ballaad. Kaur läheb aga seda kuuldes iga kord nukraks ja mõtlikuks, vaatab maha ja pomiseb: "Abi..." Täitsa imelik, mis seos see laul temas tekitab. Täitsa kurva kõlaga on ta küll. 

Kauri laul on aga juba nädalapäevad "Tiigrikutsu" ehk notsu, nagu tema seda kutsub. Temaga hästi muu järgi tantsida ei õnnestugi, ta nõuab aina oma notsut.

"Olen tiigrikutsuuuu ja ma ei karda kedagiiii," laulan teda õhku visates. 

"Notsu," ümiseb Kaur vaikselt.

Isegi kui temalt praegu küsida, mis ta lemmiklaul on, vastab ta notsu.

Itil tekkinud omandihimu. Enne võis ta sel ajal, kui notsu järgi tantsiti, ilusti põrandal istuda ja meile naerdes käsi plaksutada. Nüüd hakkab ta nutma, sest tahaks ka. Kaur omakorda on Iti laulu ajal pettunud olemisega. Täna, kui Edelweiss otsa sai, ütlesin Itile, et tema läheb nüüd põrandale, järgmine laul on venna oma. Iti hakkas insta nutma. Ta saab juba mingil määral sõnadest aru! Mees on ka seda tähele pannud. Kui näiteks Itile öelda, et tule, lähme sööma, siis ta pöörab end sinu poole, läheb elevile ja sirutab käed üles. Ma mitmel puhul veel olen tähele pannud, et see beebi juba mõistab eesti keelt!

Aga oi mis omandihimu tal on jah. Varem võis talt ilusti mänguasja käest ära võtta, kui see juhtus olema midagi, mis talle keelatud. Aga nüüd hakkab ta nutma suurema nördimusega kui näiteks Kauri füüsilise kimbutamise peale. Ta väga peab juba omaks, mis tema käes on. Ja asemele antav mänguasi peab kindlasti olema piisavalt ahvatlev, et ta rahule jääks, iga klotsiga ta ei lepi.

Enda elu ei tee ta ka sellega kergemaks, et iga asi, millega Kaur mängib, tundub Itile kõige huvitavam ning selle ta peab kindlasti enda kätte saama. Kaur karjub päevas nelikümmend korda läbilõikavalt: "Eiiii!", kui Iti jälle midagi temalt ära tuleb võtma, aga Iti ei anna kunagi alla ja üritab visa järjekindlusega edasi. Eks siin peab ka Kaurist aru saama, et kui parasjagu mäng pooleli, siis ei ole ju soovi, et keegi seda segaks või asja koguni käest ära haaraks. Küll aga olen ma vaikselt Kauri juba nii palju välja treeninud, et ta oskab Itile asenduslelusid pakkuda ning tihti oskab seekaudu ka nutva õe jälle maha rahustada. 

Vahepeal, kui ma üürgamise peale kohale jooksen, pahaselt hüüdes, et mis siin jälle toimub, siis näen, et Kaur täidab lihtsalt mu käsku ja võtab Itilt käest asju, mille kohta ma olen öelnud, et neid Itile ei või anda, nagu vildikad või mõned liiga väikesed mänguasjad. Ise ütleb veel viisakalt aitäh! neid Iti peost ära kiskudes ja kiirustab oma saagiga kaugemale.

Empaatia alged

Umbes-täpselt täna hakkasin ma märkama, et Kauril on Iti suhtes rohkem empaatiat hakanud tekkima. Muidu on see olukord siin üpris viha ja jõuetust tekitav olnud, sest vaene Iti saab nii palju tuupi. Mul on sellest beebist kahju lausa. Vaata, kui palju määrab sünnijärjekord inimese elus. Kaur beebina oli maksimaalselt hoitud, hellitatud. Põhjapoolkera rõõmsaim imik. Keegi ei oleks selle peale ka tulnud, et teda lüüa või ümber tõugata. Iti aga samas vanuses saab neliteist korda päevas ümber tõugatud või peaga mingi kõva objekti vastu löödud. Minu väike, õrn, armas beebi! No kuidas võib nii?

Ja ma tunnen, et see võtab vaimselt mind hästi läbi, kui ma ei saa lapsi kaheks sekundikski üksi jätta, sest kohe tehakse beebile liiga. Juba jälle kostab kuskilt hädakisa ja mina trambin kohale: "Püha jumal, mis nüüd jälle on??"

Märkasin seda ka mehe käitumisest, kui pühapäeva hommikul ta lastega kahekesi oli: ta oli vihane ja omadega läbi. Mina panin Iti tema hommikuunele ja sõitsin rõõmsalt vastseid lube ära kasutades Ikeasse kohvikusse ja raamatut lugema. Kui tagasi jõudsin, oli Iti ärganud ja nad hängisid kolmekesi. Mees kasutas isegi täpselt samu väljendeid, mida mina: "Jumal küll, jäta see Iti juba rahule! Miks sa pead teda kogu aeg torkima??"

"Nüüd sa saad aru, mida mina tunnen iga päev," tähendasin ma. Mees oli näost hall.

Täna siis vaatasin, et Kaur esiteks tõugib seal Iti lähedal vähem. Ja kui on mingi olukord juhtunud, siis läheb teeb õele pai ja musi. Kui Iti sellest veel ei leebu, julgustan ma Kauri talle näiteks mänguasju pakkuma, mis tavaliselt Iti näole jälle naeratuse toob. Täna ta päev otsa tõi õele mänguasju ette. Teate, see on nii armas!

Kui õues möllamas käisime, võtsin nuku ka kaasa. Panime ta kelgu peale ja Kaur vedas kelku järel. Nägin, kuidas ta korraks tegi pausi, läks tegi nukule pai ja vedas siis kelku edasi. Oh sa jumaluke küll...

Nii et lootuskiir paistab. Ehk on lapsuke vaikselt sellisesse ikka jõudnud oma kahe aasta ja ühe kuuga, et on teiste tunnete suhtes natuke mõistmist hakanud tekkima ning ka probleemide lahendamise oskust ja soovi. Ma olen ise ka nii rahulik ja hea ema, kui nad mul vaid üksteist ära tappa ei proovi: olen õnnelik, naeratav, kiidan palju, ja ükski muu tegutsemine ja mittelubatud tegevused maja peal ei aja mind endast välja.