Värske

Kõik on täna hommikul nii supermõnus. Ärkasin vara, käisin riideid kuivatisse littimas, siis magasin uuesti, siis käisin kuivi riideid ära toomas ja tõusin tõeliselt. Juuksemask, dušš, enda üleni kookosõliga sisse määrimine, pediküür ja maniküür... Pole paremat algust hommikule.

Ja akna taga on särav päike ning tundub, et tuleb ilus päev.

Ma isegi ei tea, kuidas lihtne Viljandisse sõit tähendab, et tuleks varbaküüned ära lakkida - mitte keegi ei näe neid - kuid mul on kombeks end enne mingeid reise (olgu nad kui lühikesed tahes) korda teha. Nagu ka ma pesen iga kord automaatselt hambad ära, kui valmistun kodust välja minema. Ma ei tea, miks. On selline harjumus sisse jäänud.

Ja bussis meeldib mulle end alati mõnusalt tunda! Võtan kaasa villased sokid, litin esimese asjana kingad või saapad jalast ja tunnen end hästi. Launžin :D Tihti võtan ka kohvi kaasa, ja alati on mul olemas mingi raamat või värske Ekspress. 

Ma sõidan küllalt palju bussiga, nii et need tunnid lihtsalt tuleb enda jaoks toredaks teha.

Boom bow wow

Homme lähen Viljandisse oma vanadele töökaaslastele külla. It's been long overdue. Ma igatsen nii neid kui lihtsalt võimalust kellegagi rääkida. Ma olen end viimasel ajal nii üksikuna tundnud. Viimasel ajal nagu... umbes aasta algusest peale. 

Aga eks ma püüan. Ei tohi norutama jääda. Peab ise aktiivsem olema ja rohkem väljas püüdma käia. Peab ise midagi tegema, et tore oleks. Kuigi vahel on tahtmine terve vaba päev ainult toas teki all veeta ja Project Runwayd vaadata. Ja vahel ma siis teengi seda. Aga õnneks mitte alati.

Saatsin whatsappi sõpradele pildi imemaitsvast smuutist, mida ma parajasti pargis jõin, ja pilti uuesti takseerides jäi mulle silma mu oma pöial, mis smuutipakki hoidis. Sain sel hetkel aru, mida fraas "standing out like a sore thumb" tähendab. Mu käed on viimasel ajal päris kohutavas seisus. Nad on tegelikult alati suhteliselt kohutavas seisus, aga viimasel ajal eriti. Isegi sellest pöidlast oli seda kohe näha. Küüs oli lakkimata, hoolitsemata ja narmendas, pöidlal endal ilutses pisike haav, mille ma olin kuskil kiirustades või rabistades endale tõmmanud. Käed on selliseid haavu täis. Ma alatasa kiirustan töö juures, sest kogu aeg on nii palju teha. Ja ette ma kunagi ei vaata.

Töö juures käis üleeile massöör - me saame tasuta massaaži. See on suur boonus. See on super. Igatahes, ta tegi ülakehale täiesti suurepärast massaaži ja asus siis mu käte kallale, ning seal lamades hakkas mul endamisi natuke piinlik oma hoolitsemata käte pärast. Mitte et ma arvanuks, nagu see teda huvitaks, aga ikkagi... Nii karedad, üleni pisikeste haavakestega kaetud käed ühe noore naise puhul. Ja peal oli küünelakk, mille oleks pidanud kaks päeva varem maha võtma, ainult et ma ei olnud viitsinud.

No vot siis. Enda eest tuleb ikka hoolitseda. Istun siin ja kammin vaikselt oma juukseid, sest mul on igav. Kas sada tõmmet tuleb täis?

*

I just arrived from an Easter trip to London, visiting my sister with my family.

There is a loveliness to London. There is that feeling of being truly alive I get there. I always feel so happy there.

We had some chocolate wine that my sister purchased at the food market. I tried my first strawberries this year. We had a different national cuisine every night: Lebanese, Spanish, and Indian (a bit too spicy for me).

But most of all, I just liked roaming the streets. Sitting on the second floor of the double-decker, looking outside and eavesdropping on strangers' conversations. Going somewhere but not really caring when and if I arrive.

Or taking a long walk in the park, only stopping to have a wrap from Pret...

Now, freshly back, the weather in Estonia cold as fuck yet again, I am half disappointed and half confused. I just want away from here. Away from my life. Away from the cold and the people who step on you on the street and say nothing.

What's my age again?

Vaatasin oma arvuti töölauale kinnitatud sildikeselt, kus on kõikide sünnipäevad kirjas, et töökaaslane saab varsti aasta vanemaks.

"Sul on sünnipäev tulemas, jah?" küsisin ma meile lugedes.

"Jaa."
"Kui vanaks sa saad?"

"Kakskümmend neli."

"Ma arvasingi, et sa oled kakskümmend kolm," ütlesin ma võidukalt. 

Ma püüan alati endamisi inimeste vanuseid ära arvata. Enamasti panen päris tugevasti mööda - see pole nähtavasti üks minu tugevusi.

"Kui vana sina üldse oled?" küsis ta vastu.

"Mina olen kakskümmend seitse."

"Ma poleks elus seda arvanud. Ma oleks sulle palju vähem pakkunud."

Oskasin seda juba oodata. Mitte keegi ei paku mulle kakskümmend seitse.  Aga ma pole selle üle tingimata rõõmus. See tuleneb vist mu lapsikust käitumisest ka. Ja olekult olen enamasti pigem ebakindel. 

Sisimas ei usu ma ikka veel, et olen täiskasvanu.

Esmaabi

Käisin eelmisel nädalal esmaabikoolitusel, mis on siiamaani minuga jäänud. Ma ei suuda seda unustada. Esiteks see fakt, et pooled tõed, mida mina olen kunagi koolitunnis kuulnud, on nüüd ümber lükatud. Paljud asjad, mida kunagi esmaabis tehti, on nüüd ametlikult keelatud. Ja mõne võtte kohta ütles meie koolitaja, et see on veel lubatud, aga varsti juba mitte.

Ühest küljest on tore, et meditsiin areneb, aga teisest küljest - kui palju inimesi on nende valede ravivõtete tõttu aegade jooksul loojakarja läinud? Ja mida me õpime veel kümne aasta pärast? Midagi absoluutselt uut?

Aga üldiselt oli see koolitus meeletult silmaringi avav. Ma ei teadnud näiteks, kui ülekoormatud kiirabi on. On reaalne võimalus sattuda sinna helistades ooteliinile. Meie koolitaja teeb ka ise kiirabitööd ja rääkis selle argipäevast. Sinu kõne seatakse järjekorda, vastavalt sellele, kui tõsine on juhtum, ja kui sa oled madalam prioriteet, siis peadki ootama.

Ja veel ei teadnud ma seda, et äkksurma juhul, kui inimene su kõrval kukub kokku ning enam ei hinga ning ta süda lõpetab löömise, on kiirabi ootamine reaalselt kasutu. Sest inimese kohal hakkab lööma nähtamatu stopper - viis minutit - ja kui teda selle aja jooksul elustama ei hakata (st ta rakud hapnikku ei saa) ei ole kiirabil kohale jõudes tegelikult enam midagi teha. Ja viie minutiga alates inimese leidmisest ei ole mingit lootust kiirabi kohale saada. Kõigepealt pidi üldse kuluma minut, et ümbritsevad inimesed saaksid oma paanikast üle ja taipaksid kiirabi helistada. Ja siis veel üks minut, kui nad seal toru otsas paanitsevad, ilma et annaksid dispetšerile ühtegi sõna kasulikku infot. Keskmine abikõne pidi olema väga-väga rabistav ja paanitsev, sest helistaja aju on kerges šokis.

Nii et kui tavainimesed esmaabi ei oska, on kannatanuga tihti kööga.

Ma ei teadnud seda. Ma lootsin rohkem kiirabi peale. Aga kui näiteks tugevat verejooksu kohe ei peatata, siis jookseb inimene näiteks reiearteri vigastuse puhul kiiresti verest tühjaks ja kiirabi saab vaid surma konstateerida. Kuulsime ühest täpselt seesugusest juhtumist, kui kannatanu oleks saanud päästa, kui vaid keegi oleks mingi riidega tugevasti tema reiehaavale surunud, aga ümbritsevad inimesed ei teadnud seda ja nii ta surigi.

Ja kui ei avata ohvri hingamisteid, lämbub ta kiirelt. Nüüd kui ta on teadvusetu, siis ta ise neid teid avada ei saa ja sellepärast ongi oluline, et ümbritsevad inimesed oskaksid sellele esimese asjana mõelda ja pea kuklasse pöörata. Sealjuures on teine asi, kui on karta seljavigastust, siis pead kuklasse pöörata ei tohi, et mitte kaela veel rohkem vigastada. Siis tuleb inimene keerata kõhuli, pea küljel, et ta oksendades ei lämbuks.

Me tegime kõiksuguseid stsenaariume tiimides läbi ja juhendaja manas iga kord silme ette, mis konkreetsel juhul meie vabatahtliku "kannatanuga" juhtunud oli: kust ta leiti, milline on ta seisukord, kus on tal haavad. Ja meie pidime siis tegutsema vastavalt sellele, kas oli karta selgroovigastust või ei. Samal ajal karjus juhendaja: "Veri jookseb! Veri jooookseb!", kui me liiga aeglaselt uimerdasime ega küllalt kiiresti sidunud, sest päriselus on iga sekund oluline.

Lõppkokkuvõttes ei saavutanud ma küll ideaalseid ravivõtteid, aga ma olen sada korda targem selle suhtes, kuidas käituda ja mida ette võtta. Loodetavasti paanitsen ka vähem, kuigi seda ei tea kunagi enne, kui olukord on käes. Ja näiteks seda, et minestanut ei tohi kunagi hakata üles tirima, ma ei teadnud. Sest kui ta on maas pikali, siis saab ta aju hapnikku ja tal on suurem tõenäosus ise ärgata. Kui ta aga püsti tirida, siis jääb ta teadvusetu aju keha kõrgeimaks punktiks ja kannatab hapnikuvaeguse all.

Koolitus oli kahepäevane ning teiseks päevaks olin ma juba üsna tugevasti sisse võetud meie koolitajast, kes oli üks punkaristiili jumaldav naine. Ta oli nii võimukas ja sarmikas. Mul on alati see sündroom olnud, et  kui sa oled minu üle võimupositsioonil, siis mul on sinu vastu külgetõmme. Pole oluline, kui see on isegi vaid kahepäevase koolituse juhendaja, kelleks on muuseas minust noorem naine. Võimupositsioon: atraktsioon.

Teisel päeval, enne, kui me hakkasime praktikaga tegelema, võttis meie juhendaja oma tanksaapaid jalast ära, et mugavam oleks. Ma vaatasin, kuidas ta ettepoole kummardus ja neid kiirete liigutustega lahti nööris, ja mõtlesin: "HOT DAMN!" Pidin kõrvale vaatama :D