esmaspäev, 27. august 2012

Lihtsalt Anne-Mai

Läheme vist homme veel kuhugi minireisile, kui väga ei saja. Kui väga sajab, siis peab lihtsalt väga kiiresti auto peale saama, kas pole? Viimane võimalus see meil on, sest Helen läheb juba paari päeva pärast ära. Kõik lähevad ära.
 
Käisin vanaema sünnipäeval. Natuke mõtlesin, äkki peaks selle asemel hoopis Lady Gaga kontserdile minema, aga... vanaema sünnipäev tundus ikka lõbusam. No igaühel omad huvid. Tegelikult ei olnud üldse viga, ainult et kingitus talle ei meeldinud. Ma teadsin kohe, et oleks pidanud cashi kinkima! Kes siis cashist ära ütleks?
Ma olin nagu täielik sotsialistliku töö kangelane ja märkasin mingi hetk, et kui keegi teine enam ei söönud, joonud, siis mina ikka veel suutsin, ise kõige noorem seltskonnas. Võib-olla olid kõik teised lihtsalt nõrgad. Ma ei saa ju vaadata, kui šampust, valget veini või kohvi üle on! Kohvi jõin vist viis tassi ära... maniakk. Nagu poleks varem saanud. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.
Ema käskis, et kõige noorem aitaks tal taldrikuid kokku korjata. Ma vaatasin oma onupoja naisele lootusrikkalt otsa. "Kuule, ma käisin juba meestes, kui sina alles laps olid!" ütles ta ülbelt. Niisiis ma tõusin ohates ja korjasin taldrikud kokku.
 
Tee peal peatusime mingis bensukas ja ostsime jäätist, kusjuures ma ajasin sealse prügikasti ümber. Onunaine naeris eriti mõnitavalt. Kõigi naised tegid minu üle nalja põhimõtteliselt. Oh elu. Liis naeris ka, kui ma talle rääkisin. Ma jään ikkagi selle juurde, et igaühega võib juhtuda.
 
 
Vana mesinik käis kurtmas, et ma talle helistanud pole. Äkki peaks tõesti öösel mingi terrori korraldama, torusse hingeldama või midagi. Siis näeb, mis elu väärt on. Ei, tegelikult ma viskasin selle numbri ära. See oleks juba eriti imelik, kui selle alles jätaksin. Ta tahtis täpsustavaid isikuandmeid urgitseda nagu alati. "Lihtsalt Anne-Mai," ütlesin ma. "Nagu Madonna. Perekonnanime pole."
 
Või nagu lihtsalt Maria :D
 
 
Naabrid ehmusid nii ära öise kassikontserdi peale, et reedest saadik pole neist kippu ega kõppu. Laulsime Heleniga öösel karaoket kõige südantlõhestavamate armastuslaulude peale... kõvasti ja valesti. No mulle on ka päris kõvasti teisel pool seina tralli tehtud, ja seda paar tundi hilisemalgi kellaajal, nii et südametunnistus ei piinanud, aga kartsin, et äkki tuleb admin lõugama. Õnneks ei tulnud. "Seilan seitset merd on täna viimane laul," ütlesin karmilt.
"Tahan veel," mossitas Helen. Aga ma lõin ikkagi põnnama.
Hommikul viisin talle kohvi voodisse ja saatsin teel tööle ta koju nagu tõeline džentelmen :D
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar