Jõu- ja ilunumbrid

Kuidagi imelik päev on olnud. Närviline. Töö suhtes vaikne, aga muidu närviline... muutused on õhus. Ikkagi pole kindel, mul on raske nii ruttu otsuseid teha, nagu oleks vaja. Äkki tuleks veel ringi vaadata ja otsida...? Ei tea!

Ma kannan uut ampiirlõikelist tumesinist pluusi, mille ma eile ostsin. Ampiirlõige on üks mu lemmikutest, väga armas. Pluus on nii pikk ja justkui number liiga suur ka. Ongi soojem.

 

Eile oli nii soe päev, täielik paradiis. Jalutasime Tiina ja lapsega ringi ja käisime minu juures. Seda armsust ei ületa küll miski. Minu toa oma siis. Laps oli ka okei :D Me ei mahtunud käruga lifti ja jätsime selle alla, need poolteist tundi, mis me minu juures veetsime, korrutas ikka üks või teine: "Ma loodan, et käru vahepeal tuuri ei panda!" Õnneks oli alles. Muidu oleks hambad olnud!

Lift on väike küll. Ma mäletan, kui me mulle külmkappi transportisime. Me polnud samuti kindlad, kas mahume lifti, aga väga lootsime, et mahume, sest teine variant oleks olnud üheksa korrust pluss külmkapp, mis on kahtlemata lõbus. Vaadata. Mitte ise läbi teha. Tookord mahtusime, terve sentimeeter jäi veel varu ka.

Kui näiteks selles liftis on korraga kolm inimest, siis on juba väga kitsas. Nagu mingi kääbuslift.

Teine lugu veel liftiga (ilmselgelt tänase postituse staar) seoses: nimelt kui Helen külas käis, siis ta tahtis jala minna. Üheksa korrust. Trenni mõttes või nii. Mul jäänuks karp lahti, kui ma poleks ise sama praktikat kevadel harrastanud. Aga see kadus ruttu ära, sest... noh, laiskus. Igal juhul mina läksin liftiga nagu normaalne inimene ja tema jala, ning hommikul alla tulles uuesti sama, ja see põrguline jõudis veel jala enne mind alla ja naeris täiega! Milline füüsiline jõud! Jõu- ja ilunumber.

 

Teeninduse koha pealt oli mul eile kummaline päev. Ma muidu eriti ei koge halba teenindust, sest ma ise olen nendega viisakas ja saan alati naeratuse vastu. (Üldiselt kui kliendina ise tervitada, naeratada ja vb veel midagi head soovida, ei tohiks halva teeninduse kogemust kuigi sageli ette tulla! Teenindajal on nagu peegel.) Aga eile kiskus küll igas kohas mul kiiva. Humanas pidin kaks minutit ootama, et keegi leti taha ilmuks. Kui lõpuks ilmus, siis hästi aeglaselt ja ühtegi viisakussõna ei kasutanud. Humana sakib nagunii.

Kodupoes õpetasin kassapidajat triipkoodi sisse lööma. Tema oli tegelikult hästi kena, seal uus, tema teenindus oli super. "Suunake skännerit rohkem selle koodi, mitte numbri peale," õpetasin ma, kui ta natuke jamas. (Kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab!)

"Ei, ma.... aaaaa. Aitäh!"

Tuleb ka edaspidi kasuks. Ma arvasin ka kunagi, et masin loeb seda numbrit, aga loeb ikka triipkoodi, number on müüjale, kui kood läbi ei lähe. Igatahes jama algas, kui kaks toodet olid vale hinnaga. Vahetusevanem oli suht ülbe, ütles, et kui ma neid ei taha, võib tagasi osta, aga kui tahan, on  kõrgema hinnaga. No ei ole nii, tegelikult on kliendil õigus saada kaup selle hinnaga, mis seal juures on. Ma pole mingi metsast ju, et suvalisi silte kuskilt kõrvalt vahiks, vaid kontrollin triipkoodi, ning kui suur kollane silt on otse toote juures ja mingeid muid tooteid ega muid silte seal ka pole... siis kõlab nagu räme tüng.

Suht nõme. Nii väikses poes oli tõenäoline, et kumbki neist selle tol päeval ise välja oli pannud, kuivõrd tegemist oli piimatootega. Seega oleks vahetusevanem võinud vähemalt vabandada. Kusjuures tegelik müüja oli siiski kenam.

Igatahes. Kolmas kogemus oli Suudlevates tudengites. Istun maha. Kõigepealt ootan menüüd. Ei tule. Lähen ise otsima, poole tee peal ettekandja ulatab selle mulle, jeei! Valin ära, sulgen menüü. Mitte kedagi ei tule. Juurdlen, kas peaks ise sisse tellima minema, aga samast kohast on meile kunagi ise tellima minnes öeldud: "Meil on tellimine lauast!", kus me ka tookord sama kaua ootama pidime. Nii et võid ju püüda endale elu lihtsamaks teha, aga...

Lõpuks ettekandja võttis tellimuse ja kokteil tuli ka ruttu. Ainult et arvet maksta jälle ei olnud võimalik. Aargh! Kohvik ise oli pooltühi ja ettekandjaid kolm tükki, ma ei näe nagu vabandust sellele, kusjuures ma ise polnud ainuke, kes nii kaua ootas, kamp soomlasi kõrvallauas läks ikka väga närviliseks. Kui ettekandjad ei vaevu isegi niipalju pilku peal hoidma, et uutele klientidele menüü viia, siis minu jaoks see tähendab, kliente ei soovita.

Lihtsalt et kui sind on teenindanud ka väga hea ettekandja, kes nö loeb soove silmist ja on kohe kohal, kui sa midagi tahad, siis on vahe sees küll.

Brr. Porisesin ära, nüüd tahaks siia lõppu midagi kena kirjutada... aga mida? Et karu on maru? See ei tohiks nüüd küll kellelegi saladus olla!

Ehtne kommionu

Eile oli Cinamonil sünnipäev ja kõik kinopiletid 2 euri. Seda võimalust ei jätnud ma kasutamata. Nad lasid viimaste aastate populaarsemaid filme uuesti, üheks neist oli ka "Vastikud ülemused", mida ma aasta tagasi nägin. See oli küll hüsteeriliselt naljakas, nii et ainult natuke kõhklesin selle ja "Tedi" vahel, ja valisin ikkagi "Ülemused". Uuesti oli naljakas. Lõpp hea film ikka. Kõik kohad olid kinni, nii et pidin täitsa ees istuma ja kael oli kogu aeg imeliku nurga all.

Ilusad tüdrukud jagasid õhupalle ning piletit kontrolliv noormees ütles: "Palun võtke šokolaadi!" Don't mind if I do. Kõik vist selle sünnipäeva teemas. Kui saalist välja tulime, siis, ma arvan, kino personal tähistas isekeskis, vähemalt oli kamp inimesi pidulikult riides ja sõi midagi pidulikku. Armas!

Varsti tuleb Tiina&Company mulle külla, kohe lähen ja toon nad ära. Koristasin siin ka natuke seda seapesa ja tegin kena armsa laua. Ilm on ka ilus. Üldiselt on kõik ilus.

Nii tore, et jälle oma pisikest kullakest lemmikut näen. Ja Tiinat ka. :D Ta ei ole kunagi siin selles toas käinud, mis on naljakas, sest me isegi elasime samas majas varem koos. Ju tuli mingil hetkel blokk ette.

Helen on jälle emigreerunud, viimasel õhtul veel istusime koos ja olime lapsikud. Millegipärast lõppes õhtu jälle politseiga ähvardamisega (seekord mitte naabrite poolt), ma ei tea, milles asi on. Inimesed on nii tundlikud...

Mesinik tormas eile poodi sisse, valged juuksed peas püsti ja silmad säramas nagu poisikesel, ja viskas mulle ühe kommi. Milline žest. Millllline žest.

"Ega ma mingi väike laps pole," tähendasin ma.

"Sa oled küll pisike," ütles ta. "Mina sulle suitsu ei müüks." Ja tormas välja. Mida selle Issanda loomaaia kohta öeldaksegi...?

Lihtsalt Anne-Mai

Läheme vist homme veel kuhugi minireisile, kui väga ei saja. Kui väga sajab, siis peab lihtsalt väga kiiresti auto peale saama, kas pole? Viimane võimalus see meil on, sest Helen läheb juba paari päeva pärast ära. Kõik lähevad ära.

 

Käisin vanaema sünnipäeval. Natuke mõtlesin, äkki peaks selle asemel hoopis Lady Gaga kontserdile minema, aga... vanaema sünnipäev tundus ikka lõbusam. No igaühel omad huvid. Tegelikult ei olnud üldse viga, ainult et kingitus talle ei meeldinud. Ma teadsin kohe, et oleks pidanud cashi kinkima! Kes siis cashist ära ütleks?

Ma olin nagu täielik sotsialistliku töö kangelane ja märkasin mingi hetk, et kui keegi teine enam ei söönud, joonud, siis mina ikka veel suutsin, ise kõige noorem seltskonnas. Võib-olla olid kõik teised lihtsalt nõrgad. Ma ei saa ju vaadata, kui šampust, valget veini või kohvi üle on! Kohvi jõin vist viis tassi ära... maniakk. Nagu poleks varem saanud. Kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Ema käskis, et kõige noorem aitaks tal taldrikuid kokku korjata. Ma vaatasin oma onupoja naisele lootusrikkalt otsa. "Kuule, ma käisin juba meestes, kui sina alles laps olid!" ütles ta ülbelt. Niisiis ma tõusin ohates ja korjasin taldrikud kokku.

 

Tee peal peatusime mingis bensukas ja ostsime jäätist, kusjuures ma ajasin sealse prügikasti ümber. Onunaine naeris eriti mõnitavalt. Kõigi naised tegid minu üle nalja põhimõtteliselt. Oh elu. Liis naeris ka, kui ma talle rääkisin. Ma jään ikkagi selle juurde, et igaühega võib juhtuda.

 

 

Vana mesinik käis kurtmas, et ma talle helistanud pole. Äkki peaks tõesti öösel mingi terrori korraldama, torusse hingeldama või midagi. Siis näeb, mis elu väärt on. Ei, tegelikult ma viskasin selle numbri ära. See oleks juba eriti imelik, kui selle alles jätaksin. Ta tahtis täpsustavaid isikuandmeid urgitseda nagu alati. "Lihtsalt Anne-Mai," ütlesin ma. "Nagu Madonna. Perekonnanime pole."

 

Või nagu lihtsalt Maria :D

 

 

Naabrid ehmusid nii ära öise kassikontserdi peale, et reedest saadik pole neist kippu ega kõppu. Laulsime Heleniga öösel karaoket kõige südantlõhestavamate armastuslaulude peale... kõvasti ja valesti. No mulle on ka päris kõvasti teisel pool seina tralli tehtud, ja seda paar tundi hilisemalgi kellaajal, nii et südametunnistus ei piinanud, aga kartsin, et äkki tuleb admin lõugama. Õnneks ei tulnud. "Seilan seitset merd on täna viimane laul," ütlesin karmilt.

"Tahan veel," mossitas Helen. Aga ma lõin ikkagi põnnama.

Hommikul viisin talle kohvi voodisse ja saatsin teel tööle ta koju nagu tõeline džentelmen :D

 

 

Pärnu!!!

Jah, lõpuks jõudsin Pärnusse! Veel suve lõpus, ühel viimastest headest ilmadest. Sutsti, paariks tunniks. Käisin isegi ujumas, kui sa loed püksisäärte üles keeramist ja jalgadega vees solberdamist ujumiseks... vastasel juhul mitte. Aga siiski. Ma ootasin rannas pingi peal, kui Helen ujumas käis. Kuulasin tema tahvelarvutist Lana Del Reyd. Nii hea heli oli kõrvaklappidel.

 

Läksime nelja autoga Tartust Pärnusse ja samamoodi neljaga tagasi. Minu jaoks küll täielik rekord, tegelikult saaks sama otsa ka kahe autoga läbida, aga seekord juhtus nii. Kõik ütlesid a la, et ma sõidan siit kaheksa kilomeetri kaugusele, aga tulge ikka peale. Ja nii veetsime päris palju aega tee ääres. Minnes sadas veel veits vihma, aga me peitusime Heleni vihmavarju alla ja kuulasime magedat üheksakümnendate muusikat, mis mulle veel totaalselt meeldib, mida ma aga kunagi tunnistada ei tahaks. Kui auto peatus, karjusin Helenile: "Ruttu, pane muusika kinni!" ja tormasin ust lahti tegema. Äkki ei võta peale, kui Backstreet Boysi kuuleb. Vangutab pead ja ütleb: "No see nüüd küll ei lähe, tüdrukud. Oodake järgmist lolli."

Ükskord peatus isegi minibuss ja käskis meil peale tulla. Kuigi ma üldsegi ei hääletanud bussi, ega ma lollakas ei ole. Aga nii häid bussijuhte leidub!

 

Aahh, Pärnu on ikka parim. Mingi laksu saab kätte juba nii väikesest külaskäigust. Kesklinn ja rand ja sada kilomeetrit pikk tee linna ääreni, kust saab hääletama hakata (see pole üldsegi nii pisike linn, vaid kahtlaselt pikk!), ja üldse kõik majad ja kohvikud... mulle nii meeldib! Ilm läks ka spetsiaalselt ilusaks, kui me kohale jõudsime, õndsus!

Kui me siis tagasi tulime, nojaa... teine auto, mis meid Viljandini viis, sisaldas kahte meest, kellest üks oli ikka väga kena. Tõmmu ja slaavilik, kuigi väitis, et on puhas eestlane. Ta võttis meid ristküsitluse alla nagu ikka tehakse, ainult et kuidagi väga agressiivselt. Mul tekkis tunne, nagu ta oleks hunt ja meie jänesed ja kohe ta nabib meid kinni ja sööb ära. Ja millised silmad tal veel olid! Huultelt ka ei saanud pilku lahti. Ta oli suht sarmikas... või seisnes see selles, et ta hetkekski vait ei jäänud? Samas kui autojuht ütles terve reisi jooksul umbes viis sõna. Alati on nii, et kui neid on autos kaks tükki, siis üks räägib mõlema eest ja teine on vait kui surm. Juhtub kuidagi nii olema.

Helen arvas pärast, et tal see sarm on õpitud käitumine: naistele lihtsalt alati meeldis, mida ta ütles, sest ta on kena, ja nüüd ütlebki, mida tahab, kellele tahab, ja see enesekindlus või ülbus tõmbab järjest uusi inimesi ligi! Täiesti jube.

Kui me Viljandis järgmist autot ootasime, siis ega suurt muust ei rääkinud kui nendest huultest ja silmadest :D Aga selle aja peale hakkas juba vaikselt hämarduma, autosid jäi vähemaks ja kui mingi vene papi peatus ja ütles, ta kaheksa kilti mingisse teeristi sõidab edasi, mõtlesin, kurat küll! Nagu needus oleks peal! Kui seal teeristis maha pandi, oli lihtsalt pauhti! pimedaks läinud ja meie ilusti Viljandi ja Tartu vahel kinni. Siis jäi autosid aina vähemaks ja meil hakkas pisut kõhe. Jumala hea, et ikka kahekesi olime, ma ei tea, mis ma üksi oleks teinud. Lõpuks mingi naine pidas kinni, ütles, et pidi juba mööda sõitma, aga vaatas, et kuidas meid siia pimedasse ikka jätab, ja vajutas pidurit. Ta oli ka kunagi hääletanud ja mõistis biiti. Täielik ingel ikka. Enne ühtteist maandusime õnnelikult Tartus. "Tee autode TOP3," käskis Helen enne lahkuminekut. Ma kaua ei mõtelnud. "Nr 1 on see Hunt, kellega me nüüd tulime, nr 2 on see teine kena mees, kellega me saime hommikul Viljandini, ja nr 3 on viimane naine, sest ta on elupäästja."

"Mul on täpselt sama TOP3," nõustus H pärast mõtlemist.

Üldiselt oli ikka väga meeleolukas ja rohkem kui Pärnu ise jäi meelde tulek ja minek. Eks teel veetsime ka oluliselt rohkem aega kui kohapeal. Aga tõesti, kui oleks saanud näiteks üheainsa autojuhiga otse kohale, aga too oleks igav või lihtsalt vaikne olnud või mingi kahtlane (nagu eile juhtus), noh, poleks pooltki nii meeldejääv reis tulnud. Seega meil tegelikult vedas.

 

Eile kõmpisin linna teise äärde, et Tabiverre põrutada ja Tiinat-Marilit külastada. Muidugi ka pisikest T-d. Mees, kes mind peale võttis, elas Tabiveres ning isegi tundis Tiinat, pmst naaber, nii et sain täpselt Tiina värava ette. Superluks, kas pole? Jõudsin kolm minutit hiljem kui olin lubanud. "Ma mõtlesin juba, et kuhu sa jääd," naeris Tiina. Katsu ise hääletades nii täpselt organiseerida! Minu meelest eriti osav. Eile oli ka hästi soe, nii et kui me väikese T-ga Tabika peal ringi jalutasime, oli nii mõnus. Nagu veel soe ja suvi, aga samas õhus midagi sügisest, tunned õhus uusi algusi...

Auto lasi meid üle tee. "Muidugi ta peab mind laskma, ma olen noor ema," ütlesin vankrit lükates. T jäi kohe magama, ja kui ta ei maganud, siis vahtis sealt vankrist eriti armsalt otsa. Vahel vaatas kordamööda mind ja Tiinat, mind ja Tiinat. Ta on lihtsalt maailma armsaim väike poiss! Ja käitus täpselt Justin Bieberi laulu järgi:

Whenever you smile, I smile.

 

Seega mul oli kogu aeg lai naeratus või siis võigas grimass näol, et teda naerma ajada. Nii armas!! Praegu ka tuleb naeratus näole.

Tiina ja Marili ja lapsuke tulid saatma, kui tagasi hääletasin. Mingi papiga sõitsin minema ja siis läks alles huvitavaks. Lihtsalt tõenäosus vist: kui nii palju hääletad, siis ei saa ühel hetkel enam kõik kogemused positiivsed olla. Papi oli  üle 60 ja kurt, aga hakkas kohe oma eraelust ja kolmest autost (no kahtlen) jutustama, rääkis, tal viimane armuke ka noor, üle kahekümne. Ei tea, kust pimedate ühingust ta sellise leidis, võib-olla lihtsalt luiskas. Ma ei saa aru, mida selline vanamees mõtleb, kas tal reaalsusetaju kadunud? Mis universumis see küll juhtuks? Ei saa aru. Oleks ta siis naljaga mõelnud, aga sada protsenti tõsiselt mõtles ja mitu korda küsis üle... Ja kippus patsutama mind. Kusjuures ta oli nii kurt, et ma pidin talle kolm korda otse kõrva EI! karjuma, enne kui ta aru sai. Aga nii kui sealt välja sain, judisesin üleni. Väljend ilane vanamees sai  ilusti illustreeritud.

Samas kui Hunt enne autost maha minekut kergelt põlvele patsutas, olin pettunud, kui ta käe ära võttis, ja patsutasin teda vastu. Nii et kõik sõltub taustsüsteemist, mõnele ajaks ise kohe käed külge.

 

Igatahes. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi tore. Ja kui sinul praegu midagi teha pole, siis köögis on kindlasti pekk jumala saagimata. Mine tee see ära.

,

Käisin üle pooleteise kuu jälle Puhjas. Puhja on ikka Puhja. Tore, noh. Pidin bussiga minema ja tulema ka, avastasin, mulle üldse enam ei meeldi bussiga sõita. Eriti siis, kui see täis on. Keegi istub su kõrval ja tal on palju pagasit, aga jutuajamist pole üldse. Juttu ajab ainult keegi oma mobiiliga, ja ikka vanal tuntud teemal, kuidas Birxil läheb. Klassika. 

Üldiselt hääletamine teeb bussisõidule vägagi ära.

Esimene asi, mida ma endale koju jõudes valmistasin - praetud suvikõrvits. Keerasin neid lahtiklopitud munas ja pannile. Maitsev. Jõime kogu aeg kohvi. Õhtul tegi ema karaskit, ma tahtsin kirjutada: tegime karaskit, aga meenub, et mina küll sõrmegi ei liigutanud. Sellepärast tuligi hea.

Hommikul kiired pannkoogid ja bussile. Hästi ilus päikeseline hommik oli. Üle tee kasvasid kompostihunnikus päevalilled, jumala parim looming. Ilus ja kasulik.

Eile õhtul istusime kambaga Tsink Plekk Panges. Alguses oli hästi lõbus, pärast läks nukramaks, ainult Polina oli endiselt rõõmus ja rõõsa. Tema ju iseendaga hüvasti jätma ei pidanud, ma arvan, et ta võttis enda ilusti kaasa. Polina tegi ka nüüd Eestiga mõneks ajaks lõpparve. Nüüdseks peaks ta ilusti oma sihtkohas platsis olema. Tore, aga samas kurb ka...

Heleniga rääkisime jälle oma tänavanurgal, enne kui lahku läksime. Nii soe oli. Tsink Plekk Pange väliterrassil üleval kõrgel oli sellepärast väga sümpaatne, et üldse külm ei olnud ja igal pool põlesid hämarad lambikesed nagu jaaniussid, ja kõik tegid vesipiipu (meie mitte; blokk) ja üleüldse, et oli hilissuvine õhtu. Need on alati sümpaatsed. Jõudsin koju, käisin ruttu duši all ja märkasin tuld kustutades, et võrratu udu oli hetkega Tartu vallutanud. Tegin akna rohkem lahti, et natuke udu ka minu juurde sisse pääseks. See valitses terve öö ja tükk hommikut ka takkajärgi. Kena...

Tuttav tagumik Viljandis

Step Up 4 oli väga hea! Tasub teinekordki midagi sellist... visuaalselt muljetavaldavat vaatama minna. Palju ilusaid inimesi ja väga osavat tantsu pluss vali muusika. Paljud laulud on piisavalt valjult lastuna kaks korda paremad kui muidu. Löövad võimsusega.

Eile mõtlesin, et sõidaks Pärnu. Mõeldud, tehtud... noh, vähemalt pooleldi. Auto, mille ma peatasin, läks ainult Viljandini, ja siis ma mõtlesin, et ei viitsi teisest linna otsast edasi hääletama hakata, vaid lähen ka ainult Viljandisse. Kurat, kui ilus seal ikka on. Ma uitasin päris kaua Lossimägedes, isegi seal pisut metsistunumas osas, ja tundsin ennast nagu metsas. Nagu oleksin kuskil metsas klassiekskursioonil, nagu lapsena ikka sai käidud. Ainult et olin üksi ja suur ning kuhu minna, seda otsustasin ka ainult mina. Läksin Pärimusmuusika Aita sööma. See on otse Lossimägede juures, kohvik on kõrgel ja suurte klaasakendega, nii et saab võrratut vaadet imetleda. Jõin rohelist teed ja sõin kamavahtu. Väga šikk oli. Lugesin Bradbury "Marsi kroonikaid".

Ilm oli ka päris ilus. Kui olin natuke teisele poole Viljandit ka läinud ja ringiga tagasi kesklinna jõudnud, otsisin parajasti kohta, kuhu veel sööma minna, kui keegi mind hüüdis. Kes siis muud kui Pol&Hel, kes ka Viljandisse hääletanud olid. "Ma teadsin, et see tagumik tundus mulle tuttav!" ütles Polina võidukalt. Selgitasime natuke aega, kes keda blokkinud oli, siis jätsime selle ja edasi läksime juba kolmekesi. Tegelt on ikka väike maailm küll. Miks me oleks kõik pidanud samal päeval just Viljandisse hääletama? See oli saatus. Kolmekesi oli igatahes veel lõbusam.

Nii et läksin üksi, tagasi tulin kolmekesi.

Päris hilja hakkasime tagasi minema, mingi suur ilus auto peatus, kolm rullnokka sees. No ehtsad tüübid ikka. Nad pidid ühte keskmist istet nihutama, et keegi saaks taha istuda, kuna liiga palju rahvast oli. Ma siis kobisin taha ja nipea kui see eesiste mu ees oma kohale klõpsus, märkis üks neist: "Nii need seksorjad tekivadki." Head naljad, eks. "Kurat," ütles juht, "selliseid asju ei tohi enne öelda kui kõik juba autos on ja uksed kinni."

Nagu god damn it, Kyle, talitse oma keelt.

Siis ta kihutas kahesajaga ja ühe käega veel hoidis suitsu ning teine rullnokk lasi meile kõvasti vene tümakat. Klassika. Tegelt mulle väga meeldib, kui sõidetakse nii kiiresti ja lastakse kõvasti muusikat (isegi vene tümakat), juhul kui hunnikusse ei sõideta. Eile ei sõitnud... niisiis on kõik korras.

Mu kõrged kingad tekitasid mulle talla alla villi. Suure nagu Austraalia. See on päris naljakas, iga sammu juures vannun vaikselt endamisi. Katki ka ei taha torgata raibet. Las ta siis on seal, kui nii väga tahab. Ja paras talle.

Pealkiri

Niisiis põrkan mina kokku ühe turvamehega sellest poest, kus ma aasta tagasi töötasin. "Igor!" karjusin ma üle Kaupsi, enne kui ta mind märkas, aga lõpuks märkas ikkagi ja jutustas, et ta oli ka töökohta vahetanud - lihtsalt liiga võimatuks olevat läinud. Minu arvestuse kohaselt peaks seal umbes neli inimest alles olema sellest koosseisust, millega mina töötasin. Metsik kaadrivoolavus, mis? I jutustas, kuidas üks päris kõrge ülemus (see, kes minu ajal ainult juhatajale kurje kirju saatis, mida ma infotahvlilt lugesin ja mille rämedaid õigekirjavigu imestasin) oli aidanud müügisaalis kaupa välja panna, kuna lihtsalt töökäsi polnud enam võtta, aga ladu oli täis... Päris košmaar. No see on nüüd küll karma mis karma. Kui tõesti sellised tingimused korraldada, siis ühel hetkel ongi lihtsalt inimesed läinud ja tuleb ise kaupa välja panna või muul moel tagajärgede eest vastutada. Alati oli ju kõik valesti ja halvasti või vähe tehtud, kuigi me jooksime ringi nagu rattal. Aga minu meelest on tendents positiivne: et inimesed kahekümne esimesel sajandil orjad ikkagi olla ei taha. Kui väljakannatamatuks muutub, siis lahkumisavaldus lauale ja minek!

Kusjuures sirvin töökuulutusi ning seesama koht otsib nelja uut töötajat. Nelja. Mida see teile ütleb - kui tegemist on ikkagi päris väikese poega? Vapšee olukord noh.

Samas ega mina ka mingi taeva kingitus ole, lihtsalt endale meeldetuletuseks. Kui I küsis, mida mina nüüd siis teen, ei olnud muud öelda kui et olen meeletult töökohti vahetanud... Hakka või mõtlema, et asi on minus. Kuigi, muidugi mitte. Ma olen mõnede kohtade jaoks lihtsalt liiga täiuslik. Nad ei saa sellega hakkama.

:D

Polina sünnipäev oli mõnsa. Mõnsik. Keegi liiga vinti ei jäänud (maru hästi kannavad ikka inimesed - rahvuslik eripära), isegi mina mitte, ja pohmakat ei olnud ka. Harjutamine teeb meistriks noh. Nelja paiku sain tuttu, selleks et varsti jälle tõusta. Polina õde irvitas, et mul pole üldse mõtet magama minnagi, aga ma läksin nimelt, ja paarist tunnist täitsa piisas. Pühapäeval tegin unevõlga tasa, tossasin oma kaksteist tundi ja nüüd on igapidi etem olla. Palju energiat. Kuigi on ka kahju lihtsalt maha laiseldud päeva pärast, oli seda vaja.

Tahan kinno minna. Nägin maas kellegi kasutuks muutunud kinopiletit, pöörasin tagasi, mõeldes: mis filmile see pilet oli, seda lähen vaatama. Oli tantsufilmile. Step Up 4. Mul on tõsiselt hea meel, et polnud tollele punapäise tüdrukuga animafilmile. Ma vihkan animafilme. Huvitav, kas ma oleks ikka oma lubadusele kindlaks jäänud ja tollele läinud? Vist mitte. Ma murran pidevalt endale antud lubadusi, see on väga lihtne! Kuigi iga korraga sureb midagi iseloomust... Aga suva! See on lihtne!

"Sellepärast tulebki vahetevahel hääletada," ütlesin ma Helenile, kui Elvas autost välja ronisime, "sest nii huvitavate tüüpidega võib kokku sattuda." Meil vedas autoga. Ma ei tahtnud sinna üldse peale minna, sest tagaistmel laiutas ja urises suuur saksa lambakoer ning ma kardan paaniliselt koeri (näiteks jalutan kellegagi ja vastu tuleb pisike armas kutsikas. Selle asemel, et talle pai teha, nihkun ma vaikselt niimoodi, et kui kutsikas osutub tapjakoeraks, tabaks ta esimesena minu kaaslast, mitte mind). Aga Helen istus ise taha koera juurde, kes varsti koonu käppade alla peitis ja jube armsaks muutus. Ja juht oli meeletult jutukas - H ütles pärast, et jutt jooksis nagu raadio-DJ-l. Mingi hetk püüdsime lihtsalt kõik üksteisest üle rääkida, sest kõigil oli oma point vaja selgeks teha. Ta väitis ka, et ta tunneb minu lemmikkunstnikku terves maailmas, mille peale ma väga elevile läksin ja käskisin edasi öelda, et ma armastan teda. Samas tagasi mõeldes oli see ilmselge name-dropping. Ta mainis ka, et tal on USA-s paar maja jne. Nagu väike uhkustamine ikka.

Elvas oli mõnus. Eile hommikul veel oli nii soe, et Helen sai ujuma minna ja mina natuke päikest. Pladistasin niisama jalgadega vees ja pikutasin paadisillal ning palav oli. Mingi hetk hakkas vihma sadama. Me pugesime põõsa alla peitu ja ma jõin seal oma siidrit ja itsitasin, sest ega see põõsas midagi kinni küll ei pidanud ja jube paadialuse tunne tekkis seal tilkuvana põõsa all juues. Elva värk noh - seal ei vaata keegi viltu. Kui tagasi hakkasime hääletama, läks päris pikalt, sest vihmaga saab üldse halvemini peale, aga lõbus oli ikka. "Serhhhio Rrrraamos," korrutasin vahepeal endamisi - sest nii pidavat nad hääldama Hispaanias. Hästi lopsakalt. "Vamos Rrramos," ümises Helen mõtlikult. Lõpuks saime mingi hull-vana auto peale. Ma veel mõnitasin, kui see lähenes, et mis kuradi auto see üldse on, aga ta peatas ja korjas meid peale, nii et pääsesime lõpuks. Pidi olema 1973. aastast, mahtuniversaal, ja tegelikult oli vahva. Iga päev juba sellist ei näe. Tee ääres inimesed ka vaatasid, kui me mööda põristasime.

Õhtul Tartuffile mingit prantsuse filmi vaatama. Ei pea vist mainimagi, et melanhoolne film nagu kõik Tartuffil, aga nii hea! Superduper! Õhtuks oli meeeletult külmaks läinud, nii et oma teksade ja salli ja jaki ja kampsuniga ikkagi lõdisesin seal. Film algas talvekaadritega, nii et kuidagi veel külmem hakkas, ja ma mõtlesin peale esimest viit sekundit, kas ta juba ära ei lõppe. Aga siis hakkas meeldima ja isegi väga. 

Juuksuris käisin. Nii hea tunne, kui sinuga tegeldakse. Lasin natuke järku võtta.

Nüüd tundub, nagu oleks Polina aasta vanemaks saanud. Mul on kingitus pakitud, nii et näeme seal.

P.S. Elvas sajab alati. Ma ütlen kogu aeg, et olgu mujal mis ilm tahes, kui meie Elvasse sõidame, siis seal on äikesetorm. Eile äikest polnud, aga kui sadama hakkas, ma lihtsalt naersin. Pluss nii kui me oma uunikumiga Tartusse jõudsime, oli seal selge taevas ja päikesepaiste. Ma pean lihtsalt järeldama, et jumal vihkab Elvat.

Krnmr

Esimesel Tartuffi õhtul olin ka mina Oma Annemainduses esindatud. Sain isegi istuma nagu tsiviliseeritud inimene, sest teised olid kohta hoidnud. Muidu poleks ilma pealgi saanud. (Tuli meelde kahe aasta tagune Tartuff, kus me Heleniga maas asfaldil istusime ja ikka oli vahva!) Meil vedas ilmaga: oli soe ja mahe, sume on see sõna, ja sadas ainult NATUKE. Ekraanil oli "Vuosaari", üks lõpp-melanhoolne soome film, mida meil juba ammu reklaamiti Lenna alastistseeniga. Ei, Lenna oli lahe. Kõige ilusam naine seal. Mitte et palju valida oleks olnud. Ma mõtlesin ekraani jõllitades, et Hollywood on meid ilusate näitlejatega liiga ära hellitanud. Nii et kui vaatad mõnda sellist soomekat, siis tekib mis-mõttes-reaktsioon: kus kõik ilusad inimesed on?? Vähemalt minul tekkis. Millegipärast tahaks näha ekraanil midagi päriselust paremat, eks ju...

Aga filmi lõpp mulle meeldis. Mõned lood lõppesid hästi, mõned halvasti. Just nagu eluski. Või lõppevad elus kõik halvasti?

Liiga palju ropendamist oli ka, ja just üks ja sama naiste kehaosa tähistav sõna... režisööril sai vist fantaasia otsa ja ta käskis näitlejaid: "Karju nüüd täiega! Vihasemalt, rohkem! No oma kümme korda veel, siis peaks purgis olema!"

Igatahes. Mulle Tartuff meeldib, kuigi karta, et rohkem sinna ei jõua. Filmid ei olegi nii tähtsad kui just see suveõhtu ja kõik need inimesed üheskoos, mõned seisavad terve aja või istuvad kusiganes või kõõluvad platsiäärsete majade akendel, jalad üle aknapleki, ja suitsetavad... Mõnus!

Varsti vaba, siis Heleni poole. Püüame naabreid mitte väga välja vihastada, et jälle politseid ei kutsutaks ega midagi. Samas siis me saame jälle teeselda, et kedagi ei ole kodus, kui naaber kopsib... kuigi sõna otseses mõttes hirm on ka, sest päris vihaselt kopsitakse mõnikord. Nagu loodad vaikselt, et tal kirvest ega muud väga vihast atribuutikat kodus pole.

Peopesa sügeleb. Ma ei saa aru, milles asi? Nõutu. Peopesa sügelemine tähendab, et saad raha (või peksa),  aga mina juba sain palka. Mis, kas tõesti saan veel? Oo.

Avalda...postitus...Klikk. Tehtud! Jälle üks asi, mis võidukalt lõpule viidud! Jälle üks paljudest... mõnest.... igatahes, pole oluline.

Loivamise laupäev

Mul on piinlik saladus. No kui tegelikult mõelda, siis on mul piinlikke saladusi ikka hulgim, aga teisi ma ei kavatse avalikustada. Hetkel juba nädal aega kummitab mul One Directioni laul One Thing. Teised nende laulud mind ei huvita, aga see on peas mis peas. Eriti salmide algused on head. Samuti on need poisid väga nunnud, pole ime, et kõik noored tüdrukud nende järgi arust ära on. Nad ju vajavad ka oma magusaid iluspoisse... nagu meil olid N'Sync ja BSB. Ajad lähevad küll edasi, aga tüdrukud on ju ikka samad. Kohe ei saa kõik Korni ja Mansonit kuulama hakata, enne tuleb teised perioodid läbida. Kuid noh... eelistatavalt võiks ikkagi lõpuks Mansonini jõuda, sest see on parim. Mõnikord tipin ikka youtube-i "evidence instrumental" ning see ajab mul külmavärinad üle selja.

Teinekord siis seisan seal oma poes, mitte kedagi ei tule, ja ümisen endamisi:

now I'm climbing the wall, but you don't notice at all

ja siis keegi ikkagi tuleb ja vaatab imelikult.

Üks One Directioni poistest on megasonks ikka. Mingi harakapesa peas, täitsa lõpp. Ma arvan, et ta on jube popp. Tüdrukutele meeldivad hullud juuksed. Üks põhjus, mis Bieber nii kuulus on, on kindlasti see tukk.

Poisile kõrvaltoast meeldib samuti see laul. Ma arvan. Sest ta kuulas seda üks hommik kaheksa paiku oma kuus-seitse korda järjest. Seina taga. Kui mina lasin. Ma tegin seda tänutäheks, et ta kell pool kolm nii kenasti köögi vahet tiirutas ja välisust kriiksutas. Meil on jube kriiksuvad uksed. Ja see on parim heli kell pool kolm öösel, mille peale ärgata ja mõelda: Porqueeee sa teed nii??

Ma arvan, et ta nautis hommikust kontserti.

Mul on takoine loivamise päev olnud. See on meil emaga mingist eesti raamatust pärit nali, kus keegi tegelane oli Reet, kes, kui ta laiskles, ütles, tal on parajasti loivamise päev. Nüüd, kui ma mõnikord üldse mitte midagi ei tee, siis mul on loivamise päev. Magasin täiega kaua ja lesisin enamiku päevast. Püüan end ravida. Ma arvan, et põhiline ongi puhkus, nii et ma olen õigel teel. Ainult et tuba haiseb küüslaugu järele... JUBE.

TV3 uudised käivad telekas. Mind ei huvita uudised üldse, aga mõnikord, kui ma olen õhtupoolikul kodus, panen teleka Reporteri või TV3 uudiste peale ja tõmbun oma voodil kerra. See tekitab kuidagi turvalise ja koduse tunde. Kuulama ei pea neid üldse, lihtsalt selline Puhja-tunne tekib ja hea on.

Eile õhtul läksin Poli ja vastsaabunud Heleniga välja. Ma ei teadnudki, et ta eile pidi saabuma, mõtlesin miskipärast, et neljandal. Arvan, et ta söötis mulle mingil hetkel vale kuupäeva ette või midagi, et ma ei teaks. Naljakas oli, et kõik kolm jäid hiljaks, Helen kui staar muidugi kõige rohkem. Ta teab, kuidas oma saabumist planeerida, eks ju? Ma vaatasin teisi ja mõtlesin: oh, damn it. (Nagu Brendan Fraser oma saatana-filmis ütles: "Damn the Devil! Damn the Devil to Hell!") Sest Pol&Hel (see kõlab nagu mingi firma. Nagu, mis seelikut sa kannad? Ah, see on Pol&Heli uuest kollektsioonist :D) olid megaüleslöödud, seelikud, kleidid, meik ja täisvärk, ja mina olin töölt tulnud, veits tõbine, juuksed kolm päeva pesemata, teksades ja kampsunis ja meiki pole ma enam vist kuid teinud. Ükspäev mõtlesin, kas ma enam üldse oskan. Väga sürreaalne tunduks võtta pintsel ja lauge värvida. Ma vist viskasin mingeid värve ühe oma minemaviskamishoo käigus minema ka. IGATAHES ei meeldi mulle üldse olla see lohvakalt riietatud inimene seltskonnas. Pigem natuke üle pakkuda, kui... alla. Aga pidi hakkama saama. Läksime kuhugi kõrgest trepist üles, vist Shotibaar oli selle koha nimi? Ei tea. Hästi kodune ja mõnus atmosfäär, küünal laual, hämarus, Somersby ja mõnus seltskond. Kiikasin vahetevahel aknast välja sumedasse augustiöösse ja küünlaleek laperdas selle pehme tuule käes. Vaimud. Kui kahe paiku hakkasime koju sättima, oli alla viiv trepp paksult inimesi täis. Miks keegi välja ei lähe? mõtlesin ma, enne kui nägin, et sadas padukat ja lõi äikest ka. Jälle üks damn the devil to hell hetk. Keegi ei olnud huvitatud selle vihma kätte minekust ning teised jäidki sinna trepile maha, aga mina tahtsin siiski koju maxi ja hakkasin minema. Liiati kuna mulle äike meeldib. Samas veidi  tõbise oleku kohta on kummaline valik öösel kolmveerand tundi paljajalu paduka käes koju kõndida, aga... mis teha? Vihm on tegelikult mõnus, kui sul ei ole vaja pärast vihmasadu kuhugi JÕUDA ja normaalne välja näha, vaid ainult koju magama. Ainult et öösel nägin tänu äikesele jube vastikut unenägu, kus mu väike õde jooksis mööda lagedat välja ja oli äike ja äkki lõi äike ta maha, ja mina sain ainult kaugusest vaadata ja nutta. Hoolimata sellest, et mul ei ole mingit väikest õde, oli väga vastik ja kurb ja mu alateadvus lisas igasugu värvikaid veriseid detaile ka. Ma olen päris kindel, et kui välk kedagi tabab, siis ei juhtu niimoodi. Nagu, aju. Mõtle loogiliselt.

Üks märgilise tähendusega asi juhtus nagu ka eile. Ma passisin tööl ja igavlesin, kui keegi vana naine astus sisse ja tahtis nagu midagi osta, aga lubas siis oma tütrega tagasi tulla, kuna ta ei kuulvat ega nägevat enam hästi. Ta oli nii kena ja hoolitsetud ja muutus korraga väga härdaks. Rääkis (jah, inimesed puistavad mulle tihti südant), et ta on kõik kaotanud, oma tervise, et ta oli kunagi muusikaõpetaja. Ma täitsa uskusin seda, sest ta nägi täitsa sedamoodi välja. Muusikaga tegelevad inimesed on alati teistmoodi. Kuidagi... tundelisemad. Väärikamad. Ma ei teagi, noh. 

"Ma tean, miks see kõik on minuga juhtunud," ütles ta ning ta silmades olid pisarad. Mul hakkas juba väga kahju tast sel hetkel. "Ma alati ütlen noorematele inimestele seda..."

"Jah? Mida te ütlete noorematele inimestele?"
"Et ei tohi kunagi midagi hinge võtta," ütles ta rõhuga. "Kõik, mis minuga on elus juhtunud... Ma olen liialt südamesse võtnud."
Varsti läks ta ära, aga mina jäin mõtlema. Üks minu vigadest on kindlasti, et ma võtan liialt südamesse. Seal ma seisin ja põdesin seal jälle millegi üle, ja lihtsalt keegi astus sisse ning käskis mul asju mitte hinge võtta... see pani natuke mõtlema. Kui ma ainult suudaksin muretum olla. Endal oleks nii palju kergem. Aga ei tea, kas oma põhiolemust saab muuta.

Ja see komme teisi süüdistada, et mida ta mulle jälle tegi ja miks keegi minust ei hooli ja nii... Mis õigusega enda meelerahu teise õlale panna? Keegi ei saa kedagi teist rõõmsaks teha. Ise tuleb selle eest hea seista. Kui ma olen kellegi või millegi peale solvunud, siis on see mitte ainult minu probleem, vaid ka minu süü, mitte selle teise. Vähemalt olen ma sellest aru saanud. Algus seegi.

Ma torkan siia lõppu ühe kiire karuonmaru...

Haix

See, kuidas ma ennast eile tööl tundsin, oli suurepärane. Ei, vist mitte. Vastupidi hoopis, vaat kus lops. Oleksin pidanud vaba päeva võtma, aga meil on nii väike kollektiiv, et ei tihanud... Paaritunnise etteteatamisajaga poleks äkki kedagi asemele ka leitud. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud ennast esikohale seadma, pluss ega kliendid ka ei taha väga, et neid nakatatakse (natuke tahavad). Mis hääl mul veel kõrist välja tuli... hahaa... vahel ei tulnud üldse häält. Pluss selline nohu, et võta parem nina maha, ja lihasnõrkus ja külmavärinad.

Õhtul sõin puuvilju, mett ja jõin ingveriteed. Ostsin küüslauku. Ma pole kunagi veel midagi nii meeletut teinud, et küüslauku ostaks... See on teatavasti kurjast. Aga muud ei jäänud üle. Seda siis nuusutasin. Ja määrisin igale poole vietnami salvi ja aaloegeeli. Kõige tähtsam oli siiski, et läksin pool üksteist magama, ja hommikul tundsin ennast NII palju paremini. Lihtsalt hämmastav, milline enesetervendamisvõime organismil magamise ajal on.

Siis tulid nohu ja köha tagasi, aga point pole ju selles. Vaid selles, et mingi hetk hommikul oli hea.

Praegu on ka juba okei. Peamine on puhata, siis läheb ise korda. Seda teen homme, oujee. Aga muidu kena, et mu organism ütleb mulle, kui ma üle pingutan ja enda jaoks liiga vähe puhkust võtan.

Muidugi on mark augustikuus haige olla. Väga mark ikka. Mu enda ülemus vist nakatas mind. Tänan.

Helendus on Eestisse jõudnud. Kas pole see tore?

Tänane hommik ja ühtlasi august algas sajuga. Sellest polnud midagi, sai kanda uusi teksasid ja pikemat pluusi ja bussiga tööle minna ja bussis veel raamatut lugeda (õndsus!). Ja kuna ma saabusin varem, siin isegi hommikust süüa.

Pluss tänane sadu näitas mu eilset päikeselist, kuuuma vaba päeva seitsmeteist protsendi võrra paremas valguses. Ma nautisin iga minutit sellest, kiikusin Emajõe ääres pinkidel ja lugesin üht Sophie Kinsella raamatut. Võib-olla neljandat korda. Sophie Kinsella on mu lemmik, mis kergemasse kirjandusse puutub. Vahepeal kiikasin kahtlustavalt ümberringi, kas ma julgen minna Konsumisse jäätise ja jäätee järgi (nii palju jäääääääga algavaid sõnu) või jään (ha) oma kohast ilma. Kõik ründasid neid pinke nagu raisakullid lehmakorjust. Ilma jäin jah, ja pidin ilma kiiguta pingi võtma. Nuuks. Kõrval laulis kimp teismelisi spontaalselt Eurovisiooni-Euphoriat. Näete siis, rõõmsad inimesed. Mitte keegi pole reserveeritud. Suvi ju.

Pärast läksin ujuma. Vesi oli soe. Mulle tuli kohe meelde, millepärast ma alati ujuma tahan minna. Sest see paganama ruulib.

Läksin autost mööda (juhtub vahel). Tagaistmel istus väike armas nelja-aastane poiss. Ma naeratasin talle, ja vastuseks kummardus ta akna juurde ja vaatas pikalt mu kõrgekingastatud lühikestes pükstes jalgu. Läksin hämmastunult edasi. Kas see nelja-aastane just tšekkas mind? Kui vanalt nad alustavad?

Täna poes ka oli kärus pisike blond poiss, vingerdas seal ringi ja oli jube armas, minema veeredes teatas: "Tädi varbad!"

"Jajah, sul on ka varbad," tähendas ta ema. Ma vaatasin alla oma värviliste varbaküünte poole. Väikestel poistel on ilmselt mingi värk jalgadega.

Ma ei mäleta, millal viimati sõrmeküüsi lakkisin, tahan neil natuke tervemaks lasta kasvada, aga varbaküüned on mul alati värvitud. Peavad olema. Euronõuded.

Teisest autost mööda minnes (jälle juhtus) nägin rooli taga kassi. What is this rumpus? mõtlesin, they let anyone drive these days. Auto oli pargitud, ma igaks juhuks täpsustan. Kass kõõlus seal esiistme peal, suu lahti, võib-olla mäugus, sest tal oli palav, aga võib-olla ütles kassikeeles: "Hüppa peale! Kuhu sa minna tahad?"

Ma loodan, et ta omanikud varsti tulid, sest muidu sai ta seal kuumarabanduse. Aga auto seisis ehituspoe ees, ja tapeeti on võimatu kiiresti valida :(