Sulnis, kui valge on. Tänu kellakeeramisele, muidugi. Hommikul peale ärkamist lugesin kaks tundi Imelist Teadust (jaa, on selline ajakiri) ja püüdsin lõpus olevaid mõistatusi lahendada. Ilmselgelt ei kuulu ma kirkamate kriitide sekka (kuigi inimese vaimsed võimed pidid olema tipus just 22-aastaselt... appi!), sest kõik läks metsa. Arvuti pidin selleks sisse lülitama, et kuupvõrrandi lahendivalemit guugeldada. Ikkagi ei osanud. Sae pekki, teadus. Pole sa nii imeline midagi.
Homme lähen pisikesele külla. Nunnu. Ja tema emale ka. Mõtlesin, et viiks väikse veini kaasa... siis tuli meelde, et ikka ei vii küll imetavale emale. Dämit noh.
Üldine teema on juurviljad. Mina midagi keeta ei viitsi, vaid närin niisama oma kapsast ja kaalikat. Lõppude lõpuks on köök oma... kümne sammu kaugusel minu toast. Ainult lillkapsast keedan juba kaks päeva (mitte järjest, muidugi), see on õndsalt hea. Ja seesamiseemneid hankisin. Need on väikesed vastiku maitsega õelad tegelased, mille manustamiseks on ainus viis neid kuhugi lisada. Pettemanööver ühesõnaga, nagu väikestele lastele sokutatakse kasulikke asju toidu sisse. Mina panen neid hommikuse pudru peale. Koos kaneeliga.
Mul pole midagi tarka tegelikult öelda. Sae pekki, mina lähen minema.
Ahhaa... pool greipi on veel alles!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar