Avastasin ilu vallas ühe uue nipi, nimelt et kui kokku segada jumestuskreem ja näokreem, saab hästi ilusa ja loomuliku tulemuse, parema kui lihtsalt jumestuskreemiga. Enda näonahk on ilusti läbi paista... lihtsalt ilusam. Eks ta jääb natuke heledam. Minu meelest on mul niigi kõige heledam jumestuskreemi toon üldse. Kas ma peaks poes otsima mingit Albino Specialit?

Õhtul on mul koolitus, kus ma õpin, mida ja kuidas. Ja miks. Jeeeeeeee!! Ootan juba. 

Ükspäev poes käies vaatasin, et inimesed ümberringi muigavad kuidagi. Vaatasin siis, kust kohast üks muigav turvamees tuli, ja seal seisis üks vanem naine ja rääkis konkreetselt üle poe telefoniga. Endal tuli ka naer peale, sest esiteks rääkis ta väga isiklikest asjadest, nagu oma poja uuest kallimast (nimetas ilusti nimesid ja puha), teiseks täiega valju häälega, ja kolmandaks seisis ta kuidagi akustiliselt hästi hea koha peal, nii et terve pood kuulis.  Haha. Minu meelest kipuvad vanemad inimesed avalikus kohas telefoniga just nimelt hästi isiklikest asjadest rääkima. Nad võib-olla ei taju, et nad suht röögivad, sest toru otsas on tavaliselt teine vanem inimene ja ta ka ei kuule hästi. Kunagi bussis kuulsin ühe naise tervet elulugu, ja mingi tema sugulase oma ka, kes vist vähki põdes ja kellele, muuseas, maitsesid hapukapsad üht kindlat viisi tehtuna, aga teistmoodi tehtuna üldse mitte. Vot nii.

Connecting people.

Peaks minema hakkama, palav on, sest ma olen terve selle postituse kirjutanud, jope seljas. Hakkasin välja minema, aga tuli tuju blogida. 

Palav. Aidake.

Tirisev tita

Mulle meeldib rongiga sõita. Alati on mul Tabikasse sõites kahju, et Puhja rongi ei käi. See on kuidagi nii mõnus ja vanaaegne.

Pisike tita oli niiiiiii nunnu!! Kui me õue läksime, krabasin lapsevankri kohe enda kätte, nii et Tiina ei saanud jaolegi, ja nupsu jäi silmapilkselt magama. Sest ma kärutasin nii professionaalselt. Korraga hakkas ta tirisema. Ma täiega ehmusin, et mida ma valesti tegin, et laps tiriseb?? Aga see oli hoopis raudtee ülesõidu valgusfoori tirin, mis andis märku, et rong läheneb. Õnneks.

Märtsikuu ilm on tõesti jube muutlik. Mitu korda olen juba arvanud, et nüüd ongi see kevad käes ja teed kuivad ja viimane lumi sulanud, aga tutkit, brat, jälle tuleb lumi maha. Mul ei ole selle vastu midagi... lihtsalt välja ei tahaks minna. Ega riidesse panna... ega midagi. Lihtsalt tšilliks siin ööriietes terve päeva.

Jah.

Imeline teadus & seesamiseemned

Sulnis, kui valge on. Tänu kellakeeramisele, muidugi. Hommikul peale ärkamist lugesin kaks tundi Imelist Teadust (jaa, on selline ajakiri) ja püüdsin lõpus olevaid mõistatusi lahendada. Ilmselgelt ei kuulu ma kirkamate kriitide sekka (kuigi inimese vaimsed võimed pidid olema tipus just 22-aastaselt... appi!), sest kõik läks metsa. Arvuti pidin selleks sisse lülitama, et kuupvõrrandi lahendivalemit guugeldada. Ikkagi ei osanud. Sae pekki, teadus. Pole sa nii imeline midagi.

Homme lähen pisikesele külla. Nunnu. Ja tema emale ka. Mõtlesin, et viiks väikse veini kaasa... siis tuli meelde, et ikka ei vii küll imetavale emale. Dämit noh.

Üldine teema on juurviljad. Mina midagi keeta ei viitsi, vaid närin  niisama oma kapsast ja kaalikat. Lõppude lõpuks on köök oma... kümne sammu kaugusel minu toast. Ainult lillkapsast keedan juba kaks päeva (mitte järjest, muidugi), see on õndsalt hea. Ja seesamiseemneid hankisin. Need on väikesed vastiku maitsega õelad tegelased, mille manustamiseks on ainus viis neid kuhugi lisada. Pettemanööver ühesõnaga, nagu väikestele lastele sokutatakse kasulikke asju toidu sisse. Mina panen neid hommikuse pudru peale. Koos kaneeliga.

Mul pole midagi tarka tegelikult öelda. Sae pekki, mina lähen minema.

Ahhaa... pool greipi on veel alles!

Näljamängud!!

Mina ja Liis käisime Näljamänge vaatamas. Isegi Ekraani kinno olid tänu populaarsele filmile mõned inimesed peale meie eksinud. Viimane kord, kui ma seal midagi vaatamas käisin, oli peale minu ainult neli inimest, mis oli natuke naljakas, aga samas ka mugav, kinosaal ainult paari inimese peale... milline luksus!

Väga-väga hea film oli! Mul pole ühtegi halba sõna selle kohta öelda.  Ei mingil juhul halvem kui raamat, võiks isegi öelda, et sama hea, mida tavaliselt raamatuadaptsioonide kohta väita ei saa. Raske on ju mahutada paari tundi sisse kõik see, mis sisaldub ühes paksus raamatus... Aga seekord saadi küll hakkama. 

Tapmisstseenidega oli küll nigelasti, eriti midagi ei näidatud. Mitte et ma eriti verejanuline oleks. Küllap  ei tahtnud stuudio räigete stseenide tõttu peale pandavate vanusepiirangute tõttu piletitulult kaotada.

Näitlejate valik oli super. Stanley Tucciga ei saa kunagi alt minna (ja tal olid sinised juuksed!). Peategelast kehastanud Jennifer Lawrence (iga teine USA näitlejanna on vist Jennifer Something) oli hea ja mitte liiga ilus. Mul oli juba  kohe filmi alguses väike pisar silmas, kui ta oma õe asemel vabatahtlikuks tapamasinaks hakkas.... Nuuks!

Täiesti pöörane, kuidas mulle kevad meeldib.

Unes nägin, et käisin Hiinas ja sõin seal oma perekonnaga restoranis. Mitte koerapraadi, koerapraadi ma ei mäleta. Õnneks. Ausalt, kuidas nad saavad koeri süüa?? 

Muuseas juba teist päeva järjest näen  täpselt sama (vist hulkuvat) koera tänavalt häda number kahte tegemas. Tõsiselt, koer? mõtlesin ma. Sa ootasid küll spetsiaalselt minu möödumise ära! Ekshibitsionist sihuke.

Ma ausalt ei oska pealkirja panna

Seega pealkiri jäi ära. Sorri. See on tänase postituse miinus.

Aga plusspool on ka: ma sain vist lõpuks tööd! Vähemalt praegu tundub, et sain, aga ma ei usu seda päriselt enne, kui kohapeal olen. Kahjuks läheb sellega natuke aega, aga usu või mitte, ma väga tahaks juba midagi teha. Ja raha ka, muidugi. Aga eriti midagi teha. See on nii kohutavalt demoraliseeriv, niimoodi tšillida mööda linna ja mööda oma väikest tuba, päevast päeva... ilma midagi kasulikku tegemata.

Töövestlusele sammudes loendasin mõttes, mitu tööintervjuud mul on elus olnud... 22 eluaasta kohta ikka päris palju. Ja rohkem on lõppenud tööle palkamisega kui mitte palkamisega. See andis natuke julgust.

Ehkki päris mitu on lõppenud ka äraütlemisega. Eks ma olen igasugust lollust ka kokku rääkinud, siis kui ma veel ei teadnud, kuidas asjad käivad. Näiteks olen öelnud, et tulin siia ainult suure palga pärast (hehe), et ma käisin eile ühel teisel intervjuul ja valin vist tolle töökoha (milleks ma seda NEILE ütlesin? Kui mul esimese kohaga poleks õnneks läinud, oleksin ju omadega karidel... aga tookord läks õnneks).

Nüüd ma vähemalt tean, et mitte kunagi ei tohi endisest tööandjast halvasti rääkida (nüüd pigem kiidan); kui küsitakse, miks sealt ja sealt ära tulid, siis ikka häman, a la uued väljakutsed, tahtsin midagi rohkemat jne. Eriti olen nüüd oma poes töötamise kogemust esile toonud, et mul olid nii pikad tööpäevad, ma oskan nüüd superhästi pingele vastu pidada... See taktika paistab rohkem töötavat.

Samas aususega ei lähe alati rappa. Aasta tagasi vestlusel mult küsiti, et kust me teame, et sa ei lähe praegu mujale kandideerima, seni kui meie teisi küsitleme. Et kui me sinu valime, kust me teame, et sa juba kuskil mujal ei tööta? Ja mina ütlesin, et ei teagi. Et muidugi ma otsin edasi. Ma ei saa ka kõike ühele kaardile panna ja aega raisata. Selle peale vaadati mind, et nojah, eriline frukt ikka... Aga tookord osutusin valituks. Võib-olla kõik teised kandidaadid sakkisid veel rohkem.

Mulle nii meeeldib, kui teed lume alt välja sulavad. Nii tšill... Hea on.

Pluss greip.

Sest sind väga huvitab, mida Anne-Mai viimati luges

... või ka mitte, aga oma mure, igatahes Aigi Vahingu raamatut "Valik" lugesin. Õigemini püüdsin lugeda. See räägib, kuidas Aigi võitles oma buliimiaga. Uskumatult igav. Jääb vist pooleli. Pluss lugeja, kes inglise keelt ei mõista, jääb poolest sisust ilma, sest leheküljed on tõlketa laensõnu ja väljendeid täis tipitud. Olgu, elasid Ameerikas, super, aga vast oskad ennast ikka veel eesti keeles ka väljendada?

Mul lähevad kogu aeg Aigi Vahing ja Aidi Vallik sassi. See on nagu mingi vandenõu. (Käisin just raamatukaane pealt kontrollimas, kas sai ikka õige nimi siia kirja)

Veebruari (ma olen alati üks kuu omadega taga) "Moe" ajakirjas räägitakse mulle, et Olseni kaksikud on stiiliikoonid. Huvitav, et üldlevinud arvamuse kohaselt käivad nad pigem riides nagu kodutud. Jõllitan nende pilti. Samas võtab vist omamoodi oskusi, et olla väga-väga rikas ja ikkagi käia riides nagu kodutu? Miks mitte. Istu, viis.

Uusim kiindumus on GREIP. Mmm. Tuli meelde midagi happelise-aluselise toitumise teooria kohta, uurisin Maailmavõrgust järgi ning sain teada, et põhimõtteliselt kõik, mida ma söön, on happeline. Muidugi. Kogu selle aja olen elanud vales! 

Üks aluselisemaid toiduaineid näiteks on sidrun. See on mind alati hämmastanud. Noh et ta on ju hapu... aga ikkagi mitte happeline. *näkitseb mõtlikul ilmel sidrunit* Hea seegi, et hapu lõbusaks teeb.

Aga greip ruulib ka seal aluseliste esirinnas. Nii hea! Ma saan selle kallal pool päeva nokitseda ja see on nii mõnusa hapuka-mõrkja maitsega.

Kes nagu korralikult aluselist dieeti järgida tahab, see leiab ennast küll varsti tupikust. Minu meelest olid ainult mingid valitud juur- ja puuviljad ja idud, mis olid aluselised, ja kõik muu ÜLDSE on paha. Pluss kui midagi üle 45 kraadi kuumutada, on ka asi mokas.

Nii võib raskeks minna.

Naabri toit lõhnab ikka paremini

Just nii ongi: ma olin  just oma hommikusöögi ära söönud ja pesin nõusid, kui naabripoiss niii hästi lõhnava omletiga mu nina alt mööda tuhises.

Me käisime teatris ja vaatasime sellist tükki nagu "Meeste kodu". Ugala on jube armas. Ja üldse terve Viljandi. Tuli meelde, kui mõnus seal suvel on.

Enne uurisin niipalju välja, et tükis mängivad ainult mehed, ja üks neist on Mait Malmsten. "Kui ta lavale ilma vuntsideta ilmub, on etendus juba õnnestunud," otsustasin. Ja seda ta tegi. Ainult lõua otsas oli väike habe, aga sellegi viskas ta etenduse lõpus põrandale maha, öeldes: "Ma võtan nüüd oma habeme ka ära." See teenis minult vaimustunud aplausi.

Üldse polnud tükk aega nii palju naernud. Lihtsalt superetendus oli! Ma isegi ei osanud neljast meesnäitlejast (Riho Kütsar, Malmsten, Indrek Sammul ja Ago Anderson) ühte lemmikut välja valida, sest kõik olid nii head. Võib-olla Kütsar oli lemmik?

Ja kogu aeg hakkasid näitlejad ise laval toimuma üle naerma. Ma guugeldasin arvustusi, ja tundub, et nad tegid seda igal etendusel. Mistõttu kergelt kahtlustan, et see on meelega, kuna rahvale läksid need spontaansed naerupahvakad väga hästi peale (mis sest, et tegelikult on see ebaprofessionaalne). Mulle ka läks peale, aga ma tahaks mõelda, et nad ei naernud meelega, et odavat populaarsust saavutada. Samas ma arvan, et meie etendusel nad naersid rohkem kui muidu, sest meil eesreas oli üks jube valju naeruga naine ja ta naeris kogu aeg. Osa ajast vist Ago Anderson naeris hoopis seda naeru.

No nii. Ma pole nii ammu midagi kirjutanud, et see väsitas. Edu töös ja isiklikus elus.