Tere tulemast

Nii vaikne on. Kõik tervest ühikast on nädalavahetuseks kuhugi ära sõitnud. Siin olen veel ainult mina... nagu Palle üksi maailmas. Täna oli väga ilus ilm. Päike paistis ning ma kuulsin isegi linnulaulu (mittevareslikku päritolu). "Mida kuradit?" mõtlesin ma. "Kas kevad on tulemas?"

Imeilus päev oli ka, et käia ja ühele uuele ilmakodanikule tere öelda.  The cutest thing ever!! See oli ikka täiesti üllatav, kui väikesed vastsündinud on. Ma ei olnud kunagi enne ühtegi näinud. Ja minust sai mitteametlikult tädi Anne-Mai. Üks mu uhkemaid hetki, noh.

Ikka veel muudkui naeratan endamisi.

Sherlock Holmes ja urisev kass

Kuulan Nelly Furtado "Loose'i". Võtsin selle ja Korni "See you on the other side" raamatukogust. Silitan Korni plaadi kaant õrnalt nagu lemmiklooma. Eks ma ole seda muusikapoes ka päris palju silitamas käinud. 

Jumal, küll siin on külm. Väljas on ju mingi meeletu tuul ka. Radiaator kütab küll nagu meeletu, aga vastukaaluks puhub pool lumehange aknast sisse... appi.

Ja jaa, ma toppisin aknad kinni, aga sellest pole erilist kasu!

Käisin kodus... emme juures. Seal juhtus naljakas lugu uriseva kassiga. Nimelt oli ema mingitel religioossetel põhjustel endale hankinud täitsa ehtsa jänesesaba. Suht jõle, pealt paistis küll mõnus ja pehme, aga kui seda katsuda, siis võis seal sees luud tunda. Päris vastik tegelikult. Pealegi, kas jänkul seda endal vaja ei läinud? Enam vist mitte...

Selle saba andsime Päärile mängida. Ta läks täiesti hulluks, arvas vist, et see on hiir, ja hakkas sellega meeletult mängima ja seda sööma. Siis me vaatasime, et ta vist ei peaks seda päris sööma, karvad ja kõik muu, aga loomlane ei andnud seda enam tagasi, vaid hakkas kõvasti urisema, kui keegi lähedale tuli. Täiega jube. Ma ei teadnud, et kassid võivad uriseda.

Pärast seadis mingi valvelaagri sinna kapi ette üles, kuhu me "hiire" peitsime, ja sudis käpaga, ja vaatas mind anuvalt, et andke mu hiir mulle tagasiiii!

Käisin ja vaatasin "Sherlock Holmesi" üle. Põhimõtteliselt ma ei saanud eriti midagi aru. Kõik toimetasid üksteisele mingeid salajasi pakke ja kirju ja meeletu tulistamine ja tagaajamine, siis riietas keegi ennast naiseks ja mitu maja ja üks rong plahvatasid. Selles mõttes, et märul nagu märul ikka, aga mitte midagi erilist. Tegelikult üks koht oli naljakas ka. Terve kamp hakkas kuhugi ratsutama, aga Sherlock kartis hobuseid ja võttis hoopis poni, ja siis oli hullult naljakas, kuidas kõik panid ees hobustega, aga Sherlock tuli alles saja meetri pärast töntsa-töntsa oma väikese poniga. Hehe.

Pluss võis järjekordselt veenduda, kui jubedad asjad on vuntsid. Jude Law oli need filmis Watsoni mängimiseks endale ette kasvatanud ja tulemus oli kohutav. Ta nägi välja nagu mingi suvaline näss kuskilt külast. Ja muidu on Jude Law super.

Huh... vuntsid.

Kui töökuulutuses tahetakse, et kandidaat oleks mittesuitsetaja, kas see pole diskrimineerimine?

Juhhuuu

Vaatasin ära kõik senieksisteerivad Glee osad. Ma ei suuda seletadagi, kuidas ma seda sarja armastan. Ma olen täielik Gleek.

Siis vaatasin oma meilboksi ja leidsin kirja, mida olin juba kuu aega oodanud.  Sain positiivse vastuse. Väga toredad uudised!! Tuju läks kohe kolm korda paremaks. Jeeeeeeeeeei!!!

Saada keset kõike seda kodusistumist ja telekavaatamist mõned positiivsed uudised on tõesti tore. Nagu ma kõlbaks veel millekski.

Neljapäeval käisime Liisuga jälle Maasikas ja oli jälle tore õhtu. Ma ei näe põhimõtteliselt enam põhjust kunagi ühessegi teise klubisse minna. Lugesime ka oma Pitbulli laule kokku. Mr Worldwide! Liis küsis kogu aeg minu käest, mitu Mr Worldwide'i meil juba kokku on, ja mina vastasin kulmu kortsutades: "Ühte on veel vaja."

Reedel oli R-iga midagi kokku lepitud, aga mul oli üks mu paha tuju hoogudest (ära tule rääkima, et sul vahel neid ei ole) ja ma totaalselt blokkisin kõiki kõnesid ja sms-e, mida kogunes päris palju. Laupäeval ta helistas uuesti. "Ma ei võtnud vastu, sest ei viitsinud," ütlesin ma. 

"Ma mõtlesin, et sa magad või midagi."

"Ei, mul lihtsalt ei olnud tuju vastu võtta."

Ta oli impressed. Mis on lihtsalt imelik. Kui keegi mind nii blokiks, siis ma käsiks tal seenele sõita.

Like a boss

Võtsin ajakirja "Director" numbri ühte kätte ja espressokohvi teise ning teesklesin, et olen boss. Kas teadsite, et "Directori" üks number maksab kümme euri? Mina seda muidugi ei maksnud, vaid varastasin võtsin ajakirja raamatukogust. Ma tahtsin teada, millest rikastele ja mõjukatele kirjutatakse. See oli päris huvitav. Kui kasutada noortepärast väljendit, siis meikis igatahes rohkem senssi kui Cosmopolitani artiklid.

Kas teadsite, et tööandja ei või töökohale kandideerijalt tegelikult küsida mitte midagi perekonnaseisu või laste kohta? Säärast infi võib pumpama hakata alles pärast lepingu allkirjastamist. Sest see võib mõjutada, ja muuseas mõjutabki, valituks saamist. See on küll armas, et seadused vähemalt üritavad töövõtjaid kaitsta, aga tegelik elu on ikkagi midagi muud. Pole loogiline, et tööandja ei küsiks. Mida siis näiteks kaheaastase lapse ema võib teha, kui küsitakse, kas tal järelkasvu on? Öelda, et see pole nüüd küll teie asi?

Ma arvan, et tal läheb selle kandidatuuriga jube hästi.

"Director" sai läbi, aga kohviisu oli endiselt suur. Liis oli ka tööööl (oh, need tööinimesed!). Fine siis. Parajasti siis helistas see noormees, kellega klubis tutvusin. Kuna ma olen võimatult delikaatse loomuga inimene (haha), siis olgu tema nimi siin R. Ta oli väga valmis mind kohvikusse viima. Hakkasin mõtlema, et äkki telepaatia tõesti toimib.

Õnneks olin ma hommikul välja minnes kuhjaga meiki näkku pannud (no ikka tunnetega) ning lõhkiste teksade asemel terved. Ma oleks nagu teadnud.

Ma küsisin, kui vana R on. Selgus, et minust kõva kümme aastat vanem. Ootamatu.

"Ega sul lapsi ei ole?" küsisin ma kahtlustavalt, ise olin jumala kindel, et vastus jaatav.

"Ei," ehmus ta. "Olen vaba ja vallaline."

Ma kehitasin õlgu. "Üks ei sega ju teist."

Raudselt on kuskil mingi salalaps peidus.

Pärast käisime söömas ka, ja natuke jalutamas, kuigi ei olnud absoluutselt jalutamise ilma.

Kokkuvõttes ma ei teagi. Ma ei oska hästi seisukohta võtta. Mingit animaalset külgetõmmet ma ei tundnud, et tahaks kohe käsi külge ajada. Oli lihtsalt okei.

Aga külgetõmme peaks ju ikkagi esimene asi olema?

Samas tal on sinised silmad, mis ei tee kunagi halba. Mõelge ainult Dr House'ile. Siniste silmade vastu ei saa.

Loendasin end üle. Sain ühe

Ma täitsin netis oma rahvaloenduse ankeeti. Jumal küll. Üliõpilaskülast saadeti kiri ja öeldi, et täitke palun, kulla kodanikud, internetis see küsitlus ära, võtab viisteist minutit ja sellega väldite veebruaris küsitlejate tulemist ühikasse.

See ei võtnud viisteist minutit! Ma läksin aina rohkem närvi, kui uudishimulik ankeet hakkas nõudma mu vanavanemate sünnikohti (tõesti??), keeli, mida ma oskan, ja detaile mu töökoha kohta - ehk siis koha kohta, kus ma detsembris 2011 töötasin. Ma isegi ei tööta enam seal. Pidin töölepingu välja otsima ja sealt mingeid kuradi detaile otsima hakkama. 

Saa juba läbi! ütlesin ma vihaselt, aga ta ei lõppenud ega lõppenud ära.

Lugesin ühe hoobiga läbi Kent Raju "Reklaamitriki" - seal tutvustati natuke keskmise reklaamiagentuuri tööd. Väga õpetlik ja ka naljakas lugemine. Ühte sellist otse-elust-raamatut tahaks veel enda kätte: "Kassapidaja katsumused" on selle nimi. Niipalju, kui olen seda poes sirvinud, tundus kõik täppi minevat. See oleks nagu kogemuse võrdlemine kaaskannatajaga.

Nägin telerist mingit lõiku ühe pommikoeraga. Armas kutsu oli.

"Kurat võtku," mõtlesin ma, "isegi sellel koeral on töö, aga minul mitte."

Ehkki mina ei tahaks saada palka koerakrõbinates.

Või siiski? Parem kui mitte midagi...

Härra Amilcar

Eile käisime Mirjami sünnipäeva puhul Shakespeare'i kohvikus söömas ja pärast seda ka teatris... sest see oli lihtsalt nii lähedal ja mõtlesime, et astuks läbi. Ei, tegelikult olid ikka piletid ka olemas. Tüki nimi oli "Härra Amilcar" ning see sisaldas Ott Seppa. Ma mõtlesin, et oodata on midagi head. Aga enamuse esimesest vaatusest ootasin lihtsalt, millal Ott Sepp lavale tuleb. Tal ei olnud väga suur roll, nii et sinna läks aega. Ja lõppkokkuvõttes ei jäänud ma üldse rahule. See pidi komöödia olema, aga ma naersin ainult mingi kolm korda. Võib-olla olen naljasoone ära kaotanud? Ja teisel poolajal hakkas nii igav, et sõna otseses mõttes vajus silm kergelt kinni. Täitsa lõpp.

Mul on justkui meeles, et varem jäin ma teatritükkidega alati rahule. Isegi "Sada aastat üksildust", mida kunagi äkki Tiinaga vaatamas käisime, oli okei. Ja see on ometi nii raske raamat, mida teatrietenduseks konverteerida.

Novembri lõpus, kui käisime "Imetegijat" vaatamas, ei jäänud ma ka rahule. See rääkis veel Helen Kellerist, aga mitte täiskasvanuna, vaid siis, kui ta alles väike laps oli ja millestki aru ei saanud. Triin Lepik, kes Heleni õpetajat kehastas, karjus iga viie minuti järel nii kõvasti "HELEN!", et kartsin, mu trummikiled lähevad katki. Vahel mulle tundub, et eesti näitlejatele meeldib hullult karjuda. Et mida kõvemini karjud, seda usutavam on. Mulle ei meeldi see absoluutselt. Olgu, konkreetsel juhul ta pidigi rollist tulenevalt kõva häält tegema, aga ikkagi oli vastik.

Nõrga närviga olen, noh.

ETV peal näitas "Lohetätoveeringu" algupärast, Rootsi versiooni ja ma siis ühe silmaga kiikasin ka. Tegelikult oli parem kui USA oma. Aga USA Lisbeth Salander oli parem. Õigemini meik oli parem. Nad olid rohkem vaeva näinud, et Lisbeth erinev ja natuke hirmutav välja näeks. Rootsi omas oli lihtsalt üks tšikk mustade juuste ja kulmurõngaga. Mis selles nii erilist on? 

Aga muidu oli üksikasju rohkem välja toodud ja saarel juhtunut seletatud. Pluss ehtne rootsi keel oli kõrvale kergem kuulata kui imeliku aktsendiga inglise oma. Mulle meeldib nüüd rootsi keel ka. Äkki hakkavad kõik keeled meeldima, kui nendega natuke tutvust teha. Mul on juba nii paljude keeltega nii olnud.

Soome keel tegelikult ikkagi ei meeldi.

Vaene soome keel. Nüüd blogipostituse lõpus pandi talle veel niimoodi ära.

Lõpetan parem positiivsel noodil: sain teise ringi poest ilusa triibulise pluusi.

Maasika muusika

Eile võtsin oma õed kaenlasse ja läksime Maasika klubisse. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud, aga kõik alati kiitsid seda kohta. Suvel, kui ma hääletasin, ütles isegi mind auto peale võtnud tüdruk, et kas Maasikas ikka oled käinud? Pead kindlasti minema!

Me ei pettunud. Esiteks oli seal hullult ilus kujundus. Kuna Mirjamil tuleb varsti sünnipäev, saime tasuta šampuse ja snäkivaliku, mis oli superluks. Snäkid jäidki peaaegu kõik alles, aga šampus oli hea. Ja teenindus oli super.

Kolmandaks oli muusika väga tantsitav. Kogu õhtu peale kokku oli umbes kolm laulu, mis mulle ei meeldinud, ja see on näitaja. Kuna Pitbull on iga teise artistiga eelmisel aastal koostöös hiti teinud, siis olid ka kõva viiskümmend protsenti kuuldud lauludest Pitbulli omad. Lõpuks läks täitsa naljakaks. Iga järgmise Pitbulli laulu ajal karjusin Liisule "Mr Worldwide"!

Mehi pidime ka kaikaga eemale ajama. Mingi viis minutit kokku vist saime kolmekesi tantsida. Ma põgenesin kogu aeg mind jälitava mehe eest ära, lootuses, et äkki võtab tantsima keegi, kes ei ole täiesti ära joonud ja puujalg ka. Kusjuures üks paar tantsis hullult lahedasti. Pidevalt tiirutasid jälle mööda. Ma olin täiesti kindel, et nad on paar, sest nad olid terve õhtu koos, ja seepärast julgesin minna neile ütlema, et te tantsite väga hästi. Kui ma oleksin arvanud, et mingid suvakad, siis ma ei oleks läinud. Aga varsti võttis hästi tantsinud poiss hoopis minu tantsima, hehe. (Ja ei, ma ikka uurisin välja, et nad ei ole koos.) Ja ta suuht meeldis mulle. Kolm laulu saime koos tantsida, siis juba suleti klubi. Ma vaatasin, et tropp ei võtagi numbrit. Kuigi olin juba pool oma elulugu ära rääkinud. Näed ju küll, et tahab võtta, aga no ise ka andma ei hakka. Kuna ma juba nagunii oma tantsukomplimendiga ise algust tegin, siis oleks veel numbri toppimine väga meeleheitel tundunud.

Aga kogus natuke julgust ja võttis ikka. Eesti mehed ju: enne mõtled hästi järgi ja siis teed. Ei saa rabistama kukkuda. Kontrollisin kiirelt üle, kas ta mu nime veel mäletab, ja ta põrus. See-eest helistas ta juba hommikul (põrgusse kolme päeva reegel) ja kasutas kõnes hästi palju mu nime. Jeesus, mina ju tean enda nime.

Igal juhul... Maasikas on mõnus. Ma arvan, et läheme Liisuga tagasi. Kui Mirjam juba emigreerunud on. Et vähem konkurentsi oleks.

Päeval läksime Mirjamiga veel kinno: "Lohetätoveeringuga tüdrukut" vaatama. Päris hea oli. Ma kogu aeg arvasin, et Daniel Craig on Mikael Blomkvisti osasse liiga ilus, aga tegelikult ei olnud. Sobis täiest hästi. Ma ei tea, kas ma olin teda enne üldse üheski filmis näinud, vist ei olnud, sest Bondi ma ei vaata, aga jättis väga hea mulje. Ma ei tea, kas ma Rootsi versioone üldse üle tšekkama hakkan.

Liis hoiatas meid enne, et ärge minge seda vaatama. "Miks?" küsisin ma.

"Sest nende versioon rootsi keelest on inglise keele rääkimine rootsi aktsendiga."

Kusjuures oli jah, ja see hakkas kohe algusest peale päris teravalt kõrva. No kui on inglise film, ehkki tegevus toimub Rootsis, olgu siis juba korralik inglise keel. Rootsi aktsent oli tõesti tobe. Ja pidevalt varieerus see, kuidas rootsi nimesid hääldati. Vahel korrektselt ja vahel inglise moodi, vaheldumisi. (Selles, kuidas korrektne hääldus on, valgustas mind pärast Mirjam.) Miks nad ei jäänud ühe variandi juurde kindlaks?

Ah jaa, ja Stellan Skarsgard meeldis mulle seal filmis ka.

Kuna minus on õige pisut ennustajat, siis ennustan homset päeva ette: ma ei kavatse üldse välja minna ega isegi juukseid pesta. Lihtsalt lesin. Tõenäoliselt teen kaks lõunauinakut.

Mulle tundub, et olen andekam kui Edda Paukson.

Titanic uppus uuesti

Viimased hetked, mil võib head uut aastat soovida. Ilma pudelit välja tegemata.

Kuigi ma jätan siiski soovimata. Sest noh... ei viitsi.

Mõtlesin, et annaks sel aastal endale uusaastalubadused, aga ei viitsinud. Kuigi ma võin seda veel iga hetk teha. Aga šansid ei ole minu kasuks. Kui ma midagi ei viitsi, siis ma ei viitsi.

Töölt sain pärast kiire pühadeaja lõppemist kinga. Nagu olin oodanudki. Kuigi lootsin siiski, et ei saa. Aga sain. Parim sünnipäevakink elus! mõtlesin pärast viimase tööpäeva lõppu. Pea valutas hullult ja kõht oli metsikult tühi, aga samas ajas iiveldama. Pärast kinga andmist kutsuti mind veel aasta viimasel päeval tööle. Keeldusin viisakalt. Oli ikkagi mu sünnipäev.

Ja sünnipäev läks täitsa korda. Mulle hullult meeldis keskööl kesklinnas olla, šampust juua ja ilutulestikku vaadata. Mulle meeldib, kuidas sel ööl suvalised inimesed linnas sulle ette kargavad ja "Head uut aastat!" karjuvad, ja juttu alustavad, ja sina räägid vastu, ja üldse pole imelik. Kainena oleks imelik.

Aasta esimene pohmell, see aastavahetuse-oma, jäi õnneks tulemata. Magasin öösel nii, et käisin iga poole tunni tagant poolunes vett joomas. Keha tegi mulle teene ja käskis parem kohe vett juua kui terve järgmise päeva jooksul.

Siin ma nüüd olen, üleni 22 aastat vana, ja ära naera midagi, sest mingil ajal oma elus sa kas oled olnud või saad 22. Nii et lõpeta parem ära.

Pühadeajast veel niipalju, et see on täiesti metsik, kui palju me Monopoli mängisime. Või õieti, kui palju üks mäng aega võtab. Aga see meeldib mulle ikkagi. Eriti see üks kord, kui ma teised pankrotti ajasin. Aga mind ennast aeti rohkem. Oujee.

Esimesel jaanuaril näidati jälle "Titanicut" ja ma nutsin nagu väike laps. Hale, noh.