Viimane lugu maikuus

Tulin töölt välja ja see sirelite metsik lõhn põmm! peatas mind. See on hullumeelne. Ja nii soe on! Ma ei suutnud koju tulla, vaid uitasin linnas ringi. Viimased hetked maist. Hetke pärast ongi juba juuni.

Laua peal vaasis on bukett sireleid.

Disney kanal

Ma joon köhateed, mis polegi vastik. See on isegi täitsa maitsev. Jah, lugesid õigesti. Peale pikka-pikka blokki ja ravimite ignoreerimist põikasin täna linna jõudnult apteegist läbi ja ostsin mingit looduslikku aniisiga köhateed. Ja Hallsi. Praeguseks olen juba valmis kõik oma põhimõtted nurka heitma ja miljon antibiootikumi sisse võtma. Peaaegu. Sest kuigi silmad on enam-vähem korras (ma kardan homme läätseid silma panna, mis siis, kui uuesti nakatun?), köhin ma juba nädal aega nagu hobune. Sellepärast ema mu välja viskaski. Tal sai kõrini.

Haiguslehe sain ka. Aga kaks korda, mis ma arstil käisin, ta ei puudutanudki mind. Ma lihtsalt kirjeldasin oma sümptomeid ja tema kinnitas diagnoosi. Nii kummaline. Kas praegu ongi arstindus selline? Sest äkki ma valetasin ja, ma ei tea, tahtsin lihtsalt haiguslehte?

Nüüd ma küsisin oma sõbralt Google'ilt nõu ja tundub, et ei tasu neid nakatatud läätsi enam silma panna. Uued saan osta uuel kuul, nii et tere! prillid. Ohh, jube kummaline on nendega tööle minna. Samas, mis vahet seal ikkagi on? Tervis on peamine.

Ma osalesin Tänapäeva noorsooromaani võistlusel ja... ei saavutanud midagi. Nagu ulmejutuvõistluselgi. Mis siis ikka. Ma olen jube hästi kaotama õppinud. Isegi liiga hästi. Tundub, nagu läheks mul seda elus veel palju vaja.

Ausalt. Ma ei pilgutanud silmagi. Poole hullem oli kahekümne viiendal mail neid tulemusi oodata kui lõpuks teada saada. Meil pole kodus arvutit ja ma helistasin emale töö juurde, et ta mulle ütleks, aga neid ei pandud ega pandud netti üles ja nii ma siis seal lesisin, kummelikompressid silmadel, ja kuulasin omaenda mõtteid. Käskisin Pääril (tema on kass) rahuneda. Ta vaatas mind jahedalt, nagu tahaks öelda, et kui tema oleks osalenud, saanuks ta raudkindlalt kolmanda koha. Ilma vurrugi liigutamata.

Blufib muidugi.

Aga ema oli väga nördinud. See on tore. Kui sul on ükski inimene, kes sinu pärast niimoodi nördinud on, siis on kõik hästi. 

Sattusin Disney kanalitest sõltuvusse. Meil on neid kodus mingi kolm tükki. Need on nii ajuvabad ja värvilised ja lallalallaa, et tekib selline nähtus nagu nii halb, et juba hea, mistõttu ma lihtsalt vaatasin, silmad suured, tunde ja tunde. Demi Lovatol ja Selena Gomezil on seal oma sarjad. Kas nad selle kaudu saidki kuulsaks? 

Teine samasugune nähtus on God TV. Jah, selline kanal on meil ka. See on kurisoosne. Ma panin umbes korra päevas sinna peale ja jäin vaatama. Keegi teine ei taha minuga seda vaadata, aga see on võimas. Seal on alati lõunaosariikide aktsendiga jutlustajad, nad räägivad, miks on vaja jumalat ülistada. Las ma mõtlen. Selleks oli neli põhjust: esiteks on jumalal hea meel, ja siis kolmes erinevas sõnastuses, et see ajab saatana minema. Ja ükspäev oli täielik massipsühhoos, keegi jutlustaja ravis mingit naist ja kõik karjusid ja naine nuttis ja mingi koor laulis taga.

Sellelt ei saa minema klõpsata.

Teisipäeval minu bussi oodates üks auto lihtsalt peatus ja võttis mu peale. See on küll rekord, isegi mitte esimene auto, mis peatub, vaid nullis, sest ma  isegi ei hääletanud.

Tehke järgi või makske välja.

Põrgulik päev

Ohh, kus mul oli pühapäeval alles päev pärit põrgust. Sõna otseses mõttes. Tegelikult mitte päris otseses. Vist. Mis vahet seal on? Igal juhul on mul silmapõletik. Ja mina läksin sedasi tööle. Ärge mind ka päris süüdistage. Ärkasin lihtsalt pühapäeva hommikul, silm oli paistes ja rähmane. Okei, mõtlesin ma, silm on paistes, ja siis? Aga kui tööle jõudsin ja kassa ära tegime, kus siis hakkas alles nohu, köha ja silmast mäda viskama. Iuu nagu. Kuna ma olin kenasti läätsed silma pannud ja meigi ka teinud (sest ma ei tahtnud päris peletis paista), siis tegin endale ise kindlasti asja veel hullemaks. Silmad tõmbusid punaseks ja valutasid ja eritasid igasugu jama ning mina taipasin alles poole päeva peale, et mul on vist silmapõletik. Ma pole kuigi intelligentne ka, sest ei osanud seda siduda kolleegi silmapõletikuga eelmisel nädalal. Arvasin, et see pole nakkav, vaid tekib ise, kui endale midagi silma ajad või liiga palju läätseid kannad. Aga tööl keegi ütles, et on küll nakkav ja et paljudel on see praegu. Koju jõudes (ma pole kunagi veel nii rõõmus olnud, kui üks päev lõppeb) guugeldasin asja, sest Google on mu sõber. Neid põletikke on mitut sorti, aga minul on suht kindlalt viiruslik, sest nohu ja köha on ka juures. Tänks, kolleeg, et sa kohusetundlikult tööl käisid ja mind ka nakatasid! Kuigi võib-olla sain selle lihtsalt mõnelt kliendilt, me suhtleme ju päeva jooksul nii paljude inimestega.

Nüüd on mul teine vaba päev, aga homme terendab jälle töö. Ainult et sellele panen küll stoppmärgi ette ja helistan varsti ja küsin vabaks. Teist sellist põrgulikku päeva ma enam ei taha. Ma loodan, et nad annavad ka vabaks. Aga nagunii ei tohi toitlustusasutustes haigena tööle ilmuda ja teisi pole ka ilus nakatada. Nii et mina igatahes ei tule. Sõidan koju ka, perearstile. Mitte et ma mingeid ravimeid tahaks, esiteks pole mul raha ja teiseks olen ma suht vastu. Keha peab ise selle jamaga hakkama saama, mis ta üles on korjanud. Olen silmi lihtsalt väga tihti külma veega loputanud ja olukord on tunduvalt paranenud. Aga haiguslehte tahan arstilt. Midagi on ju tõestuseks vaja, et ma ei blufi? Kuidas see asi täiskasvanute maailmas käib? Vist küll.

Käisin ööklubis AHI. Liis ja mina. Seal on lõpp-ilus kujundus, eriti WC-d. WC on seal kuningas. Huuh. Aga muusika polnud suurem asi. Kõik teavad, et see on klubis kõige tähtsam element. Käisin DJ-lt isegi soovikat küsimas, aga ta kas ei saanud aru või lihtsalt blokkis, sest seda ei tulnud kunagi. Böö. Peeter Jõgioja esines oma trummišõuga. Aga mina oleksin lihtsalt oma soovilaulu eelistanud. Koju minnes vaatasin oma pangaarvet, nentisin, et tühjaks kisub, ja tulin koju taksoga. Sest. Seda tehakse.

Maitseasi

Maailm aina keerleb ja pöörleb edasi, hoolimata sellest, kas mina oma blogisse kirjutan või mitte. Sellegipoolest pole ka põhjust seda tegemata jätta. Niisiis. Käisin jälle kinos ja vaatasin (kuulasin) sellist filmi nagu "Vesi elevantidele". Mängisid Robert Pattinson, Reese Witherspoon ja Christoph Waltz. Viimase pärast ma tegelikult just selle filmi valisin, sest tema tegi maailmaparima rolli "Vääritutes tõbrastes". Ma jäin ikka suht rahule. Kuigi kui film oleks halvasti lõppenud, siis oleks kogu lugu veel dramaatilisem ja mõjuvam olnud. Hahaa, spoiler alert. Aga mul suva. Ära loe siis. Mul ei tulnud kordagi filmis Christoph Waltzi vaadates meelde tema eelmine roll natsipealikuna, sest ta mängis nii hästi, et praegune roll oli liiga usutav. Ta kehastas jälle tõbrast. Ja ega Pattinsonil ja Reese Witherspoonil ka midagi viga polnud. Silm puhkas peal.

Kui nädalavahetusel koju hääletasin, ei saanud üldse auto peale. Juba pool tundi. Ja teised hääletajad ka: meid oli kolm tükki. Jube tuul oli ja puha ja ma mõtlesin, et mida põrgut. Siis tuli mingi kaubik ja korjas meid kõiki tee äärest üles nagu kartuleid põllult. Ma ei tea, mida nad teostasid, kas mingit hääletajatevedu? Aga kõige naljakam oli see, et kõik me tahtsime Puhja. Ja nad said meid ühes kohas maha lasta. Nad naersid ka, et miks kõik Puhja lähevad. Tõenäoliselt sellepärast, et see koht ruulib.

Meie kass sööb porgandit. Lihtsalt sellepärast ütlen, et teid huvitab. Tegime ühepajatoitu ja kass tuli vaatama, mida te siin lõigute. Mida te lõigute, ah? Tsirp? Ema pani talle kausikesega porgandeid ette ja kus kukkus siis järama. Krõmps ja krõmps. El gato loco.

Pärast läksime emaga välja, aga ta ei leidnud oma telefoni üles ja niimoodi ei saa ta minna. Sest mis siis, kui keegi helistab? Ja tema ei võtagi vastu? Siis maailm küll veel keerleks, aga pöörlemise jätaks suht kindlalt katki. Niisiis käskis ta mul endale helistada. Selle peale hakkas kass helisema, sest just tema seal kapi peal lamades oma varganäotegusid sooritas ja telefoni enda all peitis.

Head ööd.

Muuseas nüüd ma püüan tervislikumalt toituda ja pole enam krõpse ostnud. Ehkki... oota, kas täna ära söödud kaks pakki loevad?

Vot nii

Eile käis kartul tervisekontrollis. See on meile kohustuslik. Ei olnudki nii jube, kui ma ootasin. Ma mõtlesin, et see on VALUS. Aga arst oli hüpersupersõbralik ja tore. Ta ütles, et ei ole nii hea tervisega inimest varem näinudki. Olgu, tegelikult mitte. Aga vererõhk, veresuhkur, kolesterool ja muud olid normis. Ehkki kolesterool oli sinna normi ülemisse kanti. Kortsutasin kulmu. Kust mul see tuleb? Siis tulid meelde kõik need krõpsud ja saiakesed ja küpsised ja präänikud, mida ma kogu aeg sisse vohmin. Tuleb nendega natuke piiri pidada. Ah jaa, ja muidugi hemoglobiin. Seda oli mul napilt normi piires, seekord sinna alla otsa. Arst käskis liha süüa, ma keeldusin, ta küsis kaastundlikult, kas ma olen usklik. Pärast käskis uuesti ja soovitas veel rauatablette. Ma ei tea. Need ei ole ju looduslikud. "Need on looduslike ürtidega," ütles ta. Aga ikkagi. Need on tehislikud. Ma peaksin kõik oma vajaminevad ained kätte saama täisväärtuslikust toidust, mitte tablettidest. Organism ei omasta neid nagunii. Järelikult pean rohkem brokolit ja muud säärast sööma. Brokoli ja muud köögiviljad maitsevad mulle. Puuviljadest soovitas arst avokaadot. Ostsin seda endale lõunapausil, ja kahjuks oli see vastik. Tõsiselt. Väga harjumatu maitsega. Ma arvan, et jään roheliste köögiviljade juurde. Huuh. See oli tõesti vastik. Vastik!

NIng mis ta mulle kaasa antud lehele veel kirjutas? Kokkuvõte ja soovitused: 1 aasta. See tähendab, et ta käskis mul samas kohas veel maksimaalselt aasta töötada. Ütles, et meil on nii rasked ja pikad päevad, et mul on raske isegi vabadel päevadel taastuda ja et see võtab mu rauavarud ära. Suht sünge ennustus. Eks me vaatame.

Eile sadas rängalt vihma. Astusin töölt välja tulles otse loiku. See oli märg, aga mõnus. Panin empeka mängima ja hakkasin laulma.

Üleeile ütles vahetuse vanem, et Anne-Mai, sa olid täna väga tubli. Teenindasid väga palju kliente. Neil vist näitab arvutis päeva lõpuks klientide arvu kassa kohta. Ja temalt praktiliselt head sõna muidu ei kuule, seega oli see nagu kahekordse väärtusega kiitus. Jeeei!

Sõidaks äkki koju? Sõidaks jah! Kui keegi ainult asju viitsiks pakkida. Halloo?

Lõpetuseks mõned killud, mis mulle kassas öeldud on.

"Vabandust, ma vaatan ja vaatan ja pean ütlema, et teil on väga ilusad kõrvarõngad."

"Vabandust, aga mis masin see on, kuhu te kogu aeg raha topite?"

"Me kontrollime, kas raha on õige."

"Ahaa. Ma arvasin, et panete mingid märgid külge, et kust see raha läbi käinud on, ja siis jälgite seda."

Nagu lindude rännet või? Hehe.

"Jess, läkski valeraha läbi. Tulen teinekord uuesti."

Mina kulmu kortsutades: "Natuke ohtlikud naljad teil."
"Pole viga, mul on kiire auto."

Nüüd vaadake ise, mis oma laupäevaga peale hakkate. Mina teid enam aidata ei saa!

Õhtul kell kakskümmend kaks kopikatega

Käisime Liisuga Toomemäel ja pitsat söömas. Mm, maitsev juustupitsa. Seda sööks küll veel. Toomemäel aga mingi pisike-pisike poiss jooksis ja kukkus liiva sisse põlvili, mille peale Liis hakkas hüsteeriliselt naerma (kui ebaviisakas temast) ning tsiteeris Homer Simpsonit: "You tried your best and failed miserably. The lesson is, never try."

Igal juhul mina küll see naerja ei olnud ega valeta praegu. Ma ei naeraks väikeste laste üle. Võib-olla natuke.

Ostsin Õhtulehe. Ma ei tea, miks. Vahel on paberlehed nii armas ja retro asi, mida lugeda, isegi kui täna oli selleks sopaleht. Ma sain teada näiteks, et Kati Murutari hammustas koer ja et Kristina Šmigunil on üliarmsad lapsed. See oli seda väärt! Nii ma istusin päikese kätte ja voltisin ajalehe lahti nagu mõni vanamees. Heh.

Proovisin esimest korda depilleerimiskreemi. Mõtlesin, et äkki on hea. Ei olnud. See ei õigustanud ennast kuigivõrd. Samas jalad on pehmed, aga seda kindlasti meeletu keemia hinnaga. Aga mudamaski proovisin ka, ja see mulle meeldis. Kahandas poore. Jeei. 

Kuule, ma hakkan nüüd präänikuid nosima.

Mood

Käisin "Punamütsikest" vaatamas. Ei oskagi kommenteerida. Ausalt, ei oska. Pigem ei meeldinud. Noh... näitlejad meeldisid, Amanda Seyfried ja tema ilusad poisid olid väga kenad, aga puänt pani õlgu kehitama. Aga midagi muud polnud vaadata ka.

Leidsin uued teksad endale. Taaskord teise ringi poest - ja taaskord, palun trummipõrinat, aukudega. Väikestega. Või pigem  on teksad lihtsalt kulunud. Aga nad olid nii ilusad ja kenasti ümber, et pidin nad ära võtma. Okei, ma käin nüüd elu lõpuni auklike teksastega. Minu murdeiga saabus nagu alles nüüd, kahekümne ühe aastaselt. Nunnud lühikesed püksid sain ka. Vedas kohe esimese sekkariga, kuhu sisse astusin.

Ostsin ilusa ajakirja "Mood", kust avastasin mõned sama sisuga artiklid mis ajakirjast "Anne(MAI)&Stiil", näiteks leopardimustriga rõivaste ruulimine ja Elizabeth Taylori elulugu. Eks ta ole suhteliselt loogiline ka, et kuna Taylor hiljuti suri, siis temast kirjutatakse. Kumb ajakiri mulle rohkem meeldib? Kujundus on Anne&Stiilis parem, kolumnistid (Justin ja Susan) huvitavamad. Mood peaks enda kolumnistid kiiremas korras välja vahetama. Aga muidu on Mood väga kenake. 

Ma suundun varsti jälle välja. Päeva veetma. Ükskõik kus või kuidas ma ta siis veedan.

Aahhh, mu läätsed on jälle kallimaks läinud. Mõnikord ma mõtlen, kas silmaoperatsioon ei oleks odavam. Ei oleks või?

Tegelikult ma tsiteeriksin sulle veel ühte lugu Moest, kus esitleti mulle soenguid, mis on alati moes. Lugege ja kirjutage siis üles, et te teaksite:

sirge bob

laineline bob

hobusesaba (aga mitte kõrge)

pixie (sasipäine poisipea)

lokkis juuksed

laineline soeng

järguline soeng

krunn

pikad sirged juuksed

afro

Need on siis valikud. Aga kõikidest teistest hoidke eemale! Ei peaks kuigi raske olema, sest põhimõtteliselt kõik soengustiilid maailmas üldse on ära nimetatud. Heh. Ja kõrvallehel õpetatakse šikki kõrget hobusesaba tegema.

Tšau!

Piip, teine osa

Väga ilus päev tundub olevat. Päev, mil teha midagi lõbusat. Eks ma püüan.

Kivisaar teatas enne hommikuprogrammis, et Kiigajaani süda pole enam vaba, ja et kui tema oleks naine, siis ta kraabiks selle peale küüntega tapeeti, taoks pead vastu köögilauda ja jooks ühekorraga ära pudeli viina. Sest keda Jaan on kord kiigatanud, see ei unusta seda iial. Hehe. Ega Kiigajaanil midagi viga pole küll.

Emadepäeva kontsert Puhjas, kuhu ma algul eriti minnagi ei tahtnud, osutus tegelikult väga armsaks. Nunnud lapsed! Eriti vahvad olid poisid oma üleslöödud välimuse ja kikilipsudega. Maksimumpunktid sai pärast kontserti korraldatud kohvik, kus äritseti omaküpsetatud kookide ja muu tränaga. Maitsev! Pärast istusime koos, olime ka vanaema enda juurde hiivanud. Mingi aeg viskas mul silme eest mustaks, kui osutus, et kõige tähtsam pereliige on televiisor ning et selleks me tulemegi kokku, et üheskoos kivistatud ilmetega teleka ees passida ja mitte piuksugi teha. Kui ma midagi rääkida tahtsin (mu jutt on ÜLIhuvitav, okei, tegelt mitte, aga ikkagi), siis tegi vanaema kurja näo ja TŠŠŠŠ! Ma saaks veel aru, kui kellelgi oleks mingi spetsiaalne saade, mida ta tingimata vaadata tahtis, aga ei, loosi läksid kõik sarjad, jutusaated ja telemängud, ühesõnaga kõik, mida üldse näidati, oli tähtsam kui üksteisega aega viitmine. Kurat nagu. Okei, okei, rahune, Anne-Mai.

Eilse päeva heategu tegi endal ka südame soojaks. Õhtul hilja jäi ühel viimaste ostjate sekka kuuluval joodikul kahe õllepudeli omastamisest seitse senti puudu. Nii palju ma tavaliselt alla ei lase, sest päris rahas on see päris palju, mida ise kinni plekkida ning sellist pretsedenti ka luua ei taha. Ühe või kaks senti vahel jätan alla. Aga joodiku silmad olid nii paluvad ning ma ei viitsinud vahetuse vanemat ka kohale helistada, et ühte pudelit maha võtta. Ta oli nii rõõmus, soovis mulle head emadepäeva ja nimetas mind Annekeseks. Haha, nii kutsuvad mind mu vanemad. Aga kassat tehes jäi mul paar senti ülegi, mitte midagi puudu, seega tuleb oma sisetunnet usaldada ja teha  nii, nagu tahtmine on.

Inimesed on kummalised. Mingi naine piinas mind kaks minutit küsimusega, mitu eurot on kaks tuhat krooni, kuigi mul oli järjekord kassas. Kust mina seda tean? Kas ma näen välja nagu raal või pakume me mingit arvutamisteenust?

Keegi järjekorrast aitas õnneks välja, aga teda too naine ka ei uskunud, vaid küsis kolm korda üle, kas ta on ikka kindel.

Ning mingi naine, kes kauba kohta nõu küsis, tuli heast peast mind puudutama. Vastik komme, niimoodi võõraid inimesi puudutada. Hüppasin kähku eemale. Võib-olla vanadel inimestel on mingi suhtlemis- ja lähedusvajadus? Aga see on ahistav.

Reedel koju hääletades sattusin lõpp huvitava mehe auto peale. Ta oli nii radikaalne! Esimese asjana sain sõimata, et piisavalt ruttu auto peale ei kobinud. Siis hakkas ta sõimama Eesti riiki, eestlasi, haridust, kõrgeid makse, lastekodulapsi nende hea eluga(?) ja üldse kõike. Ning esitas mulle kaks küsimust, et teada saada, kas ma olen tark või eestlane. Veits pelgasin, aga... viiskümmend protsenti läks täppi. Ta soovitas mul lõpuks oma sugupuud uurida, et ma polevat raudselt puhas eestlane. Ma tean. Olen veerandiku võrra venelane. Kuna mulle meeldib vaielda, ei nõustunud ma by default millegagi ning oli see lõpp huvitav pooltund. Ma kujutan ette, kuidas see mees oma perega õhtut veedab: tema räägib ja kõik kuulavad. Ja räägib. Ja räägib. Aga ikkagi. Hääletada tasub.

Öösel surnuaiast mööda jalutades olid kalmudel põlevad küünlad lõpp-ilusad. Müstilised. Kõik käisid vist oma emadele-vanaemadele küünlaid panemas.

Palgapäev

How fab is that? Sain oma esimese päris palga. Noh et täistöö eest. Lahe. Kena, et kui palgapäev on pühapäev, siis kantakse kogu kupatus üle varem, mitte hiljem. Sest kellelgi siin oli raha juba peaaegu otsas. Raha jagub alati täpselt palgapäevani, ükskõik kui palju seda ka ei ole. See on universumi seadus ja seda ütles juba Buddha. Võib-olla. Igal juhul on see nõnda. Sest kui mingi hetk kuu keskel avastan, et kuidagi täis on pangaarve, siis otsin ikka võimalusi selle tühjendamiseks. See on loomulik.

Eile oli tööl nii armsaid hetki, kui mingi väikene laps ostis oma ema järel Tic-Taci ja jäi ootava näoga üles vaatama. Andsin talle pidulikult tšeki ja ta jooksis õnnelikult ema juurde: "Emme, ma sain tšeki ka!" Nii nunnu! Ja kui mingitel lastel kommi ostes natuke puudu jääb, siis annavad järjekorras seisjad tavaliselt juurde. See on ka armas. Mina ise alla teha ei saa, sest kassa puudujääk tuleb omast taskust maksta. No kui mingi üks sent jääb puudu, siis ma jätan selle nii, aga rohkem mitte. Ja mingi väike alles rääkima õppinud poiss tahtis hullult ise pin-koodi vajutada, karjudes: "Poja tahab ise vajutada! Poja tahab!!" Varakult tuleb lapsi tehnikaga harjutada. 

Aga sõimata sain ka, kui hommikul kõik oma viiekümnelistega tulid ja mul lõpuks vahetusraha polnud tagasi anda. Kusjuures tädil, kes sellepärast pahandas, oli endal täpne raha olemas, aga ta arvas, et hommikune pood on mingisugune rahavahetusbüroo. Palga- ja pensionipäevad on kuu algul, siis on kõigil raha laialt käes. Ja nad ei tea, et automaadis on ka teisi nuppe kui viiekümnelise oma.

Nüüd tuleks kodu poole astuma hakata. Täna on mingi emadepäeva kontsert, kuhu ema meid kõiki kamandas, nii et... edu meile. Kuhu me pääseme. 

Tuju on hea, mõnus on olla. Reeeeeede.

Sinine

Ilus ilm, kuigi natuke tuuline. Vaba päev - nagu puhkuseoaas keset tööpõldu. Alguses mulle ei meeldinud, et ainus vaba päev niimoodi tööpäevade keskele pandi ning lisaks vaatasin, et üldse nõmekas graafik sel kuul - iga päev olen 11ni - aga esiteks tänane vaba päev mõjub nii hästi ja ma hindan seda rohkem, kui seda ainult üks korraga on. Teiseks pandi kõik uued suht iga päev 11ni. Vähemalt pole ma ainuke.

Õues käisin, veetsin seal natuke aega, aga tuul puhus must läbi ja peletas koju tagasi. Nüüd vaatasin siin mingeid sarju ja varsti teen ka midagi produktiivsemat. Ehk.

Tegin eelmisel nädalal uue kohataotluse, sest Tiina plaanib ära kolida. Ma ei taha meie praegust tuba ainult endale jätta, sest see on liiga suur ja selle tõttu kallis. Sellepärast otsin uut, küll ainult endale, aga vähemate ruutmeetritega. Juba täna sain kohapakkumise, aga uurisin järgi ning selgus, et see on suur tuba - samad ruutmeetrid mis meie praegune. Siin ühikas ainult kahes suuruses tube vist ongi. Oleksin pidanud kirjutama taotlusele eraldi, et soovin väiksemat. Nüüd pidin uue taotluse tegema, sest äkki pakutakse jälle suuremat ja see kõik raiskab aega! Aga ikkagi hea, et nii ruttu pakkumine tuli, vaatamata sellele, et ma kuskil ei õpi. 

Tahaks kolida küll. Majasiseselt kuskile teise tuppa kolides oleks veel logistiliselt kõik hästi lihtne, seda saaks ka täitsa üksi teha. Ja siis oleks mul enda väike armas toake. Jeeei. Muidugi olen ma ka mõelnud korteri peale või toa peale korterist, aga sinna mu fondid veel ei küündi. Ning omades ühte tuba korterist, on olukord ju ikka põhimõtteliselt nagu ühikas, ainult kallim. Sel juhul on ühikas juba mõttekam variant. Sest kööki me näiteks koristama ei pea. See on peamine. Ja trepikoda ka mitte. Luks!

Ma tean, mida peaks tegema. Peaks, tegelt ka, jooksma minema. Õhtul võib-olla. Just. Mitte praegu. Päeval joosta üldse ei soovitatagi.

Mulle meeldib uus roheline silmavärv. Kui ma kasutan seda koos pruuniga, näeb see välja nagu sammal, aga kui koos lillaga, siis tundub natuke, nagu ma oleks peksa saanud. See pole mingi räme lilla, vaid mahe ja tume. Aga ilus on see roheline. Ja kehaõli on supermõnus ning teeb naha vetruvaks. 

Ma siis lähen (kuhu?)... Hüvasti...

Mai 2011 (kalendrist lugesin selle vapustava pealkirja)

Täpilised sokid, vöödilised varbaküüned (roosa ja roosa), vesi, külm-külm tuul, maikuu, tujukõikumised, enam ei kõigu, vaid on lihtsalt paha, olen väike nõid, nõia elu, karask, kolm päeva kodus, siin on ka kodu, igal pool on kodu.

Küsida tuleb nii kaua, kuni saad õige vastuse. 

"Puhastuse" sain läbi. Lõppude lõpuks hakkas ikkagi meeldima. Jah, hakkas jah.