Käisin kaks päeva Keilas tööl ja see oli kaks päeva täiest teistsugust energiat. Viisin ise autoga Kauri lasteaeda, mis on minu jaoks esimene kord last kuhugi ise sõidutada. Väga täiskasvanud tunne oli.
"Emme, kui sina väike oled, siis ma sõidutan sind arsti juurde," lubas Kaur tagaistmelt, kui me minema hakkasime.
Eriti hea harjutus oli see, et sõitsin mõlemal päeval ise Keilasse ja õhtul tagasi. GPS sisse ja nii ma läksin. Läksin ja tulin pimedas ning ausalt, see on päris jube. Sadas ka aina. Nähtavus on nii väike, et täitsa õudne hakkas. Õnneks suur osa Kiilist Keilasse on neljarealisel maanteel, kus on kõige parem sõita, kuna mina sõidan paremal real piirkiirusega ja vasakul sõidavad kõik sajaga minust mööda :D
Tööd oli seal kaubamajas meile esialgu pisut raske leida, sest nad ei olnud oma tööjärjega veel sealmaal, et saaks meile kaupa kätte anda. Nii me käisime mitu päeva inimestel sabas ja küsisime endale tööd ning suure osa ajast leiti meile mingit koristustööd. Leidsime siis vastastikku, et kui neil reedel ka samamoodi tööd pigem ei ole, siis me võtaks kõik vaba päeva ja alustaks esmaspäeval mölluga, sest siis peaks kõik mööbel paigas olema ja tööpõld ees.
Kõik ajutised töötajad olid ise vaba päevaga nõus :D Ma ka mõtlesin, et tore oleks jälle lastega aega veeta ja et jätan nad aiast kohe koju. Jõudsin eesuksest sisse, kui mees teatas, et Iti köhib. Nojah, tervelt kolm päeva aias käidud, ongi haiguse aeg käes :D Nii et ma täna tööle poleks saanud minna nagunii.
Aga ma olen täna lastega nii palju kannatlikum olnud kui tavaliselt. No täitsa igatsus tuli peale esimesel tööpäeval. Jõudsin koju peale kuut ja nad tormasid mulle mõlemad emme! emme! karjudes vastu ning kallistasid kõvasti. Meie lapsed lähevad seitsmest magama, nii et palju aega nendega veeta ei saanudki. Natuke kauem hoidsime üleval mõlemal päeval, aga tõesti küsimärk tekkis, kuidas inimesed tööl käivad ja pere peavad. Nad siis põhimõtteliselt ei näegi oma lapsi?
Muidu oli mul eile õhtul ikka kohe teine energia sees. Päev otsa lihtsalt toimetada ja kellegi peale mitte vihastada on minu jaoks harukordne nähtus. Päev otsa ratsionaalseid täiskasvanuid ja päris vestlust. Ausalt see oli mu ajule hea. Mees ütles ka õhtul, et näeb minus muutust.
Teate, mis oleks täiuslik? Mingi kaks päeva nädalas tööl käia, et saaks majast välja ja lapsed sotsialiseeruda aias, ning siis ülejäänud aeg nendega olla.
Ja lambist võiks head palka saada :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar