Olen õnnelik. Reeede on käes! Peale nädalast haigete lastega kodus istumist otsustasime nad ikkagi sel esmaspäeval uuesti aeda saata, sest kaua nad niimoodi kodus on - iga kord kaks nädalat, kuigi nakkusohtlikud nad tegelikult peale teatud hulka päevi enam ei ole. Olemine ka okei neil, natuke vahepeal köhatavad või nohutavad, aga ise reipad.
See oli nii õige otsus. Nädala käisid nad nüüd ilusti aias, nädala mina ja mees tööl. Milline harukordne, esmakordne töönädal meie pere elus. Ja otsus? Mulle meeldis! Mulle meeldib väga tööl käia. Ma tunnen, et ükskõik kui palju ma tööl ei möllaks või rabeleks, aga mu tass on palju rohkem täis kui pikalt lastega kodus olles. Selline asi hakkab pikapeale ajudele. Samas kui välismaailmas olen ma üks täiskasvanu teiste hulgas, saan ajada juttu, suhelda mõistlike inimestega ega pea päevas ühtegi korda kellegi peale vihastama. Mu närv puhkab tööl ja see on suur asi.
Ja õhtuti koju jõudes ootab pere mind kas juba välisuksel või siis jooksevad emme-emme karjudes vastu. Päris lahe.
Kaurike oli täna õhtul natuke liimist lahti ja õrnake, nuttis palju. Sain aru, et tal on tegevusterohke nädal selja taga ja ta tahab natuke oma pingeid jagada. Olin temaga nii leebe, kannatlik ja armastav, sest mul oli seda kannatlikkust kuhjaga, ma polnud seda pidanud päev otsa kasutama. Nüüd äsja teda magama pannes ütlesin voodis: "Ütle siis, millal ma alla võin minna."
Kaur puges täitsa mu kurgu alla, tema otsaesine vastu mu nägu. "Üks minut ole veel."
Panin talle käe ümber ja mõtlesin, et see siin on küll üks ülimaid asju, mida võib maailmas kogeda. Pisikene unine pojake kaisus.
Ja umbes paari minuti pärast ütleski Kaur ise: "Emme, nüüd võid alla minna."
Läksin alla, edasi oli vaikus ja tundub, et järglased magavad. Reedeõhtu võib alata!
Tööl sain nädal otsa palju koristada, aga ma ei kurda. Teen seda, mida parasjagu teha vaja, ja kui tarvis, panin ise ette endale koristamist vajavaid riiuleid. Peaasi, et ei peaks igavleva näoga ringi käima ja tööd otsima.
Viimastel päevadel anti mulle juba väljapanekuid teha. Mitte lihtsalt asju ümber tõsta, nii, nagu nad olid, vaid uude kohta ja uutmoodi. See on juba hoopis mõnusam töö. Loominguline ja füüsiliselt kerge. Täna pärastlõunal sain ka skänneriga tooteid piiksutada ja hindu ette panna. Osakonnajuhataja tahtis seda minuga koos teha, enne kui nädalavahetuseks Pärnu sõidab, aga suunasin teda ära minema, sest ma tean küll, et ta tavaliselt iga päev nagunii ületunde teeb. Mulle oli see parasjagu tööd enne äraminekut. Ta läks päris rõõmsalt, saatis mulle teise ajutise töötaja appi ning käskis vastutasuks ise niipea koju minna, kui valmis oleme, mis sellest, et kell veel viis ei olnud. See oli esimene kord, kui olen niimoodi pool tundi varem ära saanud, ja tuju läks täitsa lakke, kui välja astudes nägin, et õues oli valge. Valges sõita pole ma nädalaid saanud ja see on täitsa luksus! Sa näed, kuhu lähed ja näed teed :D
Mõtlesin koju kimades, et mulle täitsa meeldib juba sõita. Lasin raadiost kõvasti laule ja üürgasin kaasa laulda - nädala alguses veel ma sõitsin mõlemad otsad kramplikus vaikuses, kuna ei saanud keskenduda sõidule ja muusikale samal ajal. Nähtavasti olen selle nädalaga tund päevas sõites kõvasti edasi arenenud!
Head reedet kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar