Ninatark

Naudin suurt ja sügavat rahu. Mõlemad lapsed on lõunaune kütkes ja mina istun all vaikuses. Lugesin Silvia Ilvese raamatut ja nüüd tulin siia klõbistama. Telekatki ei raatsi käima panna, sest see vaikus on nii ilus.

Kaur aitas lõunaks kartuleid keeta (Iti ronis varakult söögitooli ja hakkas sealt kurtma, et toit juba laual pole. "Iti, palun rahune," ütles Kaur rangelt, samal ajal köögis toimetades, mina kõrval muigamas), aga ise neid taldrikul ei puutunud. Tal oli vaja süüa uhkemaid toite taldrikul, nagu herneid, kodujuustu ja avokaadot. "Veel avokaadot! Veel!" nurus Kaur nagu tõeline milleeniumilaps, kel pool toidusedelit koosneb avokaadodest.

Iti aga on tõeline Eesti laps, kes sõi taldriku tseremoonitsemata tühjaks ja küsis lihtsasti juurde vaid: "Veel kartul." Söögi ajal ei pidanud ta paljuks ka ilmast vestelda, viibates elutoaaknast paistva aia poole: "Lumi maas."

Õues on tõepoolest imeilus lumi. Käisime hommikupoolikul kelkudega sõitmas ja mänguväljakul möllamas ja ehk läheme ka pärastlõunal korra veel. Põrgulisi annab riidesse saada, aga õues läheb aeg kiiresti ja endal ka veri liigub ning tuju hea, kui palju välja saab.

Kaurist on kasvamas suur ninatark. Iti ulatas talle mänguasja ja ise ütles aitäh. "Ei, Iti, sina ütled palun. Mina ütlen aitäh!" ütles Kaur jällegi rangelt. 

Või siis püüab ta alailma minu sööki maitsta (eest ära süüa), kui ma juhtun sööma temast erineval ajal. 

"Kaur, muuseas, see on minu söök," ütlesin pahaselt ühel hommikul oma keedumuna kaitstes.

"Ja mina muuseas maitsen," vastas Kaur sama rõhukalt.