Bossa nova

 

Naudin mõnusat elu Kohvipausi kohvikus. Täna läksid lapsed üle nädalate uuesti lasteaeda, sest oli pikk-pikk jõulupuhkus ning enne seda olid nad aina haiged. Täna suundusid nad mõlemad rõõmuga aeda, Kauriga samal ajal saabus rühmaruumi tema parim sõber aias. Süda rahul, jätsin ta sinna.

Kolmapäevast lähen oma ühekuusele tööle Keilasse, nii et täna on põhimõtteliselt viimane vaba päev ilma lasteta. Kirjutasin endale tööde nimekirja valmis, mida kust täna päeval kodus koristan, kui mõtlesin korraga ümber. Mis koristamine, kui tegelikult võiks hoopis linna kohvikusse sõita! Saan siin lugeda ja veidi oma asju ajada, võtsin lausa läpaka kaasa nagu ärinaine. Nüüd plaanin siin olla määramatu aja, lausa tunde. Ja kui kuhugi edasi lähen, siis järgmisesse kohvikusse :D Ma olen oma õnnelikus kohas. Ma olen kohvikuhunt. Ma saan olla inimeste ja sagina keskel ja ometi üksi ja suhtelises vaikuses. St keegi ei taha minust mitte midagi. Kui taevalik.

Võtsin hommikul Iti ülevalt voodist kaasa. Alla jõudes avastasin, et Iti on märg ja minu pidžaama ka. Lapsel mähkut vahetades panin ta hellalt selili. Ta vaatas mind unistavalt ja ütles: "Lumi on maas." 

Jaa, lumi on maas. Kui kaunis! Eile käisime terve perega kelgutamas. Iti viis issi varsti koju, aga Kaur hullas teise maja lastega mänguväljakul nii kaua, kuni mul varbad liialt külmaks läksid. Milline nakatav naer, millised lumised kubujussid! Täpselt see õige paksult lumine lapsepõlvetalv.

Tasub lastele elamusi pakkuda. Käisime paar kuud tagasi rahvamajas Lolala kontserdil. Nüüd on see Kaurile äkki meelde tulnud ja ta räägib paar viimast päeva sellest aina uuesti. Rääkis vanaemale, et tema käis kontserdil. Küsib minult, kas ma kontserti mäletan. Mängib Itiga kontserti. Täna pool seitse hommikul, kui issi veel üleval tossas, mängisid lapsed kontserti. Kaur juhtis mängu ja kamandas Itit toa teise otsa seisma ning siis tantsiti ja lauldi vastamisi. Iti tahtis vahepeal hoopis trepi esimesele astmele istuda, et trammile minekut mängida, aga Kaur ei lubanud. "Ei, ära mängi trammi! Trammid on katki, bussid on katki. Tule tantsima, Iti!"

Mul on aga jõuludest jäänud komme panna õhtusöögiajaks küünal laua keskel põlema. See annab õhtusöögile midagi juurde, teeb selle pidulikumaks. Samuti, kui mul närve veel piisavalt alles on, ei loe ma enam söögiajal raamatut, vaid ajan lastega juttu. Vahepeal on küll nii närviline päev olnud, et vajan seda põgenemist raamatu sügavusse ja natuke mitterääkimist...

Eile, kuna oli pühapäev, istusime kõik neljakesi õhtust sööma. Olin ühest prantsuse raamatust lugenud, kuidas peres mängiti meeleolu loomiseks vinüülimängijalt bossa nova laule, mis kõlab minu jaoks väga stiilselt. Küsisin mehelt, mis ta arvab, kui paneks ka õhtusöögi juurde vaikselt meeleolumuusikat. Panin juutuubist ühe bossa nova laulunimekirja mängima, hästi vaikselt. Küünal põles, ajasin lastega juttu, lapsed kõikusid muusika taktis edasi-tagasi nagu kevadised kased tuule käes. Päris meeleolukas oli.

Ühine õhtusöögilaua taga istumine on väga mõnus komme. Mul on unistus, et me hakkame alati niimoodi istuma ja igaüks saab oma päevast ja muljetest rääkida. Meie tööst, lapsed lasteaiast või koolist.

Ninatark

Naudin suurt ja sügavat rahu. Mõlemad lapsed on lõunaune kütkes ja mina istun all vaikuses. Lugesin Silvia Ilvese raamatut ja nüüd tulin siia klõbistama. Telekatki ei raatsi käima panna, sest see vaikus on nii ilus.

Kaur aitas lõunaks kartuleid keeta (Iti ronis varakult söögitooli ja hakkas sealt kurtma, et toit juba laual pole. "Iti, palun rahune," ütles Kaur rangelt, samal ajal köögis toimetades, mina kõrval muigamas), aga ise neid taldrikul ei puutunud. Tal oli vaja süüa uhkemaid toite taldrikul, nagu herneid, kodujuustu ja avokaadot. "Veel avokaadot! Veel!" nurus Kaur nagu tõeline milleeniumilaps, kel pool toidusedelit koosneb avokaadodest.

Iti aga on tõeline Eesti laps, kes sõi taldriku tseremoonitsemata tühjaks ja küsis lihtsasti juurde vaid: "Veel kartul." Söögi ajal ei pidanud ta paljuks ka ilmast vestelda, viibates elutoaaknast paistva aia poole: "Lumi maas."

Õues on tõepoolest imeilus lumi. Käisime hommikupoolikul kelkudega sõitmas ja mänguväljakul möllamas ja ehk läheme ka pärastlõunal korra veel. Põrgulisi annab riidesse saada, aga õues läheb aeg kiiresti ja endal ka veri liigub ning tuju hea, kui palju välja saab.

Kaurist on kasvamas suur ninatark. Iti ulatas talle mänguasja ja ise ütles aitäh. "Ei, Iti, sina ütled palun. Mina ütlen aitäh!" ütles Kaur jällegi rangelt. 

Või siis püüab ta alailma minu sööki maitsta (eest ära süüa), kui ma juhtun sööma temast erineval ajal. 

"Kaur, muuseas, see on minu söök," ütlesin pahaselt ühel hommikul oma keedumuna kaitstes.

"Ja mina muuseas maitsen," vastas Kaur sama rõhukalt.