Dobby is a free elf

Olen õnnelik. Reeede on käes! Peale nädalast haigete lastega kodus istumist otsustasime nad ikkagi sel esmaspäeval uuesti aeda saata, sest kaua nad niimoodi kodus on - iga kord kaks nädalat, kuigi nakkusohtlikud nad tegelikult peale teatud hulka päevi enam ei ole. Olemine ka okei neil, natuke vahepeal köhatavad või nohutavad, aga ise reipad. 

See oli nii õige otsus. Nädala käisid nad nüüd ilusti aias, nädala mina ja mees tööl. Milline harukordne, esmakordne töönädal meie pere elus. Ja otsus? Mulle meeldis! Mulle meeldib väga tööl käia. Ma tunnen, et ükskõik kui palju ma tööl ei möllaks või rabeleks, aga mu tass on palju rohkem täis kui pikalt lastega kodus olles. Selline asi hakkab pikapeale ajudele. Samas kui välismaailmas olen ma üks täiskasvanu teiste hulgas, saan ajada juttu, suhelda mõistlike inimestega ega pea päevas ühtegi korda kellegi peale vihastama. Mu närv puhkab tööl ja see on suur asi.

Ja õhtuti koju jõudes ootab pere mind kas juba välisuksel või siis jooksevad emme-emme karjudes vastu. Päris lahe.

Kaurike oli täna õhtul natuke liimist lahti ja õrnake, nuttis palju. Sain aru, et tal on tegevusterohke nädal selja taga ja ta tahab natuke oma pingeid jagada. Olin temaga nii leebe, kannatlik ja armastav, sest mul oli seda kannatlikkust kuhjaga, ma polnud seda pidanud päev otsa kasutama. Nüüd äsja teda magama pannes ütlesin voodis: "Ütle siis, millal ma alla võin minna."

Kaur puges täitsa mu kurgu alla, tema otsaesine vastu mu nägu. "Üks minut ole veel."

Panin talle käe ümber ja mõtlesin, et see siin on küll üks ülimaid asju, mida võib maailmas kogeda. Pisikene unine pojake kaisus. 

Ja umbes paari minuti pärast ütleski Kaur ise: "Emme, nüüd võid alla minna."

Läksin alla, edasi oli vaikus ja tundub, et järglased magavad. Reedeõhtu võib alata! 

Tööl sain nädal otsa palju koristada, aga ma ei kurda. Teen seda, mida parasjagu teha vaja, ja kui tarvis, panin ise ette endale koristamist vajavaid riiuleid. Peaasi, et ei peaks igavleva näoga ringi käima ja tööd otsima. 

Viimastel päevadel anti mulle juba väljapanekuid teha. Mitte lihtsalt asju ümber tõsta, nii, nagu nad olid, vaid uude kohta ja uutmoodi. See on juba hoopis mõnusam töö. Loominguline ja füüsiliselt kerge. Täna pärastlõunal sain ka skänneriga tooteid piiksutada ja hindu ette panna. Osakonnajuhataja tahtis seda minuga koos teha, enne kui nädalavahetuseks Pärnu sõidab, aga suunasin teda ära minema, sest ma tean küll, et ta tavaliselt iga päev nagunii ületunde teeb. Mulle oli see parasjagu tööd enne äraminekut. Ta läks päris rõõmsalt, saatis mulle teise ajutise töötaja appi ning käskis vastutasuks ise niipea koju minna, kui valmis oleme, mis sellest, et kell veel viis ei olnud. See oli esimene kord, kui olen niimoodi pool tundi varem ära saanud, ja tuju läks täitsa lakke, kui välja astudes nägin, et õues oli valge. Valges sõita pole ma nädalaid saanud ja see on täitsa luksus! Sa näed, kuhu lähed ja näed teed :D 

Mõtlesin koju kimades, et mulle täitsa meeldib juba sõita. Lasin raadiost kõvasti laule ja üürgasin kaasa laulda - nädala alguses veel ma sõitsin mõlemad otsad kramplikus vaikuses, kuna ei saanud keskenduda sõidule ja muusikale samal ajal. Nähtavasti olen selle nädalaga tund päevas sõites kõvasti edasi arenenud!

Head reedet kõigile!

Uus energia

Käisin kaks päeva Keilas tööl ja see oli kaks päeva täiest teistsugust energiat. Viisin ise autoga Kauri lasteaeda, mis on minu jaoks esimene kord last kuhugi ise sõidutada. Väga täiskasvanud tunne oli.

"Emme, kui sina väike oled, siis ma sõidutan sind arsti juurde," lubas Kaur tagaistmelt, kui me minema hakkasime.

Eriti hea harjutus oli see, et sõitsin mõlemal päeval ise Keilasse ja õhtul tagasi. GPS sisse ja nii ma läksin. Läksin ja tulin pimedas ning ausalt, see on päris jube. Sadas ka aina. Nähtavus on nii väike, et täitsa õudne hakkas. Õnneks suur osa Kiilist Keilasse on neljarealisel maanteel, kus on kõige parem sõita, kuna mina sõidan paremal real piirkiirusega ja vasakul sõidavad kõik sajaga minust mööda :D

Tööd oli seal kaubamajas meile esialgu pisut raske leida, sest nad ei olnud oma tööjärjega veel sealmaal, et saaks meile kaupa kätte anda. Nii me käisime mitu päeva inimestel sabas ja küsisime endale tööd ning suure osa ajast leiti meile mingit koristustööd. Leidsime siis vastastikku, et kui neil reedel ka samamoodi tööd pigem ei ole, siis me võtaks kõik vaba päeva ja alustaks esmaspäeval mölluga, sest siis peaks kõik mööbel paigas olema ja tööpõld ees.

Kõik ajutised töötajad olid ise vaba päevaga nõus :D Ma ka mõtlesin, et tore oleks jälle lastega aega veeta ja et jätan nad aiast kohe koju. Jõudsin eesuksest sisse, kui mees teatas, et Iti köhib. Nojah, tervelt kolm päeva aias käidud, ongi haiguse aeg käes :D Nii et ma täna tööle poleks saanud minna nagunii.

Aga ma olen täna lastega nii palju kannatlikum olnud kui tavaliselt. No täitsa igatsus tuli peale esimesel tööpäeval. Jõudsin koju peale kuut ja nad tormasid mulle mõlemad emme! emme! karjudes vastu ning kallistasid kõvasti. Meie lapsed lähevad seitsmest magama, nii et palju aega nendega veeta ei saanudki. Natuke kauem hoidsime üleval mõlemal päeval, aga tõesti küsimärk tekkis, kuidas inimesed tööl käivad ja pere peavad. Nad siis põhimõtteliselt ei näegi oma lapsi?

Muidu oli mul eile õhtul ikka kohe teine energia sees. Päev otsa lihtsalt toimetada ja kellegi peale mitte vihastada on minu jaoks harukordne nähtus. Päev otsa ratsionaalseid täiskasvanuid ja päris vestlust. Ausalt see oli mu ajule hea. Mees ütles ka õhtul, et näeb minus muutust.

Teate, mis oleks täiuslik? Mingi kaks päeva nädalas tööl käia, et saaks majast välja ja lapsed sotsialiseeruda aias, ning siis ülejäänud aeg nendega olla.
Ja lambist võiks head palka saada :D

Bossa nova

 

Naudin mõnusat elu Kohvipausi kohvikus. Täna läksid lapsed üle nädalate uuesti lasteaeda, sest oli pikk-pikk jõulupuhkus ning enne seda olid nad aina haiged. Täna suundusid nad mõlemad rõõmuga aeda, Kauriga samal ajal saabus rühmaruumi tema parim sõber aias. Süda rahul, jätsin ta sinna.

Kolmapäevast lähen oma ühekuusele tööle Keilasse, nii et täna on põhimõtteliselt viimane vaba päev ilma lasteta. Kirjutasin endale tööde nimekirja valmis, mida kust täna päeval kodus koristan, kui mõtlesin korraga ümber. Mis koristamine, kui tegelikult võiks hoopis linna kohvikusse sõita! Saan siin lugeda ja veidi oma asju ajada, võtsin lausa läpaka kaasa nagu ärinaine. Nüüd plaanin siin olla määramatu aja, lausa tunde. Ja kui kuhugi edasi lähen, siis järgmisesse kohvikusse :D Ma olen oma õnnelikus kohas. Ma olen kohvikuhunt. Ma saan olla inimeste ja sagina keskel ja ometi üksi ja suhtelises vaikuses. St keegi ei taha minust mitte midagi. Kui taevalik.

Võtsin hommikul Iti ülevalt voodist kaasa. Alla jõudes avastasin, et Iti on märg ja minu pidžaama ka. Lapsel mähkut vahetades panin ta hellalt selili. Ta vaatas mind unistavalt ja ütles: "Lumi on maas." 

Jaa, lumi on maas. Kui kaunis! Eile käisime terve perega kelgutamas. Iti viis issi varsti koju, aga Kaur hullas teise maja lastega mänguväljakul nii kaua, kuni mul varbad liialt külmaks läksid. Milline nakatav naer, millised lumised kubujussid! Täpselt see õige paksult lumine lapsepõlvetalv.

Tasub lastele elamusi pakkuda. Käisime paar kuud tagasi rahvamajas Lolala kontserdil. Nüüd on see Kaurile äkki meelde tulnud ja ta räägib paar viimast päeva sellest aina uuesti. Rääkis vanaemale, et tema käis kontserdil. Küsib minult, kas ma kontserti mäletan. Mängib Itiga kontserti. Täna pool seitse hommikul, kui issi veel üleval tossas, mängisid lapsed kontserti. Kaur juhtis mängu ja kamandas Itit toa teise otsa seisma ning siis tantsiti ja lauldi vastamisi. Iti tahtis vahepeal hoopis trepi esimesele astmele istuda, et trammile minekut mängida, aga Kaur ei lubanud. "Ei, ära mängi trammi! Trammid on katki, bussid on katki. Tule tantsima, Iti!"

Mul on aga jõuludest jäänud komme panna õhtusöögiajaks küünal laua keskel põlema. See annab õhtusöögile midagi juurde, teeb selle pidulikumaks. Samuti, kui mul närve veel piisavalt alles on, ei loe ma enam söögiajal raamatut, vaid ajan lastega juttu. Vahepeal on küll nii närviline päev olnud, et vajan seda põgenemist raamatu sügavusse ja natuke mitterääkimist...

Eile, kuna oli pühapäev, istusime kõik neljakesi õhtust sööma. Olin ühest prantsuse raamatust lugenud, kuidas peres mängiti meeleolu loomiseks vinüülimängijalt bossa nova laule, mis kõlab minu jaoks väga stiilselt. Küsisin mehelt, mis ta arvab, kui paneks ka õhtusöögi juurde vaikselt meeleolumuusikat. Panin juutuubist ühe bossa nova laulunimekirja mängima, hästi vaikselt. Küünal põles, ajasin lastega juttu, lapsed kõikusid muusika taktis edasi-tagasi nagu kevadised kased tuule käes. Päris meeleolukas oli.

Ühine õhtusöögilaua taga istumine on väga mõnus komme. Mul on unistus, et me hakkame alati niimoodi istuma ja igaüks saab oma päevast ja muljetest rääkida. Meie tööst, lapsed lasteaiast või koolist.

Ninatark

Naudin suurt ja sügavat rahu. Mõlemad lapsed on lõunaune kütkes ja mina istun all vaikuses. Lugesin Silvia Ilvese raamatut ja nüüd tulin siia klõbistama. Telekatki ei raatsi käima panna, sest see vaikus on nii ilus.

Kaur aitas lõunaks kartuleid keeta (Iti ronis varakult söögitooli ja hakkas sealt kurtma, et toit juba laual pole. "Iti, palun rahune," ütles Kaur rangelt, samal ajal köögis toimetades, mina kõrval muigamas), aga ise neid taldrikul ei puutunud. Tal oli vaja süüa uhkemaid toite taldrikul, nagu herneid, kodujuustu ja avokaadot. "Veel avokaadot! Veel!" nurus Kaur nagu tõeline milleeniumilaps, kel pool toidusedelit koosneb avokaadodest.

Iti aga on tõeline Eesti laps, kes sõi taldriku tseremoonitsemata tühjaks ja küsis lihtsasti juurde vaid: "Veel kartul." Söögi ajal ei pidanud ta paljuks ka ilmast vestelda, viibates elutoaaknast paistva aia poole: "Lumi maas."

Õues on tõepoolest imeilus lumi. Käisime hommikupoolikul kelkudega sõitmas ja mänguväljakul möllamas ja ehk läheme ka pärastlõunal korra veel. Põrgulisi annab riidesse saada, aga õues läheb aeg kiiresti ja endal ka veri liigub ning tuju hea, kui palju välja saab.

Kaurist on kasvamas suur ninatark. Iti ulatas talle mänguasja ja ise ütles aitäh. "Ei, Iti, sina ütled palun. Mina ütlen aitäh!" ütles Kaur jällegi rangelt. 

Või siis püüab ta alailma minu sööki maitsta (eest ära süüa), kui ma juhtun sööma temast erineval ajal. 

"Kaur, muuseas, see on minu söök," ütlesin pahaselt ühel hommikul oma keedumuna kaitstes.

"Ja mina muuseas maitsen," vastas Kaur sama rõhukalt.