Panin Kauritost magama. Kaur andis mulle oma jänku kaissu nagu alati ning sikutas oma teki mulle lõuani. Siis pani ta oma lauba minu oma vastu ja ütles õndsa häälega: "Tore on olla Kaur."
Enne, kui jõudsin vastata, õpetas ta mind: "Nüüd ütle sina: "Tore on olla emme.""
"Tore on olla sinu emme, kallis."
"Tore on olla sinu Kaur," ütles Kaur uuesti ja naeratas uniselt.
Me oleme loonud midagi imelist. Kõige ilusama asja maailmas: turvalise ja armastava kodu. Ma olen õnnelik!
Aga mina laisklen täna kodus! On vihmane ilm, sabistab vaikselt terrassile, mis tähendab, et kodus on ülimalt mõnus lebotada.
Põhjus, miks ma täna kodus laiselda saan: tegin eilse tööpäeva juba pühapäeval ära. Iti jäi nimelt reedel haigeks. Ma olin juba välja astumas, jopegi juba seljas, kui mees teatas, et Itil on 38,1 palavik. Jäime süngelt kahekesi kööki seisma, et kes siis lapsega koju peab jääma. Tegime kompromissi, et mina olen hommikul ning mees teeb tähtsad tööasjad ära ja laekub 12 paiku koju, misjärel mina lähen tööle.
Ma ausalt olen tänulik, et lapsed nüüd kuu aega järjest terved olid olnud, mis on lasteaias alustamisest saadik meie omade jaoks VÄGA pikk aeg olnud. Aga see haigus littis ikka täiega meeleolu alla. Mina ei tahtnud kodus olla ja Iti ka ei tahtnud mind sinna, vaid nuttis issit taga. Ta pani end ka esikus riidesse ja üritas välisuksest välja murda, et lasteaeda minna.
Tore, et lapsele aias nii meeldib... Ta oli ülimalt pahane, et ma tal sinna minna ei lubanud. Varsti aga sai palavik ta kätte ning ta kobis varajasele lõunaunele.
Tegin reedese tööpäeva siis reede õhtul järele ning esmaspäevase tööpäeva pühapäeval ette ära, kuna mul oli kuri tunne, et ega laps nii ruttu terveks saa. Laupäeval Iti veel võitles palavikuga, aga ma ei tea, mis imet issi nendega pühapäeval tegi, kuid nad on mõlemad nüüd täiesti terved. Issi viis neid õunu korjama ja õhtupoole sõpradele maamajja külla ning tundub, et värske õhk tegi Itile head. Polnud mingit põhjust rõõmsat last täna koduseks jätta ning kolmveerand kaheksa paiku tegi kõik killavoor siit minekut, välja arvatud mina.
Saan endale täiesti boonus-puhkepäeva, mis on nagu taeva kingitus. Ma olen selle sajaga ära teeninud, olen maksimaalselt väsinud. Keha annab tunda, et mul ainult laupäev sel nädalal puhkamiseks oli.
Ema pani mulle südamele, et ma seda päeva koristamise peale ei paneks. Ta nagu luges mu mõtteid, sest maja on must ja koristada oleks tegelikult väga vaja... Aga reaalselt ma olen väsinud. Ma vajan lihtsalt lesimist ja mittemillegitegemist. Liigne agarus on ogarus.
Lähen massaažitooliiiiii.
Sain täna õhtul suure sissevaate oma laste mõttemaailma. Mees oli kodunt ära, lasteaia koosolekul ning korteriühistu koosolekul, ühesõnaga sai kõvasti targemaks. Mina siis istusin ja kuna ma erilist oma ühe käega teha ei saanud, vaatlesin lapsi ja üle tüki aja mängisin nendega. Passiivselt. Aga tundus, et seda nad praegu tahavadki.
Nägin, et nad laua peal arsti mängivad. Kaur joonistas Iti jalgadele vildikaga, hõõrus seda kohta märjaga ning kleepis peale koletisekujulisi kleepse ühest kleepsuraamatust. Tundus igati nagu arstimäng, kleepsud plaastriks, haav ja puhastamine. Aga Kaur ütles muretult, et tema on hoopis juuksur. Varsti kutsus juuksurihärra ka mind arstile ning ma jätsin köögi kraamimise pooleli ja läksin istusin nende juurde. Ega mul muud teha tulnudki, kui võtta sokid ära ja lasta neil oma mõlemad jalad täis joonistada, süljega üle hõõruda ja koletiseplaastreid täis kleepida. Kaur oli õnnelik. Enne diivanilt ärasaatmist andis ta mulle veel väikese dinosauruse, nagu hambaarsti juures oli antud. Küllap olin vapper patsient olnud.
Siis lunis Kaur enda kätte Andi vana plokkflöödi ning jalutas mööda terrassi, mängides kõigi naabrite rõõmuks kõvasti plokkflööti. Päevalillede juures suunas ta mänguriista taevasse ja mängis erilise andumusega, nagu lilledele oodi lauldes.
Siis tegid nad Itiga Lolala kontserti, mis tähendas, et mina pidin talveaias diivanile istuma ja kuulama taaskord plokkflöödimaestrot. Iti saabus kontserdile trammiga ehk tuhises läbi terrassi tõuksi seljas, parkis tõuksi klaasukse ette ning astus asjalikult meie juurde talveaeda. Seda nähes ei saanud maestro enam rahu, hüppas püsti, ütles, et kontsert kohe jätkub, ainult et ta käib toob kähku trammiga piima. Iti tahtis kaasa tikkuda.
"Ei, Iti, ma käin kiirelt ära," rehmas Kaur tõrjuvalt käega, täpselt samade sõnadega, mida meie mehega kasutame, kui üks meist tahab ruttu poest läbi hüpata, ilma tervet pesakonda turvatoolidest lahti kangutamata.
Kui esineja oli piimaga tagasi, võinuks kontsert jätkudagi, kuid kahjuks meenus härrale pea, et ta unustas osta kodujuustu ning kanadele süüa, ning kiirustati jälle trammi peale.
Veerand tundi hiljem olin lasknud juba vanni vee ning läksin lapsi meie magamistoast vannituppa kutsuma. Neile meeldib end seal meie voodis kui pesas sisse seada, revideerida meie raamaturiiulit ja koos üksteisele "ette lugeda". See on naljakas, kuna meie raamaturiiulis on kõik tellispaksud, piltideta, ingliskeelsed täiskasvanutele mõeldud raamatud.
Vaatasin neid. Iti oli sulnilt issi teki all, Kaur luges talle ette kellestki Pipiannekesest. Iti omakorda haaras teise raamatu, ühe issi ulmekatest, ning hakkas rääkima lugu beebi-Annekesest. Andsin alla, et vanni siin niipea ei minda. Pealegi hakkas mulle tunduma, et see on põnev sissevaade nende mõlema mõttemaailma. Mida jutustavad kahe- ja kolmeaastane, kui nad peavad jutustama täitsa algusest saadik ühte väljamõeldud lugu? Mida nad üldse teavad ja mis väljendeid oskavad kasutada? Eriti pani mind kõrvu kikitama Kaurilt kuuldud lause, et Pipiannekese ema oli väsinud ja haige ning läks voodisse magama.
Heitsin nende seltsi voodile pikali, nad kogunesid mu ümber ja tõid aina uusi ja uusi raamatuid lugeda. Mitmed neist olid Yuval Noah Harari ülitargad esseeraamatud, mida ma väga armastan. Pilte pole neis ainsatki, aga ometi näitasid mõlemad lapsed mulle kogu aeg pilte. "Vaata, Pipianneke sai välguga pihta!"
Samal ajal kordas Iti kajana oma raamatust: "Vaata, beebi-Annekene on nii suur!" Ja sirutas minu poole tihedat teksti täis lehti.
Sain ka teada, kust see peategelane üldse pärit on. Kaur ütles, et ta on tüdruk, tal on kaks patsi ja patsid on sinised, aga patsid on hoopis punased. Järelikult on tegemist Pipiga ning Pipil on ju olemas sõber Annika. Mees näitas neile siin paar hommikut vist Jupiteri pealt seda vana Rootsis tehtud Pipi-seriaali ning see on selgelt jätnud oma jälje nende psüühesse.
Ning Iti saab kõik oma muljet ja mõtted filtreerituna Kaurilt. Saab ja mugandab.
Lõppeks sikutas Iti voodisse nii paksu raamatu, et ma ei saa aru, kuidas ta seda üldse liigutada jaksas. See pole isegi päris raamat, vaid üks ulme-fan-fiction, mille mees kunagi trükkida ja köita on lasknud. See on formaadilt pool Iti kehapikkust ja raskem kui telliskivi.
Kaur kasutas tugevama õigust, tõmbas selle raamatu teatud raskustega hoopis enda sülle, teatas, et Iti on liiga noor. Iti nõustus sellega ja jätkas taas Yuval Noah Harari lainel.
Kaur avas hiiglaraamatu poole pealt ja alustas: "Pipianneke sai välguga pihta. Pipianneke oli haige, ta sai välguga täitsa pihta! Silmad olid täitsa otsast ära, suu ja kõrvad olid kildudeks." Kaur tegi samuti kurva näo, lõi raamatu kinni ja ohkas: "See on väga ilus raamat."
Kõige ilusamad lood on teinekord minoorsed :D
Appi, kui mõnus kogukonnatunne meil siin külas on. Eile jalutasin Itit ära tooma koos ühe uue sõbrannaga siitsamast paar maja edasi. Tema tüdruk on Itiga samas rühmas ja me mõlemad harjutame vaikse tempoga paar tundi päevas, ainsana vist sealt rühmast.
Täna hommikul pakkus mees, et viib mõlemad lapsed autoga aeda, aga ma vaatasin väljas valitsevat kaunist sügisilma ning ütlesin, et ma nii hea meelega jalutan Itiga kakskümmend minutit sinna ja pärast kakskümmend tagasi. See on lihtsalt sulnis ja ma pole nõus sellest loobuma:D Nii kena päike oli ja väljas mõnus hommikusagin.
Ja lasteaia ees on ka alailma kedagi teretada või küsida, kuidas lastel läheb.
Iti harjub kenasti, tundub. Eile talle järele minnes rühma kiigates nägin, kuidas õpetaja istub autovaibal, tema ümber enamus lastest. Otse õpetaja ees aga sehkendas Iti ning seletas üle rühma, mis mänguasi on mis. Minu chica, olemas kõige aktiivsem ja valjem laps rühmas!? Mida kõike ei või maailmas juhtuda :D
Iti läks juba õhinal toa teise nurka mängima ega märganud mind üldsegi, enne kui ma pst!pst! tegin.
Täna oli ta aias kaks tundi, kusjuures ma tundsin end süüdi, et kodus pikemalt kraamima jäin ja ta tegelikult kaks tundi kümme minutit aias oli. Lapsed olid juba õue siirdunud ning uues säravas sügiskombekas (issi sebitud) Iti lendas minu käte vahele. Kojutulekust ta siiski vaimustuses ei tundunud olevat ning helkurvesti ka seljast võtma ei soostunud. Mul kangastusid silme ees mälupildid aastatagusest Kaurist, kui teda tabas kojutulekutrots lasteaia õues ning ma karjuvat last kõigi rühmade laste ja õpetajate silme all taga ajama pidin. Ja veel kangastus mulle tagasilöök nädalake hiljem, kui nuttev Kaur hommikuti üldse keeldus lasteaeda minemast, sest et me teda vististi liiga kiirelt sinna harjutanud olime.
Õnneks Itiga päris tagaajamist tegema ei pidanud. Õpetaja tuli ka ligi, ütles, et Itil on kõik hästi ja ta kombe on nunnu. Eile ütles õpetaja, et Iti olevat juba täitsa valmis lasteaialaps.
Sellegipoolest ma võtan see nädal hästi aeglaselt, täpselt nagu plaanis oli. Täna oli ta kaks tundi, neljapäeval on kaks ja pool ning reedel kolm. Kõige tähtsam on, et ta seni veel seostub lasteaiaga positiivne emotsioon, ta räägib oma päevast rõõmsalt ning hommikuti on igati hakkamas rühma minema. Selle hea tunde peale annab järgmisest nädalast teda ka lõunaund magama jätta.
Täna poole nelja paiku mõtlesin Kaurile järgi hakata sättima ning panin parasjagu külmutatud pihve õhufritüüri valmis, et lastega koju saabudes oleks hea kohe kiirelt söök valmima lükata. Nüsisin sügavkülmapihve üksteise küljest lahti, kui korraga tundsin teravat valu vasakus peopesas ja verd hakkas kraanikaussi lahmama.
Olin oma peopesa kuidagi pahasti sinna pihvide alla sättinud ning nuga osutus väääga teravaks (mulle pole see konkreetne nuga muuseas kunagi meeldinud ja ma iial muidu ei kasuta seda. Ma teadsin, et ta on ÕEL). Surusin haava majapidamispaberiga kinni, aga jeesus, see verejooks ei tahtnud lakata. See oli taoline haav, kus plaastriga midagi teha polnud.
Mõtlesin, et ah sa pagan - niimoodi ma ei saa vist lükata ei lastekäru ega keerata ka autorooli. Kas siin on lausa EMO vaja?
Kostitasin ka tehisintellekti pildiga oma haavast (kuna tehisintellekt on arstiteaduses ja diagnoosimisega väga hea. Tema arvas, et hullu pole ja puhasta kodus ära. Kostitasin teda pildiga teise nurga alt, kust konkreetselt mu liha näha oli, ja nüüd arvas ta, et kuule, mine lase parem üle vaadata, võib vaja õmmelda olla. Täitsa õnneliku juhuse tõttu on meie Kiili perearstikeskus kolmapäeviti, ja ainult kolmapäeviti avatud lausa kella kuueni. Sain nad toru otsa ja ütlesin, et tulen varsti läbi. Mõtlesin, et EMO asemel nad võivad ise paar pistet õmmelda. Kuid õde ütles, et nemad õmblusi ei tee. Võivad küll puhastada ja vajadusel haavateipi panna, kuid kui sellest ei piisa, siis saadavad ikka erakorralisse.
Mehe ehmatasin ka ära, kui talle helistasin ja väriseval häälel veidi varem koju palusin tulla. Itiga koos perearstile minekut pidasin veidi liiga suureks ettevõtmiseks. Mees soovitas mul minna üleuksenaabrite juurde, sest nemad on mõlemad kiirabimeedikud. Heh, aga ei. Ma kunagi ei SUHTLEKS inimestega :D Ma ei tahaks minna kedagi lampi tülitama, et kuule õmble mul haava.
Mees tagasihoidlikkuse all aga ei kannata ning talle tuli meelde, et meie külas elab üks kiirabimeedik veel. Mina sain sellest teada siis, kui too mulle uksele koputas, deso ning haavaplaastrid käes. Ta on väga tore naine, näeb välja nagu modell ja iseloomult täielik päike ning ühtlasi on ta ka Kauri lasteaia parima sõbra ema. Ta puhastas mul haava, kleepis haavaplaastritega kinni ja ütles, et sellest peaks piisama. Et õmblemine on veidi kindlam, sest siis kasvab haav kindlamini ilusasti kokku. Aga PEAKS piisama. Ta andis mulle veelgi haavaplaastreid ja suuri pealisplaastreid varuks.
Tema kohalolek rahustas mu maha ning hakkas endale ka tunduma, et EMO jaoks pole vist tõesti vajadust. Käsi tuikas küll veel tunde, aga nüüdseks, õhtuks, on juba palju parem. Olen nüüd mõnda aega ühekäeline ja teen kõike vaid parema käega.
Kohe oli mul hea meel järgmiste asjade üle:
Et viga sai vasak, mitte parem käsi
Et olen parajasti puhkusel - mu töö on ju superkäeline
Et pesin eile õhtul juukseid ega pea seda mitu päeva tegema
Et koristasin siin Iti lasteaiasoleku tundide ajal hoolega maja ning vannitoas tegin täna sügavpuhastuse - nüüd saan homme lebomalt võtta ning Iti aiasoleku ajal tõesti lausa puhata, käsi padjal nagu kuningannal.
Ja nunnu, et mees mulle ingli appi saatis :D
Mees müüs meie armsa Škoda maha (Tiina ja Marili isale), kuna tal oli juba ammu plaan ka see elektriauto vastu vahetada. Tankimine muutis teda süngeks.
"Muidugi on elektriauto laadimine soodsam," ütlesin. "Aga tegelikult on see nagu auto tankimine ja maksmine järgmisel kuul." Soodsamalt maksmine. Sa laed kodus oma elektriga ja maksad kopsaka elektriarve järgmisel kuul.
Siiski ei pea sul kunagi sõit tegemata jääma sel põhjusel, et parajasti on kuu lõpp ja pole kütuseraha.
Ma hakkasin mehele rääkima, et meil tegelikult pole üldse praegu kahte autot vaja. Ja elame veidi üle oma võimete ehk meie eelarves pole tegelikult kohta kahele autole. Ja et mina sõidan ju nii vähe. Tööl ja muidu linnas käin ma bussiga, bussipeatusesse lähen jalgrattaga. Lastele järgi võin ma minna ka käruga. Ja hädavajadusel, kui mul vaja poes vms käia, võin ju ka mõnikord mehe Teslaga sõita.
Ja siis tuli tänane hommik, kui vihma kallas nagu oavarrest. Iti alustas täna lasteaias (hoiu lõpetas kuldmedaliga) ning mul oli vaja temaga sinna ja tagasi kärutada.
"Ahaa," ütlesin akna juures mõtlikult paduvihma ja mustavat pimedust vaadates. "Mul tuli just pähe mõni juhus, kui ikkagi on hea autot omada."
Mees naeris ja pani panka liisingutaotluse teele. Täna ta viis meid kõiki autoga aeda ära. Mina viisin bitibuu tema rühma. Iti pigistas silmad kõvasti kinni ja pani kaisujänku endale veel näo ette, kui rühma astus. Aga ei nutnud. Ma pidasin silmas õpetajate näpunäiteid ruttu ja kindlalt hüvasti jätta. Tegin Itile põsele musi, ütlesin, et lähen käin poes ja tulen tunni pärast tagasi. Ning tegin sääred.
Jalutasin läbi aina tiheneva paduka poe poole, et mul see tund aega midagi teha oleks. Kell oli veel nii vähe, et esimene pood oli kinni. Ohkasin ja jalutasin kaugema poe poole, kuhu lõpuks kuivama pääsesin. Olin juba pea läbimärg, vaatamata vihmavarjule. Tegelikult ma tean, et olen jube mugavaks muutunud ja et kõik need käigud saab ilusti tehtud ka käruga. Okei, märja ilmaga on ebamugav, aga tehtud saab siiski ja kõik jäävad ellu. Siiski mõtlesin igatsedes meie armsa Škoda peale ja mõtlesin, kuidas ma oleks kas koju sõitnud või siis seal tund aega varju otsinud ja lugenud.
Täpselt tunni pärast läksin Iti rühma tagasi. Keegi ei nutnud. Iti istus laua ääres ja luges muusikaõpetajaga raamatut, nimetades valjul häälel, mida ta nägi, ja lobisedes üldse kõva häälega. Mul langes kivi südamel. Laps oli rahul ja õnnelik! Õpetaja ütles, et Iti oli kohe sujuvalt kohanenud, mänginud ühes, teises ja kolmandas kohas, ja söönud kaks portsu hommikuputru. On meie tibutillul ikka hea isu!
Minuga tuli Iti rõõmsal meelel kaasa ja lehvitas teistele hüvastijätuks. Juba trepikojas kuulsime, et keegi hirmsasti nutab. Mõtlesin, et see tuleb kuskilt rühmast aeda harjutavate laste seast, aga õue jõudes avastasime, et hoopis üks beebi on jäetud vankriga ukse ette vihmavarju ning ta on ärganud ja nutab endal silmi peast. Vaatasin paremale ja vasakule, aga kedagi ei tulnud. Püüdsin vankrit kõigutada, aga beebi tahtis ema. Mõtlesin, et ju ta kellegi ema oma on, kes vanemat õde-venda praegu rühmas lohutab. Iti rühmas polnud ühtegi lapsevanemat, nii et seal mitte. Läksin ühe esimese korruse rühma juurde, astusin sisse ja küsisin, kas kellelgi on üks beebi ukse juures. Selle peale tuli joostes teisest toast üks ema ja läks oma beebikest lohutama. Sai beebi päästetud.
Eks ma ise olen ka vastupidises olukorras olnud, kui näiteks Itile hoidu järgi minnes pole tahtnud magavat Kauri äratada ja olen jätnud ta käruga alla. Mõnikord on ta ilusti maganud, aga ükskord ärkas hullumoodi karjudes. Siis ka üks teine ema seisis seal juures mureliku näoga ja ootas, et kas keegi ikka tuleb.
Märja bitibuuga jõudsime koju, panime kõik oma asjad kuivama ning hakkasime lugema ja mängima. Iti küsis küll kohe üle läve astudes ootusrikkalt, millal me sööma hakkame :D
Terve ülejäänud hommiku oli ta nii rõõmus ja rahulik, mängis omaette lobisedes või kutsus mind raamatut ette lugema. Mul on üliväga hea meel, et ta esimene lasteaiapäev nagu unelm läks. See on väga hea märk, et ta juba rääkis. Ma omas peas kujutasin ette, et ta terve esimene nädal piiksugi ei tee... See Iti on meil parem kohaneja, kui me arvame.
Hetkel ta magab lõunaund juba teist tundi ja mina naudin pikka lõunapuhkust koos endakuivatatud banaanide ja kohviga.
Mees läks täna õhtul kahele koosolekule. Üks oli Iti uue lasteaiarühma koosolek ning teine üks meie valla asjadega seotud värk. See tähendas, et mina olin lastega õhtul kahekesi kodus. Nagu ikka üksi lapsevanem olles, sujusid asjad imeilusasti. Ma panen tähele, et kui ma saan lihtsalt normaalselt tööl käia ja oma päeva veeta täiskasvanute seltsis, siis olen ma õnnelik inimene. Mind on õhtul võimatu välja vihastada. Tegutsesime lastega mängida ning ma ei teinud väljagi, kui nad plastiliinist küpsiseid voolides teatasid, et nemad veel sööma ei tule, vaid mängivad edasi. Võtsin oma kausi pelmeenidega ette ja hakkasin nautima ning nad liitusid minuga ise viie või kümne minuti pärast.
Kaur oli küpsetanud terve suure plaaditäie plastiliiniküpsiseid. Ta tuletas mulle meelde, et ma pean neid maitsma, aga mitte enne, kui olen oma soolase toidu ära söönud. "Ja nad peavad jahtuma... neli tundi," ütles ta rangelt. Kogu aeg, kui Iti kasvõi küpsiste poole vaatas, teatas Kaur, et veel ei saa, tund aega on veel jahtuda jäänud.
Kui mina peale sööki pesuga tegelesin, läksid lapsed aeda uitama ning korjasid pooltooreid arooniaid. Minu selgitused, et need marjad pole veel valmis, neid ei kõigutanud. "On küll juba valmis, on küll valmis," ütles Iti ja sirutas minu poole kausikese punakasmustade marjadega. Mõtlesin, et pooltooretest marjadest ja veel selles koguses võivad nad saada kõhuvalu, aga lõin käega ja lasin neil möllata. Eks marjadest kõhuvalu saamine ole ka osa lapsepõlvest ning kes olen mina, et keelata neile lapsepõlvekogemusi.
Ma tunnen end hästi. Elu on praegu nii sulnis ja voolab sujuvalt. Tööl on mõnus ja tegemist jagub, raamatuid loen läbi tempoga vähemalt üks nädalas, ja eelmisel nädalal sain Marili ja Tiinaga ka Trad Attacki kontserdil käia ning kämpingus ööbida. Meil vedas, et siis oli veel harukordselt soe päev - praegu on kohati täitsa sügisene hõng õues.
Kui ma õhtuti vannist Itit välja juhtun tõstma, panen ta alati endale õla peale. Ta toetab pea mu õlale ja vaatab mulle vannitoapeeglist vastu, ise rätikusse mässitud ja armas. Selles hetkes on nii palju ilu ja õrnust, et mul peaaegu alati pisar silma tikub. "See pole mitte ainult mu tänase päeva üks ilusamaid hetki," ütlesin mehele, "vaid tõenäoliselt terves mu elus."
Ma tunnetan, kui kaunis aeg mul praegu käsil on. Kui eluterve. Lapsed on terved ja tublid, kasvavad mühinal ja jätavad endast maha pükse ning pluuse, mis üleöö kümme sentimeetrit liiga väiksed on. Milline õnn, mõtlesin ma söögitoolis jalgu kõigutavat Kauri vaadates, kusjuures jalad olid alt viisteist-kakskümmend sentimeetrit täitsa paljad: pikad püksid polnud enam üldsegi pikad.
"Kas sa tead, et sa oled üks armsamaid inimesi planeedi peal?" küsisin Itit magama pannes kaisus hoides.
"Jaa," ütles Iti ja tegi mulle ninale musi. Nad on mõlemad suurteks musitajateks hakanud. Pole ime ka, sest seda nad kodus näevad ja kogevad. Kui ma neid musisid, mis neile mööda minnes või koos lugedes pealaele annan, kokku loeksin, saaksin mitukümmend tükki päevas.
Ja Kaur teisel päeval tegi mulle käe ja jalaga pai, põsele musi, ning ütles: "Sa oled armas. Igatsen ja armastan."
Elu on praegu nii mahe ja sulnis ning ma olen õnnelik. Rõõmsad pägalikud on juba neli nädalat lasteaiast suvepuhkusel olnud ning neil veab, sest homme tuleb meie juurde minu ema ning laseb neil veel kolm lisapäeva uuest nädalast kodus veeta!
Ilmadega on üliväga õnneks läinud ning lapsed on saanud sellist klassikalist suvemöllu: oleme uurinud eri mänguväljakuid üks või kaks korda päevas; täispuhutav bassein terrassil on pidevalt vett täis lastud (kusjuures veega täitmise tööd teeb juba Kaur ise) ning on suur hitt. Lapsed võtavad end porgandpaljaks ja möllavad vähemalt tunni basseinis, laulavad kõvasti lastelaule ning rõõmustavad tervet ridamaja oma eksistentsiga :D Peale basseini-isu rahuldamist jooksevad nad niisama aias ringi, kusjuures riideid nad enam eriti selga panna ei taha. Sündinud nudistid. Ma ei suru ka, sest kahe- ja kolmeaastase puhul on see veel okei. Vahepeal küll naljakas näha, kuidas Kaur naabrimehega üle aia juttu ajab, endal pluus küll seljas, aga alumine pool näiteks porgandpaljas.
Aga miks mul praegu tuju eriti hea on: mina olen ju kaks nädalat saanud ilusti tööl käia nagu normaalne inimene. Lõpuks on ka meie lapsed kuu aega järjest terved olnud, mida pole juhtunud eelmisest augustist saadik, mil Kaur aias alustas. See näitab, milline viirustepesa see lasteaed ikka on. Kohe, kui nad sealt kodus on, on nad rõõmsad ja terved.
Tööl olen saanud oma telefoni täitsa eemale panna. Kas ettetuppa või lausa kotti ära. Ma ei pea enam olema valves, juhuks kui lasteaed haige lapse pärast helistab. Ma saan sada protsenti keskenduda tööle ning tean, et keegi ei saa mind seitse tundi segada. See on imeline tunne.
Olen ka kõvasti edasi arenenud töövõtetega seoses. Olen nüüd tinutamises päris kõva käpp ning ka muud võtted, mida kaabli töökindlaks muutmisega seoses õppida vaja, on palju paremini käes. Mu produktiivsus ja kiirus on nii palju suurenenud, et endal on psühholoogiliselt hea. Mul oli algul lihtsalt piin püüda suruda nelja paelaga ümbritsetud juhet läbi pisikese otsiku augu, mis oli kaks millimeetrit lai. Ülemus kõrvalt julgustas, et ta läheb küll läbi, teda peab lihtsalt veenma. Kuu aega tagasi tegin seda ühte töölõiku näiteks pool tundi, higimull otsa ees. Nüüd saan selle läbi surutud ühe minutiga, automaatselt.
Eile tegelesime kaablitega ainult mina ja meie suvetöötaja (mu kasupoeg) ning ülemus tegeles ainult tootearendusega, mis ongi tema unistus. See oli esimene selline päev, kus ma oskasin kõiki neid eri otsikuid ise paigaldada ja hoolitsesin kogu kaablinduse eest ise. Ja mu tempo oli jumala normaalne!
Platoo on ületatud ning mul on väga hea meel.
Ning peaaegu iga päev peale tööpäeva lõppemist (mis minu puhul on meeldiv kell pool neli pärastlõunal) võttis mees mu linnast peale, lapsed autos, ja läksime koos ujuma. Avastasime ka uusi kohti ning oleme suvest viimast võtnud.
Mees ise, vaeseke, on küll megaväsinud. Teist sellist "puhkust" ta üle ei elaks :D Ta teeb kõrvalt mõningaid tööasju siiski, kui on midagi kiiret, mida teised ära ei oska teha. Lisaks teeb ta oma haltuuraasju ja veel maja peal parandab üht-teist või installeerib uusi asju, nagu näiteks pani tervele ülemisele korrusele igasse tuppa ventilaatoritega lambid. On ikka tubli inimene, aga puhkama peab teda küll jõuga sundima. Ma olen talle iga päev öelnud, et kui ma töölt tulen, siis me ei pea ujuma minema, vaid sobib suurepäraselt ka see, et mina olen lastega terve ülejäänud õhtu ja tema tõmbab leebet ja lihtsalt puhkab kuskil vaikuses. Ta pole kordagi mu soovitust arvesse võtnud, üks õhtu vaid läks ise ülevale korrusele vaikusesse õhtust sööma.
Peamine põhjus, miks ta on nii läbi, on psühholoogiline pool lastega tegeledes. Nad on HULLUD, ja ma ütlen seda neid väga armastava emana. Osalt on see minu jaoks nii valideeriv, kui ma näen koju tulles tühja pilguga, füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud meest, keel vestil. Tegelikult on see hea, kui mehed ka näevad, mis on tegelikult see lastega koduse lapsevanema elu ja kui kurnav, kui raske see on. Kuidas see su päeva lõpuks läbi võtab ja kui vähe sulle kui täiskasvanule tagasi annab. Selle täiskasvanu tass on tühi juba pärastlõunal kella neljaks ning siis on hädavajalik, et töölt saabuv teine vanem võtaks vahetuse kohe üle ja laseks teise puhkama või linna peale rahu nautima.
Kuna mees ka torkides eriti ei taha kuhugi minna, siis soovitasin tal tungivalt selle laupäeva ehk tänase vabaks võtta. Ta jäigi nõusse ja tegi kohe hommikul vehkat. Võttis peale oma vanema poja ja oma üürniku (kes on minu ülemus) ning nad on praegu poistereisil Haapsalus. Megailus ilm ka selleks ning lisaks on Haapsalus praegu toidutänav avatud!
Mees äsja kirjutas, et kui piisavalt vara tagasi jõuab, viib meid ujuma, kuid vastasin, et jumala eest ärge kiirustage tagasi. Ole nii pikalt, kui tahad, kasvõi hilise õhtuni, ja võta endale oma aega. Meil on lastega olnud täiesti sulnis palav suvehommik: käisime poes ja kaugel mänguväljakul ning nad magasid lõunaund juba kell kolmveerand kaksteist. Mina naudin siin toas lõunasööki, päiksevarju ning kohe peale selle postituse kirjutamist võtan oma põneviku ka kätte ja hakkan edasi lugema. Ja kui tibud ärkavad, laseme basseini täis!
Kell on üksteist õhtul ja ma istun siin all, ainsana veel ärkvel. Tund tagasi käisin hilisõhtusel rattaringil meie küla vahel. Täpselt siis, kui tagasi jõudsin ja duši all ära olin käinud, kuulsin avatud terrassiukse vahelt vihmasabinat. Nii soe oli, sõites polnud isegi tunnet, et vihma oleks tulemas. Vedas mul ajastusega nagu alati.
Päevad on ilusad, südasuvised ja kerged. Me käisime eile Pikakari rannas ujumas. Hommikul ärkasime sombuse ilmaga, aga et plaan oli randa minna, siis plaan oli randa minna. Pakkisin ujumisasjad autosse ja asusime teele. Parajasti siis, kui Paljassaarde kohale jõudsime, olid pilved hajunud, päike säras ning õhk oli muutunud kesksuviselt soojaks. Me lihtsalt teadsime, et tasub tulla!
Vesi oli küll vaid neliteist kraadi - isegi punane lipp väljas. Lapsed seega veest väga huvitatud ei olnud. Kaur mängis liivaga ja viskas lutsu (hääldades seda pehmelt nagu sõnas lutsukomm ning hüüdes aeg-ajalt õnnelikult: "Vaata, kui suur luts!"), Iti kõndis lainete piiril ning iga vähegi lopsakama lainetuse peale jooksis tagasi ranna poole, nii et vesi ta labajalgugi limpsama ei ulatunud.
Aga meie mehega polnud papist poisid ja läksime vette. Julmalt külm oli küll ning tuli kiirelt välja lipata, aga varsti tekkis jälle isu sisse hopsata. Kolmandal korral oli keha juba harjunud ja sain täitsa ringi ujuda. Lausa mõnus oli!
Paljassaarelt avaneb ka täiesti imeline vaade Tallinnale. Ja mees korjas taas veepiirilt kaasa mõned suuremad kivid meie lillepeenrasse. See rand on kauneid kive täis.
Tänasega sai minul puhkus läbi ning mehe oma algas. Ma olin täitsa nautinud neid kahte nädalat. Käisime lastega iga päev palju väljas: sobrasime veidi kaugemal suuremas poes, käisime raamatukogus, avastasime ronimislinnakut Kiili pargis ning leidsime, et Kauri jaoks on tubli neljandik sellest juba jõukohane! Kaur turnis nagu väike ahvike, suure rõõmuga ja hüppeliselt areneva osavusega. Ja kodus lasime pisikese basseini täis ning lasime hullukestel seal möllata, nii et küll sai.
Ning mänguväljakule minnes võtsin alati endale poest kaasa lattekohvi nagu vanasti, kui ma veel Tallinnas elasin. Ma tegin alati endale lastega väljaskäigu meeldivaks. Kärutasin pool Tallinna läbi, endal latte-tops pihus.
Õnneks meeldis mulle ka tööle tagasi minna, olen sedasorti õnnelik inimene. Tegutsesin tervelt seitse tundi tinutades, sest mulle on tööl nüüd uued ülesanded antud. Ülemusel ongi vaja kedagi, kes oskaks kõrvaklapijuhtme algusest lõpuni ise valmis teha, mitte ainult juhtmeid ette valmistada ja kokku punuda. Mulle on tinutamine olnud väga suur muutus, aga vaikselt harjun ja õpin. Kõik need jubinad on nii paganama väiksed ning tinutamiskolb tulikuum. Hoia seda pool sekundit liiga kaua vales kohas ning võid kalli adapteri lihtsalt prügikasti visata.
Lisaks on meil nii palju väikseid nippe ja trikke, kuidas need kaablid on nii töökindlad ja hea kvaliteediga. See on umbes sada sammu ja igat tüüpi adapterite ning otsikute jaoks on need sammud erinevad. Päris palju õppida ja harjuda, aga samas põnev ka. Lihtsalt nii ootamatu minu jaoks, sest seda ma poleks elus osanud oodata, et mina kunagi midagi tinutan, saati siis veel elukutsena.
Mul on veel raske harjuda sellega, kui aeglane ma ühe kaabli tegemisega olen. Punumises ja ettevalmistamises olin ma lõpupoole juba väga kiire, ning nüüd on raske psühholoogiliselt omaks võtta, et ma nokitsen mingit ühte asja pool tundi või sätin teist tund aega ja ikka õigeks ei saa.
Aga harjutamine teeb meistriks, onju.
Enne, kui ma hommikul tööle läksin, käisime kõik neljakesi veel hambaarsti juures. Lastel oli kontrolli jaoks visiidiaeg pandud. Hambaarsti juures tuleb juba tillukestega käia regulaarselt, et nad teaks, kes on hambaarst, mida seal tehakse, et see kõik on ohutu, valutu ja vajalik. Muidu on pärast häda käes, kui suurel lapsel on hambas auk ja ta pole elus arstikabinetti sattunud. Ta ei tee suud lahtigi!
Kaurile oli see juba kolmas visiit ning Itibuule teine, aga kardetavasti nad eelmist ei mäletagi, sest see oli aasta tagasi. Soovitati minna tagasi nüüd iga kuue kuu tagant. Meil on väga tänuväärne süsteem, kus kulud katab riik ning vanemal vaja maksta vaid visiiditasu viis eurot lapse pealt. Kõik on rahul.
Olime kodus juba mitu päeva rääkinud, et läheme hambaarstile, seal tuleb istuda tooli ja teha suu ilusti lahti, kui arst palub. Kaur nõndaviisi siis tegigi. Oli täiesti rahulik, tegi suu lahti ja hoidis lahti nii kaua kui vaja, kordagi kurtmata või kartmata. Ta oli nii tubli, et mind tabas suur helluselaine tema vastu! Kõik oli tal korras, kõik hambad lõikunud ja terved. Arst ja õde pesid tal hambad elektrilise harjaga üle ka ning määrisid mõnele hambale kaitsvat geeli, kuid peamiselt selleks, et laps harjuks protseduuride tegemisega ning veenduks, et need kõik on okei. Kauri jaoks oligi.
Iti vaatas kogu asja issi kukilt, toetas pea vastu issi pead ja ütles vaikselt: "Mina ei taha." Mul oli eelaimdus, et ega tema vist seekord koostööd lase teha. Korra Iti pääses põrandalegi ning hakkas ukse poole jalutama-
Kuid kui tema kord kätte tuli, läks ta samamoodi kukununnult tooli, lasi teha kõik, mis temalt paluti ning oli hästi vaikne, tõsine ja kannatlik. Vahepeal ajas huuled prunti, kui paluti suu lahti teha, aga see oli nii armas, et kõik naersid. Temal oli kaks hammast veel lõikumata, aga kõik, mis suus, olid terved. Tal ka pesti üle ja pandi geeli.
Kaur toa teisest otsast õpetas vahepeal nagu siil põõsast: "Iti, tee suu lahti aa!"
Vaatasin teda seal toolil lesimas, tumedad prillid ees, natuke kramplik, aga nii tubli, ja tundsin, et silmad on natuke niisked. Vaatasin mehe poole ja tal olid ka. Meie kaks tublit kallikest!
Ja samuti, me ise oleme väga tublid lapsevanemad, et oma kolmeaastasega juba kolmandat korda hambaarstil käime. Ilma ühegi kaebuseta, vaid me oleme proaktiivsed ja hoolime nende tervisest. Peame tõesti endale ise patsu lööma!
Meil oli täna täiuslik puhkusepäev: mehe puhkus äsja algas ja minu oma veel kestab - selle nädalavahetuse. Tegime mõnusa sutsu Pärnusse, sest mul oli juba mitu nädalat Pärnu-igatsus. Suvel peab Pärnusse saama, see on lausa traditsioon. Ja okei, ma juba juunis mehega käisin seal üheks ööks, aga see pole kaugeltki piisav. Mida pärnusem suvi, seda parem!
Teel sadas paksu vihma ja müristas, nii et mees roolis võpatas. Meie teadsime, et sel nädalavahetusel on avatud talude päevad, nii et otsisime välja ühe, mis meile tee peale jäi: mustsõstratalu. Kui me sinna sisse keerasime, oli kell just saanud kümme hommikul. Mulle tuli meelde, et meie graafik on ju nii palju varasem kõigi teiste inimeste puhkepäevagraafikust. Huvitav, kas nad on üldse lahti?
Olimegi esimesed inimesed seal ja nad olid esimest aastat seal avatud talude päeva raames lahti ka, nii et meist said väga tähtsad külalised, kes said endale pererahva kogu tähelepanu. Meile anti maitsta sõstramarmelaadi erinevates konfigureeringutes ning sõstrakarastusjooki, mis maitses megahea - ja ma ei joo tavaliselt üldse karastusjooke. See oli mõnusalt hapu ja tervislik. Nad rääkisid pikalt-laialt ka oma tootearendusest: kuidas nad kasutavad võimalikult vähe suhkrut ja võimalikult palju mustsõstrapüreed; milliste partnerite tehastes nad toodavad ja kuidas retsepti on perfektseks sättinud. Ostsime endale veidi näkse ja jooke kaasa ka ning suundusime nende kombaine vaatama. Neil on põõsaid meeletult ning nad ütlesid, et käsitsi ei korjaks seda saaki elus ära, sestap tehakse seda kombaini abiga. Ja mitte ainult, masinate abil ka külvatakse põõsaid ja hiljem rohitakse neid.
Neil olid ka kanad ja mina sain nii palju targemaks, et kui küsisin, kui vara hommikul kukk kireb, siis nemad vastasid, et kukke neil ei ole ega peagi tingimata olema. Mina olin terve elu olnud arvamusel, et kanad ilma kuketa on võimatu pidada ja siis nad ei munegi. Aga munevad küll, lihtsalt tibusid ei saa. Päris vahva ju.
Lapsed läksid ja sõid põõsaste vahel veel isu marjadest täis. Täitsa maitsevahe oli erinevate sortide vahel! Üks oli suuremarjaline ja nii magus, et lausa ahheta.
Küll oli seal rahulik ja sulnis. Ka vihm jättis sadamise täpselt meie ringkäiguks järgi ja alustas tibamisega kohe peale meie autosse tagasi istumist. Siis täpselt tulid ka teised perekonnad riburadapidi avatud talusse asja uurima, kui meie lahkumas olime.
Jõudsime Pärnusse ja käisime söömas, kusjuures Iti sõi viksilt ja viisakalt ning peaaegu puhtalt, aga Kaur tegi säärase segaduse, et põrand oli riisi täis; alailma sebis ta ringi ja ronis istmeid mööda nagu ahvike. Mul olid kaasa võetud värviraamatud ja pliiatsid neile värvimiseks, aga värvida võisin ma ise, sest neid see ei huvitanud. Muide värvisingi. Sel ajal tegi mees mu Ekspressist ristsõna lõpuni.
Läksime ka Pärnu peale jalutama, kusjuures lapsed käisid omal jalal ja jumala asjalikult ning pikka maad. Iti haukus lustlikult kõiki vastutulevaid koeri ning Kaur hoidis mul kuulekalt käest kinni. Küll me kõõlusime purskkaevu äärel, küll ronisime bussijaama lähistel vana rongimudeli peale, küll pakuti Rüütli tänaval degusteerimiseks jäätiseampse, mis olid kommikujulised, aga seest külmad. "See on Itile sobiv formaat," märkisin rahulolevalt. Oleme nüüd lastele reisikeste ajal ka vahel jäätist lubama hakanud ja see on lihtsalt naljakas, kui kaua Iti enda oma sööb. Poole tunniga ta ei tee ka sellele otsa peale (ei ole ilukirjanduslik liialdus) ja seejärel peab keegi talt selle üleni tilkuva jäätise käest ära võtma, mille peale Iti mõistagi südamest pahandab. See on ka jube naljakas, kuidas mees alati õpetab Itit jäätisevahvlit ka hammustama, et seda kompaktsemalt süüa saaks... ja Iti ei oska. No pole seda jäätisesöömise kogemust elus olnud, mis te tahate vaesest lapsest :D
Kummatigi oli ka see pisike amps täna Iti käes meeletuma aja ja sulas ka üleni ära. Ta on lihtsalt aeglane sööja. Ta naudib.
Kuskil nurga peal oli veel avatud uus söögikoht, kus kõrval ka laste mängumaja. Meie pägalikud punusid sinna sisse ja mängisid veerand tundi ennastunustavalt, ilma et me isegi kliendid oleksime olnud.
Tagasisõidul Kaur magas sulnilt ja Iti kurjustas meiega. Suures Laagri Coopis kaotasime korraks Kaurigi ära. Ta oli nagu püstikurat: väsinud, kannatamatu ja tusane. Siis vaatasin korraks sekundiks mehe poole, kes sooja toidu letis tellimust sisse andis, ja Kaur oli kadunud. Minutike saime teda otsida, enne kui avastasime ta kuivatatud puuviljade seina ees, kus ta valmistus endale datleid tõstma.
Lihtsalt uskumatu, kuidas ta sekundiga ära sai kaduda.
Üleliia häirida me ennast laste tusasusest ei lasknud ja läksime enne päris koju jõudmist veel ujumagi. Ujudes lähevad nagunii kõik rõõmsaks. Me käime tihti siin Uuesalus ühes tiigis. See on meile nii meeldivalt lähedal, veerandtunnise sõidu kaugusel. Ühtegi mänguasja meil täna kaasas polnud, aga andsin Kaurile oma tühja veepudeli ning ta mängis ennastunustavalt nagu iidse aja laps, lihtsalt oma käte, liiva ja veega... ja plastpudeliga. Iti aga oli lausa suplemistujus, sammus vette, kiljus ja naeris. Tahtis muudkui minu või issi süles sügavamale vette tulla ja naeris nii nakatavalt.
Milline täiuslik õnn.
Eile oli ülitore õhtu. Kui sõbrad meie juurde lauamänguõhtule saabusid, olid lapsed veel üleval, nii et mul tuli veerand tundi Kauri vahet käia ja talle kinnitada, et tõepoolest on uneaeg ja und tuleb magada omaenda voodis.
"Mis hääled need on?" tahtis Kaur teada. Kuulnud, et onu ja tädid tulid meile külla, tahtis ta tingimata alla tulla. Ta muutus kurvaks mõttest, et tema külalisi ei näegi. Igaks juhuks küsis ta üle, ega tema voodis koletist ei ole ja ega külalised koletised ei ole.
Viimasel ajal räägivad nad Itiga omavahel aina koletistest ja kummitustest. Ilmselt midagi, mida nad telekast näinud on. Mul on teleka vastu nüüd vaen, misasja neile seal ometi näidatakse :D Ega täpselt ei tea ka, sest telekat vaatavad nad hommikuti kohe peale ärkamist ning see vanem, kes nendega alla läheb, viskab ise diivanile pikali ja paneb spatti. Nad vaatavad juutuubi põhimõtteliselt omal valikul ja osad lasteprogrammi videod on tõepoolest tobedad.
Nüüd puhkuse ajal märkamatult viisin sisse korra, et pärastlõunase uinaku järel enam telekat lubatud ei ole. Isegi, kui Kaur uinaku vahele on jätnud, palun tal lihtsalt all endale ise tegevust otsida, telekas pole enam variant. See läks ilma suurema sõjata, paar korda öeldi peale ärkamist, et tahan telksi vaadata, millele vastasin ei, ja ei tulnud ühtegi argumenti vastu.
Nüüd on telekaaeg lastel ainult iga hommik ärkamisest hommikusöögini, millega ma olen täitsa rahul. Ideaalses maailmas oleks küll telekaaeg null, aga nii palju jõudu mul ei ole, et hommikul kell viis kolmkümmend viis lapsega midagi mängima hakata.
Aga minnes tagasi eilse õhtu juurde, siis vaatamata meie kärale ei ärganud kumbki laps enam. Öösel sain küll veidi Kauri vahet joosta, küll ta kõrval hetkeks lesida, küll karu tagasi voodisse aidata, küll pissile viia. Kuid hommikul ärkasid mõlemad lapsed heatujulisena ja kuivas voodis. See on meie jaoks suur asi ja tähtis edusamm. Nüüd on täitsa selge, et oleme ostnud oma viimased mähkmed elus ja rohkem need teed meie ostukärusse ei pea leidma. Jee, meie lapsed on mähkuvabad!
Ja jah, ma oleksin võinud selle ära teha juba aasta tagasi ja usun, et nad ka siis oleksid kenasti olnud võimelised ka öösel mähkuvabaks saama. Arvan, et mul oli kahe lococitoga siis käed liialt tööd täis, et sellele energiat oleks jagunud.
Täna on sombune hommik. Mees läks vastu viimasele tööpäevale enne oma puhkust, meie lastega möllasime maja peal. Õue jalutama Kaur keeldus minemast, sest tibutas vihma. Mina oleksin läinud küll, aga jälle sai otsa energia kahte koostööd mittetegevat last niikaugele viia. Õnneks on meil aed ja terrass. Tegin terrassiukse lahti ning nad möllasid vaatamata kergele vihmasabinale seal tunnikest pool. Kaur läks leidis meie noorest vaarikahekist esimesed kaks punast vaarikat sel aastal. Ühe viis ta Itile. Iti sõi ja imestas: "Nad on nii väikesed ja punased!"
Siis jooksis Kaur paljajalu päta-päta sõstrapõõsa kallale. Kõik vähegi mustemat värvi sõstrad ta sealt ära korjas, tõi mulle, tõi õele, ja ühe, kõige viimase sõstra pani hoolikalt köögisaare servale ning ütles, et see jääb issile. No kas pole armas? Vaatasin praegu järgi ja sõstar on endiselt alles, ootab issit.
Serveerisin lõunaks spagette hummuse ja eilsest üle jäänud dipikastmega, grill-liha, värsket porgandit ja kurki ning hallitusjuustu ja paar lõiku õuna. Kaur sõi taldriku sada protsenti tühjaks, õigemini sada kümme protsenti, sest ta ronis oma toolist välja ja tõi endale kausikese kogu ülejäänud hummusega ja sõi sellegi ära.
"Sulle ma ei pane, Iti," manitses ta, "sul on muud toitu veel ka."
Kui taldrik tühi, ütles Kaur: "Mulle väga maitses söök. Aitäh lõuna eest."
Lõpuks ronis meie viisakas ja armas poiss omadega massaažitooli. Kuhjas sinna kõik meie diivanipadjad ja pleedid ja heitis ise nende peale lõõgastuma. Puhkus on puhkus, nii peabki.
Olen järjest läbi lugenud kaks põnevikku ühelt healt autorilt Louise Candlish. Tema kirjastiil ja ka valitud teemad tunduvad väga mulle: põnevikud, tegevus toimub Londonis, palju on juttu kinnisvarast, pereelust, palju on süžeepöördeid. Ja kõige tähtsam, ta kirjutab nii nauditavalt, nii stiilselt, et raamat lausa lendab käes. Praegu olen lõpetamas tema raamatut "Before we say goodbye". Eile õhtul jäin terrassil lugedes sellisesse seisu, et kümme lehekülge lõpuni, aga vot päris lõpuni ei lugenud, jätsin endale seda naudingut veel tänaseks ka. Hommik otsa olen nüüd lugenud hoopis värsket Ekspressi, aga nüüd, kus lapsed tuduvad, kirjutan selle blogipostituse ära ja lähen loen oma haarava raamatu lõpuni.
Täna on meil lauamänguõhtu mõnede mehe endiste töökaaslastega. Kuna mul oli selleks vaja hankida küllalt palju snäkke ja jooke, mis lastekärusse ära ei mahuks, käisime lastega autoga poes. Nad käituvad seal üpris kenasti: Iti istub kärus, Kaur kõnnib kõrval. Kordamööda saavad nad asju kärusse panna ja Kauril on ka ülesandeks neid mulle riiulilt välja otsida.
"Lähme võtame hallitusjuustu ka," meelitasin riiulite vahele ära kaduma kippuvat Kauri lähemale. "Hallituuuus, hallituuuus!" hakkasid lapsed kooris üle poe laulma, mina muiet tagasi hoidmas. Sekundi pärast unustasid nad hallitusjutu ära ja laulsid väga kõvasti edasi "Sepapoisse". Kui me kassasse jõuame, siis Iti laseb tavaliselt läbi kliendikaardi ja Kaur maksab minu kaardiga ostude eest. Kaur aitab neid ka pakkida. Eriti tore on siis, kui mõlemad juhtuvad kõva häälega veel müüjat tervitama, siis nad saavad isegi müüjalt kiita.
Mu lapsed on tihti parajad põrgulised ja kaugel hästi käituvatest lastest, aga poes käituvad nad tõesti päris kenasti, mille üle mul on hea meel. Arvan, et suur osa on sellepärast, et nad ei tea, mis kõik need värvilised maiustused ja snäkid üldse on ja kuidas nad maitsevad. Nad ei oska neid paludagi ja ostlevad poes rahulikult. See tundub mulle küll ulme, et ma peaks iga poeskäigu ajal lapsele midagi magusat ostma ja tal seda süüa laskma, et ta rahus oleks.
Aga üks asi, millega oleme nagu omadega plaanist maas, on täiesti mähkmevabad lapsed. Kaur on praegu kolm ja pool ja kõik uinakud maganud seni elus mähkuga ning peaaegu alati kõik need mähkud ka täis pissinud. Perearst ütles, et ju tal siis aju ja keha veel ei tee nii palju koostööd, et öösel mitte pissida. Mind ennast juba ammu see piinas ja kohutavalt kahju keskkonnast, et mul nii vana laps iga päev kaks mähkut ära kasutab. Võtsin siis plaani, et nüüd puhkuse ajal harjutan mõlemad lapsed sada protsenti mähkuvabaks. Päike paistab, hea palju pesu pesta ja voodipesu õues kuivatada.
Itiga on seis suht hea. Lõunauinakud on tal täiesti kuivad, öösiti ta peaaegu iga kord siiski hommikuks on pissinud, aga ühe korra. Võtab ise endal märjad alukad jalast ära ja liigub kuiva koha peale magama. Iti pole nüüd enam poolteist nädalat kasutanud ühtegi mähkut ega hakka enam kasutama ka. Peseme seda pesu, palju vaja.
Kauril oli vaimne blokk peal ja tema poolteist nädalat on keeldunud ilma mähkuta magama minemast. Ta kardab ilmselt märga voodit. Ütles, et kasutame olemasolevad mähkud ära ja siis ta proovib. Eile õhtuks siis sai meie mähkmevaru täitsa nulli ja Kaur sai aluspükstega magama minna. Eks seda tralli ja voodipesu vahetamist ja öösel pissimas käimist oli küll - vähemalt võib nii kinnitada mees, kes selle kõigega tegeles :D Olen end valmis pannud, et tulevad mõned rahutumad ööd, aga tagasi enam ei lähe ja ühtegi pakki mähkmeid enam ei poest koju ei too. On juba tagumine aeg selleks. Ja pesumasin ka hakkab aina huugama, aga saame hakkama.
Samuti püüan Kaurile kinnitada, et pole hullu, kui tuleb mõni piss ka voodisse, et voodipesu peseme ära ja veekindel lina on all. Ma ei taha, et ta kardaks midagi magamisega seoses.
Pöidlad pihku meile!
Aga aed on meil aina kaunim ja kaunim. Multšisin äsja teist korda vaarikad üle, sest eelmine kiht oli liiga õhuke ja sealt kasvas umbrohi läbi. Ka sõstrapõõsas, tikker ja arooniad said multširingi endale ümber ja näevad nüüd šefid välja. Maitsesime ka esimesi mustsõstraid oma pisikese põõsa küljest. Päris valmis veel ei ole, aga sõstramekk oli küljes küll! Must sõstar on mulle nii nostalgiline mari, see on mu lapsepõlve maitsega. Me suviti muud ei söönudki kui aiamaalt musti sõstraid!
Mees möllab kurki ja kõrvitsat kasvatada ja pani paar nädalat tagasi istutuskasti koguni kartulit maha! Need läksid mühinal kasvama ja taimed on juba pea meetrikõrgused.
Aed teeb õnnelikuks.
Suvi liigub vaikselt ja voolavalt. Pean ütlema, et see puhkuseasi täitsa meeldib mulle. Võtsin eile raamatukogust neli põnevikku ja ühega olen juba poole peal. Mulle meeldib, kui lopsakalt palju ma endiselt lugeda jõuan. Ma loen hommikusöögi juurde, õhtuti, vahel bussis, vahel tööl lõunapausi ajal. Isegi lastega täna kaks korda mänguväljakul käies oli mul raamat kaasas ja paar lehte sain lugeda ka.
Täna kerisin end terrassile istuma, pea varjus ja jalad päikese käes. Imeliselt soe ja mõnus esimene juuli oli. Kaur, kes lahkelt oli loobunud lõunauinaku tegemisest, tuli ja sättis end mulle sülle, omaenda raamat käes ning karbike lõigutud nuikapsaga kaasas, et me saaks näksida.
"Kas tead, emme?" küsis ta. "Ma olen sinule armas."
"Oled küll," ütlesin teda pealaele musitades. Mulle meeldib kuulda, kuidas meie enda sõnutud laused meieni tagasi jõuavad. Kaur ei oskaks seda mulle öelda, kui ta ei kuuleks seda iga päev.
Veel rääkisin täna lastele, kuidas ma armastan meie issit ja et ta on minu kallis.
"Jaa," ütles Iti. "Issi on minu kallis ka."
Täna oli minu õhtu Itit magama panna ning kuna me parasjagu potitreenime ka ööd, et vabaneda ka uinakumähkmetest, siis ei suutnud ma nagunii haavatavas olukorras Itit üksi uinuma jätta ja lubasin tal põrandale enda kaissu ronida. Iti on üks maailma armsamaid olevusi ja ta silmad on sügavad nagu ookean, kui ta mulle õhtuti otsa vaatab. Tema silmades on terve maailm. Ma mõtlen igal õhtul, kuidas on võimalik kedagi nii palju armastada, nagu mina seda lapsukest.
Parasjagu on hea, et mu armastus nii suur on, sest seda läheb vaja, et toota hobusekannatust. Itil on käes väga turbulentsed kaheaastase lapse arenguetapid, kus ta ei ole nõus mitte millegagi, ei taha teha mitte midagi ja viskab end dramaatiliselt põrandale maha ja hakkab nuuksuma. Ja pahandada selle lapsega on võimatu. Mitte võimatu selles mõttes, et ma ei suudaks - vägagi suudaks, hääl tõstab end lausa iseenesest. Aga Iti ei lase endale mitte midagi öelda ja kui minu hääl ületab talle sobiva valjuse, pöördub ta kurvalt ära ja peidab pea kätesse, tihti hakkab ka nutma. Ta lihtsalt ei luba endaga käituda teistmoodi kui absoluutselt õrnalt ja arvestavalt.
Täna hommikul kell 5:15 Iti tõusis. Läksin tema tuppa, mind tervitas ta pahaste hüüatustega. "Ei, emme, mine ära! Tahan issit! Mine ära siit!" Ta üritas mind oma väikeste käekestega ka toast välja lükata. Ma üritan ikka mingite viisidega hakkama saada, aga hommikuti on Iti jube issikas. Me mehega tõuseme enam-vähem kordamööda koos kõige varasema ärkajaga, et teine vanem saaks edasi tossata. Kui nüüd Iti hommikusele kapriisile järgi anda, oleks see mehe suhtes ebaaus, sest ta ei saaks kunagi edasi magada.
Mõni hommik Iti jookseb must mööda, läheb avab meie magamistoa ukse ja poeb ise issi juurde maapakku. Eriti midagi temaga seal ette võtta ei saa, sest muidu ta karjuks ja ärataks Kauri.
Igatahes täna kamandasin uksele ilmunud mehe tagasi voodisse ja üritasin meelitada Iti trepist alla, et ta saaks vaikselt lastesaateid vaatama minna nagu igal hommikul, ning mina saaksin diivanil edasi magada. Iti ei tahtnud alla minna, sest ma pole issi. Siis läks ta alla, aga vahepeal tagasi üles. Tal oli nii paha tuju! Kui talle mainida, et oleme vaikselt, ärme äratame vennat, siis pahandas ta väga.
Kui olime omadega alla jõudnud, ei tahtnud Iti minna potile. Üldiselt ma sellest numbrit ei teeks: võib-olla tal pole pissihäda. Aga täna hommikul teadsin raudselt, et tal on pissihäda, sest ta oli maganud ainult alukates ja need olid kuivad. Niisiis oli ta öö otsa pissimata ja millalgi pidi see välja tulema. Ma ei kavatsenud hakata diivanit puhastama, kui ta telekat vaadates pissida otsustanuks.
Me kemplesime seal absurdselt kaua, vaikselt, et mitte kedagi äratada, mina max väsinud ja tahtes lihtsalt diivanile vajuda. Aga ma olin nii kannatlik, leebe ja õrn, et ise ka enda üle uhke. Lõpuks jooksis Iti mulle peadpidi sülle ja nuuksus natuke oma halba tuju välja. Sain ta potile, viies ta tähelepanu eemale mõttega, et ta saab ise punasele nupule vajutada ja teleka käima panna! Muidugi tegi ta suure pissi. Vaatasin enne diivanil uuesti unne vajudes kella, mis näitas nüüd 05:40. Jumal, mul on tõesti hobusekannatus. Olen põhimõtteliselt ema Tereesa.
Ülejäänud päev läks sama rada, mida hommik ette näitas. Lapsed tülitsesid sada seitse korda, kusjuures peamine norija ja teise asjade äravõtja oli just Iti. Peale lõunaund oli ta veelgi halvemas tujus ja ta vahepala sööma saamiseks tegin ma miljon trikki ära. Vahepeal istusin ise maha ja hakkasin oma sööki edasi sööma, aga siis Iti jäi maha nutma, magamisajast püksata, pea kätel. Ma ei saanud lasta tal niimoodi üksi nutta ja pealegi tuli mul meelde, et Kauril selles vanuses oli samuti faas, kus ta peale unesid oli supervihane. Aga see läks üle, nagu kõik faasid.
Olen õhtuks enda üle igatahes väga uhke.
Ma olen õnnelik. Mul algas puhkus! Kui tore on minna puhkusele: asi, mida ma pole aastaid enam teha saanud, sest ma pole kodunt väljas tööl käinud. Kes käib tööl, sel on ka meeldiv võimalus suunduda vahetevahel puhkusele.
Olen töölt eemal kokku kaks nädalat ja ehkki mulle mu töö väga meeldib, ootasin puhkusele jäämist juba mitu päeva rõõmsa elevusega. Lastel on lasteaiast kuuajane puhkus, mille mehega kahepeale ära klapitame. Veidi kahju, et me ei saa võtta kõik neljakesi koos aega maha, aga nädalavahetused on ka olemas ja alati on võimalus mehe töölt koju saabudes koos randa sõita.
Mulle on ka meeltmööda võimalus lastega kolmekesi aega veeta. Läheme mänguväljakutele, suhtleme siin aedlinnaku naabritega ja vaatame, mida lõbusat veel teha leiame. Aias kindlasti möllame iga päev. Aed näeb meil aina kenam ja kenam välja. Viimastel päevadel olen tundnud kümneid ja kümneid heameelesööste, kui mu pilk aiale langeb, olgu siis alt elutoast või ülevalt Kauri toast, kui ma pesu kuivama riputan. Muru on niidetud ja trimmerdatud, kusjuures mehe vanem poeg, kes selle töö ära tegi, jättis alles kõik lopsakad ristikupuhmad, sest nii tehakse alati tema ema kodus. See annab kogu aiale lopsakama ja metsikuma välimuse ning meeldib kindlasti putukatele ka.
Vaarikate ümbrus on värskelt rohitud ja multšitud (minu poolt) ning kiviktaimla ümber laotud kiviring (mehe poolt). Tänagi veel istutasin sinna taimlasse seitse uut lillekest, mis nüüd eriti värvikirevana pilku püüavad. Seal on teiste hulgas neli üli-päikese-kollast peiulille!
Tegime äsja laupäevaõhtust sauna ja nüüd veedame mehega aega elutoas. Mina vaatan üht uut sarja, "The bear", mis räägib kiiretempolisest restoranielust, mees logeleb niisama. Laual põleb uhiuus maheroheline küünal, tuba on puhas ja hämar ning hästi hubane on olla. Küünla kõrval ilutseb meil veel Kärdlast teise ringi poest leitud kaheeurone kreeka stiilis maalingutega vaas, mille aiast neidsamu ristikuvarsi täis noppisin.
Aga üleeile me sõime õhtust terrassil! Suviiiiiiiiiiii!
Mul on parajalt laisk olla. Uskuge või mitte, aga käes on päikseline jaanipäev! Selline asi on võimalik!
Okei, tehniliselt pole täna jaanipäev, vaid kahekümne teine juuni, aga meil siin Kiilis on täna igatahes jaaniõhtu üritus ja sinna me kõigi oma lastega ka läheme. Ja vanaisa lubas ka tulla.
On päikeseline, kuigi võimsalt tuuline päev. Selline tuul, mis uksi kinni prõmmib ja mõlema lapse toas samal ajal akent lahti hoida ei lase, ilma et tuul undama hakkaks. Kuid siin meie terrassil on suhteliselt tuulevaikne ja isegi palav. Istun ainsal varjulisel ribal, mis veel seina äärde jäänud on, jalad päikese käes, ja klõbistan.
Kui mees vanema pojaga ühes koju saabub, siis lähme toimetame aias: muru on vaja ära niita ja elupuuhekikese vahelt trimmerdada ning vaarikatele on vaja multš ära panna - need kotid ootavad murul laialipuistamist juba kaks nädalat. Täna tundub selleks täiuslik päev: kõik on kodus, keegi pole haige, keegi pole väsinud ega nõrkustunde käes vaevlemas. Ja ilm on ilus.
Mulle teevad rõõmu meie kiviktaimlas õitsevad lillekesed.
"Vaata, mingi uus lill on lahti läinud!" jooksin hommikul mehe juurde. "Nii kaunis!"
See on imeilus liiliasarnane kellukakujuline õis, kollast värvi. Mees jäi ka nõutuks, mis lill see täpsemalt on, aga teadis, kust see pärit on: ühe tema sõbra aiast.
Potiroos Maximast, mille paar nädalat tagasi istutasin, on lopsakalt end laiali ajanud ja võtab ruumi kahe potiroosi jagu, õied on meeleolukalt tumeroosad ja külluslikud. Kaunis on! Sealtsamast Maximast ostsin tookord kaks potinelki, üks on seal kiviktaimlas suisa ära surnud ja teine hingitseb kahvatute õitega, aga naljakas on see, et enne oli mul seal üks varasem potinelk, mille kunagi maja eest lillekastist välja viskasin. Mees ei luba mul neid kuhugi ära visata, vaid soovitas kiviktaimlasse istutada, et las nad seal olla ja vaatame, kas jäävad elule.
Nüüd see vana nelk seal, mis enne oli ka põhimõtteliselt surnud, väga kustunud välimusega, on peale kahe uue nelgi tema kõrvale istutamist läinud lopsakaks ja õitseb maruliseks. Kui naljakas! Nagu oleks tal hea meel olnud, et sai endale sõbrad.
*
Lapsed mängivad iga päev arsti. Seda on südantsoojendav vaadata ja see tekitab minus nüüd tihtilugu tahtmise, et õieti peaks meil olema kolm väikest last. (Õnneks mineviku mina ja mineviku mees hoolitsesid selle eest, et seda enam kunagi juhtuda ei saa. Ütlen ausalt, et kui mehel vasektoomiat poleks tehtud, siis mina praegu oleksin igasuguse ratsionaalsuse minetanud ja juba uuesti rasedaks jäänud.) See on lihtsalt nii sulnis, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas Iti räägib juba pikkade täislausetega ja Kaur enamasti mängu juhib. Kuidas nad tihti ei vajagi mänguasju, vaid mängivad sõna otseses mõttes mulla, puutükkide ja rohuga. Kuidas nad mängivad seda, mida enda ümbruses kogevad: leivategu (issi küpsetab nüüd kord nädalas juuretisest leiba ja me sööme ainult tema tehtud foccacciat ja hapusaia, mis on über-maitsvad. Oleme pagaripere!), Tuta või Lolala kontserti või magamaminekut. Mängivad, et lähevad bussi peale või kooli, seljakotid seljas.
Eile õhtul tegin kööki korda ja nemad mängisid arsti. Kaur istus ja Iti askeldas tema kallal arstikomplektiga, mis nad vanaemalt jõuludeks said. Küll jätkus arst Itil tegemist! Kõigepealt pani ta patsiendi käe ümber sideme. Siis kuulas kuuldetoruga kõhtu, eriti naba, ja ka selga, eriti pepu ümbruses. Siis pani Kaurile kraadiklaasi. Siis leidis mängu-haavakreemipotsiku, aga tema meelest oli see vist hambapasta, sest mingi teise pulga peale pigistas ta kujuteldavat pastat ja pesi Kauril ära hambad. Lõpuks võttis ta süstla, tegi Kaurile süsti mõlemasse ninasõõrmesse ja käsivarde ka.
Ma kõrvalt püüdsin naeru tagasi hoida ja neid hästi vaikselt vaadata, et mitte mänguhoogu segada. Silmad lähevad veidi märjaks sellist asja vaadates, sest see on üks ilusamaid asju elus ja mul on nii hea meel, et nad saavad niimoodi koos kasvada ja koos mängida.
"Emme, mine korista kööki," ütles Kaur, kui tabas mu neid jälgimast.
 |
| Korjasime tee äärest lupiine, nagu Keskkonnaamet käskis, sest väidetavalt on nad invasiivne võõrliik...aga vaasis jube ilusad |
 |
| Raamatukoi Itibuu autosõidu ajal |
Mul on olnud ületamatult sulnis nädalavahetus. Autos tagasi sõites ütlesin mehele: "Tead, mis tunne mul praegu on? Et mu tass on täitsa täis."
Mehel oli hea meel.
Näete, mida teeb üks ööpäev oma lastest eemal ja sõpradega peomajas! Meil oli megatore, käisime järve peal saunas, ronisime järve ja tünnisauna ning istusime tüdrukutega pärast poole ööni üleval ja mängisime lauamänge. Kui magama sain, siis magasin nagu nott ja ärkasin täiesti puhanuna.
See oli üks neist järvekallastest Setomaal, kus on nii kaunis, et öösel on kahju magama minna ja hommikul ei tahaks ära sõita. Alati, kui ma olen ilusas hotellis või kuskil külalistemajas maal, tekivad mul kujutluspildid, kuidas oleks elada seal terve nädala või terve kuu või lausa aasta. Kuhu ma oma asjad paneks ja kuidas ma seal igapäevaselt toimetaks.
Hotellid on mind alati tõmmanud.
Paari tunni eest, kui ma Itit magama panin, mõtlesin endamisi, et ma olin täna suurepärane lapsevanem. Olgu, pool päeva meil neid enda juures üldse ei olnudki, mis alati aitab olla parem lapsevanem :D Saabusime ema juurde neile järele poole ühe paiku ja sättisime varsti tagasi sõitma.
Ma olin täna nii rahulik ega tõstnud nende peale kordagi häält, kuigi jonnihooge ja pahandusi jagus küll. Ma olen viimasel ajal hästi teravalt tähele pannud seda, et kui laps vanema saabudes kohe kurtma hakkab ja häälekaks muutub, et siis ta vist elab välja oma enne allasurutud emotsioone turvalises keskkonnas, ja ma tahan olla neile see turvaline keskkond.
Kui saime pika tagasisõidu üle elatud ja lastele õhtusöögi ette antud, siis vaibus ka jaur. Mees läks omakorda veel ühe sõbra sünnipäevale maale, kuhu ta oli tahtnud ka meid kaasa viia, aga oli selge, et kumbki lastest enam täna ühtegi sõitu ega seltskonda välja ei kannataks. Ma olin ka heameelega kodus ja taastusin. Üksi kahte last magama panna ei ole ka enam midagi ebaharilikku või rasket, sest nad on sellega juba täitsa ära harjunud: ma olen päris tihti õhtuti tööl olnud, kui vaja päeval haige lapsega kodus olnud tunde järgi teha, ja siis teeb mees kõik toimetused nendega üksi. Ma olen tähele pannud, et üksi neid magama pannes läheb veidi loomuvastaselt kõik tihti sujuvamini kui kaksi. Nad jauravad vähem ja ma ise ei lähe jaurust närvi. Tihti on õhtune vannisättimine ühe või mõlema lapsevanema jaoks närviajav aeg, kuna üks lastest raudselt ei taha üles minna, ei taha aidata tuba koristada või üldse aiast sisse tulla; ja kui jõutud elusalt vannituppa, siis üks kahest kindlasti keeldub minemast potile, mis on olnud meie majas alati suur tülide põhjustaja.
Kui ma olen nendega üksi, siis on kõik see alati lihtsam, sest ma ei lähe närvi. Sest ma ei saa lubada endale närvi minekut. Sest ma võtan ise vastutuse ainsa täiskasvanuna ruumis ja ma tegelikult ju tean, mis võtted enam-vähem töötavad ja panevad lapsi meiega kaasa töötama. Kui teine täiskasvanu on veel kohal, siis ma tihti luban endal üle võlli vihaseks minna ja karjuma hakata, sest alateadlikult siis ootan, et mees jääks rahulikuks ja lahendaks olukorra ise.
See on hästi huvitav tendents. Me tavaliselt kunagi korraga samal ajal laste peale häält ei tõsta. Kui üks vihastab, siis teine alati leiab endas selle rahulikkuse võimaluse üles ja de-eskaleerib olukorda.
Igatahes täna läks kõik siis lepase reega. Kaur jäi oma voodisse uinuma ja Iti toas heitsin madratsile pikali, mispeale ta heitis tagurpidi minu kõrvale, nii et ta nägu oli minu jaoks alaspidi. Lükkasin ta juukseid näolt kõrvale ja rääkisin talle, nagu ma alati räägin: "Sa oled nii armastatud. Kui sa meie juurde saabusid, siis me juba ootasime sind. Aitäh, et sa tulid meie perre."
Iti küsis vastu: "Aga kus Iti kulmud on?"
:D
Teda huvitavad praegu eriti näoosad: tihti, kui tema kõrval madratsil lesin ja silmad sulen, silitab ta käega mu nägu ja sosistab näoosade nimetusi, nagu emme kulmud, emme põsed, emme suu. Ta on enne ka mulle murelikult sosistanud: "Kus Iti kulmud on?" Siis ma näitan talle, et vaeseke ei muretseks, tal ka kulmud täitsa olemas.
Ütlesin Itile, et ühe minuti pärast ma lähen alla puhkama ja tema saab võimaluse ise magamajäämist harjutada. Iti igaõhtused pooleteisetunnised magamajäämisrituaalid on meid mehega kaunikesti ära väsitanud ning leidsin, et tal on juba ammu aeg ise magama jäämist õppida. See on väga vajalik oskus, nii lapse kui vanemate vaatepunktist.
Mitu päeva olen siin niimoodi veel ärkvel lapse juurest ära tulnud ja teda ise uinuma kehutanud, aga sama innukalt on tema toast meid ikka tagasi hüüdnud ja saanud ka. Täna läks juba paremini ja minust ta sinna tuppa vaikselt lesima jäi. Kui küsisin, kas ta teab, et on armastatud, siis ta noogutas vaikselt. Sai musi põsele, läksin välja ja rohkem me temast täna kuulnud ei ole.
Seis on hea! Ja täna on üks aasta kõige pikemaid öid, õnnistagu meid taevas.
Suvi ja ringisõitmiste aeg. Istun siin laste lõunaune ajal ja vaatan, et täitsa päike on muidu pilvisel päeval välja tulnud! Tekitab suvetunnet küll. Pikk seelik on seljas ja varbaküüsi värvin.
Võtsin tänase reede vabaks ja teen selle päeva hoopis esmaspäeval, võidupüha ajal järgi. See paindlikkus on jube hea. Nüüd saame varem teele asuda: sõidame Tiina sünnipäevale Eesti teise otsa. Õnneks oli ema nii jumalikult lahke ja küsis lapsed ööseks enda juurde, mis annab meie istumisele mehega seal sünnipäeval hoopis vabamad mõõtmed. Me oleks läinud ka lastega, aga jumal teab, et siis palju rohkem aega läheks nende karjatamisele ja valvamisele ja ööseks sinnasamma peomajja me poleks jäänud, sest kahte last võõras keskkonnas magama panna ja öösel neid valvata ma poleks soovinud.
Vaba päev sattus superheale ajale, sest täna on isa sünnipäev ja nüüd saime me lastega keset päeva talle külla minna, lillekimbu ja kingi viia ning ta tagatipuks enda juurde kooki söömagi viia. Küll on hea, et ta meil siinsamas lähedal elab. Kauru kandis ise poest saati kooki enda käes, millest oli mulle suur abi, sest minu kotti see ei mahtunud ja just nuputasin, kuhu ma selle Iti ja lillekimbu ostmise kõrval veel panen. Kaur aga ei lasknud tordiga midagi juhtuda ja lillepoest väljudes kiitis veel ise: "Ma käitusin nii ilusti."
Pärast vanaisale sünnipäevalaulu laulis Kaur koos minuga kooris, kõik sõnad õigesti ja lausa viisi ka. Talle meeldib väga alati kellegi sünnipäeva mängida, Itil on siin kord nädalas sünnipäev, talle lauldakse laulu ja ta peab kujuteldaval tordil küünlaid ära puhuma.
Nüüd aga ma jätan ärganud Kauri teletupse vaatama ja lähen ise alustan meie asjade pakkimisega, sest mees lubas varsti töö juurest laekuda. Sellisesse elutemposse oleks tõesti kunst veel tööd mahutada! Veab, et minu oma selline paindlik on. Juhhuu!
Kaur ja Iti vanaisa õnnitlema kiirustamas
Meil oli väga sulnis pikk nädalavahetus. Peale eelmise postituse avaldamist läksin sooja päikese kätte aeda ja hakkasin vaarikaid rohima. Jeesus, kus need olid alles rohtu kasvanud! Meil pole aiaga tegelemiseks just ülearu mahti, sest töö, lapsed, maja ja üleüldine ellujäämine selles haiguste virvarris on prioriteet olnud. Mees küll toimetab aias nii palju kui saab, aga mina pole sel hooajal ülearu palju sinna jõudnud.
Nüüd reedel, nii kui korra käed selle umbrohu külge sain, tuli mul hoog sisse. Lapsed ärkasid ega lasknud mul eriti palju rohida. Kaur tuli ja küsis seitseteist korda järjest, mida ma teen. Aga ma ei andnud alla ja läksin õhtul kell üheksa edasi rohima, kuni terve vaarikahekk oli puhas.
"Meil on kõblast vaja!" ütlesin ma mehele reipalt. "Ma tahan nad üle ka kõblata. Ja kiviktaimla. Ja meil on kiviktaimlasse kive vaja."
Laupäeva hommikul kell pool üheksa pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pikakari randa, Paljassaarele kive korjama. Mina sõitsin, mees ütles, et mul on linnasõidu praktikat vaja. Laupäeva hommikul on tõepoolest väga hea aeg linnas sõita, sest teisi autosid peaaegu polegi. Sulnilt veeresime randa ja asusime kive korjama. Hea valik oli, sest seal on ilus kivine rannaäär. Üldse oli hästi sulnis seal toimetada: lapsed kilkasid, laine veeres varvasteni, mõned hullud inimesed juba ujusid ka vees. Tegid midagi talisupluse sarnast, mütsidki olid neil peas.
Kodus panime lapsed lõunaunele ja ma läksin kõplasin vaarikad üle, siis kiviktaimla üle ning viskasin sealt välja kõik umbrohud - ja nendega koos kogemata ka mehe istutatud pisikese piparmündi ja nõmm-liivatee. Mees ei teinud suuremat kära ja läks istutas nad vaikselt tagasi :D
Kallasin kivid kuhja sinna keskele ja leidsin, et meil on neid veel megalt juurde vaja. Nüüd peame igalt poolt endale kive jahtima hakkama. Sinnasamma randa teeme ka kindlasti ühe treti veel.
Leidsin, et mul on kohe nüüd ja praegu vaja mingeid lilli sinna taimlasse. Seal on erinevaid taimi, aga ükski veel eriti ei õitse. Suuremas osas on seal lihtsalt veel tühjus ja muld, eriti peale seda, kui ma umbrohud välja juurisin. Sõitsin Maximasse ja ostsin sealt lihtsalt koguse erinevaid potitaimi ja lillesibulaid ning istutasin nad kõik kohe maha kah. Mees vaatas mind veidi rabatult.
Ma teen kas mitte midagi või KÕIKE. Vahepealset pole.
Aga nüüd on aiasoolikas peal küll. Aias toimetamine teeb õnnelikuks.
Möödus terve nädal, mil sain rahulikult tööl käia. Täna on Kauri lasteaed kinni - õpetajatel on arenduspäev. Võtsin töölt vaba päeva ja jätsime Itibuu ka koju. Mees märkis hommikul, et Kauril nina jookseb. Ahhaa! mind ei huvita! Nagunii oleme kodus! Tema järjekordne katse saboteerida mu tööelu kukkus läbi.
Mees on oma vanema poja põhikooli lõpetamisel. Mul on kahju, et mina ei saa seal praegu olla, sest põhikooli lõpp on tähtis samm elus. Aga Kaur on täna kodune ja temaga pigem ei hakanud sinna ronima.
Ma olen täna nii rahulik. Kui ma olen neli päeva järjest hommikul tööle saanud minna, siis on mu tass täis. Ja olen bussile sõitnud rattaga, mis samuti on megamõnus. Ja üks õhtu käisin kinos. Kui mul endal on kõik emotsionaalselt korras, siis ma olen tähele pannud, et ma laste peale üldse ei ärritu. Ma lohutan neid, kui nad tulevad kaheteistkümnendat korda järjest nutuga, et said haiget, ja mina üritan kolmveerand tundi juba kööki korda teha. Ma teadvustan nende tundeid. Ma ei lähe endast välja, kui nad midagi tegemast keelduvad, mis parasjagu päevakavas on - ma lihtsalt ootan paar minutit, kuni nad ise selle tegemiseni jõuavad.
Lapsed vajavad lihtsalt vanemat, kellel on endal suures plaanis kõik hästi ja kes on oma vajadused täitnud. Siis on õhkkond rahulik. Siis on iga lapse jonnihoog minu jaoks ainult see, mis ta on: väikelapse jonn. Normaalne areng. Ma ei võta seda siis isikliku rünnakuna enda vastu.
Kui ma olen mitu päeva järjest päeval haigeid lapsi karjatanud ja siis õhtuks tööle läinud ning poole kaheteistkümneni töötanud... siis asjad nii ilusti ei ole. Siis ei ole mul rohkem endast midagi anda ja ma saan täitsa lihtsate asjade peale närvivapustuse.
Just äsja hakkasime lõunaunele sättima. Lapsed mängisid plastiiniga ja teatasid, et nemad magama minna ei taha.
"Iti, lähme sinuga siis enne üles," ütlesin tema poole käsi sirutades.
"Ei taha üles!"
"Iti, sa ei pea siis üles minema," ütles Kaur kõrvalt rahustava häälega, umbes nii, nagu mina ütlen lapsele, kes hüüab, et tema liha süüa ei taha, et ta ei pea siis sööma, aga ma taldrikule panen ikka.
Püüdsin mitte muiata, et neid mitte julgustada, ja mõtlesin, mis ma siis teen, lasen neil edasi mängida? Ootasin minuti ja Kaur täitsa ise pani oma plastiliini kokku ning hakkas trepist üles minema. Üleval vaidlesime leebelt, kas laps peaks enne uinakut pissil käima või ei. Jälle ma ei teinud rohkem mitte midagi, vaid ootasin minuti ja läksin tegin Iti toas akna lahti, kui Kaur jälle ise vannituppa kiirustas, pissil ära käis ja voodisse ronis.
Aga seesama olukord - laps keeldub potil käimast - on mind korduvalt väga endast välja ajanud, karjuma ja lakse andma pannud. Kõik sõltub enda taustaolukorrast.
Ka Iti uinus nagu naksti ning nüüd ma naudin siin vabadust ja mugin magusaid maasikaid, sest mees tõi neid eile terve kastitäie. Ja kaks karpi kirsse! Suvi on.
Ja sellal, kui lõuna pool Eestis on sirelid ammu ära õitsenud ning meil siin põhjas õitsevad viimaste päevade tuhmunud viisil, on meie aia pisikene sirel, eelmisel aastal istutatud, just äsja õide puhkenud! Tal on ilusad suured roosad õied ja ma imetlen neid iga päev. Nägin õiealgeid, aga need ei tahtnud ega tahtnud puhkeda. Mõtlesime juba, kas sirelil nii nõrk olla, et see aasta veel ei õitsegi, aga siis õnnistati meid paari päikeselisema ilmaga ja sirel võttis oma noored jõuvarud kokku. Algul oli lahti üks õis, järgmisel päeval kolm, nüüd on terve trobikond!
Kauri lasteaias toimus ülelasteaialine laulupidu. Tulin rõõmsalt töölt juba enne kolme ära ja mõtlesin, kui tore, et mul on töökoht, kust ma saan laste üritustel käia. Maikuus ja juunis on päris palju olnud lasteaiaüritusi, mille tõttu tulnud varem töölt ära tulla, ja mul on see võimalik! See on luksus. Mu eelmisel töökohal ma lihtsalt ei näe, kuidas ma oleksin näiteks kell kolm ära saanud tulla. Töö tahtis tegemist ja elu poes kees mühinal. Ainsad korrad, kui ma kolme paiku toona lahkusin, olid mõned reeded, kui läksin nädalavahetuseks reisikesele ja suundusin bussile.
Rahvast oli staadionil palju ning kuigi ma olin väga vara kohal, avastasin ürituse hakkades, et Kauri rühm ja üldse kõik lapsed nihutati nii palju paremale poole, et ma Kauri üldse ei näinud. Kõik emad-isad, õed ja vennad tegid rahvasterändamise paremale poole pinkidele ning mul andis leida kohta, kust ma üldse Kauri näeksin. Seisin kikivarvukile kellegi selja taha ja piilusin oma boyot. Teravsilm Kaur õnneks leidis mu rahva seast üles, naeratas laialt ja lehvitas innukalt. Näitas oma õpetajale ka, et seal on minu emme.
Kui üks pingirida allpool istekoht vabanes ja ma sellele istuma vupsasin, panin tähele, et Kaur jäi tõsiseks ega lehvitanud enam üldsegi vastu. Sain aru, et väikelapsed ju teadagi ei leia mitte kunagi mitte midagi kuskilt ka juhatuse järgi üles - ning ka Kaur oli harjunud otsima minu peanuppu kõrgelt teiste selja tagant ega teinud märkamagi palju suuremat mind üks meeter allpool. Ega midagi, lehvitasin nii innukalt, kuni ta mind jälle nägi ja jälle nagu sajavatine pirn särama lõi.
Laule laulis ta ilusti kaasa ja liigutusi tegi ka omas rütmis, üks sekund peale suuremaid lapsi :D Ta oli nii armas ja asjalik, et ma tundsin suurt õnne südames. Alles oli ta mul pisikene beebikene süles ja nüüd on suur asjalik poiss, kes lasteaia üritustel osaleb ja oma rühmast kõige rohkem kaasa teeb. Ja kui oluline see on lapse jaoks, et emme sellisel üritusel olemas on! Kuidas ta mind ühtelugu silmadega otsis ja kuidas peale peo lõppu mulle sülle kihutas ja kõigest väest kallistas! Mind oleks nagu kahurikuul tabanud.
Pärast õhtusööki toimetas mees lastega terrassil uut istutuskasti ehitada. Kaur küsis endale ka mänguhaamri ja läks koos issiga kopsima. Andsin Itile mängukruvikeeraja kätte ja käskisin kaasa lüüa, aga Iti otsustas taastoota soorolle ja läks hoopis mängukööki mullast hernesuppi valmistama.
Igal õhtul peale õhtusööki koristan mina köögi ja lähen tegelen ülemisel korrusel vana ja uue pesuga, sellal kui mees lastega aias müttab. Lapsed leiavad endale ise tegevust ja lihtsalt askeldavad. Mul on süda nii rahul, et nad on praegu tundide kaupa õues. Vaatan neid ülevalt Kauri toast pesu lapates ja tunnen lihtsalt õnne.
Läksin Itile lastehoidu järgi, kell oli juba kolmveerand viis, mis on Iti tavapärasest pealekorjamise ajast mõnevõrra hilisem. Sest mina tahtsin tulla linnabussi pealt maha tulles hoopis rattaga koju ja siis jala lapsekäruga lastele järgi minna. Tavaliselt ma lähen varahommikul autoga alevisse, pargin ja lähen bussile, ning õhtupoolikul kohe sealt auto peale, poodi ja lastele järgi. Aga mulle ei meeldi üldse neid väikseid käike autoga teha, vaid jala või rattaga käia. Praegu on õues nii ilus ja soe, megamõnus. Hakkan igal võimalusel nüüd autot vältima.
Iti igatahes ootas mind rühmaruumis, nutuvõru suu ümber. Esikus oli parasjagu kolm teist last oma vanematega lahkuma sättimas ja Iti oli arvatavasti maru õnnetuks läinud, et miks temale siis keegi järele ei tule, kui kõigile tuleb.
"Tahan juba koju," ütles Iti õnnetult. Mul läks süda suurt hellust täis, krabasin ta sülle ja musitasin üle. Kes see on oma emmele nii kallis? Kes see oskab end juba nii ilusti väljendada?
Itil on viiesõnalised laused juba tavaline, ja sõnavara on rikkalik. Rõõm on kuulda, kuidas nad Kauriga üksteise võidu lobisevad (ja vaidlevad, üksteisega ning meile vastu).
Õhtul panin mina Iti voodisse. Iti heitis maha pikali ja rääkis mulle midagi rohelisest elevanthundist, kes talle hommikul haiget oli teinud.
"Ei taha elevanti hunti," ütles Iti veenvalt ja hõõrus silmi.
"Okei," ütlesin ma, heitsin tema kõrvale ja sulgesin silmad. Et ta oli lobisenud juba veerand tundi järjest, tegin ettepaneku, et oleme nüüd vaikselt ja jääme magama. Iti oli nõus, sulges silmad ja hakkas vaikselt nohisema, katkestades oma une-eelset nohinat aeg-ajalt ainult selleks, et mulle kinnitada: "Emme, oleme vaikselt. Vaikselt oleme, emme."
"Šhh," tegin mina, ja tasapisi sai "vaikselt olemisest" päriselt vaikus ning nohinast uni.
Kaur aga teatas mulle ükspäev, et temal ja issil mõlemal on noku ja neist saavad kunagi mehed.
Käisime nädalavahetusel siin meie külakese peal ühel lastepeol. Liiga tihti meil lastepidudele jõuda ei õnnestu, kui ka kutsutakse, sest tõbi ju aina murrab vasakult ja paremalt ja seda, et mõlemad lapsed terved oleks, ei tule liiga tihti ette. Seekord siiski õnnestus ning - tore oli! Mulle meeldib eriti piiluda, kuidas sama küla ja sama arenduse peal inimesed oma kodu sisustanud on. Huvitav on teiste lahendusi näha. See konkreetne pere elab ühekorruselises ridamajas, mitte kahekorruselises nagu meie, aga lahe oli siis ka näha ühekorruseliste kujundamise näiteid. Neil oli täitsa mõnus ja avar seal, palju avaram mulje kui meil allkorrusel on. Meil on kitsas ja kõrge, neil lai ja madal. Ja köök oli üliilus. Tillukesed lastetoad olid jäetud, uksed lahti, ning kõik peole kutsutud lapsed voorisid neist sisse-välja ja tegid inventuuri. Tunne oli üsna päris nagu mängutoas, sest uusi ja huvitavaid mänguasju oli lademetes ja uurimist jagus.
Tunne oli väga eeslinnalik. Kõik kohalviibijad olid meiega samas eluetapis: kõigil oli kaasas kaks last, enamasti poiss ja tüdruk, omavahel vesteldi lasteaedadest ja koju ventilatsiooni paigaldamisest. Üks mu sõbranna mänguväljakult oli ka seal ja ta beebi käis minu käes nunnutamisel. Öelge, mis tahate, aga mul oli lõbus hommikupoolik.
Nende kodu on imeilus. Mul oli ainult selle üle hea meel, et meil nii palju mänguasju pole. Seal oli neid lihtsalt meeletult. Ma olen päris hästi paisuvat mänguasjade kuhja kontrolli all hoidnud: kui midagi uut kingitakse, siis peab midagi vana minema. Annan neid ära ja katkiseid või koledaid asju viskan armutult minema, muidugi laste eest salaja. Olen väga kaitsev oma ruumi suhtes.
Praegusel ajal on meie omade lemmikmänguasi hoopis... muld. Nad veedavad tunde praegu aias. Kaur käib lasteaias kaks korda päevas õues ja koju jõudes suunduvad ka kohe aeda. Muldasime endal hiljuti õuemuru, mis annab lastele küllaga toormaterjali mängimiseks. Ise asjatavad seal ega vaja mingit abi ega juhatust. Eile õhtul tegin juba söögi valmis, vaatasin, et lapsed nii ennastunustavalt tegutsevad õues, et ei hakanud neid isegi tuppa kutsuma, vaid lõin raamatu lahti ja hakkasin ise einestama. Varsti tilkus Kaur tuppa ja küsis ka süüa. Iti aga oli endal jalad paljaks võtnud ja kõndis unelevalt aias elupuude keskel ringi, vaatas liblikaid ja naabri koera, ei tulnud niipeagi sisse.
Nii kindel on neid seal hoida, värav käib lukku ja kuhugi põgeneda neil sealt ei ole. Küll see maaelu ja oma aed on ikka mõnusad!
Praegu kirjutan siin keset kõige magusamat tööaega blogi, sest olin hommikul kakskümmend minutit jõudnud tööl olla, jõin mõnuga kohvi ja punusin kaablit, kui helistas Kauri rühma õpetaja. Kaur köhib ja vaja koju viia.
See on kahe nädala sees teine kord, kui ma pean kohe peale tööle jõudmist tagasi bussi peale minema ja linnast koju sõitma, et Kaur ikkagi aiast ära tuua. Mu ülemusel veab minuga, onju?
Tõele au andes seekord ma tõesti mõistan õpetajat ja arvan, et oleksingi pidanud Kauri hommikul koju jätma. Ainult et mulle meeldib nii väga tööl käia, et mõtlesin: ta ei köhi ju nii väga. Ainult natuke.
No ikka täitsa köhib tegelt.
Eelmine nädal aga olin päris pahane, kui mind aeda järgi kutsuti, sest Kauril oli nohu. Käsi südamel: tal ei olnud hommikul mingit nohu, mitte nohupoegagi. Ega ka eelmisel päeval. Puruterve laps. Ja poolteist tundi hiljem korraga selline nohu, et laps ei saa lasteaias olla ja vaja koju viia. Küsisin üle, et kas tõesti on vaja viia, sest no... minu meelest ei olnud.
Mu suhtumine laste haigustesse on nüüd muutunud palju lõdvemaks. Laps peaks kodus olema kahel põhjusel: kui tal on halb enesetunne, nii et ta peaks kodus puhkama, või kui on oht teisi nakatada. Nohu ei kuulu minu meelest kummagi kategooria alla. Asi neil siis see nohu aeg-ajalt ära pühkida või lapsele püksivärvli vahele taskurätt panna ja aeg-ajalt meelde tuletada, et pühi palun.
Tõin siis tookord lapse koju, pühkisin tal paar korda nina, käis magas lõunat ja pärastlõunast polnud taas enam nohupoegagi. Küsis aeda ja mängis seal mitu tundi! Ükski haige laps ei küsi ise õue, sellest juba saab aru, et tal enesetunne hea. Mõistagi viisime ta järgmisel päeval uuesti aeda, kuigi õpetaja uksel imestas, et kas tõesti Kaur juba terve?? Mees ütles, et nohu pole haigus, ja jooksis minema :D
Aga täna jah selle köhaga oli asjakohane ta koju tuua ja ilmselt homme ka mul kodus. Mu ülemus ütleb, et sellest pole hullu, aga ma ei tea, mis ta päriselt oma peas mõtleb. Haiguslehte ma ei võta, teen alati tunnid lihtsalt järgi, aga see nädal on huvitav olnud. Mu norm on teha seitse tundi päevas.
Esmaspäev: käisin hommikul maniküüris ja sain teha ainult 4,5 tundi.
Teisipäev: Kauril oli aias arenguvestlus, läksin varem ära, tegin 6 tundi.
Kolmapäev: mees sõitis hommikul vara Tartusse, mistõttu mina viisin lapsed aeda ja sain hiljem tööle. Tööle jõudes sain veel ka kõne peale ja lahkusin. Tegin 1 tunni tööd.
Tahaks minna täna õhtul oma tunde tegema, aga mees tööl kauem ja peale seda veel teeb oma õe üürikas parandustöid. Neljapäeval olin plaaninud teha pika mammutpäeva ja kõik selle nädala tunnid järgi töötada, aga nüüd tundub, et neljapäeva hommikul jään Kauriga veel kojugi.
Njah. Eks ma millalgi selle nädala jooksul selle aja leian ja oma tunnid järgi teen, sest mul on see kiiks, et palka meeldib saada ja tore on poest selle palgakese eest perele süüa osta, mitte hambaid varna riputada ;D
