Kaunis on olla

Mees läks täna õhtul kahele koosolekule. Üks oli Iti uue lasteaiarühma koosolek ning teine üks meie valla asjadega seotud värk. See tähendas, et mina olin lastega õhtul kahekesi kodus. Nagu ikka üksi lapsevanem olles, sujusid asjad imeilusasti. Ma panen tähele, et kui ma saan lihtsalt normaalselt tööl käia ja oma päeva veeta täiskasvanute seltsis, siis olen ma õnnelik inimene. Mind on õhtul võimatu välja vihastada. Tegutsesime lastega mängida ning ma ei teinud väljagi, kui nad plastiliinist küpsiseid voolides teatasid, et nemad veel sööma ei tule, vaid mängivad edasi. Võtsin oma kausi pelmeenidega ette ja hakkasin nautima ning nad liitusid minuga ise viie või kümne minuti pärast.

Kaur oli küpsetanud terve suure plaaditäie plastiliiniküpsiseid. Ta tuletas mulle meelde, et ma pean neid maitsma, aga mitte enne, kui olen oma soolase toidu ära söönud. "Ja nad peavad jahtuma... neli tundi," ütles ta rangelt. Kogu aeg, kui Iti kasvõi küpsiste poole vaatas, teatas Kaur, et veel ei saa, tund aega on veel jahtuda jäänud.

Kui mina peale sööki pesuga tegelesin, läksid lapsed aeda uitama ning korjasid pooltooreid arooniaid. Minu selgitused, et need marjad pole veel valmis, neid ei kõigutanud. "On küll juba valmis, on küll valmis," ütles Iti ja sirutas minu poole kausikese punakasmustade marjadega. Mõtlesin, et pooltooretest marjadest ja veel selles koguses võivad nad saada kõhuvalu, aga lõin käega ja lasin neil möllata. Eks marjadest kõhuvalu saamine ole ka osa lapsepõlvest ning kes olen mina, et keelata neile lapsepõlvekogemusi.

Ma tunnen end hästi. Elu on praegu nii sulnis ja voolab sujuvalt. Tööl on mõnus ja tegemist jagub, raamatuid loen läbi tempoga vähemalt üks nädalas, ja eelmisel nädalal sain Marili ja Tiinaga ka Trad Attacki kontserdil käia ning kämpingus ööbida. Meil vedas, et siis oli veel harukordselt soe päev - praegu on kohati täitsa sügisene hõng õues.

Kui ma õhtuti vannist Itit välja juhtun tõstma, panen ta alati endale õla peale. Ta toetab pea mu õlale ja vaatab mulle vannitoapeeglist vastu, ise rätikusse mässitud ja armas. Selles hetkes on nii palju ilu ja õrnust, et mul peaaegu alati pisar silma tikub. "See pole mitte ainult mu tänase päeva üks ilusamaid hetki," ütlesin mehele, "vaid tõenäoliselt terves mu elus."

Ma tunnetan, kui kaunis aeg mul praegu käsil on. Kui eluterve. Lapsed on terved ja tublid, kasvavad mühinal ja jätavad endast maha pükse ning pluuse, mis üleöö kümme sentimeetrit liiga väiksed on. Milline õnn, mõtlesin ma söögitoolis jalgu kõigutavat Kauri vaadates, kusjuures jalad olid alt viisteist-kakskümmend sentimeetrit täitsa paljad: pikad püksid polnud enam üldsegi pikad.

"Kas sa tead, et sa oled üks armsamaid inimesi planeedi peal?" küsisin Itit magama pannes kaisus hoides.

"Jaa," ütles Iti ja tegi mulle ninale musi. Nad on mõlemad suurteks musitajateks hakanud. Pole ime ka, sest seda nad kodus näevad ja kogevad. Kui ma neid musisid, mis neile mööda minnes või koos lugedes pealaele annan, kokku loeksin, saaksin mitukümmend tükki päevas.

Ja Kaur teisel päeval tegi mulle käe ja jalaga pai, põsele musi, ning ütles: "Sa oled armas. Igatsen ja armastan."

Kodust pagendatud issi

Elu on praegu nii mahe ja sulnis ning ma olen õnnelik. Rõõmsad pägalikud on juba neli nädalat lasteaiast suvepuhkusel olnud ning neil veab, sest homme tuleb meie juurde minu ema ning laseb neil veel kolm lisapäeva uuest nädalast kodus veeta!

Ilmadega on üliväga õnneks läinud ning lapsed on saanud sellist klassikalist suvemöllu: oleme uurinud eri mänguväljakuid üks või kaks korda päevas; täispuhutav bassein terrassil on pidevalt vett täis lastud (kusjuures veega täitmise tööd teeb juba Kaur ise) ning on suur hitt. Lapsed võtavad end porgandpaljaks ja möllavad vähemalt tunni basseinis, laulavad kõvasti lastelaule ning rõõmustavad tervet ridamaja oma eksistentsiga :D Peale basseini-isu rahuldamist jooksevad nad niisama aias ringi, kusjuures riideid nad enam eriti selga panna ei taha. Sündinud nudistid. Ma ei suru ka, sest kahe- ja kolmeaastase puhul on see veel okei. Vahepeal küll naljakas näha, kuidas Kaur naabrimehega üle aia juttu ajab, endal pluus küll seljas, aga alumine pool näiteks porgandpaljas.

Aga miks mul praegu tuju eriti hea on: mina olen ju kaks nädalat saanud ilusti tööl käia nagu normaalne inimene. Lõpuks on ka meie lapsed kuu aega järjest terved olnud, mida pole juhtunud eelmisest augustist saadik, mil Kaur aias alustas. See näitab, milline viirustepesa see lasteaed ikka on. Kohe, kui nad sealt kodus on, on nad rõõmsad ja terved.

Tööl olen saanud oma telefoni täitsa eemale panna. Kas ettetuppa või lausa kotti ära. Ma ei pea enam olema valves, juhuks kui lasteaed haige lapse pärast helistab. Ma saan sada protsenti keskenduda tööle ning tean, et keegi ei saa mind seitse tundi segada. See on imeline tunne.

Olen ka kõvasti edasi arenenud töövõtetega seoses. Olen nüüd tinutamises päris kõva käpp ning ka muud võtted, mida kaabli töökindlaks muutmisega seoses õppida vaja, on palju paremini käes. Mu produktiivsus ja kiirus on nii palju suurenenud, et endal on psühholoogiliselt hea. Mul oli algul lihtsalt piin püüda suruda nelja paelaga ümbritsetud juhet läbi pisikese otsiku augu, mis oli kaks millimeetrit lai. Ülemus kõrvalt julgustas, et ta läheb küll läbi, teda peab lihtsalt veenma. Kuu aega tagasi tegin seda ühte töölõiku näiteks pool tundi, higimull otsa ees. Nüüd saan selle läbi surutud ühe minutiga, automaatselt. 

Eile tegelesime kaablitega ainult mina ja meie suvetöötaja (mu kasupoeg) ning ülemus tegeles ainult tootearendusega, mis ongi tema unistus. See oli esimene selline päev, kus ma oskasin kõiki neid eri otsikuid ise paigaldada ja hoolitsesin kogu kaablinduse eest ise. Ja mu tempo oli jumala normaalne! 

Platoo on ületatud ning mul on väga hea meel.

Ning peaaegu iga päev peale tööpäeva lõppemist (mis minu puhul on meeldiv kell pool neli pärastlõunal) võttis mees mu linnast peale, lapsed autos, ja läksime koos ujuma. Avastasime ka uusi kohti ning oleme suvest viimast võtnud.

Mees ise, vaeseke, on küll megaväsinud. Teist sellist "puhkust" ta üle ei elaks :D Ta teeb kõrvalt mõningaid tööasju siiski, kui on midagi kiiret, mida teised ära ei oska teha. Lisaks teeb ta oma haltuuraasju ja veel maja peal parandab üht-teist või installeerib uusi asju, nagu näiteks pani tervele ülemisele korrusele igasse tuppa ventilaatoritega lambid. On ikka tubli inimene, aga puhkama peab teda küll jõuga sundima. Ma olen talle iga päev öelnud, et kui ma töölt tulen, siis me ei pea ujuma minema, vaid sobib suurepäraselt ka see, et mina olen lastega terve ülejäänud õhtu ja tema tõmbab leebet ja lihtsalt puhkab kuskil vaikuses. Ta pole kordagi mu soovitust arvesse võtnud, üks õhtu vaid läks ise ülevale korrusele vaikusesse õhtust sööma.

Peamine põhjus, miks ta on nii läbi, on psühholoogiline pool lastega tegeledes. Nad on HULLUD, ja ma ütlen seda neid väga armastava emana. Osalt on see minu jaoks nii valideeriv, kui ma näen koju tulles tühja pilguga, füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud meest, keel vestil. Tegelikult on see hea, kui mehed ka näevad, mis on tegelikult see lastega koduse lapsevanema elu ja kui kurnav, kui raske see on. Kuidas see su päeva lõpuks läbi võtab ja kui vähe sulle kui täiskasvanule tagasi annab. Selle täiskasvanu tass on tühi juba pärastlõunal kella neljaks ning siis on hädavajalik, et töölt saabuv teine vanem võtaks vahetuse kohe üle ja laseks teise puhkama või linna peale rahu nautima.

Kuna mees ka torkides eriti ei taha kuhugi minna, siis soovitasin tal tungivalt selle laupäeva ehk tänase vabaks võtta. Ta jäigi nõusse ja tegi kohe hommikul vehkat. Võttis peale oma vanema poja ja oma üürniku (kes on minu ülemus) ning nad on praegu poistereisil Haapsalus. Megailus ilm ka selleks ning lisaks on Haapsalus praegu toidutänav avatud!

Mees äsja kirjutas, et kui piisavalt vara tagasi jõuab, viib meid ujuma, kuid vastasin, et jumala eest ärge kiirustage tagasi. Ole nii pikalt, kui tahad, kasvõi hilise õhtuni, ja võta endale oma aega. Meil on lastega olnud täiesti sulnis palav suvehommik: käisime poes ja kaugel mänguväljakul ning nad magasid lõunaund juba kell kolmveerand kaksteist. Mina naudin siin toas lõunasööki, päiksevarju ning kohe peale selle postituse kirjutamist võtan oma põneviku ka kätte ja hakkan edasi lugema. Ja kui tibud ärkavad, laseme basseini täis!

Südasuve rohtunud teed

Kell on üksteist õhtul ja ma istun siin all, ainsana veel ärkvel. Tund tagasi käisin hilisõhtusel rattaringil meie küla vahel. Täpselt siis, kui tagasi jõudsin ja duši all ära olin käinud, kuulsin avatud terrassiukse vahelt vihmasabinat. Nii soe oli, sõites polnud isegi tunnet, et vihma oleks tulemas. Vedas mul ajastusega nagu alati.

Päevad on ilusad, südasuvised ja kerged. Me käisime eile Pikakari rannas ujumas. Hommikul ärkasime sombuse ilmaga, aga et plaan oli randa minna, siis plaan oli randa minna. Pakkisin ujumisasjad autosse ja asusime teele. Parajasti siis, kui Paljassaarde kohale jõudsime, olid pilved hajunud, päike säras ning õhk oli muutunud kesksuviselt soojaks. Me lihtsalt teadsime, et tasub tulla!

Vesi oli küll vaid neliteist kraadi - isegi punane lipp väljas. Lapsed seega veest väga huvitatud ei olnud. Kaur mängis liivaga ja viskas lutsu (hääldades seda pehmelt nagu sõnas lutsukomm ning hüüdes aeg-ajalt õnnelikult: "Vaata, kui suur luts!"), Iti kõndis lainete piiril ning iga vähegi lopsakama lainetuse peale jooksis tagasi ranna poole, nii et vesi ta labajalgugi limpsama ei ulatunud.

Aga meie mehega polnud papist poisid ja läksime vette. Julmalt külm oli küll ning tuli kiirelt välja lipata, aga varsti tekkis jälle isu sisse hopsata. Kolmandal korral oli keha juba harjunud ja sain täitsa ringi ujuda. Lausa mõnus oli!

Paljassaarelt avaneb ka täiesti imeline vaade Tallinnale. Ja mees korjas taas veepiirilt kaasa mõned suuremad kivid meie lillepeenrasse. See rand on kauneid kive täis.

Tänasega sai minul puhkus läbi ning mehe oma algas. Ma olin täitsa nautinud neid kahte nädalat. Käisime lastega iga päev palju väljas: sobrasime veidi kaugemal suuremas poes, käisime raamatukogus, avastasime ronimislinnakut Kiili pargis ning leidsime, et Kauri jaoks on tubli neljandik sellest juba jõukohane! Kaur turnis nagu väike ahvike, suure rõõmuga ja hüppeliselt areneva osavusega. Ja kodus lasime pisikese basseini täis ning lasime hullukestel seal möllata, nii et küll sai.

Ning mänguväljakule minnes võtsin alati endale poest kaasa lattekohvi nagu vanasti, kui ma veel Tallinnas elasin. Ma tegin alati endale lastega väljaskäigu meeldivaks. Kärutasin pool Tallinna läbi, endal latte-tops pihus. 

Õnneks meeldis mulle ka tööle tagasi minna, olen sedasorti õnnelik inimene. Tegutsesin tervelt seitse tundi tinutades, sest mulle on tööl nüüd uued ülesanded antud. Ülemusel ongi vaja kedagi, kes oskaks kõrvaklapijuhtme algusest lõpuni ise valmis teha, mitte ainult juhtmeid ette valmistada ja kokku punuda. Mulle on tinutamine olnud väga suur muutus, aga vaikselt harjun ja õpin. Kõik need jubinad on nii paganama väiksed ning tinutamiskolb tulikuum. Hoia seda pool sekundit liiga kaua vales kohas ning võid kalli adapteri lihtsalt prügikasti visata. 

Lisaks on meil nii palju väikseid nippe ja trikke, kuidas need kaablid on nii töökindlad ja hea kvaliteediga. See on umbes sada sammu ja igat tüüpi adapterite ning otsikute jaoks on need sammud erinevad. Päris palju õppida ja harjuda, aga samas põnev ka. Lihtsalt nii ootamatu minu jaoks, sest seda ma poleks elus osanud oodata, et mina kunagi midagi tinutan, saati siis veel elukutsena.

Mul on veel raske harjuda sellega, kui aeglane ma ühe kaabli tegemisega olen. Punumises ja ettevalmistamises olin ma lõpupoole juba väga kiire, ning nüüd on raske psühholoogiliselt omaks võtta, et ma nokitsen mingit ühte asja pool tundi või sätin teist tund aega ja ikka õigeks ei saa.

Aga harjutamine teeb meistriks, onju.

Enne, kui ma hommikul tööle läksin, käisime kõik neljakesi veel hambaarsti juures. Lastel oli kontrolli jaoks visiidiaeg pandud. Hambaarsti juures tuleb juba tillukestega käia regulaarselt, et nad teaks, kes on hambaarst, mida seal tehakse, et see kõik on ohutu, valutu ja vajalik. Muidu on pärast häda käes, kui suurel lapsel on hambas auk ja ta pole elus arstikabinetti sattunud. Ta ei tee suud lahtigi!

Kaurile oli see juba kolmas visiit ning Itibuule teine, aga kardetavasti nad eelmist ei mäletagi, sest see oli aasta tagasi. Soovitati minna tagasi nüüd iga kuue kuu tagant. Meil on väga tänuväärne süsteem, kus kulud katab riik ning vanemal vaja maksta vaid visiiditasu viis eurot lapse pealt. Kõik on rahul.

Olime kodus juba mitu päeva rääkinud, et läheme hambaarstile, seal tuleb istuda tooli ja teha suu ilusti lahti, kui arst palub. Kaur nõndaviisi siis tegigi. Oli täiesti rahulik, tegi suu lahti ja hoidis lahti nii kaua kui vaja, kordagi kurtmata või kartmata. Ta oli nii tubli, et mind tabas suur helluselaine tema vastu! Kõik oli tal korras, kõik hambad lõikunud ja terved. Arst ja õde pesid tal hambad elektrilise harjaga üle ka ning määrisid mõnele hambale kaitsvat geeli, kuid peamiselt selleks, et laps harjuks protseduuride tegemisega ning veenduks, et need kõik on okei. Kauri jaoks oligi. 

Iti vaatas kogu asja issi kukilt, toetas pea vastu issi pead ja ütles vaikselt: "Mina ei taha." Mul oli eelaimdus, et ega tema vist seekord koostööd lase teha. Korra Iti pääses põrandalegi ning hakkas ukse poole jalutama-

Kuid kui tema kord kätte tuli, läks ta samamoodi kukununnult tooli, lasi teha kõik, mis temalt paluti ning oli hästi vaikne, tõsine ja kannatlik. Vahepeal ajas huuled prunti, kui paluti suu lahti teha, aga see oli nii armas, et kõik naersid. Temal oli kaks hammast veel lõikumata, aga kõik, mis suus, olid terved. Tal ka pesti üle ja pandi geeli.

Kaur toa teisest otsast õpetas vahepeal nagu siil põõsast: "Iti, tee suu lahti aa!"

Vaatasin teda seal toolil lesimas, tumedad prillid ees, natuke kramplik, aga nii tubli, ja tundsin, et silmad on natuke niisked. Vaatasin mehe poole ja tal olid ka. Meie kaks tublit kallikest!

Ja samuti, me ise oleme väga tublid lapsevanemad, et oma kolmeaastasega juba kolmandat korda hambaarstil käime. Ilma ühegi kaebuseta, vaid me oleme proaktiivsed ja hoolime nende tervisest. Peame tõesti endale ise patsu lööma!

Kui tervet ei saa, olgu või pool päeva Pärnut

Meil oli täna täiuslik puhkusepäev: mehe puhkus äsja algas ja minu oma veel kestab - selle nädalavahetuse. Tegime mõnusa sutsu Pärnusse, sest mul oli juba mitu nädalat Pärnu-igatsus. Suvel peab Pärnusse saama, see on lausa traditsioon. Ja okei, ma juba juunis mehega käisin seal üheks ööks, aga see pole kaugeltki piisav. Mida pärnusem suvi, seda parem!

Teel sadas paksu vihma ja müristas, nii et mees roolis võpatas. Meie teadsime, et sel nädalavahetusel on avatud talude päevad, nii et otsisime välja ühe, mis meile tee peale jäi: mustsõstratalu. Kui me sinna sisse keerasime, oli kell just saanud kümme hommikul. Mulle tuli meelde, et meie graafik on ju nii palju varasem kõigi teiste inimeste puhkepäevagraafikust. Huvitav, kas nad on üldse lahti?

Olimegi esimesed inimesed seal ja nad olid esimest aastat seal avatud talude päeva raames lahti ka, nii et meist said väga tähtsad külalised, kes said endale pererahva kogu tähelepanu. Meile anti maitsta sõstramarmelaadi erinevates konfigureeringutes ning sõstrakarastusjooki, mis maitses megahea - ja ma ei joo tavaliselt üldse karastusjooke. See oli mõnusalt hapu ja tervislik. Nad rääkisid pikalt-laialt ka oma tootearendusest: kuidas nad kasutavad võimalikult vähe suhkrut ja võimalikult palju mustsõstrapüreed; milliste partnerite tehastes nad toodavad ja kuidas retsepti on perfektseks sättinud. Ostsime endale veidi näkse ja jooke kaasa ka ning suundusime nende kombaine vaatama. Neil on põõsaid meeletult ning nad ütlesid, et käsitsi ei korjaks seda saaki elus ära, sestap tehakse seda kombaini abiga. Ja mitte ainult, masinate abil ka külvatakse põõsaid ja hiljem rohitakse neid. 

Neil olid ka kanad ja mina sain nii palju targemaks, et kui küsisin, kui vara hommikul kukk kireb, siis nemad vastasid, et kukke neil ei ole ega peagi tingimata olema. Mina olin terve elu olnud arvamusel, et kanad ilma kuketa on võimatu pidada ja siis nad ei munegi. Aga munevad küll, lihtsalt tibusid ei saa. Päris vahva ju. 

Lapsed läksid ja sõid põõsaste vahel veel isu marjadest täis. Täitsa maitsevahe oli erinevate sortide vahel! Üks oli suuremarjaline ja nii magus, et lausa ahheta.

Küll oli seal rahulik ja sulnis. Ka vihm jättis sadamise täpselt meie ringkäiguks järgi ja alustas tibamisega kohe peale meie autosse tagasi istumist. Siis täpselt tulid ka teised perekonnad riburadapidi avatud talusse asja uurima, kui meie lahkumas olime.

Jõudsime Pärnusse ja käisime söömas, kusjuures Iti sõi viksilt ja viisakalt ning peaaegu puhtalt, aga Kaur tegi säärase segaduse, et põrand oli riisi täis; alailma sebis ta ringi ja ronis istmeid mööda nagu ahvike. Mul olid kaasa võetud värviraamatud ja pliiatsid neile värvimiseks, aga värvida võisin ma ise, sest neid see ei huvitanud. Muide värvisingi. Sel ajal tegi mees mu Ekspressist ristsõna lõpuni.

Läksime ka Pärnu peale jalutama, kusjuures lapsed käisid omal jalal ja jumala asjalikult ning pikka maad. Iti haukus lustlikult kõiki vastutulevaid koeri ning Kaur hoidis mul kuulekalt käest kinni. Küll me kõõlusime purskkaevu äärel, küll ronisime bussijaama lähistel vana rongimudeli peale, küll pakuti Rüütli tänaval degusteerimiseks jäätiseampse, mis olid kommikujulised, aga seest külmad. "See on Itile sobiv formaat," märkisin rahulolevalt. Oleme nüüd lastele reisikeste ajal ka vahel jäätist lubama hakanud ja see on lihtsalt naljakas, kui kaua Iti enda oma sööb. Poole tunniga ta ei tee ka sellele otsa peale (ei ole ilukirjanduslik liialdus) ja seejärel peab keegi talt selle üleni tilkuva jäätise käest ära võtma, mille peale Iti mõistagi südamest pahandab. See on ka jube naljakas, kuidas mees alati õpetab Itit jäätisevahvlit ka hammustama, et seda kompaktsemalt süüa saaks... ja Iti ei oska. No pole seda jäätisesöömise kogemust elus olnud, mis te tahate vaesest lapsest :D

Kummatigi oli ka see pisike amps täna Iti käes meeletuma aja ja sulas ka üleni ära. Ta on lihtsalt aeglane sööja. Ta naudib.

Kuskil nurga peal oli veel avatud uus söögikoht, kus kõrval ka laste mängumaja. Meie pägalikud punusid sinna sisse ja mängisid veerand tundi ennastunustavalt, ilma et me isegi kliendid oleksime olnud.

Tagasisõidul Kaur magas sulnilt ja Iti kurjustas meiega. Suures Laagri Coopis kaotasime korraks Kaurigi ära. Ta oli nagu püstikurat: väsinud, kannatamatu ja tusane. Siis vaatasin korraks sekundiks mehe poole, kes sooja toidu letis tellimust sisse andis, ja Kaur oli kadunud. Minutike saime teda otsida, enne kui avastasime ta kuivatatud puuviljade seina ees, kus ta valmistus endale datleid tõstma. 

Lihtsalt uskumatu, kuidas ta sekundiga ära sai kaduda.

Üleliia häirida me ennast laste tusasusest ei lasknud ja läksime enne päris koju jõudmist veel ujumagi. Ujudes lähevad nagunii kõik rõõmsaks. Me käime tihti siin Uuesalus ühes tiigis. See on meile nii meeldivalt lähedal, veerandtunnise sõidu kaugusel. Ühtegi mänguasja meil täna kaasas polnud, aga andsin Kaurile oma tühja veepudeli ning ta mängis ennastunustavalt nagu iidse aja laps, lihtsalt oma käte, liiva ja veega... ja plastpudeliga. Iti aga oli lausa suplemistujus, sammus vette, kiljus ja naeris. Tahtis muudkui minu või issi süles sügavamale vette tulla ja naeris nii nakatavalt.

Milline täiuslik õnn.

Esimene kuiv öö

Eile oli ülitore õhtu. Kui sõbrad meie juurde lauamänguõhtule saabusid, olid lapsed veel üleval, nii et mul tuli veerand tundi Kauri vahet käia ja talle kinnitada, et tõepoolest on uneaeg ja und tuleb magada omaenda voodis.

"Mis hääled need on?" tahtis Kaur teada. Kuulnud, et onu ja tädid tulid meile külla, tahtis ta tingimata alla tulla. Ta muutus kurvaks mõttest, et tema külalisi ei näegi. Igaks juhuks küsis ta üle, ega tema voodis koletist ei ole ja ega külalised koletised ei ole. 

Viimasel ajal räägivad nad Itiga omavahel aina koletistest ja kummitustest. Ilmselt midagi, mida nad telekast näinud on. Mul on teleka vastu nüüd vaen, misasja neile seal ometi näidatakse :D Ega täpselt ei tea ka, sest telekat vaatavad nad hommikuti kohe peale ärkamist ning see vanem, kes nendega alla läheb, viskab ise diivanile pikali ja paneb spatti. Nad vaatavad juutuubi põhimõtteliselt omal valikul ja osad lasteprogrammi videod on tõepoolest tobedad.

Nüüd puhkuse ajal märkamatult viisin sisse korra, et pärastlõunase uinaku järel enam telekat lubatud ei ole. Isegi, kui Kaur uinaku vahele on jätnud, palun tal lihtsalt all endale ise tegevust otsida, telekas pole enam variant. See läks ilma suurema sõjata, paar korda öeldi peale ärkamist, et tahan telksi vaadata, millele vastasin ei, ja ei tulnud ühtegi argumenti vastu.

Nüüd on telekaaeg lastel ainult iga hommik ärkamisest hommikusöögini, millega ma olen täitsa rahul. Ideaalses maailmas oleks küll telekaaeg null, aga nii palju jõudu mul ei ole, et hommikul kell viis kolmkümmend viis lapsega midagi mängima hakata.

Aga minnes tagasi eilse õhtu juurde, siis vaatamata meie kärale ei ärganud kumbki laps enam. Öösel sain küll veidi Kauri vahet joosta, küll ta kõrval hetkeks lesida, küll karu tagasi voodisse aidata, küll pissile viia. Kuid hommikul ärkasid mõlemad lapsed heatujulisena ja kuivas voodis. See on meie jaoks suur asi ja tähtis edusamm. Nüüd on täitsa selge, et oleme ostnud oma viimased mähkmed elus ja rohkem need teed meie ostukärusse ei pea leidma. Jee, meie lapsed on mähkuvabad!

Ja jah, ma oleksin võinud selle ära teha juba aasta tagasi ja usun, et nad ka siis oleksid kenasti olnud võimelised ka öösel mähkuvabaks saama. Arvan, et mul oli kahe lococitoga siis käed liialt tööd täis, et sellele energiat oleks jagunud.

Täna on sombune hommik. Mees läks vastu viimasele tööpäevale enne oma puhkust, meie lastega möllasime maja peal. Õue jalutama Kaur keeldus minemast, sest tibutas vihma. Mina oleksin läinud küll, aga jälle sai otsa energia kahte koostööd mittetegevat last niikaugele viia. Õnneks on meil aed ja terrass. Tegin terrassiukse lahti ning nad möllasid vaatamata kergele vihmasabinale seal tunnikest pool. Kaur läks leidis meie noorest vaarikahekist esimesed kaks punast vaarikat sel aastal. Ühe viis ta Itile. Iti sõi ja imestas: "Nad on nii väikesed ja punased!"

Siis jooksis Kaur paljajalu päta-päta sõstrapõõsa kallale. Kõik vähegi mustemat värvi sõstrad ta sealt ära korjas, tõi mulle, tõi õele, ja ühe, kõige viimase sõstra pani hoolikalt köögisaare servale ning ütles, et see jääb issile. No kas pole armas? Vaatasin praegu järgi ja sõstar on endiselt alles, ootab issit.

Serveerisin lõunaks spagette hummuse ja eilsest üle jäänud dipikastmega, grill-liha, värsket porgandit ja kurki ning hallitusjuustu ja paar lõiku õuna. Kaur sõi taldriku sada protsenti tühjaks, õigemini sada kümme protsenti, sest ta ronis oma toolist välja ja tõi endale kausikese kogu ülejäänud hummusega ja sõi sellegi ära.

"Sulle ma ei pane, Iti," manitses ta, "sul on muud toitu veel ka."

Kui taldrik tühi, ütles Kaur: "Mulle väga maitses söök. Aitäh lõuna eest."

Lõpuks ronis meie viisakas ja armas poiss omadega massaažitooli. Kuhjas sinna kõik meie diivanipadjad ja pleedid ja heitis ise nende peale lõõgastuma. Puhkus on puhkus, nii peabki.

Potitrenn, viimane vaatus

Olen järjest läbi lugenud kaks põnevikku ühelt healt autorilt Louise Candlish. Tema kirjastiil ja ka valitud teemad tunduvad väga mulle: põnevikud, tegevus toimub Londonis, palju on juttu kinnisvarast, pereelust, palju on süžeepöördeid. Ja kõige tähtsam, ta kirjutab nii nauditavalt, nii stiilselt, et raamat lausa lendab käes. Praegu olen lõpetamas tema raamatut "Before we say goodbye". Eile õhtul jäin terrassil lugedes sellisesse seisu, et kümme lehekülge lõpuni, aga vot päris lõpuni ei lugenud, jätsin endale seda naudingut veel tänaseks ka. Hommik otsa olen nüüd lugenud hoopis värsket Ekspressi, aga nüüd, kus lapsed tuduvad, kirjutan selle blogipostituse ära ja lähen loen oma haarava raamatu lõpuni. 

Täna on meil lauamänguõhtu mõnede mehe endiste töökaaslastega. Kuna mul oli selleks vaja hankida küllalt palju snäkke ja jooke, mis lastekärusse ära ei mahuks, käisime lastega autoga poes. Nad käituvad seal üpris kenasti: Iti istub kärus, Kaur kõnnib kõrval. Kordamööda saavad nad asju kärusse panna ja Kauril on ka ülesandeks neid mulle riiulilt välja otsida.

"Lähme võtame hallitusjuustu ka," meelitasin riiulite vahele ära kaduma kippuvat Kauri lähemale. "Hallituuuus, hallituuuus!" hakkasid lapsed kooris üle poe laulma, mina muiet tagasi hoidmas. Sekundi pärast unustasid nad hallitusjutu ära ja laulsid väga kõvasti edasi "Sepapoisse". Kui me kassasse jõuame, siis Iti laseb tavaliselt läbi kliendikaardi ja Kaur maksab minu kaardiga ostude eest. Kaur aitab neid ka pakkida. Eriti tore on siis, kui mõlemad juhtuvad kõva häälega veel müüjat tervitama, siis nad saavad isegi müüjalt kiita.

Mu lapsed on tihti parajad põrgulised ja kaugel hästi käituvatest lastest, aga poes käituvad nad tõesti päris kenasti, mille üle mul on hea meel. Arvan, et suur osa on sellepärast, et nad ei tea, mis kõik need värvilised maiustused ja snäkid üldse on ja kuidas nad maitsevad. Nad ei oska neid paludagi ja ostlevad poes rahulikult. See tundub mulle küll ulme, et ma peaks iga poeskäigu ajal lapsele midagi magusat ostma ja tal seda süüa laskma, et ta rahus oleks.

Aga üks asi, millega oleme nagu omadega plaanist maas, on täiesti mähkmevabad lapsed. Kaur on praegu kolm ja pool ja kõik uinakud maganud seni elus mähkuga ning peaaegu alati kõik need mähkud ka täis pissinud. Perearst ütles, et ju tal siis aju ja keha veel ei tee nii palju koostööd, et öösel mitte pissida. Mind ennast juba ammu see piinas ja kohutavalt kahju keskkonnast, et mul nii vana laps iga päev kaks mähkut ära kasutab. Võtsin siis plaani, et nüüd puhkuse ajal harjutan mõlemad lapsed sada protsenti mähkuvabaks. Päike paistab, hea palju pesu pesta ja voodipesu õues kuivatada.

Itiga on seis suht hea. Lõunauinakud on tal täiesti kuivad, öösiti ta peaaegu iga kord siiski hommikuks on pissinud, aga ühe korra. Võtab ise endal märjad alukad jalast ära ja liigub kuiva koha peale magama. Iti pole nüüd enam poolteist nädalat kasutanud ühtegi mähkut ega hakka enam kasutama ka. Peseme seda pesu, palju vaja.

Kauril oli vaimne blokk peal ja tema poolteist nädalat on keeldunud ilma mähkuta magama minemast. Ta kardab ilmselt märga voodit. Ütles, et kasutame olemasolevad mähkud ära ja siis ta proovib. Eile õhtuks siis sai meie mähkmevaru täitsa nulli ja Kaur sai aluspükstega magama minna. Eks seda tralli ja voodipesu vahetamist ja öösel pissimas käimist oli küll - vähemalt võib nii kinnitada mees, kes selle kõigega tegeles :D Olen end valmis pannud, et tulevad mõned rahutumad ööd, aga tagasi enam ei lähe ja ühtegi pakki mähkmeid enam ei poest koju ei too. On juba tagumine aeg selleks. Ja pesumasin ka hakkab aina huugama, aga saame hakkama.

Samuti püüan Kaurile kinnitada, et pole hullu, kui tuleb mõni piss ka voodisse, et voodipesu peseme ära ja veekindel lina on all. Ma ei taha, et ta kardaks midagi magamisega seoses.

Pöidlad pihku meile!

Aga aed on meil aina kaunim ja kaunim. Multšisin äsja teist korda vaarikad üle, sest eelmine kiht oli liiga õhuke ja sealt kasvas umbrohi läbi. Ka sõstrapõõsas, tikker ja arooniad said multširingi endale ümber ja näevad nüüd šefid välja. Maitsesime ka esimesi mustsõstraid oma pisikese põõsa küljest. Päris valmis veel ei ole, aga sõstramekk oli küljes küll! Must sõstar on mulle nii nostalgiline mari, see on mu lapsepõlve maitsega. Me suviti muud ei söönudki kui aiamaalt musti sõstraid!

Mees möllab kurki ja kõrvitsat kasvatada ja pani paar nädalat tagasi istutuskasti koguni kartulit maha! Need läksid mühinal kasvama ja taimed on juba pea meetrikõrgused.

Aed teeb õnnelikuks.

Ema Tereesa päevaraamat

Suvi liigub vaikselt ja voolavalt. Pean ütlema, et see puhkuseasi täitsa meeldib mulle. Võtsin eile raamatukogust neli põnevikku ja ühega olen juba poole peal. Mulle meeldib, kui lopsakalt palju ma endiselt lugeda jõuan. Ma loen hommikusöögi juurde, õhtuti, vahel bussis, vahel tööl lõunapausi ajal. Isegi lastega täna kaks korda mänguväljakul käies oli mul raamat kaasas ja paar lehte sain lugeda ka.

Täna kerisin end terrassile istuma, pea varjus ja jalad päikese käes. Imeliselt soe ja mõnus esimene juuli oli. Kaur, kes lahkelt oli loobunud lõunauinaku tegemisest, tuli ja sättis end mulle sülle, omaenda raamat käes ning karbike lõigutud nuikapsaga kaasas, et me saaks näksida.

"Kas tead, emme?" küsis ta. "Ma olen sinule armas."

"Oled küll," ütlesin teda pealaele musitades. Mulle meeldib kuulda, kuidas meie enda sõnutud laused meieni tagasi jõuavad. Kaur ei oskaks seda mulle öelda, kui ta ei kuuleks seda iga päev.

Veel rääkisin täna lastele, kuidas ma armastan meie issit ja et ta on minu kallis. 

"Jaa," ütles Iti. "Issi on minu kallis ka."

Täna oli minu õhtu Itit magama panna ning kuna me parasjagu potitreenime ka ööd, et vabaneda ka uinakumähkmetest, siis ei suutnud ma nagunii haavatavas olukorras Itit üksi uinuma jätta ja lubasin tal põrandale enda kaissu ronida. Iti on üks maailma armsamaid olevusi ja ta silmad on sügavad nagu ookean, kui ta mulle õhtuti otsa vaatab. Tema silmades on terve maailm. Ma mõtlen igal õhtul, kuidas on võimalik kedagi nii palju armastada, nagu mina seda lapsukest.

Parasjagu on hea, et mu armastus nii suur on, sest seda läheb vaja, et toota hobusekannatust. Itil on käes väga turbulentsed kaheaastase lapse arenguetapid, kus ta ei ole nõus mitte millegagi, ei taha teha mitte midagi ja viskab end dramaatiliselt põrandale maha ja hakkab nuuksuma. Ja pahandada selle lapsega on võimatu. Mitte võimatu selles mõttes, et ma ei suudaks - vägagi suudaks, hääl tõstab end lausa iseenesest. Aga Iti ei lase endale mitte midagi öelda ja kui minu hääl ületab talle sobiva valjuse, pöördub ta kurvalt ära ja peidab pea kätesse, tihti hakkab ka nutma. Ta lihtsalt ei luba endaga käituda teistmoodi kui absoluutselt õrnalt ja arvestavalt.

Täna hommikul kell 5:15 Iti tõusis. Läksin tema tuppa, mind tervitas ta pahaste hüüatustega. "Ei, emme, mine ära! Tahan issit! Mine ära siit!" Ta üritas mind oma väikeste käekestega ka toast välja lükata. Ma üritan ikka mingite viisidega hakkama saada, aga hommikuti on Iti jube issikas. Me mehega tõuseme enam-vähem kordamööda koos kõige varasema ärkajaga, et teine vanem saaks edasi tossata. Kui nüüd Iti hommikusele kapriisile järgi anda, oleks see mehe suhtes ebaaus, sest ta ei saaks kunagi edasi magada.

Mõni hommik Iti jookseb must mööda, läheb avab meie magamistoa ukse ja poeb ise issi juurde maapakku. Eriti midagi temaga seal ette võtta ei saa, sest muidu ta karjuks ja ärataks Kauri.

Igatahes täna kamandasin uksele ilmunud mehe tagasi voodisse ja üritasin meelitada Iti trepist alla, et ta saaks vaikselt lastesaateid vaatama minna nagu igal hommikul, ning mina saaksin diivanil edasi magada. Iti ei tahtnud alla minna, sest ma pole issi. Siis läks ta alla, aga vahepeal tagasi üles. Tal oli nii paha tuju! Kui talle mainida, et oleme vaikselt, ärme äratame vennat, siis pahandas ta väga.

Kui olime omadega alla jõudnud, ei tahtnud Iti minna potile. Üldiselt ma sellest numbrit ei teeks: võib-olla tal pole pissihäda. Aga täna hommikul teadsin raudselt, et tal on pissihäda, sest ta oli maganud ainult alukates ja need olid kuivad. Niisiis oli ta öö otsa pissimata ja millalgi pidi see välja tulema. Ma ei kavatsenud hakata diivanit puhastama, kui ta telekat vaadates pissida otsustanuks. 

Me kemplesime seal absurdselt kaua, vaikselt, et mitte kedagi äratada, mina max väsinud ja tahtes lihtsalt diivanile vajuda. Aga ma olin nii kannatlik, leebe ja õrn, et ise ka enda üle uhke. Lõpuks jooksis Iti mulle peadpidi sülle ja nuuksus natuke oma halba tuju välja. Sain ta potile, viies ta tähelepanu eemale mõttega, et ta saab ise punasele nupule vajutada ja teleka käima panna! Muidugi tegi ta suure pissi. Vaatasin enne diivanil uuesti unne vajudes kella, mis näitas nüüd 05:40. Jumal, mul on tõesti hobusekannatus. Olen põhimõtteliselt ema Tereesa.

Ülejäänud päev läks sama rada, mida hommik ette näitas. Lapsed tülitsesid sada seitse korda, kusjuures peamine norija ja teise asjade äravõtja oli just Iti. Peale lõunaund oli ta veelgi halvemas tujus ja ta vahepala sööma saamiseks tegin ma miljon trikki ära. Vahepeal istusin ise maha ja hakkasin oma sööki edasi sööma, aga siis Iti jäi maha nutma, magamisajast püksata, pea kätel. Ma ei saanud lasta tal niimoodi üksi nutta ja pealegi tuli mul meelde, et Kauril selles vanuses oli samuti faas, kus ta peale unesid oli supervihane. Aga see läks üle, nagu kõik faasid.

Olen õhtuks enda üle igatahes väga uhke. 

Suvi on parim

Ma olen õnnelik. Mul algas puhkus! Kui tore on minna puhkusele: asi, mida ma pole aastaid enam teha saanud, sest ma pole kodunt väljas tööl käinud. Kes käib tööl, sel on ka meeldiv võimalus suunduda vahetevahel puhkusele.

Olen töölt eemal kokku kaks nädalat ja ehkki mulle mu töö väga meeldib, ootasin puhkusele jäämist juba mitu päeva rõõmsa elevusega. Lastel on lasteaiast kuuajane puhkus, mille mehega kahepeale ära klapitame. Veidi kahju, et me ei saa võtta kõik neljakesi koos aega maha, aga nädalavahetused on ka olemas ja alati on võimalus mehe töölt koju saabudes koos randa sõita.

Mulle on ka meeltmööda võimalus lastega kolmekesi aega veeta. Läheme mänguväljakutele, suhtleme siin aedlinnaku naabritega ja vaatame, mida lõbusat veel teha leiame. Aias kindlasti möllame iga päev. Aed näeb meil aina kenam ja kenam välja. Viimastel päevadel olen tundnud kümneid ja kümneid heameelesööste, kui mu pilk aiale langeb, olgu siis alt elutoast või ülevalt Kauri toast, kui ma pesu kuivama riputan. Muru on niidetud ja trimmerdatud, kusjuures mehe vanem poeg, kes selle töö ära tegi, jättis alles kõik lopsakad ristikupuhmad, sest nii tehakse alati tema ema kodus. See annab kogu aiale lopsakama ja metsikuma välimuse ning meeldib kindlasti putukatele ka.

Vaarikate ümbrus on värskelt rohitud ja multšitud (minu poolt) ning kiviktaimla ümber laotud kiviring (mehe poolt). Tänagi veel istutasin sinna taimlasse seitse uut lillekest, mis nüüd eriti värvikirevana pilku püüavad. Seal on teiste hulgas neli üli-päikese-kollast peiulille!

Tegime äsja laupäevaõhtust sauna ja nüüd veedame mehega aega elutoas. Mina vaatan üht uut sarja, "The bear", mis räägib kiiretempolisest restoranielust, mees logeleb niisama. Laual põleb uhiuus maheroheline küünal, tuba on puhas ja hämar ning hästi hubane on olla. Küünla kõrval ilutseb meil veel Kärdlast teise ringi poest leitud kaheeurone kreeka stiilis maalingutega vaas, mille aiast neidsamu ristikuvarsi täis noppisin.

Aga üleeile me sõime õhtust terrassil! Suviiiiiiiiiiii!

Doktor ja patsient

Mul on parajalt laisk olla. Uskuge või mitte, aga käes on päikseline jaanipäev! Selline asi on võimalik!

Okei, tehniliselt pole täna jaanipäev, vaid kahekümne teine juuni, aga meil siin Kiilis on täna igatahes jaaniõhtu üritus ja sinna me kõigi oma lastega ka läheme. Ja vanaisa lubas ka tulla.

On päikeseline, kuigi võimsalt tuuline päev. Selline tuul, mis uksi kinni prõmmib ja mõlema lapse toas samal ajal akent lahti hoida ei lase, ilma et tuul undama hakkaks. Kuid siin meie terrassil on suhteliselt tuulevaikne ja isegi palav. Istun ainsal varjulisel ribal, mis veel seina äärde jäänud on, jalad päikese käes, ja klõbistan.

Kui mees vanema pojaga ühes koju saabub, siis lähme toimetame aias: muru on vaja ära niita ja elupuuhekikese vahelt trimmerdada ning vaarikatele on vaja multš ära panna - need kotid ootavad murul laialipuistamist juba kaks nädalat. Täna tundub selleks täiuslik päev: kõik on kodus, keegi pole haige, keegi pole väsinud ega nõrkustunde käes vaevlemas. Ja ilm on ilus.

Mulle teevad rõõmu meie kiviktaimlas õitsevad lillekesed.

"Vaata, mingi uus lill on lahti läinud!" jooksin hommikul mehe juurde. "Nii kaunis!"

See on imeilus liiliasarnane kellukakujuline õis, kollast värvi. Mees jäi ka nõutuks, mis lill see täpsemalt on, aga teadis, kust see pärit on: ühe tema sõbra aiast. 

Potiroos Maximast, mille paar nädalat tagasi istutasin, on lopsakalt end laiali ajanud ja võtab ruumi kahe potiroosi jagu, õied on meeleolukalt tumeroosad ja külluslikud. Kaunis on! Sealtsamast Maximast ostsin tookord kaks potinelki, üks on seal kiviktaimlas suisa ära surnud ja teine hingitseb kahvatute õitega, aga naljakas on see, et enne oli mul seal üks varasem potinelk, mille kunagi maja eest lillekastist välja viskasin. Mees ei luba mul neid kuhugi ära visata, vaid soovitas kiviktaimlasse istutada, et las nad seal olla ja vaatame, kas jäävad elule.

Nüüd see vana nelk seal, mis enne oli ka põhimõtteliselt surnud, väga kustunud välimusega, on peale kahe uue nelgi tema kõrvale istutamist läinud lopsakaks ja õitseb maruliseks. Kui naljakas! Nagu oleks tal hea meel olnud, et sai endale sõbrad.

*

Lapsed mängivad iga päev arsti. Seda on südantsoojendav vaadata ja see tekitab minus nüüd tihtilugu tahtmise, et õieti peaks meil olema kolm väikest last. (Õnneks mineviku mina ja mineviku mees hoolitsesid selle eest, et seda enam kunagi juhtuda ei saa. Ütlen ausalt, et kui mehel vasektoomiat poleks tehtud, siis mina praegu oleksin igasuguse ratsionaalsuse minetanud ja juba uuesti rasedaks jäänud.) See on lihtsalt nii sulnis, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas Iti räägib juba pikkade täislausetega ja Kaur enamasti mängu juhib. Kuidas nad tihti ei vajagi mänguasju, vaid mängivad sõna otseses mõttes mulla, puutükkide ja rohuga. Kuidas nad mängivad seda, mida enda ümbruses kogevad: leivategu (issi küpsetab nüüd kord nädalas juuretisest leiba ja me sööme ainult tema tehtud foccacciat ja hapusaia, mis on über-maitsvad. Oleme pagaripere!), Tuta või Lolala kontserti või magamaminekut. Mängivad, et lähevad bussi peale või kooli, seljakotid seljas.

Eile õhtul tegin kööki korda ja nemad mängisid arsti. Kaur istus ja Iti askeldas tema kallal arstikomplektiga, mis nad vanaemalt jõuludeks said. Küll jätkus arst Itil tegemist! Kõigepealt pani ta patsiendi käe ümber sideme. Siis kuulas kuuldetoruga kõhtu, eriti naba, ja ka selga, eriti pepu ümbruses. Siis pani Kaurile kraadiklaasi. Siis leidis mängu-haavakreemipotsiku, aga tema meelest oli see vist hambapasta, sest mingi teise pulga peale pigistas ta kujuteldavat pastat ja pesi Kauril ära hambad. Lõpuks võttis ta süstla, tegi Kaurile süsti mõlemasse ninasõõrmesse ja käsivarde ka.

Ma kõrvalt püüdsin naeru tagasi hoida ja neid hästi vaikselt vaadata, et mitte mänguhoogu segada. Silmad lähevad veidi märjaks sellist asja vaadates, sest see on üks ilusamaid asju elus ja mul on nii hea meel, et nad saavad niimoodi koos kasvada ja koos mängida.

"Emme, mine korista kööki," ütles Kaur, kui tabas mu neid jälgimast.

Korjasime tee äärest lupiine, nagu Keskkonnaamet käskis, sest väidetavalt on nad invasiivne võõrliik...aga vaasis jube ilusad

Raamatukoi Itibuu autosõidu ajal

Suvise pööripäeva aegu

Mul on olnud ületamatult sulnis nädalavahetus. Autos tagasi sõites ütlesin mehele: "Tead, mis tunne mul praegu on? Et mu tass on täitsa täis."

Mehel oli hea meel.

Näete, mida teeb üks ööpäev oma lastest eemal ja sõpradega peomajas! Meil oli megatore, käisime järve peal saunas, ronisime järve ja tünnisauna ning istusime tüdrukutega pärast poole ööni üleval ja mängisime lauamänge. Kui magama sain, siis magasin nagu nott ja ärkasin täiesti puhanuna.

See oli üks neist järvekallastest Setomaal, kus on nii kaunis, et öösel on kahju magama minna ja hommikul ei tahaks ära sõita. Alati, kui ma olen ilusas hotellis või kuskil külalistemajas maal, tekivad mul kujutluspildid, kuidas oleks elada seal terve nädala või terve kuu või lausa aasta. Kuhu ma oma asjad paneks ja kuidas ma seal igapäevaselt toimetaks.

Hotellid on mind alati tõmmanud.

Paari tunni eest, kui ma Itit magama panin, mõtlesin endamisi, et ma olin täna suurepärane lapsevanem. Olgu, pool päeva meil neid enda juures üldse ei olnudki, mis alati aitab olla parem lapsevanem :D Saabusime ema juurde neile järele poole ühe paiku ja sättisime varsti tagasi sõitma. 

Ma olin täna nii rahulik ega tõstnud nende peale kordagi häält, kuigi jonnihooge ja pahandusi jagus küll. Ma olen viimasel ajal hästi teravalt tähele pannud seda, et kui laps vanema saabudes kohe kurtma hakkab ja häälekaks muutub, et siis ta vist elab välja oma enne allasurutud emotsioone turvalises keskkonnas, ja ma tahan olla neile see turvaline keskkond.

Kui saime pika tagasisõidu üle elatud ja lastele õhtusöögi ette antud, siis vaibus ka jaur. Mees läks omakorda veel ühe sõbra sünnipäevale maale, kuhu ta oli tahtnud ka meid kaasa viia, aga oli selge, et kumbki lastest enam täna ühtegi sõitu ega seltskonda välja ei kannataks. Ma olin ka heameelega kodus ja taastusin. Üksi kahte last magama panna ei ole ka enam midagi ebaharilikku või rasket, sest nad on sellega juba täitsa ära harjunud: ma olen päris tihti õhtuti tööl olnud, kui vaja päeval haige lapsega kodus olnud tunde järgi teha, ja siis teeb mees kõik toimetused nendega üksi. Ma olen tähele pannud, et üksi neid magama pannes läheb veidi loomuvastaselt kõik tihti sujuvamini kui kaksi. Nad jauravad vähem ja ma ise ei lähe jaurust närvi. Tihti on õhtune vannisättimine ühe või mõlema lapsevanema jaoks närviajav aeg, kuna üks lastest raudselt ei taha üles minna, ei taha aidata tuba koristada või üldse aiast sisse tulla; ja kui jõutud elusalt vannituppa, siis üks kahest kindlasti keeldub minemast potile, mis on olnud meie majas alati suur tülide põhjustaja.

Kui ma olen nendega üksi, siis on kõik see alati lihtsam, sest ma ei lähe närvi. Sest ma ei saa lubada endale närvi minekut. Sest ma võtan ise vastutuse ainsa täiskasvanuna ruumis ja ma tegelikult ju tean, mis võtted enam-vähem töötavad ja panevad lapsi meiega kaasa töötama. Kui teine täiskasvanu on veel kohal, siis ma tihti luban endal üle võlli vihaseks minna ja karjuma hakata, sest alateadlikult siis ootan, et mees jääks rahulikuks ja lahendaks olukorra ise. 

See on hästi huvitav tendents. Me tavaliselt kunagi korraga samal ajal laste peale häält ei tõsta. Kui üks vihastab, siis teine alati leiab endas selle rahulikkuse võimaluse üles ja de-eskaleerib olukorda.

Igatahes täna läks kõik siis lepase reega. Kaur jäi oma voodisse uinuma ja Iti toas heitsin madratsile pikali, mispeale ta heitis tagurpidi minu kõrvale, nii et ta nägu oli minu jaoks alaspidi. Lükkasin ta juukseid näolt kõrvale ja rääkisin talle, nagu ma alati räägin: "Sa oled nii armastatud. Kui sa meie juurde saabusid, siis me juba ootasime sind. Aitäh, et sa tulid meie perre."

Iti küsis vastu: "Aga kus Iti kulmud on?"

:D

Teda huvitavad praegu eriti näoosad: tihti, kui tema kõrval madratsil lesin ja silmad sulen, silitab ta käega mu nägu ja sosistab näoosade nimetusi, nagu emme kulmud, emme põsed, emme suu. Ta on enne ka mulle murelikult sosistanud: "Kus Iti kulmud on?" Siis ma näitan talle, et vaeseke ei muretseks, tal ka kulmud täitsa olemas.

Ütlesin Itile, et ühe minuti pärast ma lähen alla puhkama ja tema saab võimaluse ise magamajäämist harjutada. Iti igaõhtused pooleteisetunnised magamajäämisrituaalid on meid mehega kaunikesti ära väsitanud ning leidsin, et tal on juba ammu aeg ise magama jäämist õppida. See on väga vajalik oskus, nii lapse kui vanemate vaatepunktist.

Mitu päeva olen siin niimoodi veel ärkvel lapse juurest ära tulnud ja teda ise uinuma kehutanud, aga sama innukalt on tema toast meid ikka tagasi hüüdnud ja saanud ka. Täna läks juba paremini ja minust ta sinna tuppa vaikselt lesima jäi. Kui küsisin, kas ta teab, et on armastatud, siis ta noogutas vaikselt. Sai musi põsele, läksin välja ja rohkem me temast täna kuulnud ei ole.

Seis on hea! Ja täna on üks aasta kõige pikemaid öid, õnnistagu meid taevas. 

Vanaisa sünnipäev

Suvi ja ringisõitmiste aeg. Istun siin laste lõunaune ajal ja vaatan, et täitsa päike on muidu pilvisel päeval välja tulnud! Tekitab suvetunnet küll. Pikk seelik on seljas ja varbaküüsi värvin.

Võtsin tänase reede vabaks ja teen selle päeva hoopis esmaspäeval, võidupüha ajal järgi. See paindlikkus on jube hea. Nüüd saame varem teele asuda: sõidame Tiina sünnipäevale Eesti teise otsa. Õnneks oli ema nii jumalikult lahke ja küsis lapsed ööseks enda juurde, mis annab meie istumisele mehega seal sünnipäeval hoopis vabamad mõõtmed. Me oleks läinud ka lastega, aga jumal teab, et siis palju rohkem aega läheks nende karjatamisele ja valvamisele ja ööseks sinnasamma peomajja me poleks jäänud, sest kahte last võõras keskkonnas magama panna ja öösel neid valvata ma poleks soovinud.

Vaba päev sattus superheale ajale, sest täna on isa sünnipäev ja nüüd saime me lastega keset päeva talle külla minna, lillekimbu ja kingi viia ning ta tagatipuks enda juurde kooki söömagi viia. Küll on hea, et ta meil siinsamas lähedal elab. Kauru kandis ise poest saati kooki enda käes, millest oli mulle suur abi, sest minu kotti see ei mahtunud ja just nuputasin, kuhu ma selle Iti ja lillekimbu ostmise kõrval veel panen. Kaur aga ei lasknud tordiga midagi juhtuda ja lillepoest väljudes kiitis veel ise: "Ma käitusin nii ilusti."

Pärast vanaisale sünnipäevalaulu laulis Kaur koos minuga kooris, kõik sõnad õigesti ja lausa viisi ka. Talle meeldib väga alati kellegi sünnipäeva mängida, Itil on siin kord nädalas sünnipäev, talle lauldakse laulu ja ta peab kujuteldaval tordil küünlaid ära puhuma.

Nüüd aga ma jätan ärganud Kauri teletupse vaatama ja lähen ise alustan meie asjade pakkimisega, sest mees lubas varsti töö juurest laekuda. Sellisesse elutemposse oleks tõesti kunst veel tööd mahutada! Veab, et minu oma selline paindlik on. Juhhuu!

Kaur ja Iti vanaisa õnnitlema kiirustamas

Suvised aiatööd

Meil oli väga sulnis pikk nädalavahetus. Peale eelmise postituse avaldamist läksin sooja päikese kätte aeda ja hakkasin vaarikaid rohima. Jeesus, kus need olid alles rohtu kasvanud! Meil pole aiaga tegelemiseks just ülearu mahti, sest töö, lapsed, maja ja üleüldine ellujäämine selles haiguste virvarris on prioriteet olnud. Mees küll toimetab aias nii palju kui saab, aga mina pole sel hooajal ülearu palju sinna jõudnud.

Nüüd reedel, nii kui korra käed selle umbrohu külge sain, tuli mul hoog sisse. Lapsed ärkasid ega lasknud mul eriti palju rohida. Kaur tuli ja küsis seitseteist korda järjest, mida ma teen. Aga ma ei andnud alla ja läksin õhtul kell üheksa edasi rohima, kuni terve vaarikahekk oli puhas.

"Meil on kõblast vaja!" ütlesin ma mehele reipalt. "Ma tahan nad üle ka kõblata. Ja kiviktaimla. Ja meil on kiviktaimlasse kive vaja."

Laupäeva hommikul kell pool üheksa pakkisime lapsed autosse ja sõitsime Pikakari randa, Paljassaarele kive korjama. Mina sõitsin, mees ütles, et mul on linnasõidu praktikat vaja. Laupäeva hommikul on tõepoolest väga hea aeg linnas sõita, sest teisi autosid peaaegu polegi. Sulnilt veeresime randa ja asusime kive korjama. Hea valik oli, sest seal on ilus kivine rannaäär. Üldse oli hästi sulnis seal toimetada: lapsed kilkasid, laine veeres varvasteni, mõned hullud inimesed juba ujusid ka vees. Tegid midagi talisupluse sarnast, mütsidki olid neil peas.

Kodus panime lapsed lõunaunele ja ma läksin kõplasin vaarikad üle, siis kiviktaimla üle ning viskasin sealt välja kõik umbrohud - ja nendega koos kogemata ka mehe istutatud pisikese piparmündi ja nõmm-liivatee. Mees ei teinud suuremat kära ja läks istutas nad vaikselt tagasi :D

Kallasin kivid kuhja sinna keskele ja leidsin, et meil on neid veel megalt juurde vaja. Nüüd peame igalt poolt endale kive jahtima hakkama. Sinnasamma randa teeme ka kindlasti ühe treti veel.

Leidsin, et mul on kohe nüüd ja praegu vaja mingeid lilli sinna taimlasse. Seal on erinevaid taimi, aga ükski veel eriti ei õitse. Suuremas osas on seal lihtsalt veel tühjus ja muld, eriti peale seda, kui ma umbrohud välja juurisin. Sõitsin Maximasse ja ostsin sealt lihtsalt koguse erinevaid potitaimi ja lillesibulaid ning istutasin nad kõik kohe maha kah. Mees vaatas mind veidi rabatult. 

Ma teen kas mitte midagi või KÕIKE. Vahepealset pole.

Aga nüüd on aiasoolikas peal küll. Aias toimetamine teeb õnnelikuks.

Rahulikkuse kink

Möödus terve nädal, mil sain rahulikult tööl käia. Täna on Kauri lasteaed kinni - õpetajatel on arenduspäev. Võtsin töölt vaba päeva ja jätsime Itibuu ka koju. Mees märkis hommikul, et Kauril nina jookseb. Ahhaa! mind ei huvita! Nagunii oleme kodus! Tema järjekordne katse saboteerida mu tööelu kukkus läbi.

Mees on oma vanema poja põhikooli lõpetamisel. Mul on kahju, et mina ei saa seal praegu olla, sest põhikooli lõpp on tähtis samm elus. Aga Kaur on täna kodune ja temaga pigem ei hakanud sinna ronima.

Ma olen täna nii rahulik. Kui ma olen neli päeva järjest hommikul tööle saanud minna, siis on mu tass täis. Ja olen bussile sõitnud rattaga, mis samuti on megamõnus. Ja üks õhtu käisin kinos. Kui mul endal on kõik emotsionaalselt korras, siis ma olen tähele pannud, et ma laste peale üldse ei ärritu. Ma lohutan neid, kui nad tulevad kaheteistkümnendat korda järjest nutuga, et said haiget, ja mina üritan kolmveerand tundi juba kööki korda teha. Ma teadvustan nende tundeid. Ma ei lähe endast välja, kui nad midagi tegemast keelduvad, mis parasjagu päevakavas on - ma lihtsalt ootan paar minutit, kuni nad ise selle tegemiseni jõuavad.

Lapsed vajavad lihtsalt vanemat, kellel on endal suures plaanis kõik hästi ja kes on oma vajadused täitnud. Siis on õhkkond rahulik. Siis on iga lapse jonnihoog minu jaoks ainult see, mis ta on: väikelapse jonn. Normaalne areng. Ma ei võta seda siis isikliku rünnakuna enda vastu.

Kui ma olen mitu päeva järjest päeval haigeid lapsi karjatanud ja siis õhtuks tööle läinud ning poole kaheteistkümneni töötanud... siis asjad nii ilusti ei ole. Siis ei ole mul rohkem endast midagi anda ja ma saan täitsa lihtsate asjade peale närvivapustuse.

Just äsja hakkasime lõunaunele sättima. Lapsed mängisid plastiiniga ja teatasid, et nemad magama minna ei taha. 

"Iti, lähme sinuga siis enne üles," ütlesin tema poole käsi sirutades.

"Ei taha üles!"

"Iti, sa ei pea siis üles minema," ütles Kaur kõrvalt rahustava häälega, umbes nii, nagu mina ütlen lapsele, kes hüüab, et tema liha süüa ei taha, et ta ei pea siis sööma, aga ma taldrikule panen ikka.

Püüdsin mitte muiata, et neid mitte julgustada, ja mõtlesin, mis ma siis teen, lasen neil edasi mängida? Ootasin minuti ja Kaur täitsa ise pani oma plastiliini kokku ning hakkas trepist üles minema. Üleval vaidlesime leebelt, kas laps peaks enne uinakut pissil käima või ei. Jälle ma ei teinud rohkem mitte midagi, vaid ootasin minuti ja läksin tegin Iti toas akna lahti, kui Kaur jälle ise vannituppa kiirustas, pissil ära käis ja voodisse ronis.

Aga seesama olukord - laps keeldub potil käimast - on mind korduvalt väga endast välja ajanud, karjuma ja lakse andma pannud. Kõik sõltub enda taustaolukorrast.

Ka Iti uinus nagu naksti ning nüüd ma naudin siin vabadust ja mugin magusaid maasikaid, sest mees tõi neid eile terve kastitäie. Ja kaks karpi kirsse! Suvi on.

Ja sellal, kui lõuna pool Eestis on sirelid ammu ära õitsenud ning meil siin põhjas õitsevad viimaste päevade tuhmunud viisil, on meie aia pisikene sirel, eelmisel aastal istutatud, just äsja õide puhkenud! Tal on ilusad suured roosad õied ja ma imetlen neid iga päev. Nägin õiealgeid, aga need ei tahtnud ega tahtnud puhkeda. Mõtlesime juba, kas sirelil nii nõrk olla, et see aasta veel ei õitsegi, aga siis õnnistati meid paari päikeselisema ilmaga ja sirel võttis oma noored jõuvarud kokku. Algul oli lahti üks õis, järgmisel päeval kolm, nüüd on terve trobikond!

Kaur laulupeol

Kauri lasteaias toimus ülelasteaialine laulupidu. Tulin rõõmsalt töölt juba enne kolme ära ja mõtlesin, kui tore, et mul on töökoht, kust ma saan laste üritustel käia. Maikuus ja juunis on päris palju olnud lasteaiaüritusi, mille tõttu tulnud varem töölt ära tulla, ja mul on see võimalik! See on luksus. Mu eelmisel töökohal ma lihtsalt ei näe, kuidas ma oleksin näiteks kell kolm ära saanud tulla. Töö tahtis tegemist ja elu poes kees mühinal. Ainsad korrad, kui ma kolme paiku toona lahkusin, olid mõned reeded, kui läksin nädalavahetuseks reisikesele ja suundusin bussile.

Rahvast oli staadionil palju ning kuigi ma olin väga vara kohal, avastasin ürituse hakkades, et Kauri rühm ja üldse kõik lapsed nihutati nii palju paremale poole, et ma Kauri üldse ei näinud. Kõik emad-isad, õed ja vennad tegid rahvasterändamise paremale poole pinkidele ning mul andis leida kohta, kust ma üldse Kauri näeksin. Seisin kikivarvukile kellegi selja taha ja piilusin oma boyot. Teravsilm Kaur õnneks leidis mu rahva seast üles, naeratas laialt ja lehvitas innukalt. Näitas oma õpetajale ka, et seal on minu emme.

Kui üks pingirida allpool istekoht vabanes ja ma sellele istuma vupsasin, panin tähele, et Kaur jäi tõsiseks ega lehvitanud enam üldsegi vastu. Sain aru, et väikelapsed ju teadagi ei leia mitte kunagi mitte midagi kuskilt ka juhatuse järgi üles - ning ka Kaur oli harjunud otsima minu peanuppu kõrgelt teiste selja tagant ega teinud märkamagi palju suuremat mind üks meeter allpool. Ega midagi, lehvitasin nii innukalt, kuni ta mind jälle nägi ja jälle nagu sajavatine pirn särama lõi. 

Laule laulis ta ilusti kaasa ja liigutusi tegi ka omas rütmis, üks sekund peale suuremaid lapsi :D Ta oli nii armas ja asjalik, et ma tundsin suurt õnne südames. Alles oli ta mul pisikene beebikene süles ja nüüd on suur asjalik poiss, kes lasteaia üritustel osaleb ja oma rühmast kõige rohkem kaasa teeb. Ja kui oluline see on lapse jaoks, et emme sellisel üritusel olemas on! Kuidas ta mind ühtelugu silmadega otsis ja kuidas peale peo lõppu mulle sülle kihutas ja kõigest väest kallistas! Mind oleks nagu kahurikuul tabanud.

Pärast õhtusööki toimetas mees lastega terrassil uut istutuskasti ehitada. Kaur küsis endale ka mänguhaamri ja läks koos issiga kopsima. Andsin Itile mängukruvikeeraja kätte ja käskisin kaasa lüüa, aga Iti otsustas taastoota soorolle ja läks hoopis mängukööki mullast hernesuppi valmistama.

Igal õhtul peale õhtusööki koristan mina köögi ja lähen tegelen ülemisel korrusel vana ja uue pesuga, sellal kui mees lastega aias müttab. Lapsed leiavad endale ise tegevust ja lihtsalt askeldavad. Mul on süda nii rahul, et nad on praegu tundide kaupa õues. Vaatan neid ülevalt Kauri toast pesu lapates ja tunnen lihtsalt õnne.

Oleme vaikselt, emme

Läksin Itile lastehoidu järgi, kell oli juba kolmveerand viis, mis on Iti tavapärasest pealekorjamise ajast mõnevõrra hilisem. Sest mina tahtsin tulla linnabussi pealt maha tulles hoopis rattaga koju ja siis jala lapsekäruga lastele järgi minna. Tavaliselt ma lähen varahommikul autoga alevisse, pargin ja lähen bussile, ning õhtupoolikul kohe sealt auto peale, poodi ja lastele järgi. Aga mulle ei meeldi üldse neid väikseid käike autoga teha, vaid jala või rattaga käia. Praegu on õues nii ilus ja soe, megamõnus. Hakkan igal võimalusel nüüd autot vältima.

Iti igatahes ootas mind rühmaruumis, nutuvõru suu ümber. Esikus oli parasjagu kolm teist last oma vanematega lahkuma sättimas ja Iti oli arvatavasti maru õnnetuks läinud, et miks temale siis keegi järele ei tule, kui kõigile tuleb.

"Tahan juba koju," ütles Iti õnnetult. Mul läks süda suurt hellust täis, krabasin ta sülle ja musitasin üle. Kes see on oma emmele nii kallis? Kes see oskab end juba nii ilusti väljendada? 

Itil on viiesõnalised laused juba tavaline, ja sõnavara on rikkalik. Rõõm on kuulda, kuidas nad Kauriga üksteise võidu lobisevad (ja vaidlevad, üksteisega ning meile vastu).

Õhtul panin mina Iti voodisse. Iti heitis maha pikali ja rääkis mulle midagi rohelisest elevanthundist, kes talle hommikul haiget oli teinud.
"Ei taha elevanti hunti," ütles Iti veenvalt ja hõõrus silmi.

"Okei," ütlesin ma, heitsin tema kõrvale ja sulgesin silmad. Et ta oli lobisenud juba veerand tundi järjest, tegin ettepaneku, et oleme nüüd vaikselt ja jääme magama. Iti oli nõus, sulges silmad ja hakkas vaikselt nohisema, katkestades oma une-eelset nohinat aeg-ajalt ainult selleks, et mulle kinnitada: "Emme, oleme vaikselt. Vaikselt oleme, emme."

"Šhh," tegin mina, ja tasapisi sai "vaikselt olemisest" päriselt vaikus ning nohinast uni. 

Kaur aga teatas mulle ükspäev, et temal ja issil mõlemal on noku ja neist saavad kunagi mehed.

Nohu pole haigus

Käisime nädalavahetusel siin meie külakese peal ühel lastepeol. Liiga tihti meil lastepidudele jõuda ei õnnestu, kui ka kutsutakse, sest tõbi ju aina murrab vasakult ja paremalt ja seda, et mõlemad lapsed terved oleks, ei tule liiga tihti ette. Seekord siiski õnnestus ning - tore oli! Mulle meeldib eriti piiluda, kuidas sama küla ja sama arenduse peal inimesed oma kodu sisustanud on. Huvitav on teiste lahendusi näha. See konkreetne pere elab ühekorruselises ridamajas, mitte kahekorruselises nagu meie, aga lahe oli siis ka näha ühekorruseliste kujundamise näiteid. Neil oli täitsa mõnus ja avar seal, palju avaram mulje kui meil allkorrusel on. Meil on kitsas ja kõrge, neil lai ja madal. Ja köök oli üliilus. Tillukesed lastetoad olid jäetud, uksed lahti, ning kõik peole kutsutud lapsed voorisid neist sisse-välja ja tegid inventuuri. Tunne oli üsna päris nagu mängutoas, sest uusi ja huvitavaid mänguasju oli lademetes ja uurimist jagus. 

Tunne oli väga eeslinnalik. Kõik kohalviibijad olid meiega samas eluetapis: kõigil oli kaasas kaks last, enamasti poiss ja tüdruk, omavahel vesteldi lasteaedadest ja koju ventilatsiooni paigaldamisest. Üks mu sõbranna mänguväljakult oli ka seal ja ta beebi käis minu käes nunnutamisel. Öelge, mis tahate, aga mul oli lõbus hommikupoolik.

Nende kodu on imeilus. Mul oli ainult selle üle hea meel, et meil nii palju mänguasju pole. Seal oli neid lihtsalt meeletult. Ma olen päris hästi paisuvat mänguasjade kuhja kontrolli all hoidnud: kui midagi uut kingitakse, siis peab midagi vana minema. Annan neid ära ja katkiseid või koledaid asju viskan armutult minema, muidugi laste eest salaja. Olen väga kaitsev oma ruumi suhtes.

Praegusel ajal on meie omade lemmikmänguasi hoopis... muld. Nad veedavad tunde praegu aias. Kaur käib lasteaias kaks korda päevas õues ja koju jõudes suunduvad ka kohe aeda. Muldasime endal hiljuti õuemuru, mis annab lastele küllaga toormaterjali mängimiseks. Ise asjatavad seal ega vaja mingit abi ega juhatust. Eile õhtul tegin juba söögi valmis, vaatasin, et lapsed nii ennastunustavalt tegutsevad õues, et ei hakanud neid isegi tuppa kutsuma, vaid lõin raamatu lahti ja hakkasin ise einestama. Varsti tilkus Kaur tuppa ja küsis ka süüa. Iti aga oli endal jalad paljaks võtnud ja kõndis unelevalt aias elupuude keskel ringi, vaatas liblikaid ja naabri koera, ei tulnud niipeagi sisse. 

Nii kindel on neid seal hoida, värav käib lukku ja kuhugi põgeneda neil sealt ei ole. Küll see maaelu ja oma aed on ikka mõnusad!

Praegu kirjutan siin keset kõige magusamat tööaega blogi, sest olin hommikul kakskümmend minutit jõudnud tööl olla, jõin mõnuga kohvi ja punusin kaablit, kui helistas Kauri rühma õpetaja. Kaur köhib ja vaja koju viia.

See on kahe nädala sees teine kord, kui ma pean kohe peale tööle jõudmist tagasi bussi peale minema ja linnast koju sõitma, et Kaur ikkagi aiast ära tuua. Mu ülemusel veab minuga, onju?

Tõele au andes seekord ma tõesti mõistan õpetajat ja arvan, et oleksingi pidanud Kauri hommikul koju jätma. Ainult et mulle meeldib nii väga tööl käia, et mõtlesin: ta ei köhi ju nii väga. Ainult natuke.

No ikka täitsa köhib tegelt. 

Eelmine nädal aga olin päris pahane, kui mind aeda järgi kutsuti, sest Kauril oli nohu. Käsi südamel: tal ei olnud hommikul mingit nohu, mitte nohupoegagi. Ega ka eelmisel päeval. Puruterve laps. Ja poolteist tundi hiljem korraga selline nohu, et laps ei saa lasteaias olla ja vaja koju viia. Küsisin üle, et kas tõesti on vaja viia, sest no... minu meelest ei olnud.

Mu suhtumine laste haigustesse on nüüd muutunud palju lõdvemaks. Laps peaks kodus olema kahel põhjusel: kui tal on halb enesetunne, nii et ta peaks kodus puhkama, või kui on oht teisi nakatada. Nohu ei kuulu minu meelest kummagi kategooria alla. Asi neil siis see nohu aeg-ajalt ära pühkida või lapsele püksivärvli vahele taskurätt panna ja aeg-ajalt meelde tuletada, et pühi palun.

Tõin siis tookord lapse koju, pühkisin tal paar korda nina, käis magas lõunat ja pärastlõunast polnud taas enam nohupoegagi. Küsis aeda ja mängis seal mitu tundi! Ükski haige laps ei küsi ise õue, sellest juba saab aru, et tal enesetunne hea. Mõistagi viisime ta järgmisel päeval uuesti aeda, kuigi õpetaja uksel imestas, et kas tõesti Kaur juba terve?? Mees ütles, et nohu pole haigus, ja jooksis minema :D

Aga täna jah selle köhaga oli asjakohane ta koju tuua ja ilmselt homme ka mul kodus. Mu ülemus ütleb, et sellest pole hullu, aga ma ei tea, mis ta päriselt oma peas mõtleb. Haiguslehte ma ei võta, teen alati tunnid lihtsalt järgi, aga see nädal on huvitav olnud. Mu norm on teha seitse tundi päevas. 

Esmaspäev: käisin hommikul maniküüris ja sain teha ainult 4,5 tundi. 

Teisipäev: Kauril oli aias arenguvestlus, läksin varem ära, tegin 6 tundi.

Kolmapäev: mees sõitis hommikul vara Tartusse, mistõttu mina viisin lapsed aeda ja sain hiljem tööle. Tööle jõudes sain veel ka kõne peale ja lahkusin. Tegin 1 tunni tööd.

Tahaks minna täna õhtul oma tunde tegema, aga mees tööl kauem ja peale seda veel teeb oma õe üürikas parandustöid. Neljapäeval olin plaaninud teha pika mammutpäeva ja kõik selle nädala tunnid järgi töötada, aga nüüd tundub, et neljapäeva hommikul jään Kauriga veel kojugi.

Njah. Eks ma millalgi selle nädala jooksul selle aja leian ja oma tunnid järgi teen, sest mul on see kiiks, et palka meeldib saada ja tore on poest selle palgakese eest perele süüa osta, mitte hambaid varna riputada ;D

Mõnikord on ruut lihtsalt ruut

On olnud üks täiesti sulnis ja kaunis emadepäev sellel emal siin. Hommikul ärkas mees lastega, nagu ta nädalavahetuseti enamasti teeb. Kuulsin, kuidas Kaur kella seitsme paiku trepist üles tuli ja midagi mu ukse taga krabistas, aga sisse ei tulnud ja emme ei karjunud. Poole tunni pärast üles tõustes leidsin ukse tagant kaardi. Sinna oli Kaur joonistanud ringi, ruudu ja paar kriipsu.

"Emme, ma tegin sulle kaardi!" rõõmustas Kaur, kui alla jõudsin.

"Mis sa sinna joonistasid?" küsisin, arvates, et Kaur kujutas abstraktset mind või midagi.

"Ruudu ja ringi," vastas Kaur iseenesestmõistetavalt.

Mõnikord on ruut lihtsalt ruut.

Mul oli kaunis kollane lillekimp emadepäeva puhul, mees küpsetas vahvleid ja oli hankinud ka aleksandrikooki, mis on mu lemmikkooke. Täitsa mõnus on ema olla.

Panime end varakult riidesse ja läksime Luigele maaelulaadale. Seal oli rahvast murdu vaatamata varajasele kellaajale. Lapsed uudistasid miniloomaaias kanasid ja küülikuid, kuulasid kalkunite ja kukkede omavahelist mõõduvõtmist linnumüügialas. ("Mis tegi häält?" küsis Kaur šokeeritult  kalkuni esimese pröökamise peale.)

Me ostsime endale välisukse ette lillekasti suvelilled. Talvised kanarbikud kolisid välja ja leidsid endale uue kodu aias. Istutasin need kohe kodus lillekasti ära ka ja rääkisin nendega õrnalt, et see on nüüd nende uus kodu ja neil on sõbrad, kellega lillekastis lobiseda. Paluks ilusaks suureks kasvada ja lopsakalt õitseda.

Ja maasikataimed ostsime ära. Ning aeda veel kolm liiliasibulat, mille samuti õhtuhämaruses mulda paika seadsime.

Teate mis? Aias toimetamine teeb õnnelikuks!

Peale laata viis mees mind linna oma õe üürikorterisse koristama. Olen terve nädalavahetuse: reede ja laupäeva õhtud ning pühapäeva ennelõuna, nüüd koristanud. Mehe õel vabanes samaaegselt kaks üürikorterit lepingust ja mõlemad tahtsid spetsiifilist põhjalikku koristust. Üks tahtis kodumasinate süvapuhastust ja teisel olid aknad maailma kõige räpasemad. Ma küürisin neid aknaid kaks päeva! Tegemist on ühe Tallinna väga tiheda liiklusega tänavaga, nii et kogunenud oli meeletu kogus tolmu ja sodi. Need aknad põhimõtteliselt ei paistnud läbi, üürnik polnud neid ilmselt iial pesnud. Seal korteris on viis akent ja kõik topeltaknad, mis koosnesid vasakust ja paremast poolest ning ülemisest osast, mida tuli lahti hoida, kui küürisid. 

Aga ausalt, füüsiline töö, samal ajal, kui mees hoolitses ise Timbu ja Limbu eest, on minu jaoks puhkus :D Rääkimata sellest, kui tore on lisa teenida.

Elu on mahe nagu maasikas.

Adenoid küljest kaksata? Pole probleemi

Kaur sai endal adenoidi küljest lõigatud nagu naks, kõik läks väga sujuvalt ja hästi. Me oleme mehega nii rõõmsad ja kergendunud, et see läks nagu unelm.

Tegu oli teise opikatsega - esimese pidime ära jätma, kuna laps peab enne oppi olema kaks nädalat terve olnud. Sellest tingimusest kuulnuna vaatasime mehega muiates üksteisele otsa, et no edu sellega :D Ja üks kord siis lükkasimegi edasi, aga teine kord läks lausa õnneks ning boyo oligi kaks nädalat järjest terve kui purikas. Ta tervis on muuseas viimastel kuudel tugevamaks läinud, immuunsüsteem on end lõpuks jalgele ajanud ja tegutsema hakanud, mis on suur kergendus.

Issi võttis kogu opiga tegelemise enda peale, võttis endale käesolevaks nädalaks puhkuse ja kõik tuled-viled. Mina ei tea muud, kui et käisin tööl nagu harilikult :D Saatsin teisipäeva hommikul poisid haiglasse, kott riideid ja raamatuid täis pakitud, kusjuures Kaur oli haruldaselt rõõmus ja rahulik. Ega me talle muud enne rääkinudki, kui et läheb arsti juurde ja pärast tulevad issiga koju kahekesi puhkama. Mingist lõikusest muidugi ei hakanud enne jutustama.

Ainus draama, mis meie perel selle lõikusega seoses üldse oli, tuli Iti poolt, kes poiste lahkudes hüsteeriasse sattus, välisuksele prõmmis, seda lahti keerata püüdis ning karjus: "Tahan ka arsti juurde, tahan ka!"

Ta ei salli üldse, kui issi ilma temata kuhugi läheb.

"Iti, kas sulle siis meeldib arsti juures käia?" küsisin nutvalt lapselt.

"Ei..." ütles Iti vaikselt, aga nuttis edasi.

Kauril sel ajal haiglas oli elu lill. Lugesid issiga raamatut, vestlesid arstidega, siis pandi talle narkoosigaasimask pähe ning veeretati minema. Meest veel hoiatati, et ärgates laps alles näitab oma tõelist iseloomu, on vihane, segaduses ja kõik tal valutab. 

Tundub, et meie Kauri päris iseloom on siis päikesejänku, sest juhtus nii, et ta polnud peale ärkamist vihane ega segaduses, vaid asus rõõmuga sööma jäätist, mis talle haigla poolt pakuti. Tegu oli umbes tema elu teise jäätisega, sest mina seda lastele kunagi pakkunud pole, nii et rõõmu topelt veel sellegi poolest. Mida siin peres tegema peab, et jäätist saada? End lahti lõikama?

Paar tundi olid nad jälgimise all ja siis juba lubati koju. Kodus oli laps kohe unisena magama läinud ja veel pika lõunaune maganud ning peale seda küsis korra valuvaigistavat siirupit. Rohkem tal midagi viga pole olnud kõik see aeg ja pole ta ka midagi kurtnud. Üleüldse on ta alates teisipäevast, opipäevast olnud kaks korda rõõmsamas tujus kui tavaliselt. Kolm päeva oli kodus ja reedel läks juba aeda.

Meie jaoks oli naljakas, kuidas tavaline perearstil käik või röntgenipildi tegemine võib Kauriga olla suur Kolgata tee, aga operatsioon ja haiglasseminek? Mitte üht pisarat!

Veidi muul teemal, Kaur on hakanud lahedaid küsimusi küsima. Panin teda õhtul magama, endal värskelt niiditatud ja värvitud kulmud peas. "Sul on ilusad kulmud," sosistas Kaur ning silitas neid sõrmega. "Kas mina võin ka kulmusid värvida?"

Seletasin talle, et poisid tavaliselt kulme ei värvi. Kaur mõtles ja noogutas.

"Aga kas päkapikk värvib kulmusid?"

Arvasin, et võib ju olla nii või naa, aga minu meelest päkapikk pigem ei värvi.

"Ahaa. Aga kas flamingo värvib kulmusid?"

"Ei, flamingo ei värvi."

"Aga... kas vanaisa värvib kulmusid?"

Oh seda kaurmauri küll.

Ma olen ilus

Itile tehti kahe aasta täitumise puhul lastehoius suur värviline paberist lill, millel nöörike ka ümber. Taga olid õpetajate ja teiste hoiulaste nimed. Võtsime lille koju kaasa, kus Iti selle endale kaela ümber sättis ja uhkelt teatas: "Ma olen ilus."

See on Iti puhul täitsa uutmoodi lause, sest minu meelest midagi ilusaks pole ta varem nimetanud, eriti mitte iseend. Uus arengutase saavutatud.

See, et Iti nagu harakas on ja riietest, kingadest ja kottidest sisse võetud on, on küll fakt ja talle lausa kaasa sündinud. Täna, pühapäeva hommikul näiteks läksid Kaur ja issi ujuma, meie Itiga jäime koju, sest ma olin eelmisel õhtul juukseid pesnud ja ei tahtnud neid uuesti märjaks teha. Mina läksin ülakorrusele minu ja mehe voodipesu vahetama, Iti aga keeldus kaasa tulemast, oli kogu aja all esikus ja proovis endale kõigi pereliikmete kindaid kätte. Väike süvenenud tegutseja oma lemmikajaviidet nautimas. Korra hüüdis alt: "Emme, pissi!", mille peale ma padavai alla ruttasin, et õnnetust likvideerida - aga õnnetust polnudki. Iti oli ise endal püksid ja aluspüksid jalast võtnud ja istus hariliku ilmega väikse poti peal ning pissis. Ta on nüüd päevasel ajal potitreenitud ja kasutab mähkmeid vaid uinakute ajal.

Ilust rääkides panin tähele, et ilusa mõistet hakkas umbes-täpselt samal ajal kasutama ka Kaur, öeldes, et neil käis täna lasteaias üks ilus tädi. Eliisist siis nägime, et olid rühmaga naaberrühmas külas käinud ja naaberrühma õpetaja luges neile muinasjuttu. 

Kevad on kätte jõudnud. Eile avasin jalgrattahooaja. Oli ilusalt päikeseline, kuigi tuuline ilm. Suur nauding on vurada mööda kuiva kõnniteed. Ootan juba neid varahommikuid, kui on piisavalt soe, et saan jalgrattaringe tegemas hakata käima. Tagasi koju jõudes koristasin veel meie eesukse eest ja kõnniteel talvise killustiku ära ning riisusin maja eest murulapid ära. Täitsa mõnus on see väljas toimetamine! Kui läheb soojemaks, saan välisukse kõrvalt lillekastist talvelilled kadarbikud ära kolida ja midagi kevadisemat asemele istutada.

Elu on mahe. Tundub, et järgmisest kuust saan töötustaatusest loobuda ja täiskohaga alustada seal kõrvaklapijuhtmete firmas. Suuline kokkulepe on meil olemas ja reedel rääkisime tingimused üle, aga lepingut mul veel nähtud ega allkirjastatud pole, nii et enne ma mõistagi Töötukassasse ei kirjuta, kui kõik kindel pole. Aga mulle reaalselt väga meeldib seal kohas ning nii palju, kui nüüd kaks kuud tööampse jõudsin teha, siis jõudsin arusaamisele, et see on täpselt minu jaoks mõeldud. Mulle meeldib see töö, mu ajule on hea midagi oma kätega teha. Jõuan hommikul kohale, panen raadiost hommikuprogrammi käima ja teen kohvimasinaga esimese kohvi. Või kuulan raadio asemel ära kõik oma juutuubi videod, sellal kui töö lendab. Ülemus tuleb paar tundi hiljem ja siis saab temaga juttu ajada. 

Rääkimata veel selle töö paindlikkusest. Saaksin sinna ka täiskohaga, aga ajatabelit oma peas kokku lüües sain aru, et pere näeksin päeva lõikes natuke liiga vähe. Et kell kaheksa kesklinnas kohal olla, peaksin hakkama kodunt liikuma natuke enne seitset. Mulle hommikuinimesena on see täiesti tehtav, aga lapsi näeksin väga vähe ning kogu hommikune nende kantseldamine ja lasteaeda viimine jääks täiesti mehe õlule, mis pole kõige mugavam variant talle. Praegu oleme toiminud nii, et hommikul mina viin aeda Kauri ja mees Iti ning ära toob see, kes varem koju jõuab - mõni päev üks ja mõni päev teine.

Rääkisime mulle siis töö juures kokku koormuse 7 tundi päevas, mis annab mulle ajaliselt palju suurema vabaduse ja võimaluse õhtul kõigil normaalsel ajal koju jõuda ja koos õhtust süüa. Rahaliselt jah saan nii vähem kätte, kuid lõin oma peas kokku, et see tund perega veeta on minu jaoks praegu väärtuslikum kui lisaraha.

Üldiselt on boonus veel see, et lõuna läheb tööaja sisse, st veedan tööl seitse tundi ja kirja läheb seitse tundi. Ning palgatõusu saan ka uuest kuust alustades.

Nüüd mõtlen tagasi pool aastat, kui ma oma endisest töökohast sain signaali, et ma pole sinna tagasi oodatud oma väikeste lastega. Olin õnnetu ja pettunud, kuid nüüd tagasi vaadates tundub vägisi, et oli maksimaalselt hea, et nii läks. Jaa, rahaliselt teenisin ma seal rohkem, aga töö oli ka vastutusrikkam ja stressirohkem. Nüüd ei helista mulle mitte keegi töövälisel ajal, ma ei pea kunagi minema nädalavahetusel omast ajast tööle kedagi asendama. Töökoja uks läheb pärastlõunal minu taga kinni ja ongi kõik, mõte puhkab. Appi kui suur väärtus see ikka on, see stressivaba tööelu. Enne polnud see minu jaoks nii oluline, kuna mul oli vaba aega, mida tööle pühendada, aga nüüd on mu prioriteedid teised ja kui hea, et elu midagi sellist mu teele veeretas!

Lisaks ei pea ma kuigi palju põdema laste haiguste pärast, sest mul ei tule just tingimata kellast kellani seal kohal olla. Tööjärg on ees ning kui ma hommikupoolikul pean haigete lastega kodus olema, saan pärastlõunal mehe koju saabudes kodunt sääred teha ja oma tunnid õhtul ära teha. Ning kui tõesti argipäevadel peaks paar tundi õhku jääma, saan vabalt valitud ajal nädalavahetusel minna ja need ära teha. Pmst ei teki vajadust lastega haiguslehte võttagi. #blessed :D

"Kikilipsuga mässaja" tekitab tundeid

Eesti filmi võidukäik jätkub, seekord Eesti dokumentaalfilmi oma. Meil Kiili rahvamajas näidati Eesti sünnipäeval kino ning ma läksin ka kohale ja sättisin end esiritta oma kohviga istuma, kuna too film oli mul juba mõnda aega mentaalses vaatamisnimekirjas olnud ja ka mitme sõbra või pereliikme poolt soovitatud.

Tõesti oli hästi tehtud film, mõnusa tonaalsusega. Palju sai naerda, ma lõkerdasin üle saali. Sama palju sai ka nurkalt mõttesse vajuda, sest kõik Vene ohuga seotud teemad kõlavad praegustes oludes kõvasti ja päevakajaliselt vastu. Ainsa miinusena toon esile filmi liigse pikkuse: see oleks võinud veerand tundi kenasti lühem olla ja sisu poolest mitte kannatada.

Üles oli film võetud päris suure julguse või isegi nahaalsusega: mitmeid kordi paluti operaatoril filmimine lõpetada, kuna presidendil oli kiire, ta oli väsinud või lihtsalt pahas tujus. Aga tema filmis kangekaelselt edasi, kasvõi selleks, et neid väljapeksmise-kaadreid hiljem filmis esitleda.

Evelin Ilvesest räägiti "Kikilipsuga mässajas" pigem kolmandas isikus ning vaid minutijagu sai ta endale pühendatud kaadreid, kuid selle režiiga ta ilmselt rahul ei ole, sest see näitas teda ebasoodsas valguses, naljakaid grimasse tegemas ja torisemas. Kuid eks dokfilmi puhul tuleb ka režisööril valida mingi narratiiv ja siis seda järgida, et lugu ühtne oleks. Ieva Ilves sai vastukaaluks väga positiivse kajastuse, samas kui nüüdseks on ka nemad Toomasega lahku läinud, kusjuures Ieva delikaatsest hiljutisest intervjuust on läbi lillede aru saada, et mitte kõige sõbralikumalt ning kõige positiivsemaid mälestusi Ievale sellest ajast jäänud ei ole.

Kõik me peame midagi ohverdama ning pühendudes ühele asjale, saavad teised aspektid meie elus vähem tähelepanu. Nii on ka TH Ilves olnud suur riigimees ja meie liberaalsete väärtuste eestkõneleja ning meie reklaamija maailmas, kuid tundub, et üldse mitte hea abikaasa oma kaaslastele.

Mulle on Toomas Hendrik Ilves alati meeldinud ning samale arvamusele jäin ka peale filmi äravaatamist. Jah, temas ongi ülbust ning nätsu näris ta tõesti kahtlaselt palju ning olukordades, kus see just sobilik ei olnud, aga ta on ka tõesti väga tark, tugeva sotsiaalse närviga ja meie mainele maailmas palju juurde andnud. Ja veel: ta tundub inimesena, kes ütleb, mida mõtleb.

Soovitan! Minu poolt 9/10.

Ei jää ma tööst puutumata

Elu käib siin suure kiirusega, ühest tööstaatusest teise, nii et silma ka ei jõua pilgutada. Sai jaanuari lõpuga läbi minu kolmenädalane tööleping Keilas kaubamajas ja ausalt, mul oli sealt kahju lahkuda. Lihtsalt see töötegemise kogemus oli nii sulnis. See endale hommikuti lõunasöögi karpi kaasategemine. See päevad otsa eemal olemine, autoga sõitmine ja laste õhtul kojutoomine, kusjuures päevad otsa olid lapsed imeliselt hoitud oma lasteaias ja oma hoius. Neile meeldib seal käia, lähevad hommikuti rõõmuga ja neile järele ilmudes jooksevad kilgates vastu ja kallistavad kõvasti. Meeldib minna ja meeldib ära tulla.

Mulle oli endale ka üllatus, kui väga mulle tööl käia meeldis, arvestades, et tegemist oli ajutise töökohaga, kus meile isegi õieti ülesandeid ei olnud anda ning ma ise endale pidevalt tööd otsisin, koristades neil põhimõtteliselt kogu kaubamaja risti-põiki ära. Mulle lihtsalt meeldis olla vajatud, teenida jälle raha ja suhelda täiskasvanud inimestega. Mitte üks täiskasvanud inimene ei vaidle sulle iga viie minuti tagant lihtsalt vaidlemise pärast vastu. Mitte üks täiskasvanu ei hakka nutma, kuna sa panid toas tule põlema, aga tema tahtis ise panna.

Kui lihtne on töömaailm pisikeste lastega kodus olemise kõrval, on lihtsalt müstika. Ma tahaks endale lihtsalt ausamba püstitada nende kolme aasta eest, mis ma olen kodus kindlust üleval hoidnud. Nüüd taas välismaailmaga seda koduse ema elu võrreldes pean ma sada protsenti tõdema, et tööl käia on lihtsam. Sealjuures on kaks asja samaaegselt tõsi: esiteks, et meil on Eestis imeline õigus olla poolteist makstud aastat lapsega kodus. See on tõeline luksus. Ja teiseks: et see on üks raskemaid asju, mida naine oma elus teeb. Sa isoleerid end huvitavast maailmast koju, sa pühendud täienisti kellelegi teisele ja peaaegu unustad oma identiteedi ja selle, kes sa varem olid. Kannatavad su füüsis ja vaimne pool ning peaaegu kindlalt hakkad sa liiga palju sööma, et kuidagi end laste lõuna ajal või õhtul premeerida. Sa nutad rohkem kui kunagi varem elus ja oled lõppeks päris tihti päris õnnetu, närviline ja iga väikese asja pärast endast väljas.

Igatahes eelmise töölepingu juurde tagasi tulles - ma meeldisin neile ka ja nad pakkusid mulle isegi mitut uut kohta samas firmas. Mõlema kohta kehtis aga klausel, et kuna tegemist oli põhitöötajate puhkuse või haiguse asendajatega, siis ma võisin seda tööd teha osakoormusega, aga vajatud päevadel ma pidin kohal olema. Sada protsenti. Mis on täiesti mõistetav. Aga ma ei saa kahjuks garanteerida, et ma olen kohal, sest mu lapsed on viiskümmend protsenti ajast haiged.

Nii et kurvalt arutasime mehega seda ja otsustasime, et ma ikkagi ei saa neile neid tingimusi pakkuda ja kedagi alt vedada ma samuti ei taha, nii et loobusin nukralt tööpakkumisest. Ja õieti tegin, sest laupäeval saatsin meili, et kahjuks loobun. Teisipäeval oleksin pidanud proovipäevale minema; esmaspäeva hommikul juba oli Iti haige ja ma olin nendega kaks järgmist nädalat kodus. Ma poleks saanud isegi proovipäevale minna, rääkimata väljaõppest...

Aga nad olid lõpuni hästi kenad ja viisakad mu vastu ning soovitasid mul nende ettevõttes vähemalt tööampse teha. Ma sain nii täieliku emotsionaalse pai sellest lühikesest tööotsast: kui palju nad mind kiitsid ja kui soojalt minuga suhtlesid ning kuidas nad kohtlesid mind viimasel päeval, kui leping juba läbi oli: kingiti maiustusi kaasa, lasti varem koju, sealjuures makstes täispäeva eest, ja juhataja ütles, et ka mõned varasemalt lühemad päevad ta paneb mulle täispäevana kirja. Seda inimesele, keda neil ei ole enam vaja. See näitab minu meelest nii palju, kuidas töölepingu lõppedes käitutakse. Mul jäi igatahes ülim mulje sellest firmast.

Võtsin end töötuna arvele, kuna mul oli nüüd lõppenud tähtajaline leping, mis pakub päris mitu kuud päris soodsaid toetusi, arvestades minu varasemat emapalka. Siis küsis mees, kas tahaksin tema üürnikule ajutiselt appi minna, tööampse teha tema firmas. Üürnik valmistab ise ühemehefirmas erilisi kõrvaklapijuhtmeid ja vigastas veidi oma kätt ning vajas terveid lisakäsi. Mis seal ikka, no proovime... sealjuures rangelt mitte ületades töötukassa poolt seatud lubatud töömahu piire, et töötuna arvelolek enneaegselt ei lõppeks. 

Ausalt öeldes mul ei olnud superpalju motivatsiooni neid tööampse teha, kuna töötades veedetud päevade eest (mõistagi) töötukindlustust ei maksta ning kokkuvõttes saan ma kätte ainult natuke rohkem kui lihtsalt töötuna tiksudes. Aga noh, natuke on ka ikkagi midagi, raha juba mööda külge maha ei jookse, ja kunagi ei tea, mis mingist võimalusest võib edasi saada.

Ja nüüd on nii, et mulle totaalselt meeldib seal käia :D Alguses olin jube aeglane ja siiamaani kindlasti on üürnik kulutanud minu väljaõpetamise ja töökoja ülesvuntsimise peale (ta tellis kohe hulga asju sinna juurde, kui mina liitusin, nagu veekann ja kohvimasin) rohkem aega, kui ma talle säästnud olen. Kõrvalt teeb vaikselt arendus- ja parandustöid, sest nähes, kui kaua ma juhtmeid läbi paelade käsitsi ajasin, hakkas ta leiutama viise, kuidas seda mulle lihtsamaks teha. Nii et siiamaani on ta oma kasuga küll miinuses ja just nüüd hakkas saabuma hetk, mil hakkasin kiiremaks muutuma, ja... täna hommikul ärkas Iti nohuga ja siin me oleme, kahekesi kodus :D

Reaalselt MA EI SAA tööl käia. Ma ei tea, millal see haiguste võidukäik oma otsa saab. Kas suveks saab, palun, jumal? Kas saab üks eesti naine rahus mõnda aega tööl käia ja makse maksta?

Ma ei tea, kas ma olen eriti kergesti rõõmustatav, aga tundub, et iga töö, mis mulle ette antakse, meeldib mulle. Ma olin suisa pettunud, et ei saanud täna minna, ja muidugi on juures ka tuttav tööandja alt vedamise maik. Olin teda küll ette hoiatanud, et see juhtub varem või hiljem (juhtus varem) ja ta ütles, et sellest pole midagi ja ta on väga paindlik. Samuti on ta juba teada andnud, et olen sinna pikemalt ja täisajaga ka tööle oodatud, kui peaksin tahtma. 

Hmm... äkki see ongi see paindlik töökoht, millest ma siin uneledes mõtisklesin? Kus maailm ei kuku kokku, kui ma kohale ei saa tulla ning töötunde võib üsna oma vajaduste järgi sättida?

Nii huvitav võib elu olla. Siin ma siis olen, nokitsen valmistada kõrvaklapijuhtmeid väikeses töökojas ja ise oma eluga nii rahul.