Ma olen kõige õnnelikum Anne-Mai seitsme universumi peale.
Meil oli just lauamänguõhtu ning lauamängulised tulid seekord lausa viie paiku ehk said lapsigi näha. Lapsed rääkisid päev otsa, et õhtul tulevad külalised, jooksid nende saabudes ringi ning kugistasid lauale pandud snäkke, nagu viimnepäev oleks käes. Iti piilus külalisi umbusklikkuse ja elevuse seguga ning teatas, et üks tädidest on tema sõber. Onu Priidu ristis ta peagi onu Printsiks.
Varsti peale kella kuut kupatasime juuniorid magama ning naasime ise külaliste juurde. Lapsed võtsid uinumiseks parajalt aega, jooksid mõlemad vetsu vahet, jutustasid voodis ning mõtisklesid niisama külaliste olemasolu üle. Aga lõpuks olime siiski vabad ning saime mängudega alustada. Ma ei võitnud seekord ühtegi mängu. Tegelikult olen ma kindel, et kaotasin enamiku mängudest, aga maksimaalselt tore oli sellegipoolest.
Tunnen, kuidas ma olen nii õnnelik. Ma oleks nagu avastanud ilusa elu valemi. Ma olen iga päev tänulik elu eest, mida ma elan. Ma olen rõõmus tööle minnes ja ma olen rõõmus koju tulles. Ma naudin kuldset sügist ja seda hetke, kui läheb pimedaks. Mul on kallim, kes mind nii hoiab ja kelle kaisus ma tunnen end tõeliselt kodus. Kui ma vaatan tema silmadesse, siis ma tean, et see on see üks ja ainus inimene, kelle ma valiks kogu maailma meeste seas. Pole mitte kedagi, keda ma tahaks tema asemel, sest tema on see, keda ma armastan.
Ja kui ma hoian oma lapsi, siis tunnen, nagu kosmoses tähed keerleksid ja planeedid pöörleksid selle tunde nimel. Selle armastuse ja ühtehoidmise nimel. Kogu mu elu on läinud just nii, nagu pidi. Iga kogemus, iga hetk mu elust (ja ka mehe elust) on viinud selleni, et meil on just täpselt need lapsed, kes on. Kui meie kummagi eelnevas elus oleks üks sekund olnud teisiti, siis poleks Iti ja Kaur olemas sellel kujul, nagu nad on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar