Mees müüs meie armsa Škoda maha (Tiina ja Marili isale), kuna tal oli juba ammu plaan ka see elektriauto vastu vahetada. Tankimine muutis teda süngeks.
"Muidugi on elektriauto laadimine soodsam," ütlesin. "Aga tegelikult on see nagu auto tankimine ja maksmine järgmisel kuul." Soodsamalt maksmine. Sa laed kodus oma elektriga ja maksad kopsaka elektriarve järgmisel kuul.
Siiski ei pea sul kunagi sõit tegemata jääma sel põhjusel, et parajasti on kuu lõpp ja pole kütuseraha.
Ma hakkasin mehele rääkima, et meil tegelikult pole üldse praegu kahte autot vaja. Ja elame veidi üle oma võimete ehk meie eelarves pole tegelikult kohta kahele autole. Ja et mina sõidan ju nii vähe. Tööl ja muidu linnas käin ma bussiga, bussipeatusesse lähen jalgrattaga. Lastele järgi võin ma minna ka käruga. Ja hädavajadusel, kui mul vaja poes vms käia, võin ju ka mõnikord mehe Teslaga sõita.
Ja siis tuli tänane hommik, kui vihma kallas nagu oavarrest. Iti alustas täna lasteaias (hoiu lõpetas kuldmedaliga) ning mul oli vaja temaga sinna ja tagasi kärutada.
"Ahaa," ütlesin akna juures mõtlikult paduvihma ja mustavat pimedust vaadates. "Mul tuli just pähe mõni juhus, kui ikkagi on hea autot omada."
Mees naeris ja pani panka liisingutaotluse teele. Täna ta viis meid kõiki autoga aeda ära. Mina viisin bitibuu tema rühma. Iti pigistas silmad kõvasti kinni ja pani kaisujänku endale veel näo ette, kui rühma astus. Aga ei nutnud. Ma pidasin silmas õpetajate näpunäiteid ruttu ja kindlalt hüvasti jätta. Tegin Itile põsele musi, ütlesin, et lähen käin poes ja tulen tunni pärast tagasi. Ning tegin sääred.
Jalutasin läbi aina tiheneva paduka poe poole, et mul see tund aega midagi teha oleks. Kell oli veel nii vähe, et esimene pood oli kinni. Ohkasin ja jalutasin kaugema poe poole, kuhu lõpuks kuivama pääsesin. Olin juba pea läbimärg, vaatamata vihmavarjule. Tegelikult ma tean, et olen jube mugavaks muutunud ja et kõik need käigud saab ilusti tehtud ka käruga. Okei, märja ilmaga on ebamugav, aga tehtud saab siiski ja kõik jäävad ellu. Siiski mõtlesin igatsedes meie armsa Škoda peale ja mõtlesin, kuidas ma oleks kas koju sõitnud või siis seal tund aega varju otsinud ja lugenud.
Täpselt tunni pärast läksin Iti rühma tagasi. Keegi ei nutnud. Iti istus laua ääres ja luges muusikaõpetajaga raamatut, nimetades valjul häälel, mida ta nägi, ja lobisedes üldse kõva häälega. Mul langes kivi südamel. Laps oli rahul ja õnnelik! Õpetaja ütles, et Iti oli kohe sujuvalt kohanenud, mänginud ühes, teises ja kolmandas kohas, ja söönud kaks portsu hommikuputru. On meie tibutillul ikka hea isu!
Minuga tuli Iti rõõmsal meelel kaasa ja lehvitas teistele hüvastijätuks. Juba trepikojas kuulsime, et keegi hirmsasti nutab. Mõtlesin, et see tuleb kuskilt rühmast aeda harjutavate laste seast, aga õue jõudes avastasime, et hoopis üks beebi on jäetud vankriga ukse ette vihmavarju ning ta on ärganud ja nutab endal silmi peast. Vaatasin paremale ja vasakule, aga kedagi ei tulnud. Püüdsin vankrit kõigutada, aga beebi tahtis ema. Mõtlesin, et ju ta kellegi ema oma on, kes vanemat õde-venda praegu rühmas lohutab. Iti rühmas polnud ühtegi lapsevanemat, nii et seal mitte. Läksin ühe esimese korruse rühma juurde, astusin sisse ja küsisin, kas kellelgi on üks beebi ukse juures. Selle peale tuli joostes teisest toast üks ema ja läks oma beebikest lohutama. Sai beebi päästetud.
Eks ma ise olen ka vastupidises olukorras olnud, kui näiteks Itile hoidu järgi minnes pole tahtnud magavat Kauri äratada ja olen jätnud ta käruga alla. Mõnikord on ta ilusti maganud, aga ükskord ärkas hullumoodi karjudes. Siis ka üks teine ema seisis seal juures mureliku näoga ja ootas, et kas keegi ikka tuleb.
Märja bitibuuga jõudsime koju, panime kõik oma asjad kuivama ning hakkasime lugema ja mängima. Iti küsis küll kohe üle läve astudes ootusrikkalt, millal me sööma hakkame :D
Terve ülejäänud hommiku oli ta nii rõõmus ja rahulik, mängis omaette lobisedes või kutsus mind raamatut ette lugema. Mul on üliväga hea meel, et ta esimene lasteaiapäev nagu unelm läks. See on väga hea märk, et ta juba rääkis. Ma omas peas kujutasin ette, et ta terve esimene nädal piiksugi ei tee... See Iti on meil parem kohaneja, kui me arvame.
Hetkel ta magab lõunaund juba teist tundi ja mina naudin pikka lõunapuhkust koos endakuivatatud banaanide ja kohviga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar