Sõnad aina tulevad

Öösel peale viimast toitmist jääb Iti enamasti suurde voodisse, sest ei tundu piisavalt unel olevat, et ma teda enam tema tuppa viia tihkaksin. Mees jälle kolib hommikupoole ööd Kauri tuppa ja püüab teda veel tunnikese magamas hoida, et päris pool kuus tõusma ei peaks. 

Niisiis ärkame Itiga enamasti kahekesi. Ta hakkab kurtma, mille peale ma tõusen, panen laetule põlema ja annan Itile närimismänguasja kätte. Selle peale hakkab Iti alati rõõmsasti omas keeles lobisema, ringi vaatama ja uut päeva tervitama. Ta naeratab mulle vastu nii sulnilt. Nendel hetkedel tunnen lihtsalt puhast suurt õnne. 

Ise heidan siis veel voodisse tagasi, veidi tukastan, veidi lobisen Itiga.

"Uus päev on alanud, mu pisike printsess! Tõuseme üles ja läheme alla."

Täna oli Itil närimismänguasjaks kollane lõvi, millele Kaur juba meeleolukad pastakasikerdused on peale teinud.

"Lõvi," ütlesin Itile.

"Lõ..." hakkas ta kordama.

Ajasin silmad suureks ja ütlesin edasi: lõvi ja lõvi.

"Lõbi," ütles Iti armsasti.

Nüüd on täitsa kindel, meie lapsuke räägib! Enam ei saa seda kuidagi pidada silbireaks, mis õigel hetkel valla pääseb, vaid ta kordas järele enda jaoks täitsa võõrast sõna. Üheksakuuselt! See on juba mingi neljas sõna tal.

Läksin hästi rõõmsaks, Itikene sai maksimaalselt musitada ja kiita, ning tulime alla teda potitama. Iti tegi naksti potti pissi ja kaka nagu proff ning tundus lausa, et püüab endal pissist pluusi seljast kiskuda. Tegi selliseid liigutusi. Ma siis pluusi võtsin ise ja panin talle puhta pluusi üle pea. Selle peale pani Iti konkreetselt mõlemad käed ise varrukatesse. 

"Tubli oled!" ütlesin talle hämmastunult.

"Aitäh!" vastas Iti.

Nüüd olin juba päris ehmunud, et mis areng see Itikesel ööga toimunud on. Aitäh-sõna ta küll varem kontekstis kasutanud pole. Niisama aitäh-silpe endamisi on pomisenud, aga olen seda lihtsalt keeleharjutuseks pidanud. Nüüd aga kõlas see täitsa õiges kohas. Niisiis...viies sõna? Ja ise pisike kui püksinööp.

Läksime hommikust sööma, enne kui Iti juba ülikooli jõuab astuda. Aga mu süda on nii suurt ja sügavat õnne täis!

Esimene sõna!

Iti ütles oma esimese sõna: lehvitas käega ja tegi tau. Algul mõtlesin, et ehk kuulsin valesti, aga siis tegi ta seda korra veel, ja registreerisin enda jaoks rõõmuga ära uue suure verstaposti lapse arengus: esimene sõna üheksakuuselt!

See oleks ka loogiline esimene sõna, kuna me Kauriga lehvitame Itile ja hüüame tsau küll kümme korda päevas.

Juba püüab Iti öelda ka tita - sõna, mida kuuleb minult samuti väga palju. 

Harjutan teda üks kord päevas praegu rinna asemel pudelieinet sööma. Eriti ladusalt see pole läinud, Iti vehib jalgadega, lobiseb, vaatab ringi, tegeleb saja muu asjaga, ja lõpuks saame poole kogusest talle sisse. Ega kaasa aita ka see, et Kaur käib kelmikalt seal juures keksimas ja hüüab rõõmsalt: "Kõik!" Iti vaatab üles ja hakkab naerma. Kaur läheb keksib toale ringi peale ja tuleb jälle kummardub Iti kohale: "Kõik!" Lagistab naerda ja keksib edasi.

Eile, kui Iti pudeli kätte võttis, ta ütles ise, vannun jumalakeeli: "Kõik!"

Aga kuidagi ei taha oma kõrvu uskuda, kui ta seda ei korda. Mõtlen, et äkki ikka tundus ainult...

Kaur ka aina areneb. Nüüd ei hüüa ta oma igapäevaste toimetuste juures enam lihtsalt: "Abi!", vaid: "Abi tahan!" või "Potti tahan!" või "Palli tahan!"

Itile hüüdis: "Tšau, Iti!", mis on kuidagi nii samm edasi lihtsalt tšaust või lihtsalt Itist, no on kohe selline ilus lausekene.

Mees viis Kauriga sisse igaõhtuse unejutu lugemise, mis pidavat väga populaarne olema. Kaur on elevil ja kordab palju sõnu kohe järele. Ma ise seda ka päeval talle lugedes tähele pannud, et hästi palju kordab sõnu järele.

Lisaks on Kaurile tekkinud komme toa peal ringi hüpata ja hüüda: "Hopp-hopp-hopp." Küll on armas, nagu väike jänku.

Ainus, mis mind Kauri puhul pead kratsima võtab, on tema emotsionaalne areng. Peamiselt Iti kiusamine. No milleks on vaja teist kümme korda päevas ümber tõugata? Iga mänguasi on ka potentsiaalne surmarelv. No päris õudne, kui palju kordi ma olen oma emainstinktiga viimasel hetkel käe vahele saanud, kui mõni suur ese jälle Iti pea poole lennutatakse. Ja need sõnad, millega ma seepeale Kauri kostitan, ei ole küll sellised, millega arvasin, et oma last kasvatan. Kui üldse sõnadega piirduda suudan...

Et see osa on päris keeruline. Hankisin Paavlist veel ühe beebinuku ja kavatsen Kauri päeva lülitada rohkem nukkudega mängimist, et empaatiat kasvatada. 

Ma sain load!!!

Aasta 2024 võtab juba jõudsalt eelmisele suurepärasele aastale järgi ning näitab taset - ma sain load kätte! Juhhuuuuu!

See oli mul number üks uusaastalubadus ning kohe saan öelda ka, et tehtud, ning selle maha tõmmata, juhhei. Tõele au andes oli see, saada load kätte, juba mu eelmise aasta lubaduste seas. Alustasin autokooliga detsembris 2022 ning poleks arvanud, et ma niiii kaua neid lube teen. Aga kaua tehtud, kaunikene, onju. Ja lõpuks tegin ikkagi ära.

Sellest, et ma just sünnipärane ja suurepärane juht ei ole, sain üpris ruttu aru :D Sõitsin manuaaliga kõik kohustuslikud tunnid täis ja veel mõned teise õpetaja juures peale, ning ta ütles mulle peale esimest tundi ka päris halvasti: et mu tase on nagu viienda sõidutunni oma. See mõjus mulle raskelt ning arvan senimaani, et ta oli liiga karm selle ütlusega. Aga samas tema soovitas mul mõelda automaadiga sõitmise selgeks õppimisele ning siis manuaali tagasi tulemisele, ja seda ma tegingi. Välja arvatud tagasi tulemine. Sain kohe esimeses automaaditunnis aru, et nii on sõit kaks korda lihtsam ja et see on ka ilmselt ainus variant, kuidas ma elus sõitma õpin. Ja üldse, milleks enda elu raskemaks teha? Kui ma olen automaadiroolis parem ja tähelepanelikum juht, sest mul jätkub seda tähelepanu tee ja ümbruse jaoks, mitte ainult käigukangi jaoks, siis seda parem ju kõigile.

See on see ütlus, et parem tehtud kui täiuslik. Sada protsenti käib minu otsuse kohta. Ma ei teinud neid täiuslikke lube, aga ma tegin ikkagi load ära, ja ma olen nii õnnelik.

Kirjutasin kohe oma kolmandale sõiduõpetajale, sellele automaadiomale, kes mind siis lõpuks sõitma õpetas. Ta on lihtsalt täiuslik sõiduõpetaja. No mis teha, naised teevad kõike paremini :D Selline hästi rahulik, asjalik naine, seletas kõik lahti, käis minuga kõik veaolukorrad hiljem autos läbi, näitas mudelautode peal lausa. Temaga ma enam ei kartnud sõidutundi minna, sest seal polnud enam midagi karta.

Millalgi juuli lõpus või augustis siis ta ütles, et mine nüüd koolieksamile. Et harjuta parkimist veel ja pane eksamiaeg. Ja mina... lihtsalt ei teinud enam midagi umbes neli kuud. Nii kui mingit tähtaega kukil pole, jäin lebotama. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pole veel eksamilt läbisaamise tasemel, pean veel mehega harjutama. Aga samas kui sul pole kindlat ajaraami silme ees, siis sa ei harjuta kuigi aktiivselt. Istusin ehk kord nädalas rooli. Heal juhul. Nii hakkasid oskused ja enesekindlus pigem kaduma. Mees aina surus, et pane juba eksamiaeg, sa saad läbi! Ma et ma ei saaa, mul pole mõtet sinna veel minna.

Siis üks hetk mul plahvatas peas, et no nii ma jäängi igaveseks tiksuma. Et jah, ma ilmselt kukun esimese koolieksami katse läbi, aga ikkagi ma pean seda tegema. Muidu ei ole mul mingit edasiminekut. Panin koolieksami aja ja kukkusin üpris suurejooneliselt läbi jah. Mul oli neli sellist viga, millega igaühega kukuks juba läbi. Aga teate... ma võtsin seda üpris rahulikult. See oli ikkagi kogemus, see eksamitund oli vist esimene selline sõit, kus ma tõesti maksimaalselt oma peaga mõtlesin, kelleltki ju küsida ei saanud, pididki näitama, et oskad iseseisvalt sõita. Ja juba see tund aega arendas mind tohutult. Eksaminaator ütles, et mine võta veel üks topeltsõidutund oma õpetajaga ja siis tule tagasi. Ja ma panin juba samal päeval sõidutunniaja ning samal pühapäeval juba õpetaja tegi mulle tunni. Ta oli nii vastutulelik, et oli nõus lausa nädalavahetusel välja tulema.

Ega see sõidutund just kõige paremini läinud. Hakkasin näiteks ristmikul vastassuunavööndisse sõitma... ka kohe eksamit lõpetav viga. Aga no ma alla ei andnud, panin uue eksamiaja kirja ja sain sellelt enda üllatuseks läbi ka. Eksaminaator ütles, et enne Transpordiameti eksamit siiski kenasti harjutaksin veel... mida ei juhtunud üldse. Koolieksamilt sain läbi 19. detsember, Transpordiameti eksamiks esimene aeg oli 10. jaanuar, ja ma ei jõudnud kogu see aeg kordagi rooli taha. Nii palju oli teha kogu aeg, pühad vahel, külmad ilmad, no sada jama. Üheksandal jaanuaril siis mees ütles, et lähme ikka harjutame kas või üks kord. Lapsed mõlemad nutsid, oli jube külm, keegi ei tahtnud autosse minna, aga käisime tegime siis ühe väikse tiiru õhtul pimedas peale mehe töölttulekut.

Eksamile kohale sõitsin ka ise, mees kõrval, lapsed taga, nagu ikka.

Imelikul kombel ma polnudki üleliia närvis. Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlesin, et realistlikult ma ei saa esimesel katsel läbi. Tallinna sõidueksamil kukub esimesel katsel läbi 50%, kui mitte rohkem. Nii et ma otsustasin seda võtta jälle kogemusena, mille najal ehk teisel katsel olla rahulikum ja ära teha.

Veidi pinget lisas vaid, et mu teooriaeksam oli (perfektselt :D) sooritatud juba eelmise aasta 7. veebruaril ning sõidueksamit saab teha kuni aasta peale seda. Muidu tuleb teooria ka uuesti teha. Seda nagu poleks tahtnud, peamiselt rahalistel põhjustel, uuesti maksta vaja. Kuid usun, et läbi saaksin ikkagi nagu naksti, teooria oli minu jaoks väga lihtne.

Siis tuli mu eksaminaator, kes oli jube rahulik ja sõbralik vana mees. Kohe võttis pinge maha. Läksime autosse, ta mult midagi teada ei tahtnudki. Veidi naljakas fopaa oli, et otsisin tükk aega, kust käsipidurit maha saab. Kõige elementaarsem asi, onju. Kodusel autol me ei kasuta seda pmst üldse, automaadil pole vajagi. Ja koolisõiduautol käis see automaatselt ära. Et hakkad sõitma, tuleb ise maha. Ja osadel autodel on see mingi nupuga. Eksamiautol oli see kõige tavalisem mehaaniline käsipidur, ja ma ei leidnud seda üles, sest ma otsisin nuppu! Hakkasin siis ise ka naerma, ja ütlesin, et närvidest tuleb see. Ta rahustas mind ja hakkasime sõitma. 

Põhimõtteliselt kogu sõidu aja ta eriti midagi ei rääkinud välja arvatud juhised, kuhu pöörata. Ma olin suhteliselt rahulik ja sada protsenti keskendusin teele. Käänasin aina igale poole pead, lasin jalakäijaid üle tee, tegin perfektseid vasakpöördeid ja jõllitasin kiiruspiirangu märke, nii et silmamunad valusad. Ühes kohas oli mul küll korraks paanika, et kas siin on 50 või 70 ala, aga järelikult läks õnneks, sest viga mul seal ei leitud. Muidu ikka hästi püüdsin piirkiirust hoita ja kindlasti ka mitte aeglasemalt sõita, sest see oleks loll viga, millega läbi kukkuda. Ja ka liigselt teisi autosid ootama ei jäänud, vaid olin kärme suurele teele keerama, kui piisav vahe teistest autodest tekkis, sest uimerdamist oli mulle koolieksaminaator ette heitnud.

Harjutused läksid mul väga kenasti. Kõigepealt parkisime ühte vaiksemasse kohta tee äärde autode vahele ja paluti mul teha tagasipööre. Hetkeks olin segaduses. 

"Mismoodi tagasipööre? Me oleme ju pargitud."
"Sõidad siit välja ja keerad tagasi."

"Aaaa."

Selle sain tehtud nagu naksti ja kohe öeldi ka, et väga kenasti tehtud, mis insta enesekindlust tõstis. Siis paluti mul parkida suhteliselt tühjal Prisma parkimisplatsil vabalt valitud kohale vabalt valitud viisil. Teadsin, et tuleb valida enda jaoks kõige lihtsam koht ja mitte üle mõelda. Koolieksamil olin valinud eksaminaatori jutu järgi kõige raskema koha üldse: tegin parempöörde ühest autost otse paremale, misjuures pidavat olema eriti raske manööverdada.

Nüüd valisin lihtsalt täitsa tühja koha teistest autodest kaugel ja tegin sinna vasakpöörde. Parkisin kohe ideaalselt. Käisin väljas kontrollimas ja sõitsin natuke ette veel välja, aga tegelikult poleks vaja olnud, olin igapidi täpselt joonte vahel ja paralleelselt. Üks mu elu parimaid parkimisi ilmselt. 

Sealsamas parklas paluti mul teha ka sirgjooneline tagurdamine, mis läks samuti väga lihtsalt. 

Ja siis sõitsime edasi ning ainus märkus, mille ta mulle kogu sõidu jooksul tegi oli, et klaasipesuvedelikku ei pea kokku hoidma, vaid võib ikka kasutada ka, mille peale ma esiklaasi ikka puhtamana hoidsin :D

Ja siis üliruttu olimegi juba tagasi Transpordiameti parklas. Siin parkisin naljakalt, täitsa tühjas reas niimoodi vasakult teisele kohale, et eksaminaator küsis, kas minu meelest minust vasakule mahub veel üks auto. Jooni polnud lume tõttu näha, aga see oli selline ülemõtlemise koht, et oleks võinud lihtsalt kõige vasakule kohe parkida. Tegin asendi korda ja asusime kokku võtma. Ta küsis, mis mul enda arvates ilusti läks sõidu jooksul, ja ma hakkasin siis üles lugema, et no kiirust hoidsin hästi ja tähelepanelik olin ja märke jälgisin kenasti...

"Aga kuhu sa pääsed, tuleb jälgida," ütles ta muigega ja teatas, et load saan kümne päeva jooksul kätte siitsamast büroost, aga sõita võin nüüd kohe samast hetkest alates.

Olingi läbi saanud! Täitsa ootamatult esimesel katsel ja mitte mingite märkustega, vaid eksamikaardi andmetel täiesti perfektselt. Endal ka raske uskuda, aga kui ma tagasi mõtlen, siis... ma ei teinudki ühtegi viga. Ise teenisin selle ära ja ise läbisin selle eksami täiuslikult.

Elus poleks uskunud, et teen selle ära esimesel katsel ja ilma märkusteta. Olen nii õnnelik juba teist päeva, et kõnnin pilvedel!

Iti manipuleerib

Pakkisin oma lapsukesed kokku ja tegime ühisvisiidi uue perearsti juurde - Kauril kahe aasta täitumise visiit ja Itil üheksa kuu oma. Mugavalt pandi nad meil kokku.

See perearstikeskus on seest hästi ilus, moodne ja avar ning siin on ka laste peale mõeldud ehk on mängunurk, mis Itit ja Kauri ilusti tegevuses hoidis, kuni me ootasime. Eelmise perearsti juures oli ka uus ilus maja, aga Kauriga seal arsti ukse taga oodata alati põrgu, sest kogu külluslik ruum oli kasutamata jäetud ja Kaur jooksis ringi nagu segane, püüdes tegevust leida.

Meiega tegelesid arst ja õde ning tõesti igast küljest uuriti ja puuriti lapsed läbi - need, kes seda teha lasksid. Härra Kaur ei lasknud küll midagi teha. Algul paluti mul tema jalad paljaks võtta, et nad saaksid uurida, kas seal kõik normis. Kaur teatas kohe konkreetselt, et tema ei taha. Kuna ta on just hiljuti õppinud endal pükse ja mähkmeid ära võtma, mõtlesin teda sellega meelitada, et näita tädidele ka oma oskuseid, aga Kaur ei teinud kuulmagi. Jätsime ta siis soojenema ja alustasime hoopis Itist, kes lasi kõik protseduurid ära teha nagu kukununnu, ehmatades vaid paar korda võõraste tädide näo peale.

"Aga see on hoopis hea märk, et võõrastab," ütles õde hellalt. Ma tean ka seda, et see näitab aju arengut, laps teeb vahet omadel ja võõrastel.

Iti puhul kiideti tema istumist ja pikki juukseid. Kõik oskused kuulutati eakohaseks. Taheti võtta ka vereanalüüs, aga kuna ma olin just enne arsti juurde tulekut apteegist läbi läinud ja lastele uued B12 vitamiinitilgad ostnud ning lubasin nii seda kui D-vitamiini jätkuvalt edasi anda, siis nad arvasid, et polegi täna vaja last torkida ning teeme analüüsi aastaselt. See oli hea, arvestades, et Kauriga saime niigi vett ja vilet näha.

Mulle meeldis, kui põhjalikult nad uurisid kõike Iti söömise ja öise magamise kohta, kuulasid kopse, katsusid kõhtu jne. Pärast õhtul lugesin terviseportaalist, et "laps nõuab tähelepanu, osutab esemele ja teeb nõudlikku häält. Manipuleerib." Hakkasin naerma. Iti istus mul enamuse ajast maas ja mängis kaasavõetud mänguasjadega, sellal kui Kauriga tegelesime. Naljakas oli mõelda, et arst sellal jälgis teda kõrvalt ja kirjutas: "Manipuleerib, raisk!"

Vot ei teagi, mida täpselt ta selle all mõtles, aga kontekstist tundub, et see on pigem positiivne. Võib-olla mõtles ka, et manipuleerib mänguasjadega, neid füüsiliselt käsitsedes? Ei tea.

Arvestades, et Iti viimasel ajal maas olemist enam nii palju ei salli ja palju süles tahab aega veeta, ei kõla see manipuleerimine ka just ebaõigelt :D

Igatahes siis tuli aeg Kauri mõõdud võtta... ja no neid me võtta ei saanudki. Kaalub ta end kodus igapäevaselt, astudes rõõmuga vannitoa kaalule. Sarnasele kaalule arsti juures astuda? Ei tahaaaa! Mõõtmisega tegime igasugu trikke. Küll mind mõõdeti üle, küll õde. Näidati Kaurile mõõdulindilt vahvasti jooksvaid numbreid. Seina äärde me ta veel vedisime, aga vastu seina sirgeks ta end enam ei ajanud. Hakkas spagaati tegema, ajas jalad krõnksu ja tegi sada trikki veel, kuni talle lihtsalt mingi ligikaudne number portaali kirja pandi. Kaalu ma ju ka tean - 13 kilo.

Sokid ja püksid võtsin siis ise maha. Paterdas natuke ringi ja kuulutati terveks. Hästi palju uuriti igasugu oskuste ja rääkimise kohta. Küsiti näiteid, et mis lauseid kasutab jne. Ja et kas oma nime oskab. No ta reageerib nimele jaa, aga iial ei korda seda. Ta kordab seda vahel ainult siis, kui näiteks ise mingit pahandust teeb. Valab midagi ümber ja tänitab: "Oioiiii, Kaur!" Nagu mina tänitan. Kui küsida talt, mis su nimi on, nagu ma palju teinud olen, siis ta iial ei vasta. Küsisime ka siis nüüd arsti juures, aga Kaur raputas ärritunult pead ja hakkas kätega vehkima. 

"'aur," ütles Iti põrandalt oma mänguasja juurest. Arst hakkas naerma. Eks ta pigem vast mingi suvaline häälitsus oli, aga lahe kokkusattumus.

Lõpuks tehti Kaurile ka vaktsiinisüst, viimane, enam pole kuni kooliminekuni ühtegi vaja teha, jumal tänatud. Ta võttis seda raskelt, karjus ja rabeles. 

"Tubli olid!" ütles arst talle pärast. Mina niimoodi ei öelnud, sest ma ei valeta lapsele :D Ütlesin ainult, et ongi kõik! Tehtud.

"Ongi hea," vastas Kaur, ja kiirustas kabineti ust avama.

Hiljem kodus rääkis ta mulle veel mitu korda dramaatiliselt, mis temaga tehtud oli. Katsus oma õlavart, ütles: "Haiget. Tädi."

No temale enam salaja tuupi teha ei saa, räägib välja kõik...

Musikaalne plika

Iti oli öösel üleval ja vaatamata rinnaga toitmisele läks aina elavamaks, ajades juttu ja vehkides kätega. Mees võttis ta enda kaissu, hüpitas, krooksutas, puuksutas, ja hakkas kõigest töötlemisest hoolimata üleval püsivale Itile laulma. Ta laulab alati ühtemoodi, unelaulu viisil lalalaaalalalaaaaa lalalaaaallaaaaallalaalaa, mis mõjub väga rahustavalt ja lööb mul ka alati nunnumeetri lakke, kui seda pealt kuulen. 

Vakatasime mõlemad, kui Iti kaasa hakkas lalisema. Ta püüdis isegi viisi järele aimata ja mõnevõrra õnnestus selles! Ma hakkasin itsitama, mis oli edasiminek, sest enne istusin torssis näoga voodis mehe kõrval, vaatasin aknast välja kella kahesesse pimedusse ja ootasin, kas Iti rahuneb lõpuks niivõrd, et üldse tagasi rinnale tulla.

"Iti, mina laulan!" tõreles mees sosinal. "Sina jää magama."

Maja võidab alati

Mees saatis mind õhtul Ikeasse kohvikusse, kus ma sõin eri magustoite ja jõin kohvi, sellal kui tema lastega poes ringi vaatas. Ma armastan, kuidas mees aeg-ajalt ise ütleb, et mine õhtul kohvikusse. See on mul see lõdvestumise aeg. Mulle jubedalt meeldib lihtsalt üksi vaikuses olla:D

Sprintisime lastega läbi külma tagasi autosse. Iti oli väga nördinud, et tal lausa sall oli kaelas ja aina kiskus seda autos...aga teisiti poleks ka saanud, praegu on jube krõbe tõesti.

"Ma sain kaks magustoitu, ühe kohvi ja ühe apelsinimahla, kokku neli seitsekümmend seitse," ütlesin rahuolevalt mehele. "Neil on see kohvik väga heade hindadega, et inimesi sinna meelitada, aga inimestele, kes reaalselt lähedal elavad nagu meie... me saame seda supersoodsa kohvikuna kasutada."

Siis jäin vait, sest mulle meenus, et mees oli äsja saja euri eest Ikeast oste ka teinud. Kellele ikkagi jäi viimasena naermise õigus?

Ja pole vist olnud ühtegi korda, kus ma päriselt tulen, istun Ikea kohvikus, ja pärast kõnnin sama targalt välja tagasi ning me tuleme null eurot kulutanuna tagasi koju. Ükskord oleks see seis olnud, aga siis ma välja kõndides avastasin jube armsa autovaiba, sain aru, et just see on Kauri elus veel puudu, ja ostsin insta ära.

Maja võidab alati.