Ja siin me siis elame nüüd. Meil on oma maja! (Põhimõtteliselt :D)
Kolimine ise läks päris kenasti. Minu ema käis meil abiks lapsi hoidmas ja mina siis pakkisin kodus asju, mees vedas neid uude koju, hankis jooksvalt uusi mööblitükke järelturult ja käis neil järel, et meil oleks kuhugi uues kodus oma asju paigutada. Jooksu pealt veel pani ta kokku meie voodit, diivanit, söögilauda... On mul alles võimekas mees. Olid hullud päevad! Mina samal ajal panin hullu eelmises kodus, üürikas: saades lõpuks kõik asjad pakitud, hakkasin seda puhtaks küürima. Väljakolimise koristamine pole koristamine nagu iga teine, vaid eriti põhjalik. Vähemalt mina alati koristan sel puhul seinad, liistud, aknad, no lihtsalt kõik pinnad. Isegi laelambilt saab lõpuks tolm pühitud - see ainus kord seeselamise jooksul. Mul on suht lühikese aja, kahe aasta jooksul see kolmas kolimine ja kolmas säärane põhjalik koristamine ning iga kord lõpetades ja ringi vaadates mõtlen, et pagan, ilus on nii. Miks enda jaoks nii ei viitsi koristada?
Aga eks realistlikult pole aega ega tahtmist niimoodi lilletada päriselus regulaarselt. Tahan elada ikka.
Muidu mulle päris meeldiv tegevus, sest koristamine mõjub mulle rahustavalt ning kahe väikese lapse emana on täitsa teretulnud tundide kaupa vaikset aega, mil saab millegagi põhjalikult tegeleda. Panen aga Youtube'ist vloge taustaks, kuulan ja küürin. Kas see on kurb, et mul on "aeg enda jaoks" koristamine ja ma olen selle üle rõõmus?:D
Vahepeal tegin veel poeringi, võtsin maitsvaid snäkke, lattet ja koristustarbeid juurde. Tuttav Selku müüja naeris mu oste silmitsedes, et võ naverno mama. Oleksin võinud talle öelda, et me kolime nüüd ja rohkem Kaurike enam tal rõõmuks kassasse ei tule, aga ei öelnud midagi... Pärast jäi kiusama veidi see. Mõtlesin, et ei oska seda vene keeles öelda, aga ehk oleks ta eesti keelest ka aru saanud.
Mõtlesin seinu küürides lillelapsena ka uutele elanikele, kes sinna peale meid kolivad. Kas nemad on ka seal nii õnnelikud kui meie? Mees ei sallinud seda korterit üldse, selle mittetoimiva ühistu ja väga kärarikka Sõle tänava asukoha tõttu, aga mul isiklikult ei olnud selle vastu suurt midagi, kui tõesti liiklusmüra välja arvata. Aasta aega oli see ikkagi meie kodu. Siin hakkas Kaurike käputama ja kõndima ja ütles oma esimesed sõnad. Siia koju tõime me Iti ja kohe varsti peale kolimist selle korteri elutoas diivanil veetsin ma unetu öö, mõeldes, ega ma äkki rase ei ole.
Muuseas põrkasime äsja ehituspoes oma sõprade, selle korteri omanikega kokku ning nad ütlesid, et uued elanikud on juba sees. Olin hämmastunud, et nii ruttu. Üks tumedanahaline paar pidi olema. Nunnu! Siis pole välistatud, et sinna üks väike vääksuke taas ei tooda.
Majarahvas aga kindlasti hindab vaiksemat elu. Me olime ikka üpris lärmakad oma kahe väikese lapsega.
Kuidas on siis oma majas? No päris mõnus ikka. Esiteks kõik see uudsuse võlu ja päris omaenda kodu tunne, mida mina tunnen elus esimest korda. Teiseks kogu ruum, mis on meie kasutada! Hommikuti võib kasvõi sadada, aga see ei takista mul Kauri terrassile laskmast. Kummikud jalga, punane vihmakeep selga ja seal ta vahvasti tatsub. Vihma Kaur ei karda, pigem naudib. Ja meil jälle mõnus hommik, sest laps tegevuses ega kurda. Päikeselisel hommikul veel eriti lihtne.
Ja vabadus tõesti rahulikult elada ja lapsel mängida lasta. Äsja Itike mul süles sõi ja Kaur rallis ringi oma taasavastatud kõnnimasinaga, mille ma tal üürikas lõpuks käest ära võtsin ja ära peitsin, sest ta hakkas sellega suure hoo ja rõõmuga ringi jooksma, aga rattad põrisesid vastu põrandat nii kõvasti, et alumine naaber meile koputama hakkas. Nüüd aga võib ta seda teha, palju tahab - meie all ei ela kedagi. Meie peal ei ela kedagi. Ühel pool seina on paar meetrit tühja maad, enne kui teine ridaelamuboksi osa algab, ja ainult teise seina vastas on siis päriselt naabrid, kelle pärast veidi vaiksemalt võtta, aga nemad pole veel sisse kolinud.
Võrratu vabadus lasta oma väiksel lapsel mängida ja sealjuures loomulikku kära teha, ilma et peaks teda pidevalt keelama ja vaigistama.
Muidu kogu selle kolimise juures ma ei taha varjata, et on olnud ka päris palju stressi ja me mehega tavalisest närvilisemad, aga tuleb endale ka armu anda ja enda vastu lahke olla, sest lapse sünd ja kolimine on mõlemad ühed suured stressorid ja murdepunktid inimese elus, ja meil võtsid need sündmused aset paarikuuse vahega. Lisaks meie väikelaps Kaur, kes praegu iseloomu harjutab ja ego kasvatab ehk iga väikese asja pärast kõrvulukustavalt kriiskama võib kukkuda. See teeb huvitavaid asju paarisuhtega ja paneb mitu korda lihtsamalt üksteisele ka nähvama. Nii et ma olen olnud nende nädalate jooksul siin väga rõõmus, aga vahepeal nutsin vist iga päev korra ikka, sest kõik jooksis kuidagi kokku. Aga nüüd on taas tekkinud oma rutiin ja me kõik rahulikumad ning stabiilsemas meeleolus.
Kell on üksteist õhtul saamas, aga meile peaks homme tuldama kardinaid panema. Kas ma viitsin minna ehk aknaid pesema...? Tegelt tuleks Kaurile homseks midagi süüa ka teha, sest päeval ei ole selleks aega. #momlife
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar