Uus autojuht peres valmis

Istun siin oma terrassil kahe pleedi all, teetass ees, ja naudin uut terrassilampi, mis sai just sellel nädalavahetusel pandud. Lamp ise on väike, valge, diskreetse välimusega asjandus seinal, aga nii sümpaatset valgust annab! Selle valguses võiks lausa lugeda, kuigi väljas on nüüd juba täitsa pime.

Ongi sügis tulemas. Kasepuudes on juba esimesed kollased sälgud, hommikud on udused. Mulle udu meeldib ja meeldiv on see vaatepilt hommikuti. Näen ümbrust vaid meie aiani, edasi on juba udulaam. Täitsa paksult oleme kõige majaga udu sees. Kolisime rappa!

Iti keerab end nüüd kõhuli. Ta sai tähtsa sammuga hakkama neljakuuselt. Jätsin ta üksi talveaeda ta aedikusse ja tagasi tulles leidsin ta kõhuli. Endal oli küll tunne, et mina jätsin ta ikka selili...Lugu oli kahtlane. Kohe tunni pärast keeras Iti end minu silme all seljalt kõhuli, ja lugu ei olnud enam kahtlane, vaid tähistamistvääriv!

Leidsin siitsamast blogist, et Kaur hakkas end kõhuli keerama täpselt samal ajal, nädal enne viienda elukuu täitumist.

Natuke üritab Iti liikuda ka, keerab end ümber oma telje. Roomata tahtes liigub tagurpidi. Ükski kõrgem pind ei ole talle enam ohutu, mitu korda oleme ta viimasel sekundil kinni püüdnud, kui on mähkimislaualt või beebipesast pudenema hakanud.

Itis on mingit lausa sõnulseletamatut armsust ja mahedat mõtlikkust. Ta on väga uuriva pilguga. Ta mäletab veel üsna äsja sündimata laste maalt tulnuna küll suuri tarkusi... Mees arvas vist sama Kauri kohta, et see, küll juba väikelapseeas, mingeid saladusi või nippe võiks teada.

"Kaur, mis selle nädala bingo võidunumbrid on?"

"Auto," ütles Kaur enesekindlalt. Mina kõrvalt naersin, aga mees rõõmustas: "Ta ütleb: "Automaatne!" Tuleb pliks-plaks valida."

Kauri sõnavara täieneb praegu vist küll kiirusega üks sõna päevas. Juba küsib ta hommikuti ise piima, tahab minna õue, magustoiduks talle õuna lõikudes kordab innukalt: "Õuna!" Aga suurim lemmiksõna on tal praegu kindlasti auto. Autod tuntakse ära tänaval, autod põrisevad ringi põrandal, diivanil, emme jalgade ja Iti pea peal. Saime sõpradelt kingiks sellise automängu, kus saab ise keerata rooli, lasta signaali, lülitada tööle suunatulesid. Selline vahva värk. Kui rooli keerata, siis maantee liigub kaasa ja saad nö edasi sõita. Kaur mängis sellega suure innuga päeva, mängis kaks. Siis ühel õhtul ujuma sõites ei läinud ta enam selle autoukse juurde, kus taga peitub tema turvatool, vaid juhikoha juurde, ja püüdis istmele ronida. Kui issi ta sealt maha tõstis, tõstis Kaur omakorda suurt kisa. Meeste enesekindlus: kaks päeva mängib ja juba juht valmis...

Sõnu tuleb mühinal

Kõndisime Itiga trepist alla, et leida Kaurike hommikust söömas ja issi pliidi juures askeldamas. 

"Tere hommikust, Kaurike," ütlesin. "Putru!" vastas Kaur tähtsalt. Ilmselt oli ta äsja uue sõna selgeks saanud. Kaur sai palju kiita ja ka mitu korda putru juurde, nii et issile jäi päris väike portsjon endale tööle kaasa võtta. Mina sõin luksuslikku fritata't, mida mees on hakanud valmistama. Sellega on veidi rohkem jebimist kui tavalise hommikusöögiga, aga see on nii maitsev! Ta paneb pannile hulga köögivilju ja muna ja teeb kui omleti, aga siis pistab selle panniga ahju ning välja tuleb selline mõnus pirukas. Väga meeldib mulle ja kaks päeva saan tavaliselt sellest söönuks.

Onud tulid meile fassaadil värviparandustöid tegema. Kaur tõstis pea oma legoklotsidelt ja küsis lootusrikkalt: "Iss?" 

"Issi on tööl, need on onud, kes remonti teevad."

Kaur otsib igalt poolt oma kallist issit. Vahva, kui issi koju tuleb ja talle iss-iss karjudes vastu jookstakse. Aga mõnikord läheb iss natuke valele aadressile ka. Käisime ehituspoes ning mees läks Itiga korraks kaugemale midagi otsima, seni kui mina Kauriga ringi kärutasin. Vaene laps ei saanud enam rahu, vaid küsis kurvalt iga minuti tagant: "Iss?" ja näitas näpuga erinevates suundades, kuni me lõpuks issi ühest riiulivahest üles leidsime.

Teine kord tulime jalutamast ja Kaur ütles naabrimehele issi, mille peale me mõlemad muigasime. Põhimõtteliselt iga meesterahvas on praegu issi. Või ka... naabri koer. Ma ei suutnud jätta mehele naerdes edasi rääkimast, et Kaur naabrite suurele musta karvaga koerale osutas ja iss ütles :D Mees vandus selle peale natuke.

"Ei, Kaur, see on koer."

"Koer," kordas Kaur innukalt. Seda sõna teab ta küll. Ilmselt läks ajus kahe sahtli vahel seekord midagi sassi lihtsalt.

Aga jalutuskäigul küsis Kaur ise juua juua-sõnaga! Ja ulatas pudeli aitäh-iga pärast tagasi. Okei-okei, enamasti ta virutab pudeli asfaldile maha, aga nii meeldiv, kui mõnikord käitub musterlapsena ka.

Varastatud asi maitseb kõige magusamini

Käisin massaažis. Mees ise täna küsis, kas tahan minna, viis mu kohale ning sõitis tund aega lastega ringi, kuni ma mõnulesin. Enne luges veel sõnad peale, et ma ei laseks teha mingit kohta, mis mulle ei meeldi, vaid saaksin, mida tahaksin. Ma mõnikord tulen massaažist veidi pahuralt välja, muljega, et massöörid tahavad teha su keha peal mingit oma kava ning ei ole kuigi huvitatud erisoovide täitmisest või palvest mingit ala mitte puutuda.

Igatahes lasin massööril ilusasti oma kava teha, ainult ütlesin, kui mul valus või kõdi oli kuskilt, ja ta tegi sealt siis õrnemalt. Sääremarjad näiteks on selline koht, kus mul massaažides valus on, ja olen lõpuks hakanud seal juures suud lahti tegema. 

No nii kulus ära. Oli hea lõõgastunud surisev tunne üle keha. Mees tuli veidi varem tagasi ja et tegemist on tema tuttava massööriga ning sessioon toimus tolle kodus, tuli lastega läbi akna kõõritama, kuidas mul seal läheb. Vedas ajastusega, et just pöörasin end paljana selili. Kaur olevat ka läbi akna naeratanud ja minu naeratusega olnud.

Koju jõudes vaatas mees elutoas valitsevat mänguasjaküllust ja ütles Kaurile, et nüüd hakkame koristama. Kaur läks padavai esikusse, võttis mehe enda kingad, mis too just hooletult ukse ette oli jätnud, ja seadis need veidi korralikumalt eemale matile. Siis läks ta mängima. Hakkasime mehega itsitama, sest see tundus selline tagamõttega žest olevat.

Kaur läheb aina vahvamaks. Tal on juba nii palju sõnu! Ta on nii asjalik väike tegutseja. Praegune lemmiksõna mängides on tal "Appi!", mis kõlab päris naljakalt. Vanaema õpetatud. Vahepeal läheb see konteksti ka, kui ta liivakastis turnides auku libisemas on või kui tal miskit kukub, aga vahepeal on need appid niisama muhedad mängutäited. Siis meeldib talle endiselt diagnoosida: "Kukkus!" iga asja peale, mis päeva jooksul kuskilt kukub. Eriti palju kukub neid mõistagi sellepärast, et väike tegelane ise viskab. Mu lemmikhetk oli see, kui Kaur viiesajase paki hambatikke köögipõrandale laiali kallas. Mees oigas ja hakkas neid koristama. "Kukkus!" ütles Kaur abivalmilt, mille peale mees silmi pööritas. "Ära sa märgi!"

Aken on samuti üks suur lemmiksõna. Aknaid märkab Kaur igal pool ja iga kell ja annab sellest alati teada. Esimene asi teda lõunaunest võtma minnes on kuulda, et magamistoal on aken :D Puid märkab ta õues samuti. Vahel on lilled ja niisama muru ka puuks kuulutatud - masinõpe. Sisend on olemas, aga ei leia veel päris õigeid vasteid.

Lisaks oskab Kaur nüüd nõuda endale vajalikke asju, nagu lõunasöögi ajal "Veel!" karjuda, mis enamasti tähendab puuviljasoovi. Ett tähendab vett, ba banaani ja kaa avokaadot, mis on tal väga armastatud toidud. Kui lähed talle söögiajaks põlle ette siduma, saad kohe kuulda, et tegemist on põllega. 

Kõige rohkem aga meeldib Kaurile näpuga Itile osutada ja kuulutada: "Iti!" See on vahva. Kui olin saanud aru, et Kaur lööb ja hammustab Itit tähelepanuvajadusest, hakkasin talle igal võimalikul hetkel hästi palju hellust pakkuma, paid ja kallisid. Eriti kui ta tuleb rinnaga toitmise ajal meie juurde diivanile asjatama, siis kallan ta armastusega üle, ja ta ei löö enam kedagi, vaid tuleb Itit kallistama ja musitama ning talle nina peale piip tegema. Juba küünitab Iti ka Kauri autode järele, haarab neid endale ning naerab suure häälega Kauri tegutsemist vaadates. Aina enam ja enam paneb Iti venda tähele ja tundub üks venna fänn olevat. Ükspäev oli just lahe hetk: Kaur käis sügavkülma rüüstamas (lastelukk oli järele andnud) ja ma ei tahtnud Itit rinnalt maha panna, et teda takistada. Kui ta siis meist diivanil mööda jalutas, suu kahtlaselt punnis ja salapärane nägu peas, küsisin kahtlustavalt, mida ta seal sööb. Kaur tõstis efektse žestiga üles külmutatud köögiviljakotleti ja hammustas uue ampsu, endal nii uhke olemine. Neid pihve ta muidu oma taldrikul ei puutu ka, kui talle neid üles soojendatuna muu toidu juurde serveerin. Aga varastatud kraam on see kõige parem kraam, hoopis teise mekiga. Hakkasin naerma, Kaur hakkas ka ja teda vaadates Iti mu süles ka. Naersime kõik kolmekesi niimoodi mitu minutit, eriti lõbusalt kõkutas Iti. Empaatiline tita, ise alles neljakuune!

Korjasime vana elu kokku ja koristasime ära

Ja siin me siis elame nüüd. Meil on oma maja! (Põhimõtteliselt :D)

Kolimine ise läks päris kenasti. Minu ema käis meil abiks lapsi hoidmas ja mina siis pakkisin kodus asju, mees vedas neid uude koju, hankis jooksvalt uusi mööblitükke järelturult ja käis neil järel, et meil oleks kuhugi uues kodus oma asju paigutada. Jooksu pealt veel pani ta kokku meie voodit, diivanit, söögilauda... On mul alles võimekas mees. Olid hullud päevad! Mina samal ajal panin hullu eelmises kodus, üürikas: saades lõpuks kõik asjad pakitud, hakkasin seda puhtaks küürima. Väljakolimise koristamine pole koristamine nagu iga teine, vaid eriti põhjalik. Vähemalt mina alati koristan sel puhul seinad, liistud, aknad, no lihtsalt kõik pinnad. Isegi laelambilt saab lõpuks tolm pühitud - see ainus kord seeselamise jooksul. Mul on suht lühikese aja, kahe aasta jooksul see kolmas kolimine ja kolmas säärane põhjalik koristamine ning iga kord lõpetades ja ringi vaadates mõtlen, et pagan, ilus on nii. Miks enda jaoks nii ei viitsi koristada?

Aga eks realistlikult pole aega ega tahtmist niimoodi lilletada päriselus regulaarselt. Tahan elada ikka.

Muidu mulle päris meeldiv tegevus, sest koristamine mõjub mulle rahustavalt ning kahe väikese lapse emana on täitsa teretulnud tundide kaupa vaikset aega, mil saab millegagi põhjalikult tegeleda. Panen aga Youtube'ist vloge taustaks, kuulan ja küürin. Kas see on kurb, et mul on "aeg enda jaoks" koristamine ja ma olen selle üle rõõmus?:D 

Vahepeal tegin veel poeringi, võtsin maitsvaid snäkke, lattet ja koristustarbeid juurde. Tuttav Selku müüja naeris mu oste silmitsedes, et võ naverno mama. Oleksin võinud talle öelda, et me kolime nüüd ja rohkem Kaurike enam tal rõõmuks kassasse ei tule, aga ei öelnud midagi... Pärast jäi kiusama veidi see. Mõtlesin, et ei oska seda vene keeles öelda, aga ehk oleks ta eesti keelest ka aru saanud.

Mõtlesin seinu küürides lillelapsena ka uutele elanikele, kes sinna peale meid kolivad. Kas nemad on ka seal nii õnnelikud kui meie? Mees ei sallinud seda korterit üldse, selle mittetoimiva ühistu ja väga kärarikka Sõle tänava asukoha tõttu, aga mul isiklikult ei olnud selle vastu suurt midagi, kui tõesti liiklusmüra välja arvata. Aasta aega oli see ikkagi meie kodu. Siin hakkas Kaurike käputama ja kõndima ja ütles oma esimesed sõnad. Siia koju tõime me Iti ja kohe varsti peale kolimist selle korteri elutoas diivanil veetsin ma unetu öö, mõeldes, ega ma äkki rase ei ole.

Muuseas põrkasime äsja ehituspoes oma sõprade, selle korteri omanikega kokku ning nad ütlesid, et uued elanikud on juba sees. Olin hämmastunud, et nii ruttu. Üks tumedanahaline paar pidi olema. Nunnu! Siis pole välistatud, et sinna üks väike vääksuke taas ei tooda.

Majarahvas aga kindlasti hindab vaiksemat elu. Me olime ikka üpris lärmakad oma kahe väikese lapsega. 

Kuidas on siis oma majas? No päris mõnus ikka. Esiteks kõik see uudsuse võlu ja päris omaenda kodu tunne, mida mina tunnen elus esimest korda. Teiseks kogu ruum, mis on meie kasutada! Hommikuti võib kasvõi sadada, aga see ei takista mul Kauri terrassile laskmast. Kummikud jalga, punane vihmakeep selga ja seal ta vahvasti tatsub. Vihma Kaur ei karda, pigem naudib. Ja meil jälle mõnus hommik, sest laps tegevuses ega kurda. Päikeselisel hommikul veel eriti lihtne.

Ja vabadus tõesti rahulikult elada ja lapsel mängida lasta. Äsja Itike mul süles sõi ja Kaur rallis ringi oma taasavastatud kõnnimasinaga, mille ma tal üürikas lõpuks käest ära võtsin ja ära peitsin, sest ta hakkas sellega suure hoo ja rõõmuga ringi jooksma, aga rattad põrisesid vastu põrandat nii kõvasti, et alumine naaber meile koputama hakkas. Nüüd aga võib ta seda teha, palju tahab - meie all ei ela kedagi. Meie peal ei ela kedagi. Ühel pool seina on paar meetrit tühja maad, enne kui teine ridaelamuboksi osa algab, ja ainult teise seina vastas on siis päriselt naabrid, kelle pärast veidi vaiksemalt võtta, aga nemad pole veel sisse kolinud.

Võrratu vabadus lasta oma väiksel lapsel mängida ja sealjuures loomulikku kära teha, ilma et peaks teda pidevalt keelama ja vaigistama.

Muidu kogu selle kolimise juures ma ei taha varjata, et on olnud ka päris palju stressi ja me mehega tavalisest närvilisemad, aga tuleb endale ka armu anda ja enda vastu lahke olla, sest lapse sünd ja kolimine on mõlemad ühed suured stressorid ja murdepunktid inimese elus, ja meil võtsid need sündmused aset paarikuuse vahega. Lisaks meie väikelaps Kaur, kes praegu iseloomu harjutab ja ego kasvatab ehk iga väikese asja pärast kõrvulukustavalt kriiskama võib kukkuda. See teeb huvitavaid asju paarisuhtega ja paneb mitu korda lihtsamalt üksteisele ka nähvama. Nii et ma olen olnud nende nädalate jooksul siin väga rõõmus, aga vahepeal nutsin vist iga päev korra ikka, sest kõik jooksis kuidagi kokku. Aga nüüd on taas tekkinud oma rutiin ja me kõik rahulikumad ning stabiilsemas meeleolus.

Kell on üksteist õhtul saamas, aga meile peaks homme tuldama kardinaid panema. Kas ma viitsin minna ehk aknaid pesema...? Tegelt tuleks Kaurile homseks midagi süüa ka teha, sest päeval ei ole selleks aega. #momlife