Võileib vanglasse

G4S mees tuli raha järele.

"Kas te ikka jaksate kõike seda tassida?" küsisin ma murelikult. "Ma võin ühe koti endale võtta."

Ta jäi mind mitmeks sekundiks vaikides vaatama.

"Tahtsin lihtsalt aidata," ütlesin ma.

"Noh, sa tead ju, mida see tähendab," ütles ta siis.

"Me peame koos välismaale põgenema," panin ma ette, samal ajal, kui tema ütles: "Me peame abielluma."

"Ja kui sa vanglasse lähed, siis ma saadan sulle võileiva," ütles ta veel. Tal oli võrratu vene aktsent.

Ma hakkasin naerma ja lasin millegipärast kabinetis tule ära enne, kui tema oli ukse ees lahti jõudnud teha, nii et me pimedusse jäime. See jättis küll kahtlase mulje :D

Siis ütlesime täpselt kooris: "Head vana aasta lõppu!" ja ta läks pooljoostes minema.

Vana aasta viimased mõtted

Lahkusin eile õhtul töölt, näpus kolm kinkekotti ja meel rõõmus. Kaks neist olid töökaaslastelt ja üks lihtsalt töökoha poolt, nagu me alati sünnipäevalastele teeme.

Üks mu töökaaslane, Maria, oli mulle kingikoti kappi peitnud ja ma avastasin selle alles siis, kui ta juba koju oli läinud. See oli võrratu, sest ta oli mulle ise pildi maalinud. Ükskõik mis kingitus on hea, sest see näitab tähelepanu ja hoolimist, aga kui keegi sulle midagi oma kätega teeb, on see veel ekstraklass. 

Tõesti super.

Terve mu tänane hommikusöök koosnes kingitustest. Kingitud kohv ja mandariinid ja Ferrero Rocher (väga luksuslik hommikusöök).

Nüüd, kui selle blogilogi lõpetan, lähen korra Reval Cafest läbi, söön ühe pudru ja loen oma Maughami ning siis lähen paariks tunniks töö juurde. Neil on täna meeletult kaupa panna ja ma lähen appi, seda enam, et mul on mõned tunnid vaja ära teha.

Meeleolu on kuidagi ootusärev. Aastalõpp on alati selline. Nagu midagi ootamatut oleks tulemas. Nagu aastanumbri vahetusega koos võiks terve elu muutuda. 

Kui minult üleeile ülemus küsis, miks nii vaikne olen, vastasin: "Mul on identiteedikriis."

Ja mul ongi. Ikka veel. Või juba jälle. Mida edasi teha? Või teha ikka sama asja? Meil on niii mõnus seltskond koos - ja samas, vahel on raske teha tööd inimestega, kellest pooltel on tõsine motivatsiooniprobleem. Pohhuilt ei tulda tööle või võetakse hopsti! just jõulude eel haiguslehed või mida iganes. 

Eile pidi meid olema tööl neli, aga oli kaks. Ja meie peame siis lihtsalt... kaks korda rohkem tööd tegema?

Ma ei ole sellega enam nõus. Minu motivatsioon saab ka mingil hetkel otsa. Ma tahaks oma vaeva eest näha mingeid tulemusi ka enda jaoks. Ma tahaks, et minu pangakontol ka midagi lootustandvamat ilutseks.

Sellega seoses on mul üksainus uusaastalubadus: parandada oma finantsilist olukorda. Lisateenistuste otsimine, säästmine - mida iganes. Et alati oleks mingi tagatis ja võiks end kindlalt tunda.

Ja ma tahan enda jaoks veel midagi lubada: vähem karta. Ma olen kogu oma elu kartnud ja tagasi hoidnud ja ma lihtsalt tahaks püüda seda vähem teha. Lihtsalt lubada endal võtta natuke rohkem riske.

Eks vaatab, kuidas see välja tuleb.

Aastavahetuse võtame Nati, Miko ja Tiinaga vastu Tartus. Mul on hotellituba ja hommikusöök võetud, nii et aasta esimene päev algab luksuslikult :D

Jõulutoisto

Ma ei tea, mida keegi teine jõulude ajal tegi, aga meie igatahes õpetasime kassi jooma.

Terve aja kalpsas Päärlane ringi, soojendas radika peal käppasid, osales vestluses ja puges   diivanikatte alla peitu, kui tähelepanu liiaks sai. Parajasti hakkasime jõululaua taha istuma, kui selgus, et Päär on kõige magusama koha hõivanud ning ei kavatsegi sealt liikuda.

Teine päev vaatasime telekat, kui ema äkki karjatas: "Päär, sa sindrinahk!"
Päär oli käpa ema maas puhkava joogiklaasi sisse pistnud. 
"Noh, mina seda enam juua ei saa," ütles ema pahaselt, ega takistanud Pääri, kui too uuesti tuli, käpa klaasi sisse kastis ja limpsima hakkas.
Klaasis oli viinakoks greibimahlaga.
"See pole üldse loogiline," ütles Liis pead vangutades. "Talle ei saa miski seal klaasis meeldida. Viin kohe kindlasti mitte, ja greibimahl ka, sest kassid vihkavad tsitruselisi."
Päär ei lasknud ennast teoristidest häirida, vaid mekkis segamatult ema jooki edasi.

Nii et... sellega on siis korras.

Muidu olid võrratud jõulud. Me käisime emaga mitu tiiru jalutamas, sealhulgas ka surnuaias. Meilt ei puhka seal kedagi, aga ühe ema sõbranna vanemad küll, ja neile me jõulude ajal küünla alati paneme.

Mängisime ka metsikult mänge (jaa, Liis OLI sabotöör!), tegime massaaži ja lihtsalt ajasime juttu. Jõuluõhtul märkasin, et ma ei saanud kahe tunni jooksul oma taldrikutäit söödud, sest jutuajamine oli nii huvitav.

Ja nüüd on see aeg juba möödas ning käes aastalõpp...  

Enne jõule

Jõuluks sõidan ära. Ma olen seda juba ammu oodanud. Kui sul on su inimesed, siis on sul kõik korras.

Praegu kuivatan küünelakki ja joon kohvi. Veidi hilja kohvi jaoks, aga varsti tuleb Minn ja magama ma veel ei lähe nagunii. Mina näen Minni kõige esimesena ja alles homme kõik teised :D Ema oli selle asjaolu üle juba telefonis kade. Sellega on naljakas lugu ka, nimelt mina ostsin oma piletid juba ammu ära ja stardin Tartu poole ülivara. Siis ma veel ei teadnud, et Minn minu pool ööbib. Tema aga mõistagi, kui ta kella ühe paiku öösel saabub, nii vara ärkama ja minema ei hakka, nii et sõidame Tartu eraldi nagu vaenlased :D

Kodus on jõulupäär ka.

Jõulupäär on emale uue fööni sebinud

Kuidas me kempleme

Valmistume juba jõuludeks ja kõikideks mängudeks, mida me mängida kavatseme. Puhta juhuse tõttu on mul nii jõulud kui aastavahetus vabad, mis on eriti tore. 
Aga kui me Sabotoori mängime, tuleb eos arvestada sellega, et Liis on sabotoor. Ta on selles rollis palju rohkem, kui tõenäosus võiks ennustada. Ta on lihtsalt kogu aeg sabotoor :D Ja mina ei kavatse seda juba nina alla hõõrumata jätta.