No use barking under that tree

Me rääkisime parajasti mingist asjast, mis mulle ei meeldinud. 

"Aga kas mina meeldin sulle?" tahtis ta teada. 

Ma vakatasin. Ma teadsin, et ta ei tee üldse nalja. Aga viimasel ajal oli mul kombeks selliste asjade peale ära joosta või jututeemat vahetada.

"Oo, milline küsimus," ütlesin ma oma tööd edasi tehes.

(Mis oleks aus vastus? Meeldid küll, aga mitte selles mõttes, mille kohta sa küsid.)

"See on otsekohene küsimus."

"Ma ei teagi kohe, mida vastata. Ma olen sõnatu."

"Kui nii, siis järelikult armastad," ütles ta, ja müksas mind. 

See on see südamlik töökeskkond. Vahel ei saa poole päeva jooksul keegi ühtegi asjalikku sõna suust, sest kõik tögavad ja aasivad kõiki. Aga mina funktsioneerin niimoodi kõige paremini. Kui ma end inimesega mugavalt tunnen, siis ma teda ka aasin. 

Ma saan kõrvalt vaadates aru, mis mulje see jätab neile, kes pole sellega harjunud. Kui ta on naine, siis ta lihtsalt saab aru, et Anne-Mai on natuke hull. Kui ta juhtub olema vastassoost, nagu meil mõni juhtub, siis ta teeb sellest järeldusi, mis minu puhul praegu tõele ei vasta. 

Aga mul on üks naissoost kaastöötaja, kelle juurde ma olen mitu korda läinud ja kalli teinud, kui mul on tuju kalli saada. Ta aktsepteerib seda kui normaalsust.

Kiiskamid-miiskamid

Suvi kestab veel

Hea on. Mul on hea suvi olnud. Ma tunnetan seda suve kogu oma kehas. Kui ma mere ääres oma pleedil leban. Kui ma meres ujun. Kui ma pargipingil oma "kohustuslikust kirjandusest" (raamatute hulgast, mis ma olen endale ostnud, antikvariaadist leidnud või kokku laenanud) läbi närida üritan, ja päike mu nägu silitab.

Täna oli õhk nii pehme. Nii soe. See tõesti nagu tegi mulle pai. Ma maandusin Kadriorus ja lugesin Sirpi, kuni enam ei suutnud.

Õhtul käisin ujumas. Vees ei olnud kedagi peale minu, lindude ja ühe ehk veidi liiga lõbusas tujus vene noormehe, kes karjus ja röökis ja lolli mängis. Kui mul külm hakkas, tulin veest välja. Vene noormehe sõbrad ootasid teda kaldal ega olnud eriliselt vähem lärmakad. Ma millegipärast pelgasin neid. Aga nad hakkasid minuga sõbralikult eesti keeles rääkima. Küsisid, kuidas vesi oli ja kui sügaval ma käisin. 

Ei pea inimestest alati halba eeldama.

Pooltel kordadel, kui ujumas käia, küsib keegi kaldal pärast, kuidas vesi oli. Ma ütlen ka alati ausalt, kui oli külm. Täna oli tsiiiiiipake külm.

Üks teine päev istusid kaldal mees ja naine. Vene paar. Stromkal ongi üldse kõik venelased. Väga üllatav, kui eesti keelt kuuled. Igatahes nemad hakkasid minuga vene keeles rääkima. Kõigepealt muidugi, et kuidas vesi oli. Siis, et olen väga tubli. See oli selline armas kiitus. Siis uurisid nad, mida ma õpin, ja olid väga üllatunud, kui ma ütlesin, et töötan. Ei tea, miks. Võib-olla tundusin nagu üliõpilane. 

Aga miks ma seda lugu juba kõigile rääkinud olen, on see, kuidas paari naispool selle kõige peale merele vaatas ja unistavalt ütles: "See on meie meri. See on nii ilus. Me peame selle eest tänulikud olema."

Ülilahe oli, kuidas ta seda ütles. Nii siiralt. Eto naše morje. Mulle meeldis :D Hakkasin naerma ja mässisin oma rätiku ümber ja jooksin koju. Ma lähen koju alati niimoodi: paljajalu ja ainult rätik ümber. Ma elan veest ainult paarisaja meetri kaugusel. Sellegipoolest on läbi tänavate natuke veider ainult rätikuga jalutada, aga samas...me kõik oleme oma riiete all alasti. Ma muutusin täna koju jalutades ja sellele mõeldes nii filosoofiliseks. Miks alasti inimkeha üldse tabu on?

Kalanägu

Ma olin töö juures ja hakkasin just parasjagu midagi seletama - midagi kahtlemata väga tähtsat - kui mu töökaaslane vahele segas.

"Ei, ei, ei. Ei hakka jälle mulle oma kalanäoga mingit täisjama seletama."

Esiteks, ma ei aja kunagi mingit jama. See ei ole mulle omane ja ma ei teeks seda ka surma ähvardusel.

Teiseks, kalanägu?

"Mis kuradi kalanägu?" vihastasin ma. "Selline mu nägu lihtsalt on. Mul ei ole teist. Sorri, et mul selline nägu on. Sorri, et elan, ****."

**** lõi käega ja läks minema.

Teine päev tegin arvutis üht koolitust läbi, kui teine töökaaslane uksel seisatas ja päris, mis seinakalendriga juhtunud oli.

Juhtunud oli nimelt see, et keegi oli kaheksanda augusti peale kirjutanud: "Too-oma-hamster-tööle-päev. Kõik hamstrid registreerida turvamehe juures!"

"Reaalselt pool päeva tagasi sai kalendris uus leht keeratud," ohkas töökaaslane, "ja juba on keegi jõudnud selle ära retsida."

Ma ajasin selja sirgu. "Mis teha, kui inimesed nii lapsikud on. Aga ära minu käest küsi. Mina ei tea midagi. Ma ei kirjutaks kunagi midagi sellist kuskile. See ei kõla üldse minu moodi."

"See kõlab täpselt sinu moodi," ütles tema.

Noh, ma ei tea. Hamstripäev? Aga mida ma teen, kui mul hamstrit ei ole?