Nupsu!!

Ma olen nüüd neli päeva täielik nupsu olnud. Sest Uus Tüdruk käskis viimase tööpäeva lõpus.  "Ole siis nupsu," ütles ta. Ja ma olin.

Mingil seletamatul põhjusel olen ma lahti võtnud EkspressJob'i portaali ja sirvin seda nüüd. Seletamatul sellepärast, et see sisaldab tööpakkumisi ainult "juhtidele ja spetsialistidele". Vaadata ikka võib, mõtlesin ma.

Delfi majanduse juhiks? Jah, miks mitte.

Ma olen kummaliselt rahul. Ma ei teagi, millal see juhtus, et ma endale meeldima hakkasin. Nagu... ma ei teagi. Mul on tunne, et mu enesehinnang on tõusnud. Kui ma oleksin arvuti, siis vaikimisi režiimiks oleks rahulolu.
Tegelikult ma olengi nagu masin. Igasugused osad töötavad, millest ma kunagi ei mõtlegi. Täna sattus käsi randmele ja ma tundsin oma pulssi. Istusin viis minutit ja tundsin, kuidas mu süda lööb. Südame koha pealt ja randmelt käis tuksatus erineval ajal läbi. Nii imelik, et ma käin ringi ja teen seda ja teist ja ei mõtle kunagi, et süda aina pumpab ja pumpab. Isegi kui ma magan. Kas siis pumpab ta aeglasemalt? Igatahes mitte siis, kui ma õudukat näen.

Täna öösel nägin jälle põhikooli unes. See ei olnud õudukas, aga jäi ikkagi meelde. Point oli vist selles, kes teab tunnis õiget vastust või midagi. Imelik, et isegi kahekümne ühe aastasena peaksin ma mingit kuuendat klassi unes nägema.

Ja õigeid vastuseid teadsin ma nagunii alati.

Võib-olla mu alateadvus mõtiskleb, mida endised klassikaaslased praegu teevad.

Vahepeal käin ringi ja ümisen: "Anne-Mai, Anne-Mai..." See on lummav viis, kus alguses läheb meloodia alla ja pärast tagasi üles. Paar nädalat tagasi istusin puhkeruumis ja püüdsin raamatut lugeda, aga vahetuse vanem otsis seal lähedal riiulilt mingit träni ja muudkui laulis endamisi: "Anne-Mai, Anne-Mai..."

Päris catchy lauluke, eriti kuna sõnad on nii suurepärased.

November

Mulle vist meeldib november. On natuke midagi romantilist nendes udustes hommikutes, ja eilse põhjal ka õhtutes. Ma ei oota midagi, ei mingeid jõule, on natuke vara sellega kuu aega varem alustada. 

Kuigi nägin Lõunakeskuses üles pandud kuusepuud ja see oli päris kena. Mingeid halbu emotsioone ei tekitanud.

Lõpetasin "Lohetätoveeringuga tüdruku" ja võtsin teise osa. Liis käskis mul piibli peal vanduda, et ma seekord lõppu ette ära ei loe. Ausalt, on see siis minu süü, kui raamat nii venib, et on vaja vahepeal ette tšekata, mis juhtuma hakkab?

Ausalt noh. Aga ma proovin seekord kõike õiges järjestuses lugeda. Kuigi ma ei usu, et suudan.

Kui töökuulutustes öeldakse: "Palk kokkuleppel", kas see siis tähendab, et töötajaga lepitakse kokku, kas on üldse oodata palka või mitte? Vist  küll. Võib ainult loota, et midagi ikka tiksub. Kui on hea kuu olnud.

Ja ühes kuulutuses oli kuupalgaks märgitud üks kuni kolm eurot. Tuleb jälle loota, et see oli viga ja tegelikult tahtsid nad märkida tunnipalka...Aga võib-olla ka ei olnud. Majandus on nii nagu ta on, eks ju? Võta see kolm eurot ja ära kobise.

Nüüd on käes viimased pool tundi valget aega tänases päevas, nii et ma lähen välja. Kui see sobib.

Bongi!

Ma panen piimakapis jogurteid välja ja laulan endamisi: 

"Girl, look at that body

girl, look at that body

girl, look at that body

I work out!"

Hehe, on see ikka laul. Video on veel hullem. Alguses arvasin, et see laul on tõega mõeldud ja mõtlesin, et on ikka egolaks küll, aga kui videot nägin, sain aru, et on ikkagi nali.

Hakkan varsti Liisu poole minema, et üheskoos filme vaadata. Eelmine reede käisin ka ja meil oli väga tore. Ma jõudsin küll neli tundi hiljem kui plaanitud, kuna mind oli armsasti kauemaks tööle pandud ning mulle polnud sellest keegi midagi rääkinud. See tipnes väikese konfliktiga minu ja vahetuse vanema vahel, sest ilmselgelt pole mul õigust küsida, et mis värk on ja kas te poleks võinud teatada ette. Lõuad pidada ja edasi teenida!

Liis oli teinud tervislikke suupisteid nagu õunad ja porgandid ja kaalikad, aga mina saabusin kohale kolme eri sorti krõpsudega ja rikkusin kõik ära. Täna hoiatas ta mind ette. Nüüd peaks ma midagi tervislikku kaasa viima. Hm... mida tervislikku ma üldse tean? Krõpsud...sisaldavad ju kartulit...mis on köögivili... bingo!

Paralleeluniversumis öeldakse selle asemel bongi!

Ei, aga tõsiselt. Kas ma pean rosinaid viima? Rosinaid ja rukkileiba?

Ma olen rahul. Koristasin toa läikivaks, oli ka aeg. Siis pesin juuksed läikivaks... oli ka aeg. Ja lakkisin küüned siniseks. Sest oli kuradima aeg. Mul on neli päeva järjest vaba aega ja siis tuleb küüsi lakkida (tööl tuleb iga lakk poole päevaga maha). Kas sinul on kunagi neli päeva järjest vaba? Ei? Ma tean, et sa oled totaalselt kade. Või ka mitte. Igal juhul mina olen rahul.

Külmaks on läinud. Otsisin oma talvesaapad välja. Juhhuu, lõpuks saan ka mina natuke kõpsuda. Ma armastan kõpsumist. 

Isegi akna pidin ööseks kinni panema. Ma ei mäleta, et varasematel aastatel oleksin poole novembrini lahtise aknaga maganud. Meil on sel aastal väga ilus ja soe sügis olnud. Või ma olen friik. Aga nüüd hakkas isegi minul külm.

Tormijooks

Tormasin töölt koju ja panin "Ärapanija" mängima. Seejärel ma vaevalt vaatasin seda. Ma ei tea, miks on nii hirmsasti vaja kiirustada, kui  ei kavatse saadet isegi vaadata. Lollakas olen vist.

Seal näidati ka neid kaadreid selle tormijooksu kohta, mis Tartu inimesed tegid, kui Prismas odava hinnaga kohvi ja kana müüdi. Suhkru puhul olevat sama hull olnud. Ma ei olnud enne sellest videolõike näinud (suhteliselt šokeeriv), olin näinud pilte, ja meil tööl räägiti ka, et inimesed olevat tund aega enne avamist poeesise täis parkinud ja mõni olevat koguni seal ees ööbinud, et head kohta saada. Seda on mul küll raske uskuda. Kui madalale saab langeda? Väga jube ikka. No kui odav see hind siis pidi olema, et see on väärt kiirabiga ära viimist? "Kõige tähtsam," nõudis Peeter Oja, "et kui need kaks inimest kiirabiga ära viidi, kas neile kana ikka pandi kaasa?"

Sest saada vigastada ja lisaks ilma kanata jääda - see on küll liig.

Ma loodan, et meie pood midagi sellist ei korralda.

Meid treenitakse kliendiga viisakas olema. Anti täiendavaid juhendeid: naerata ja soovi seda ja teist, samas pead olema kiire kui välk. "Sa pead klienti nii armastama, et oled valmis temaga magama minema," irvitas Uus Tüdruk (kes pole ammu enam kõige uuem ja tüdruk samuti mitte, aga mu lemmikkolleeg ikkagi). 

"Kas sina oled kliendiga viisakas?" küsis päriselt kõige uuem tüdruk minult natuke hämmeldunult.

"Paar esimest kuud olin," vastasin ma mõtlikult. "Siis kadus see ära. Küll sa näed."

Inimesi on ju igasuguseid. Ülekaalus on ikkagi sõbralikud ja toredad. Näiteks täna olid kõik väga kenad. Kuna ma hakkasin kõrgemalt poolt tulnud juhiste mõjul hullumeelselt särama nagu sajavatine elektripirn (tegelikult oli mul lihtsalt hea tuju), unustas üks vanem naine oma PIN-koodi sisse toksimast. "Oih, ma unustasin," sabistas ta. "Oh seda hajameelsust. Jäin seda naeratavat tütarlast vaatama!" naeratas ta mulle ise.

Nii et - igasugused utoopilised plaanid võivad hoopis töös tõrkeid tekitada.

Samas kui minuga plõksima hakatakse, siis kaob igasugune viisakus automaatselt. Ma ei lase endal trampida. Kui keegi tuleb poodi, et ennast kuradi kassapidaja peal välja elada, siis saagigu pekki. Ükspäev paar nädalat tagasi mind põhimõtteliselt sõimati vargaks mingi arvutivea pärast, mille tõttu hind oli midagi muud, kui ta pidanuks olema. See naine oli ikka väga ebaviisakas ja paari lihtsa olukorda seletava lause asemel ta lihtsalt hüppas mulle näkku ja hakkas personaalselt ründama. Ma küsisin, kas tal on üldse aimu kassapidaja tööst. Me ei mõtle mingeid koode välja ega saa mingit kasu sellest, kui üks hind kuskil ei klapi. Me lihtsalt laseme tooteid aparaadist läbi. Kui miski ei klapi, ei ole see meie süü. Ja tal ei ole mingit õigust mind vargaks sõimata. Põhimõtteliselt läks väga elavaks vaidluseks ja järjekord kuulas huviga pealt. Järgmine klient astus minu kaitseks välja, sest ta oli teenindajana töötanud, aga too naine ei lasknud mõistuse häält ligi. Lõpuks, kui vanemmüüja oli juba kohal, taipasin, et jätan endast halva mulje, tõmbasin tagasi ja andsin kliendile selle raha, mis ta üle oli maksnud. Pisarad olid ka silmis, aga ma mõtlesin, et jäta, ära ole kurb, vaid ole vihane, ja olingi vihane. Pealegi ma ei tahtnud, et järgmised järjekorras seisjad näeksid, et see mind nii kõigutab.

Vanemmüüja oli muidu totaalselt minu poolt.

Aga positiivseid külgi selle töö juures on ikkagi olnud rohkem ja toredaid kliente ka. Panin kassa kinni, et pausile minna (seejuures ei viivita ma kunagi minutitki). "Head isu!" soovis viimane klient. Vaatasin talle imestunult otsa.

"Te lähete kindlasti sööma."

"Kuidas te teadsite?"

"Te näete lihtsalt nii näljane välja." Selle peale lisas ta ruttu juurde: "Nali, nali."

Hm.

"Näljamängud"

Paar päeva tagasi sain ühele poole "Näljamängude" raamatutega. Nii huvitavad! Need on praegu suur hitt. Kogu lugu on ühest tulevikumaailmast, totalitaarsest riigist, kus korraldatakse igal aastal tõsielusarja "Näljamängud", kus kaksteist noort elu ja surma peale võitlevad ja ainult üks saab ellu jääda. Päris võigas mõte. Samas nii kui Liis esimest raamatut mulle mainis, tahtsin kohe lugeda.

Need on sellised raamatud, mida on raske käest panna. Aga pean mainima, et lõpp oli täielik pettumus. Jäi tunne, nagu oleks autoril tähtaeg silme ees ja tal oleks muidu ka natuke kõrini olnud ja mõtles, et saaks selle asjaga juba ühele poole, kurat. Kõik juhtus peategelase seisukohalt kuidagi distantsilt. Riigivõim lükati ümber ilma temata; kui ta pärast rahu saabumist jälle kellegi maha lõi, siis tema üle kohust peeti ilma temata, kusjuures ei seletatud kunagi, miks teda süüdi ei mõistetud. Kui ta oli süüdi, siis oleks ta pidanud vangi minema. Kui apelleeriti hullumeelsusele, siis ei saanuks teda ju lõpus lahti lasta, et ou, mine koju tagasi. Ta oleks ju ühiskonnale ohtlik!

Oma elu armastusega jäi ta ka kokku umbes nii, et ma läksin tagasi koju elama ja tema jäi ka sinna ja nii me hakkasimegi koos elama. Tundus, et igavusest ja sest kedagi muud polnud silmapiiril. Kõik olid ära surnud.

Ja kuna selle riigi võim kolmanda raamatu lõpus purustati ja "Näljamängud" keelustati, siis oleks olnud huvitav lugeda epiloogist, kuidas uus riik välja nägi ja mis seal toimuma hakkas. Kas aegamööda kiskus jälle kahtlaseks, kes haaras võimu jne?

Selle asemel lällutati midagi lastest, kelle peategelane ja tema mees said: poiss ja tüdruk, tüdruk oli täpselt emasse ja poiss isasse. No kas pole nunnu? Ei, täiesti suurepärased raamatud rikuti sellise laialivalguva, häguse lõpuga ära!

Liisule väga meeldis lõpp. Ma guugeldasin seda asja, sest mulle meeldib, kui minuga nõustutakse, ja kuigi oli palju neid, kes lõpplahenduse peale vihastasid nagu mina, siis osade meelest läks just täkkesse.

(Ei läinud täkkesse!)

Nüüd loen "Lohetätoveeringuga tüdrukut", küll paar aastat hiljem kui pidanuks, aga ma olengi selline retro ja camp. Eestikeelset raamatut on kogust võimatu saada, seega pidin leppima ingliskeelsega. Blää. On ju lollakas lugeda rootsi autori raamatut ingliskeelsena. Jääb ära isegi originaalkeele eelis.

Igatahes, ma pidin teada saama, millest kõik umbes kaks aastat tagasi rääkisid. Suhteliselt raske on seda raamatut käest panna küll, ma veetsin terve päeva selle taga. Inimesed võiksid mõelda, enne kui põnevaid raamatuid kirjutavad, sest mul on asju ka teha.

Tegelt ei ole. Väga. Magasin täna jälle kaheteistkümneni. Jäle.

Ma sain aru ka, miks see selline telliskivi on, see raamat. Sest ainsatki detaili ei ole jäetud kirjeldamata. Tore on, et ta jõi kohvi ja läks kaksteist sammu trepist üles, ja kui ta ostlemas käis, siis ta ostis seda ja seda ja seda ja pärast läks Konsumisse ja ostis ühe asja veel.

Mulle väga ei sobi selline stiil. Võiks natuke keskenduda ja kogu jant oleks poole lühem. Tegelikult, võib-olla ma ei saanud seda sellepärast käest panna, et ootasin, millal tegevus pihta hakkab. Veel pole hakanud.

Samas põnev ikkagi. Mis selle kuradi 16-aastase tüdrukuga juhtus?

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" lugesin ka läbi. Mida siis selle kohta öelda? Eesti kirjandus, järelikult masendav. Oli jah masendav. Aga ikkagi hea.

Mulle käib pisut liiga närvidele tema lauseehitus. See pole üldse eesti keelele omane. Ma ei tea, mis keelele on, aga ta võiks selles suhtes midagi ette võtta. Juba blogi lugedes käis närvidele.

11.11.11

Maaaaaagiline kuupäev. Ja terve see mõnus üheteistkümnene reede on ainult minu päralt. 

Eile oli mul superpäev. Lõõgastumise ja puhkamise jaoks. Kõigepealt käisin Auras. Põhimõtteliselt tõusin, seadsin end valmis ja läksin Aurasse, ning kui välja tulin, oli juba hämar. Novembripäevad on nii lühikesed! Suur kollane täiskuu rippus kahtlaselt madalal, nagu hakkaks kohe mulle kaela kukkuma. Maximas olid hea hinnaga saiakesed ja mitte ühtegi pikka järjekorda. Ma ütlesin, et maagiline.

Mu lemmikkoht Auras on aurusaun. Terviseklubis on argipäeval reeglina vähe inimesi, nii et ma saan tavaliselt igal pool, kas mullivannis või saunades, üksi olla. Kui keegi veel tuleb, kobin välja. Kõik need saunad ainult minu päralt, see on õndsus. Võib-olla ajas keegi kunagi taeva ja põrgu asukoha sassi, sest kui põrgus on niisama kuum ja aurune, tahan ma küll sinna minna.

Ja aroomisaun - taevalik. Või põrgulik? Ma jään iga jumala kord seal kohe-kohe magama ja pean end jõuga välja vedama, sest seal ei soovitata üle viie minuti olla. Siis lähen alla ujulasse ja kastan end vette, mis hetkeks metsikult külm ja pärast väga hea tundub.

Pärast olin väga väsinud ja väga näljane, nagu peale ujumist ikka.

Läksime Liisuga vaatama filmi "Laenatud aeg", millest ma absoluutselt midagi kuulnud polnud. Seal mängivad Justin Timberlake ja Amanda Seyfried. Hämmastav, kui palju Timberlake'i eelmine film "Seksisemud" kõmu sai ja kui mõttetu see oli. "Laenatud aeg" on kolm korda parem ja ta näitlemine on ka parem, aga sellest mitte kuskil mitte sõnagi. Ma unustasin täiesti ära, et ta Justin Timberlake on, ja vaatasin lihtsalt filmi. Temast võib veel asja saada... kui külm ära ei võta.

Superhea film. Mina jäin väga rahule. Pluss seal mängis üks hästi ilus mees, keda ma viimati nägin "Inceptionis". "Cillian Murphy," ütles Liis kohe. "Ta on ilus, eks?"

Põhimõtteliselt vahtisin ma terve filmi õndsalt oma Cillian Murphyt. Tal on nii kummaline nägu. Õnneks suri ta alles lõpuminutitel ära.

Awesome.

Alati, kui ma meiki mainin, mainin ka Lumenet. Mul oli vaja uut jumestuskreemi. Kaupsis oli aga silt, et kui ostad kaks Lumene toodet, saad silmameigieemaldaja kingituseks (sest Kaups on lahe). See oli mul nagunii otsakorral, nii et targem oli midagi veel valida, kui meigieemaldaja hiljem eraldi osta. Võtsin ilusa huulepliiatsi nimega Cranberry Kiss. Olin ammu endale head huulepliiatsit tahtnud. Awesomeness. Ainus, mis pettumuse valmistas, oli kingitus. See pidi olema eriti tundlikele silmadele ja läätsekandjatele, aga esiteks oli tal õline konsistents, mida ma oma silmadel vihkan. Ma vihkan, kui nad on õlised. Miks ma pean neid peale meigi eemaldamist veel puhtaks pesema? Teiseks tundus eemaldaja just, vastupidi, tugev, sest silmaümbrus oli pärast hästi kuiv ja õrn, mida mu eelmine odav eemaldaja absoluutselt ei teinud.

Alati on nii, et kui toote peal midagi ekstra lubatakse, siis see ei tee seda. Näiteks pole kunagi juukse elektrilisusega probleeme olnud. Ostad puust harja, mis ütleb, et hoiab elektri tekkimist ära. Ja põmm! kus nüüd alles hakkab juustesse elektrit viskama. Alati.

Ma ei saa aru, miks peaks tundlikele silmadele mingit rämedalt tugevat eemaldajat vaja olema. 

Vähemalt jumestuskreem on hea.

Apppppiiii! Täna on sajandi jalkamäng. Eesti-Iirimaa, kes veel ei teadnud. (Kuidas sa ei teadnud???) Ja mina pean seda üksi vaatama. Ei ole aus! Siis ma hakkan jälle iseendaga rääkima ja eesti meestele karjuma: "Mida sa teed? Mida, kuradi päralt, sa teed??"

Niiii ootan!!

Rootsist

Long time no blog.

Nädal aega tagasi käisime Rootsis oma Minni juures. Rootsis on midagi, mis mulle meeldib. See on Eestiga kuidagi sarnane, või ma ei tea... kõik need Lindgreni lood on ka kaasa aidanud. Lisaks on Rootsis Minn. See on täiesti hullumeelne, kui metsas ta tegelikult elab. Väidab, et Stockholmis, aga kui me tema kodu juurde jõudsime, siis algas otse selle tagant suur-suur park, puud ja kõik jutud, ja kümne minuti kaugusel oli isegi järv. Väga vaikne oli. Super. Minu meelest väga head võimalused sportimiseks, kuigi Mirjam väidab, et sügisel ja talvel on selleks liiga külm. Ta lihtsalt ei viitsi nagu minagi.

Mulle meeldisid inimesed ja kära ja Rootsi meeste kummaliselt eripärased näojooned. Naiste puhul ma sellist asja ei märganud. Üks tüdruk rääkis metroos pool tundi järjest kõvasti hispaania keeles telefoniga. Minn ütleb, et Rootsis on palju hispaanlasi, nii et võib-olla oli sel tüdrukul nagunii ükskõik, aga ikkagi ma arvan, et ta ei oletanud, et Mirjam kõrvalistmel kõigest aru saab. Päris isiklikest asjadest rääkis ka. Mina sain niipalju aru, et meesteprobleemid. Samas kui on probleem, siis tuleb see hingelt ära rääkida, muud lahendust pole.

Sügis oli seal natuke vähem arenenud kui meil. Puud ei olnud veel sotti saanud, et tuleb lehed langetada.  Ja ma arvan, et rootsi keel on iga normaalse inimese kõrvale natuke naljakas. Ma itsitasin kümme minutit, kui olin lugenud suuri silte kirjaga Elgiganten prispresser. See tähendab vist suurt allahindlust? HAA. Samas ma olen kergesti lõbustatav.

Tagasi tulles oli Tallinn natuke ehmatavalt vaikne ja kodune ja päikeseline.

Reedel käis ema linnas ja tuulasime tema ning Liisuga natuke kohvikutes-poodides. Küll ma olen perekeskne. Isegi isa helistab iga paari päeva tagant, enamasti küll siis, kui ma olen tööl, mistõttu ta kahtlemata arvab, et blokin, kui vastu ei võta. 

Aga igatahes Walkingis oli mingisugune tühjendusmüük.  Kui me sisse astusime, soovisin kohe palavalt, et poleks astunud. Seal oli nii palju inimesi! (Said aru, kui palju?) Natuke jube hakkas. Polnud ruumi istuda, astuda ega midagi jalga proovida.  Tühjendasid nad seal küll usinalt. Oma allesjäänud väikeseid suurusnumbreid tühjendasid. Põhimõtteliselt kõik need meeletult heade hindadega paarid olid suurustele 36 ja 37. Millisel täiskasvanul on selline jalg? Kõik naised ümberringi siunasid ja vandusid. Minul on jalg 38, mida hädapärast võis umbes kahe paari jagu leida. Need kaks paari ma siis ära võtsin. Nad jäävad ootama aega, mil... noh, pole talv. Normaalset aega, noh.

Poes juhtusin nägema, kuidas ema väikese tütrega ostsid jäätist. "Hallo kiisut," vingus väike tüdruk üllatavalt valjut häält rakendades. "Eei, tahan hallo kiisut. Hallo kiiisuut!"

"Oh jumal küll," ütles ema ärritunult ja pani korvi hoopis Hello Kitty pildiga jäätise. Ma isegi ei teadnud, et selline ka eksisteerib. Ema on ka maininud, et lasteaias on Hello Kittyl täielik maania.

Samas on märkimisväärne, kui ära hellitatud lapsed on. Ma ei teagi, mis on parem variant, kas see, kui vanem annab lapse igale tujule järgi või see, kui ta teda täiesti ignoreerib. Ma olen tööl mõlemat varianti tunnistanud. Esimese märksõna on kohuke. Nad annavad oma lastele juba saalis kohukese pihku, mida siis läbi paberi lutsitakse (jube hea mõte). Kui kassas tuleb asi lindile panna, on kisa terve saal täis. Iga päev tuleb paar sellist juhust ette. Ja ükski neist lastest ei rahune enne, kui on oma kohukese või pulgakommi uuesti enda kätte saanud. Ma mõtlen, et olge nüüd. Ja sööta isegi mitte kõndivatele lastele kohukesi sisse? Me kõik ju teame, et need on rämps. Kuigi maitsev rämps. Ausalt, enne kaubanduses töötamist ma ei teadnud, kui hull täpselt meie rahvas kohukeste järele on. Aga nad on. Ja alustavad oma laste väljatreenimist juba varajases nooruses. Laps ju ei arva, et juurvili sakib ja komm on hea, enne kui talle neid komme  ja muud rämpsu sisse söödetakse.

Teine variant on ignoreerimine. Üks isa kahe väikese pojaga sooritas ostu minu kõrvalkassas. Poiss röökis juba enne kassasse tulekut ja ei jätnud kordagi järgi ei järjekorras ega kassas. Dämit, need lapsed on vist valjemad kui reaktiivlennukid. Ma tundsin, et trummikiled lähevad kohe katki. Kõige kummalisem oli see, et isa ei huvitanud üldse. Ta mitte ainult et ei püüdnud last rahustada, ta ei püüdnud teda ka sülle võtta, mitte midagi. Ta ei heitnud poisile pilkugi. Ma jälgisin, kuidas ta aeglaselt ja ükskõikselt oma asju pakkis. Täitsa lõpp. Mis inimesed need sellised on? Lõpuks ta lihtsalt jalutas väljapääsu poole ja lapsed ukerdasid talle ise järele, väiksem oli näost täiesti punane ja hingetu ja jõudis veel ainult karjuda: "Sa oled nii paha, isa!"

Praegu ta kindlasti istub teleka ees ja vaatab, õllepudel pihus, reklaami, sel ajal kui laps tema jalge ees röögib. Ma võiksin oma... kahe euro eest kihla vedada.