Iti-tita näitab üles juba teadvuse kasvu. Kui ta oma soolast toitu sööb ja näeb, et mina kõrval banaani mugin, hakkab ta nördinult nutma - tema tahab ju ka banaani! Meil on mõlemad lapsed nüüd banaanihullud. See oli mulle üllatus, et ta niimoodi tähele paneb ja järeldusi teeb.
Sellepärast ka tulebki alguses neid puuvilju väga ettevaatlikult pakkuda, et ikka juurviljad ja liha löögile saaks ja neid mekkida üldse tahetaks.
Või eile Depos, kui jõuluehteid ostsime, hakkas Iti kassajärjekorras kärus istudes kurtma. Andsin talle kätte oma ilusa värvilise rahakoti, mille mees mulle Barcelonas kinkis, ja Iti jäi rahulolevalt vait ning hakkas seda uurima ja näkitsema. Kahjuks tähendas see ka, et maksta oli mul raske, kuna laps ei olnud seda rahakotti enam valmis ära andma. Sain siis valvsa silma all kuidagi kupüüre välja libistada. Pärast kassat, kui tuli rahakott siiski emme käekotti panna ja Iti ise turvatooli, läks suurem pahandamine lahti.
Täna, kui jõulukuuse järele sõitsime, nuttis vaene Iti ka suurema osa teest. Alles kodu lähedal tuli mehele meelde, et anna talle oma rahakott. Ja Iti vaikiski jälle rahulolevalt, nii kui mu rahakoti endale sülle sai.
Tark tüdruk!
Praegu kõik peale minu magavad lõunat, aga peale nende und paneme kuusepuu talveaeda üles ja ehime ära. Meie esimene päris suur kuusk! Kui põnev! Me saame ise algusest peale oma traditsioonid luua. Meil ei olnud ühtegi kuuseehet, karda ega isegi kuusejalga, saime kõik algusest lõpuni välja valida.
Võtsime alguses pigem vähem ehteid. Mees näitas, mis talle meeldis, ma ütlesin mõtlikult: "Hmm," ja sokutasin need vaikselt riiulisse tagasi:D Tegime komromissi ja võtsime kõik ehted ja karrad, mille mina valisin... aga mees tõi kärru jõulutähe aknale panekuks ning erinevaid LED-tulesid maja peale, mis on tema spetsialiteet. Ta jubedalt armastab LED-tulesid.
Mõtlen, et hakkame igal aastal natukene ehteid juurde valima, edaspidi siis mitte enam karbiga hulgi, vaid veidi kvaliteetsemaid ja ilusamaid. Näiteks kumbki laps saab igal aastal üks-kaks ehet ise valida, mis siis jõulupuu peale jõuavad.
Ja Kauril hakkasid päkapikud käima! Eile seletasime talle seda põhimõtet, näitasime jõuluraamatust üle, kes on päkapikud, ja kuhu ta peab igal õhtul oma jõulukinda (pajakinnas :D) riputama. Kaur teatas kohe resoluutselt, et tema ei taha, mis ei üllatanud meid üldse, sest on vähe asju, mida ta praegu teha tahab. Ta armastab üle kõige süüa, aga peaksid sa talt veidi turtsakamal hetkel küsima, kas ta lõunat tahab sööma tulla, vastab ta kindlasti: "Ma ei tahaaa..."
Sellepärast ma ei küsigi, vaid lihtsalt ütlen, et lõunasöögiaeg.
Hommikul utsitasime Kauri vaatama minema, kas päkapikk ka midagi toonud on. Esialgu ei mõiganud ta midagi ega mäletanud, mida me rääkinud olime. Andsime ukse küljes rippunud kinda talle ise kätte, aga ta jäi seda ja selle konksu niisama huvitatult uurima. Lõpuks sai ikka käe ka sisse pistetud ja leidis sealt purgi plastiliini. Esialgu oli mul parem meel kui Kauril, aga arvan, et paari päevaga jääb see talle pähe ning esimene käik hommikul hakkab olema terrassiukse juurde jõulukinnast kontrollima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar