Ilus aasta 2023

Paari päeva pärast lõppeb aasta. Need viimased nädalad aastast on alati kuidagi mõtlikumad, kokkuvõtete tegemise aeg. Minul algab ju alati uue aastaga ka uus eluaasta ehk kõik lõpud ja algused on kuidagi eriti tähenduslikud.

2023 oli mu elus imeline aasta. Suuri muutusi täis. Põhimõtteliselt enamik suuri muutusi, mis ühe inimese elus üldse ette tulevad, mina sel aastal läbi tegin. Sünnitasin endale lapse - tehtud. Ilusa, terve, täiusliku väikese tüdruku.

Ostsime mehega kahe peale oma kodu - tehtud.

Kolisime - tehtud.

Abiellusime - tehtud.

Lisaks möödus terve aasta autokooli tähe all, aina voorisin sõidutundide vahet ja pidasin põhimõtteliselt üksi Zebra autokooli üleval :D On jäänud veel üksainus samm teha - Transpordiameti sõidueksam, ja siis on load käes! 

Mul on ikkagi suur saavutamise tunne ka selle autokooliga seoses sees, kuna just nädal-poolteist tagasi, 19. detsembril tegin ära oma kooli sõidueksami. Sain tunnistuse ka kätte: autokool läbitud. Juhheiiii! Olin maksimaalselt rõõmus, eriti kuna tegemist oli mu teise katsega sõidueksamil. Siis sain ikka natuke enesekindlust tagasi, et ma siiski saan need load ka kunagi kätte. Ja see tuli täpselt enne jõule ja aastalõppu, tõmbas selle teekonna ilusasti kokku. Ütlesin eksamineerijale ka, et nagu jõulukink mulle. Ta vastas, et tema mulle mingit kinki ei teinud, vaid ise tegin endale.

Aasta möödus väga perekeskselt, olen ju praegu kahe lapse kodune ema. Seda enam nautisin nüüd võimalust hiilida välja linna peale, kinno või kohvikusse või kunstisaali. Peale linnast Kiilisse kolimist on selle meelelahutusega palju kesisemaks jäänud. Jep, tõesti on vahet, kas elada maal või linnas. Ma endiselt meenutan Tallinna ja igatsen veidi. Mulle sobib linnas elada. Kuid see-eest on meil nüüd suur maja, kaks korrust, meil kõigil ruumi olla ja elada. Lapsed just ajasid üksteist ülakorrusel taga, sellal kui mina neile ette üritasin lugeda. Loobusin sellest lõpuks ja lihtsalt hoidsin neil silma peal, et keegi teisele toud ei annaks. Kiljumist oli terve maja täis. Kaur jooksis ja peitis end voodi alla, Iti ajas teda roomates ja käputades taga. Mees all tegi kööki korda ja naeris seda kuulates. 

Nii et see kodu, see oli seda kõike väärt küll. Ei möödu päevagi, kui ma ei vaataks oma kodus ringi ja ei rõõmustaks vaikselt endamisi, kui ilus ja mugav meil kõik on. Ja kord päevas vähemalt ütlen seda mehele ka. Ta pani just sel nädalal üles ühe pisikese riiuli esikusse ja suure riiuli elutuppa, kõrgele teleka kohale, ja mina hakkasin kohe sisekujundama ja neid asjadega täitma. Mu rõõm nendest kahest esemest on täielik. Ütle veel, et asjad ei tee õnnelikuks :D 

(Tegin praegu pisikese pausi, et joosta üles virgunud boyot paitama. Mees muidu õhtuti jookseks neid jookse, aga ta praegu sõbraga väljas.)

Istun siin hämaruses, mul põleb kaks küünalt, maja ja majaesine on jõulutulesid, tähekesi ja pärgasid täis. Hästi sume ja hygge tunne on. Meil on elutoas ka kosmoselamp, millest saab seinale ja lakke lasta erivärvilist valgust, see meil ka põleb igal õhtul ja teeb olemist mõnusaks. Täna õhtul on roheline valgus roosade mullikestega, tunne nagu akvaariumis.

(Teine paus, nüüd ärkas Itipepu :D)

Kui oleks vaja nimetada üks asi, millest mul sel aastal puudus oli, siis oleks selleks uni. Itikene ärkab öö jooksul oma kolm korda, et isukalt süüa, ja mõned korrad veel õhtul, aga siis kiigutab teda uuesti magama issi. Loodame, et aasta 2024 toob natuke rohkem täitsa öö läbi magatud öid. Aga muidu ei oska küll midagi tahta. Sellist aastat nagu 2023 oleks raske järgi teha, suured põrutavad sündmused on enam-vähem otsa saanud.

Nii et lihtsalt panen siia kirja, kui tänulik ma möödunud aasta eest olen. Ma vihastan vähemalt kord päevas end täitsa pööraselt ära, mu hääl on vahepeal ära karjutud, aga vähemalt kord päevas tuleb mul oma lapsi vaadates ka õnnest pisar silma. Ja see on kohe kindlasti midagi, mille eest tänulik olla. Aitäh, 2023!

Itipepu on suur tüdruk

Iti on viimase nädalaga teinud suure arenguhüppe edasi. Ta hakkas lõpuks käputama, juhhei! Aina sättis ja nõksutas end ühel kohal põlvili juba päevi ja nädalaid, nüüd võttis kätte ja sai käigu sisse ka. Juhtumisi tegi ta seda paari päeva jooksul hetkest, kui beebikiige kasutamise täitsa nulli viisime. Varem ikka kõikus ta seal kiiges mitu korda päevas - mitte sellepärast, et ma laisk oleks ja ei tahaks lasta lapsel maas areneda. Vastupidi, ma väga tahan lasta tal maas areneda, aga meil on majas väikelaps, kes beebile igal ajahetkel üks-null võib teha. Nii et see kiik oli meil kasutusel turvameetmena, kuna see oli laua peal ja sealt ei saanud Kaur Itit kätte. Siis aga läks kiik ise ohtlikuks, kuna Iti hakkas end sealt välja kallutama. Rihmad hoidsid kinni, aga ohtlik ikkagi. Iti aga ei viitsinud seal olla, tahtis välja, tahtis ümbrust uurida. Nii tegimegi kiige puhtaks ja ma viisin selle üldse teisele korrusele ära, ootama, kuni mees on selle maha müünud. Et ei tekiks enam kiusatust kiigest abi otsida.

Ja paari päeva sees hakkas Iti kohe käputama. Võib-olla tõesti see pikem põrandal oleku aeg oli nii arendav.

Itikene ajab end nüüd ka istuma. See on lõpp-armas. Ta on nii suur, targa pilguga tüdruk. Istub ja mängib endamisi millegagi, minu pilku kohates hakkab naerma ja viipama. Jumala eest süda sulab sees.

Kuna ta alles selle poosiga harjub, siis on ta ka ümber kukkunud, suure kolakaga vastu põrandat. Ja kui ise ei kuku, siis leidub alati abivalmis vanem vend, kes teda kergelt lükkama on valmis... Viimati kukkus Iti päris lähedalt näoga suurest legomajast mööda. Kaitseinglil on siin küll kõvasti tööd, või on kahte emmet vaja: üks seisab laste kõrval, neist hetkekski eemaldumata, ja teine teeb kõike, mida maja peal vaja teha on:D

Seni, kuni ma parema lahenduse mõtlen, on Kaur lihtsalt tavalisest rohkem aedikus vangis. Sai kõrini, et Iti peab aedikus olema, kui ta põranda peal lahti palju kiiremini areneb. Nii palju on seal uurida, nii palju ruumi asjadele järgi roomata. Et las siis olla parem see vangis, kes teisele liiga tahab teha, onju.

Kaur hüüdis just ülevalt oma toast "puhkeajalt": "Alla!" Lähme toome ta siis alla.

Kaur 2!

Homme saab meie väike boyo-pokoyo, meie rõõmus poiss, meie tegelinski kaheaastaseks! Issi tegi tema jaoks maitsva biskviiditordi, kaunistas banaani ja hurmaaga ära, ja mina kirjutasin piparkoogiglasuuridega peale palju õnne, Kaur. Ja homme toovad päkapikud talle number kahe kujulise küünla ja number kahe kujulise õhupalli (kui ma neid ridu kirjutan, siis tundub mulle kergelt, nagu räägiksin nr 2 hädast :D). Mõlema peale teeb ta kahtlemata pettunud nägu, aga õhupallist saab täis puhudes täiega mänguasi, nii et see loeb. Ja küünalt saab ära puhuda... see on ka tore.

Meie poiss on kohe kaheaastane, ütlen mehele ikka ja jälle. Ma mäletan tema sündimise õhtut-ööd, nagu see oleks eile olnud. Sel ajal kaks aastat tagasi olin ma õhtul aina suurenevates valudes, ise aga millegipärast kindel, et ega see see õige sünnitus ikka veel pole. Lõpuks läksime mehega ikka haiglasse kontrolli, mõeldes, et ilmselt tuleme varsti tagasi koju. Jätsime isegi jõulutuled sisse ja köögilaua peale pooleldi glasuuritud piparkoogimaja ootama.

Ja tulime tagasi alles mitu päeva hiljem oma pisipoisiga... kes aina nuttis lää ja lää. Meie väike lää.

Aga nüüd ta juba räägib! Ta hüüab hommikuti mind nähes rõõmsalt tau ja tau ning o'kust ehk hommikust. Kui küsida, kas talle hommikusöök maitses, vastab ta viisakalt: "Jah." Kui minna talle järele tema tuppa peale 40-minutilist puhkeaega päeval ja küsida, mida ta seal tegi, vastab ta suure naeratusega laia viipega enda taha osutades: "Magaa. Puhkaa." Kuigi ma kuulsin täpselt, et ta ei maganud hetkegi ja keeras otsustavalt oma tuba segi.

Ja ta kasutab vahel nii lahedaid sõnu - eks meilt endilt kuuldud. Ta tahab minna õue möllama. Küsin peale tükki aega, kas nüüd võime aiast tagasi sisse minna. "Möllaa," kurdab Kaur ja möllab lumes edasi.

Või kui Kaur tuleb minult, kui ma parasjagu datleid piimaga söön, midagi nuruma, siis ta ei ütle enam: "Anda!", vaid küsib palju peenemalt: "Maitsee."

Mul on kombeks öelda vahepeal: "Nii," või "Nõnda" või "Nonii" - täitesõnadena, onju. Kaur on ka need üle võtnud, aga ta ei taba alati samasugust konteksti. Nonii'd kasutab ta palju ja kõige lambikamates kohtades, näiteks nuttes ja midagi kurtes. Panen ta näiteks aedikusse, et saaksin rahulikult Iti ära toita, ta hüüab ahastavalt üle toa: "Noniiiii!"

Ja asjade isetegemise tuhin aina suureneb ja suureneb. Panen külmikuukse kinni, karjatab Kaur: "Ise!" ja teeb külmiku uuesti lahti ning paneb kinni, et alles siis rahulolevalt minema tatsata. Mine tea seda ema, onju. Kui tahad, et midagi õigesti tehtaks, tuleb see ise ära teha.

Samuti on kuri karjas, kui peaksin pesu ilma temata pesema panema. Selle eest ahastatakse ikka päris kõvasti.

Tänane vägitegu on Kauril selles, et ta õpetas õekese lehvitama. Ta aina viipab Itile ja hüüab tau, ning täna vaatasin, et Iti kohe päris tõsiselt viipab vastu ja naeratab laialt. Läksin toast ära, tulin tagasi, ja Iti oma söögitoolist tõstis mulle tervituseks käe ja naeratas jälle üle näo. Oh kui armas! Pisarad tulid silma.

Ise!

Kaurikesel on peal suur isetegemise hoog, mis on iseenesest ju väga armas. Kõike tahab ta teha ISE. Kui me aias möllame, siis tahab ta tingimata ise suure lumelabidaga kaevata, kuigi labidas on kahe Kauri pikkune. Tingimata vajab ta sealjuures siis abi, mida ta ka küsimast ei pelga. Õigel hetkel pean ma siis jälle labidast lahti laskma, et ta saaks ise jätkata.

Ta tahab end ise riietada, eriti pükse ja sokke jalga saada või kombekat selga sikutada. Sealjuures on tal ka alati abi vaja, mida ta siis karjub: "Abi!" Aga jälle pean täpselt teadma, et sikutan ainult korraks, muidu kostab kohe järgmine signaal: "Isess!" (Nii ütleb ta praegu ise.) Kui tuleme lumise Kauriga õuest tuppa ja tahaks märja poisi kähku üleriietest vabastada, enne kui ta lund tuppa jõuab kanda, pean arvestama, et poiss läheb selle peale väga endast välja. Ei noh, riidest lahti võib ju võtta, aga isess! Saapad on alt veel pükste kummiga kinni tõmmatud, seda mõistatust Kaur veel lahti ei haruta ja on emmet vaja, nii et iga kord õuest tulles on väike heitlus...

Siis võtan armsa mütsaka Iti tema kärupoolelt välja ja tahan teda tema jänkukombekast vabastada, aga juba läheneb suurem mütakas ja nõuab: "Isess!" Just tema peab Itil mütsi peast võtma ja kombeka luku lahti sikutama. 

Järgmiseks tahan riputada vannituppa dušikabiini toru külge minu jopet ja Kauri kombekat riidepuudega kuivama, sest me mängime korralikult, nii et oleme üleni lumised. Kahjuks see ei sobi Kaurile kuidagi, et mina neid sinna riputan, vaid iseeess! Pean Kauri tõstma üles lae alla, nii et tema hoiab kombeka riidepuud, ja tema seal siis sätib selle hoolikalt toru külge :D

Inimeseks kasvamine.

Meil on päkapikud käinud

Iti-tita näitab üles juba teadvuse kasvu. Kui ta oma soolast toitu sööb ja näeb, et mina kõrval banaani mugin, hakkab ta nördinult nutma - tema tahab ju ka banaani! Meil on mõlemad lapsed nüüd banaanihullud. See oli mulle üllatus, et ta niimoodi tähele paneb ja järeldusi teeb.

Sellepärast ka tulebki alguses neid puuvilju väga ettevaatlikult pakkuda, et ikka juurviljad ja liha löögile saaks ja neid mekkida üldse tahetaks.

Või eile Depos, kui jõuluehteid ostsime, hakkas Iti kassajärjekorras kärus istudes kurtma. Andsin talle kätte oma ilusa värvilise rahakoti, mille mees mulle Barcelonas kinkis, ja Iti jäi rahulolevalt vait ning hakkas seda uurima ja näkitsema. Kahjuks tähendas see ka, et maksta oli mul raske, kuna laps ei olnud seda rahakotti enam valmis ära andma. Sain siis valvsa silma all kuidagi kupüüre välja libistada. Pärast kassat, kui tuli rahakott siiski emme käekotti panna ja Iti ise turvatooli, läks suurem pahandamine lahti.

Täna, kui jõulukuuse järele sõitsime, nuttis vaene Iti ka suurema osa teest. Alles kodu lähedal tuli mehele meelde, et anna talle oma rahakott. Ja Iti vaikiski jälle rahulolevalt, nii kui mu rahakoti endale sülle sai.

Tark tüdruk!

Praegu kõik peale minu magavad lõunat, aga peale nende und paneme kuusepuu talveaeda üles ja ehime ära. Meie esimene päris suur kuusk! Kui põnev! Me saame ise algusest peale oma traditsioonid luua. Meil ei olnud ühtegi kuuseehet, karda ega isegi kuusejalga, saime kõik algusest lõpuni välja valida.

Võtsime alguses pigem vähem ehteid. Mees näitas, mis talle meeldis, ma ütlesin mõtlikult: "Hmm," ja sokutasin need vaikselt riiulisse tagasi:D Tegime komromissi ja võtsime kõik ehted ja karrad, mille mina valisin... aga mees tõi kärru jõulutähe aknale panekuks ning erinevaid LED-tulesid maja peale, mis on tema spetsialiteet. Ta jubedalt armastab LED-tulesid.

Mõtlen, et hakkame igal aastal natukene ehteid juurde valima, edaspidi siis mitte enam karbiga hulgi, vaid veidi kvaliteetsemaid ja ilusamaid. Näiteks kumbki laps saab igal aastal üks-kaks ehet ise valida, mis siis jõulupuu peale jõuavad.

Ja Kauril hakkasid päkapikud käima! Eile seletasime talle seda põhimõtet, näitasime jõuluraamatust üle, kes on päkapikud, ja kuhu ta peab igal õhtul oma jõulukinda (pajakinnas :D) riputama. Kaur teatas kohe resoluutselt, et tema ei taha, mis ei üllatanud meid üldse, sest on vähe asju, mida ta praegu teha tahab. Ta armastab üle kõige süüa, aga peaksid sa talt veidi turtsakamal hetkel küsima, kas ta lõunat tahab sööma tulla, vastab ta kindlasti: "Ma ei tahaaa..."

Sellepärast ma ei küsigi, vaid lihtsalt ütlen, et lõunasöögiaeg.

Hommikul utsitasime Kauri vaatama minema, kas päkapikk ka midagi toonud on. Esialgu ei mõiganud ta midagi ega mäletanud, mida me rääkinud olime. Andsime ukse küljes rippunud kinda talle ise kätte, aga ta jäi seda ja selle konksu niisama huvitatult uurima. Lõpuks sai ikka käe ka sisse pistetud ja leidis sealt purgi plastiliini. Esialgu oli mul parem meel kui Kauril, aga arvan, et paari päevaga jääb see talle pähe ning esimene käik hommikul hakkab olema terrassiukse juurde jõulukinnast kontrollima.

Ilus ja valus talv

Väljas on nagu piltpostkaart, megailus. Loodan siiski, et nüüd päevagi uut lund juurde ei saja, sest meil käib iga päev ja iga öö mitu korda elekter ära, päris torssis olen sellest olnud. Võiks olla natuke rikkekindlam see elu siin vallas. Niimoodi oleme küll nagu kaitsetus olukorras omadega.

Täna rügasin lastega alevisse jalutada nagu alati. Käin alati poes ja asju ajamas - toon pakke, kui mees midagi tellinud; viin pudeleid ära või annan riideid riidekonteinerisse. Ja siis Kaur käib mängimas. Iti aga kasutab seda hommikust käiku alati oma esimese uinaku tegemiseks.

Praegu Kaur eriti mänguväljakule ei saa, kuna see on lume alla mattunud. Meil oli raske isegi omadega poeni jõuda, kuigi oli näha, et sahk oli kergliiklusteed hommikul lükkamas käinud. Aga pidevalt sajab ühtlase tempoga juurde. Lasin Kauri siis niisama jalutama, mängigu tee peal. Ta oli õnnelik, müttas tee kõrval hangedes, aitas mul käru lükata, vahepeal nõudis ka armsasti: "Käsi!" ja kõndis mul käest kinni. Möödakäivad inimesed naeratasid meile seda lumist mütakat nähes.

Varsti Iti aga ärkas, Kaur kõndis aga edasi ikka omas tempos (väga aeglane) ja omades suundades (teisele poole kui meie). See võtab mind nii läbi, kui pean teda sada seitseteist korda paluma, et ta juba tuleks. Lähen üpris kiiresti pahaseks ja hakkan kurjustama ning mütakas rändab tagasi kärusse, rihmadega kinni, et me üldse millalgi tagasi jõuaks. Kärru jõudnud, hakkas Kaur ikkagi nõudma: "Mängi!" Sa mängisid juba tee peal, vastasin talle.

Tee sadas aina rohkem täis ja Iti hakkas kurtma ning Kaur lõi ka siis seltskonna mõttes kaasa, nii et ma mõttes aina vandusin, kui seda käru lumest läbi lükkasin. Mõtlesin, et aitab: enam ma lumiste ilmadega sinna alevisse ei vantsi. Põrgusse see enesepiinamine. Poes võib käia õhtuti autoga ja Kaur saab mängida küla peal või üldse tagaaias.

Mu tujule ei aidanud kaasa ka, et elekter oli koju jõudes endiselt ära ning oli seda veel mitu tundi. Lapsed said lõunaks midagi külma ja mina ise näksisin niisama. Oi ma olin täna tujutu. See on lihtsalt ropp töö, olla täiskohaga kahe väikse lapse kodune ema. Mitte kuhugi pole minna, et puhata. Igalt töölt saab aeg-ajalt paar nädalat puhkust, aga minu omalt mitte. 

Ja aru ma ei saa, kuidas inimesed üldse liigina ellu on jäänud, kui väikelapsed sellised deemonid on. Või on seda ainult meie oma? Kuidas inimesed üldse said üle ühe lapse??