Meil käisid eile külalised, oli väike lauamängu- ja saunaõhtu. Mina veetsin sellest õhtust suure osa üleval pimedas magamistoas Itit toites, nagu ma olin kahtlustanud ka, et juhtub. Iti on praegu toitmise ajal helide ja valguse vastu suht tundlikuks muutunud ja mul polnud enam illusiooni, et kolm võõrast ja lärmakad lauamängud teda ükskõikseks võiksid jätta. Tal on lihtsalt nii põnev, kõike tahaks vaadata ja järgi uurida!
Tegelikult suure osa ajast oli ta ikka väga tublisti vaikselt ka. Panin ta beebikiike põrandale ja ta siputas seal tükk aega jalgadega, vaatas meid ning naeratas mulle iga kord, kui ta pilgu tabasin. Aga jah, süüa anda sain ainult üleval vaikuses. Hakkasin teda juba hälli magama viima, kui ta uuesti virgus ja tagasi rinnale rändas. Siis läksin pooleks tunniks alla teiste juurde, aga Itil oli rahutu õhtu ja ta vajas emme lähedust. Mees küll läks teda võtma, aga tasa ta ei jäänud ning sain veel tükk aega rabelevat lapsukest toita ja kussutada, nii et isegi külalisi rohkem ei näinud - nad olid juba ära läinud, kui ma peale 11 lõplikult vabanesin.
Ütlen endale, et need on viimased säärased kuud, kuna lisatoiduga oleme juba alustanud ning piima osakaal hakkab siis varsti järk-järgult vähenema. Peaksingi õieti teda õhtuti mitte rinnal uinutama, vaid hakkama hälli viima ärkvel olekus, et ta seal ise uinuks...
Mees, kes siin meie uues kodukülas paljudega suhtleb, sai pakkumise kelleltki lapsest ülejäänud pallimere pallidele. Ütlesin, et okei, ja mees tõi Itiga jalutuskäigult tagasi kolm suurt kotti palle. Kaur oli kohe ekstaasis, istus maha, kilkas ja naeris ning hakkas palle välja pilduma ning "Pall!" hüüdma. Vaatasin elutuba, mis korraga värvilisi palle täis sai, ja ütlesin mehele, et kes pallid tõi, see hakkab neid ka koristama, eksju.
Lastel igatahes oli väga lõbus. Itil ka. Ta istus issi süles, aina vaatas Kauri ja kõkutas naerda. Iti naer on maailma armsaim heli, mul ei saa sellest küllalt. See on väga omapärane, Kauril polnud kunagi sellist laginat. Suur osa venna tegevustest kutsub Itis selle naerukõõksu esile. Ta sai palle katsuda ka, sest venna viis talle neid lahkelt kätte, eriti kui ma palusin. Haaras neid oma käekeste vahele (motoorika areneb!) ja maitses suuga.
Siis avastasin, et meil on ju kuskil kelleltki saadud (99% meie laste mänguasjadest on kuskilt sõprade käest või teiselt ringilt saadud) pehmed reketid, millel palli pole. Need pallimere kerged pallid idekad nendega kõksida! Kui kuskile vastu lähevad, ei tee midagi katki ega kellelegi haiget. Kõksisime mehega algul toas istudes, Kaur juures kilkamas ja pallipoisina meile neid järjest sülle toomas. Siis kolisime õue, kus mäng märksa hoogsamad tuurid üles võttis. Seal oli hea, palju ruumi, sai kõrgust ja kaugust võtta. Pallipoiss sebis jälle kõigest väest ja tõi meile muudkui palle kätte, et puudust ei tekiks. Küll neid lendas mõlemale poole talveaedade katustele ja naabrite poole ka.
"Eeh, küll välja tulevad," kehitasin mina õlgu. Kaur aga suhtlemispelgust ei põe, läks padavai naabrite juurde ja ütles: "Pall?" Sai oma palli tagasi, naabrite samavana poissi kallistada ja meie nendega juttu ajada. Mõlema poole naabrid tulid selle kära peale välja, ühtede koer haukus kõigest väest meile kaasa ja tahtis vist ka lõbust osa saada. Mul oli kogu aeg, juba aasta enne kolimist olnud visioon, et seal murul hakkame mehega sulgpalli mängima, ja nüüd oli see visioon täide läinud. No max lõbus oli, kõik naabrid vaatasid meid kadedalt :D Seda kindlasti kordame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar