Kauri keele areng

Kaurike muudkui areneb, lausa mühinal. Teised emad siin mänguväljakutel ikka kiidavad, et ta nii palju räägib ja nii seltsiv on. Ja mul on nii suur põnevus ja rõõm teda jälgida ja iga uut sõna enda jaoks märgata.

Kui teised emad siis kurdavad või märgivad, et nende aasta kahe-kolme-neljakuused veel ei räägi sugugi, siis lohutan, et Kaur ka selles vanuses oli ikka suht vait veel. See areng on viimastel kuudel suur olnud. Et ei tasugi võrrelda näiteks aasta ja kolmekuust aasta ja üheksakuusega, sest see vahe peabki päris suur olema. Ja mäletan, et mina samavana Kauriga ka vaatasin kadedalt ligikaheseid lobisevaid lapsi ning kiitsin neid nende emadele.

Peamine, mis on mulle rõõmu toonud, on emme-sõna. Kaur kasutab seda, kui kuskilt tema silmapiirile ilmun, ja mul on iga kord nii kena seda kuulata. Ei saa mul sellest vist kunagi küllalt. Aga põhimõtteliselt vaatan, et laps saab tähtsamad igapäevased soovid ilusti juba edasi antud ja oma asjad aetud, mis on ju väga hea. Niimoodi ta tunneb ka, et saab end väljendada, ja ei teki seda frustratsiooni, et miks küll vanemad minust aru ei saa??

Näiteks küsib ta ise süüa või putru või piiaa (piima), küsib endale ette põlle, joogiks vett, oskab nimetada taldrikul mõningaid toiduaineid nagu kala, kurk. Siis oskab ta anuva häälega karjuda: "Veel!", mis tähendab, et ta tahab puuvilja. Mina enamasti temaga ei võitle, vaid annan talle puuvilja sinnasamma soolase toidu juurde, mis tähendab, et ta sööb enamasti kõik ilusti ära (jättes alles vaid mõned köögiviljad). Mõned sõnad on tal enda keeles, millest saame aru vaid meie vanematena, eriti mina. Näiteks ba on banaan, kaa on avokaado. Aga ploomi või õuna küsib täiesti arusaadavalt. 

Kui kõht on täis, teatab ta: "Kõik!" Võtan ta toolist ära ja viin kraanikausi servale käsi ja nägu pesema, küsib ta eepi ehk seepi ka. Siis enamasti hüütakse terrass ja joostakse õue mängima. 

Kaur oskab ka teada anda, et soovib alla või üles (korruste vahel), kuigi need lähevad ka tihti omavahel sassi ning ta palub allkorrusel alla minna. Õue oskab nõuda, toob endale ise jope, otsib taga tumbat... No täitsa kõik igapäevaelu aspektid on kaetud.

Õues mänguväljakul nõuab ta mõnikord koju!, tõstab näpu, näitab õigesse suunda ja hakkab aga minema. Väljakul on sihiks kiik ja kiigel tahetakse aina hoogu.

Pool teed mänguväljakult koju võib ta alati ise jalutada ja tamm-tõ ehk tammetõrusid korjata. Viimasel ajal tahab ta maast prügi korjata ja seda siis past'i ehk prügikasti visata. Ma ei keela ka, las teeb end siis kasulikuks. Mu kasvatuspõhimõte on valida oma lahinguid ehk keelata võimalikult vähe ja ainult siis, kui see on vältimatult vajalik. Pigem püüan keelatud asjad ja tsoonid elimineerida, suunan teda soovitud tegevusele jaatavate sõnadega. On ju loogiline, et ma ei hüüa iga päev kaks korda: "Kaur, ei tohi jahupurki võtta!", vaid paneme hoopis kuivainete sahtlile lapseluku ette. Või kui ta klõpsutab lampe põlema, no las siis klõpsutab. Mul pole tahtmist ka veel ühte "Ära tee'd" tema päeva lisada.

Prügikastiga oli naljakas lugu, kui olime naabrinaise ja ta pojaga siin mänguväljakul ja Kaur võttis liivakastist ühe mänguasja osa, teatas tarmukalt: "Past!" ehk prügikast, ning võttis suuna sinnapoole, et rämps nagu ikka ära visata. See osa oli aga liivaveski rattaosa, juhuslikult meie enda poolt sinna liivakasti toodud mänguasja oma, ja ma teadsin, et seda saab sinna tagasi panna ning ära pole vaja visata. Kaur läks täiesti hüsteeriasse ega leppinud sellega sugugi. Naabrinaine kõrval naeris ja ma ka, enne kui sain ta tähelepanu lõpuks liivaveskit uuesti kokku pannes kõrvale juhitud.

Õues tuntakse ära ka pink, kõik autod, pokk (kopp), kallu (kallur), tädid, koerad ja kassid. Poiss on ta ka korra juba teise lapse kohta öelnud.

Ja kui issi hommikul tööle hakkab sättima, siis on vähemaks jäänud kurvad karjumishood Kauri poolt, pigem teatab ta asjalikult: "Tööle!", lehvitab issile järgi ning läheb ajab oma asju edasi.

Tempo õues on Kauril küll väga aeglane, kogu maailma on vaja uurida, mulda ja kive katsuda, möödujatele lehvitada ning tihti ka omas suunas minna. Hüüan talle: "Tule-tule!" ning ta hüüab edasi astudes vastu: "Tule-tule!"

Nii et ettevaatlik tuleb olla, täpselt see, kuidas me ise temaga räägime, hakkab meile vastu kõlama. Nagu oleme mehega ka mõningate vandesõnade puhul juba kogenud... Lõpeta või ise lausa vandumine ära.

Kui Kaur mõne keelatud asjaga hakkama saab, siis kuulutab ta sinna ise juurde: "Oi-oiiii!" või tänitab: "Kaur!"...nähtavasti nii ma ise olen reageerinud nendel juhtudel :D

Pallimeri = õnn on majas

Meil käisid eile külalised, oli väike lauamängu- ja saunaõhtu. Mina veetsin sellest õhtust suure osa üleval pimedas magamistoas Itit toites, nagu ma olin kahtlustanud ka, et juhtub. Iti on praegu toitmise ajal helide ja valguse vastu suht tundlikuks muutunud ja mul polnud enam illusiooni, et kolm võõrast ja lärmakad lauamängud teda ükskõikseks võiksid jätta. Tal on lihtsalt nii põnev, kõike tahaks vaadata ja järgi uurida!

Tegelikult suure osa ajast oli ta ikka väga tublisti vaikselt ka. Panin ta beebikiike põrandale ja ta siputas seal tükk aega jalgadega, vaatas meid ning naeratas mulle iga kord, kui ta pilgu tabasin. Aga jah, süüa anda sain ainult üleval vaikuses. Hakkasin teda juba hälli magama viima, kui ta uuesti virgus ja tagasi rinnale rändas. Siis läksin pooleks tunniks alla teiste juurde, aga Itil oli rahutu õhtu ja ta vajas emme lähedust. Mees küll läks teda võtma, aga tasa ta ei jäänud ning sain veel tükk aega rabelevat lapsukest toita ja kussutada, nii et isegi külalisi rohkem ei näinud - nad olid juba ära läinud, kui ma peale 11 lõplikult vabanesin.

Ütlen endale, et need on viimased säärased kuud, kuna lisatoiduga oleme juba alustanud ning piima osakaal hakkab siis varsti järk-järgult vähenema. Peaksingi õieti teda õhtuti mitte rinnal uinutama, vaid hakkama hälli viima ärkvel olekus, et ta seal ise uinuks...

Mees, kes siin meie uues kodukülas paljudega suhtleb, sai pakkumise kelleltki lapsest ülejäänud pallimere pallidele. Ütlesin, et okei, ja mees tõi Itiga jalutuskäigult tagasi kolm suurt kotti palle. Kaur oli kohe ekstaasis, istus maha, kilkas ja naeris ning hakkas palle välja pilduma ning "Pall!" hüüdma. Vaatasin elutuba, mis korraga värvilisi palle täis sai, ja ütlesin mehele, et kes pallid tõi, see hakkab neid ka koristama, eksju. 

Lastel igatahes oli väga lõbus. Itil ka. Ta istus issi süles, aina vaatas Kauri ja kõkutas naerda. Iti naer on maailma armsaim heli, mul ei saa sellest küllalt. See on väga omapärane, Kauril polnud kunagi sellist laginat. Suur osa venna tegevustest kutsub Itis selle naerukõõksu esile. Ta sai palle katsuda ka, sest venna viis talle neid lahkelt kätte, eriti kui ma palusin. Haaras neid oma käekeste vahele (motoorika areneb!) ja maitses suuga.

Siis avastasin, et meil on ju kuskil kelleltki saadud (99% meie laste mänguasjadest on kuskilt sõprade käest või teiselt ringilt saadud) pehmed reketid, millel palli pole. Need pallimere kerged pallid idekad nendega kõksida! Kui kuskile vastu lähevad, ei tee midagi katki ega kellelegi haiget. Kõksisime mehega algul toas istudes, Kaur juures kilkamas ja pallipoisina meile neid järjest sülle toomas. Siis kolisime õue, kus mäng märksa hoogsamad tuurid üles võttis. Seal oli hea, palju ruumi, sai kõrgust ja kaugust võtta. Pallipoiss sebis jälle kõigest väest ja tõi meile muudkui palle kätte, et puudust ei tekiks. Küll neid lendas mõlemale poole talveaedade katustele ja naabrite poole ka.

"Eeh, küll välja tulevad," kehitasin mina õlgu. Kaur aga suhtlemispelgust ei põe, läks padavai naabrite juurde ja ütles: "Pall?" Sai oma palli tagasi, naabrite samavana poissi kallistada ja meie nendega juttu ajada. Mõlema poole naabrid tulid selle kära peale välja, ühtede koer haukus kõigest väest meile kaasa ja tahtis vist ka lõbust osa saada. Mul oli kogu aeg, juba aasta enne kolimist olnud visioon, et seal murul hakkame mehega sulgpalli mängima, ja nüüd oli see visioon täide läinud. No max lõbus oli, kõik naabrid vaatasid meid kadedalt :D Seda kindlasti kordame.

Täiuslikud hetked

Venna on viiekuust Itit tutvustanud automaailmaga

Ärkasin hommikul kell viis, rinnad suured ja rasked. Iti oli terve öö maganud! Rõõm oli suur. Kohe ikka hoopis teine tunne on sees maganud inimesel. Nüüd kuulsin, kuidas ta vaikselt teises toas häält teeb - meil magavad lapsed nüüd mõlemad eraldi tubades ja meie magamistuba on üle mitme aasta ainult meie jaoks!

Tõin väikese naksuva ja nahiseva olendi hällist enda rinnale, kus ta kohe nohisedes sööma hakkas ja mu pakitsevaid rindu leevendama. Väljas kiskus juba valgeks. Meil on suured lopsakad roosad kardinad magamistoas, aga need on ette tõmmatud vaid mehe poolele, minu poolelt saab vaadet näha. Aknalaual vilkus rohekalt kolp :D Olin eile õhtul võtnud välja koti Halloweeni-asjadega ja selle ühe kolba juba õrrituseks välja tõstnud. Mõjus päris meeleolukalt küll.

Mõtlesin, et mina olengi maailma kõige õnnelikum naine. Mul ei puudu mitte midagi, mul on kõik olemas. Ilmselt lapse söömine ka süstib samal ajal kehasse õnnehormoone :D aga mõtlesin, kas mul oleks veel midagi vaja, et see hetk veelgi täiuslikum saaks olla. Ehk kui me oleks ajutiselt troopikasse kolinud või midagi, ja ma naudiks praegu vaadet merele ja palmidele? Aga ei tea, meil on megailus sügisealgus olnud, soe ja päikeseline, ja vaade meie magamistoa aknast põllule ja metsale on ka imeilus.

Pool seitse virgus Kaur, ronis oma toas oma suure poisi voodist välja ja hakkas oma uksele koputama. Mees tõi ta meie vahele veel natuke nurruma. Kaur sai minu kaisujänese kaissu ning jäi lesima, mind aeg-ajalt muiates vaadates. "Emme!" sosistas ta. Mul on süda suurt rõõmu täis, sest Kaur on hakanud emmetama. See on vahva! Issitab ta juba mingi pool aastat ja mina olin kurvalt kõrvale jäetud. Nüüd on emmeaeg ka käes!

Siis korises mul kõvasti kõht, Kaur tõstis pea ja naeris mulle vastu. Siis liigutas tuulehoog ust, Kaur tõstis näpu ja kuulutas teraselt: "Uks! Uks!" 

Iti, kes oli vahepeal uuesti oma hälli magama viidud, oli seal hommikuks ärganud ja tegi häält. "Iti!" viibutas Kaur näppu. "Iti!"

Issi sai aru, et pääsu pole, tõusta tuleb, ja hakkas end riidesse panema. Väike pidžaamas poiss oli suurt rõõmu täis. "Alla! Süüa! Putru!" hõikas ta ja oli padavai voodist väljas.

"Meie poiss! Räägib!" sosistasin ma mehele ja sain temalt musi.

Ja täna ma lähen linna, kinno! Vaja väga vahepeal oma hullukeste juurest ära ka saada. Juba mitu päeva ootasin seda.

Kelle päevaplaan on tähtsam?

 

Meil oli laupäeva hommikul paar vaba tundi, nii et sõitsime siia meie lähedale vastavatud Kurna parki veidi ostlema, aga peamiselt ringi vaatama. Tuulise ilmaga jalutama polnud kellelgi tahtmist minna.

Mina sõitsin ning parkisin teise auto kõrvale. Okei, teine pool oli vaba, aga ikkagi. Seal, kus võimalik, pargin muidu alati lihtsalt joonte vahele. 

"Hehhe, kus ma olen alles täiskasvanud," kekkasin, kui mees mulle kõhukotti aitas peale siduda. "Sõidutasin oma pere laupäeval kaubanduskeskusesse."

"Yer a mother, Harry!" ütles mees.

"Ja parkisin siia nagu proff! Ma võiks põhimõtteliselt juba taksojuht olla!"

Nii seal kekkasin, kuni vaatasin, et üks auto edasi inimesed on auto juures ja mingi naine kuulas mind ning muigas. Siis jätsin järgi :D

See oli mul muuseas vist esimene kord Itit üldse kõhukotis kanda, samas kui mees on teda seal kandnud sada üks korda. Mõtlesin siis, et võtan üks kord löögi ka enda peale. Täitsa mõnus mütakas oli kanda, hea soe, ja kena vahetevahel (loe: kogu aeg) pealage musitada. Varsti aga hakkas Itil ebamugav, hakkas nutma ning mees nõutas ta jälle enda rinnale. Seal jäi ta paari hetkega nurruma ja pani silmad kinni. Natuke ohkasin seda nähes, sest kui Iti magab kasvõi kümme minutit ennelõunasel ajal, siis ta absoluutselt kindlalt ei maga enam peale 12 Kauri lõunaune ajal ja mina pean teda hüpitama ja kuidagi vait püüdma hoida, et ta Kauri ei ärataks. Aga kui ta enne lõunat ei maga, siis panen alati Kauri voodisse, lähen alla, Iti rinnale, kus ta viis minutit sööb ja nordi magama jääb. Tõstan ta maha ja lähen naudin ise tund-poolteist vabadust ehk loen terrassil raamatut ja näksin.

Aga noh, eks ta tegelikult peaks magama ikka enne lõunat, tema enda päevaplaani arvestades. Ärkab hommikul kuue paiku ning siis on ikka maru pikk vahe alles pool üks uuesti uinuda. Aga minu päevaplaani jaoks on see jälle parem variant... et ma saaks ka hetke täitsa end välja lülitada. Kuid ega beebit vägisi ärkvel hoidma ikka ei hakka, kui ta magama on jäämas.

Kodus tõstsin Itit pissile ja ütlesin: "Iti läheb..."

"Potile" ei jõudnudki öelda, sest Kaur karjatas sinna vahele: "Vangi! Vangi!"

Ta kobistas parasjagu konku ukse taga ja tahtis öelda: "Mängi!" ehk tahtis oma legoklotside kasti sealt kätte saada :D 

Päris vangi ma Itikest vastupidiselt enamuse nõudmisele ei saatnud, aga panin ta tema aedikusse lesima. Mees tõi selle talveaiast ära, kuna hommikuti on juba nii külm, et teda ei saa sinna enam viia. Keskpäevaks umbes jõuab meile talveaeda päike ja läheb mõnusalt soojaks. Aga elutoas on see aedik palju universaalsem ja sinna on nüüd võimalik Itit igal ajal venna eest ohutult lesima panna. Iti veetis seal täna õhtupoolikult tublisti üle tunni, kuni meie Kauriga mängisime ja majapidamistöid tegime, ja... mängis klaverit. Tõesõna! Lastel on väike kaheksa klahviga teletupsude klaverike, ja Iti keeras end kõhuli ning muudkui klimberdas käpakestega seal klaveril. Ta jättis päris geniaalse mulje, ei saa eitada. Viiekuuse beebi kohta ikka proff.

Kellel uus tool, kellel voodi

Iti-tita on jututita, ütlen ma lalisevale ja jutustavale Itile.

Iti-tita on potitita, ütlen ma teda potile tõstes, kus temalt on viimasel ajal vist kergem pissit kätte saada kui Kaurilt, kes harrastab potistreiki ja pistab karjuma isegi poti mainimise peale. 

Iti-tita on spatitita, vaatan ma jalutuskäikude ajal nüüd regulaarsemalt magavat lapsukest.

Sobrasin laste digilugudes. Iti kohta on seal paar sissekannet, ortopeedi ja neuroloogi profülaktilistest külastustest. Neuroloog oli kirjutanud, et "väga kena emotsionaalse arenguga laps". Olen nõus. Itil on nii arukas pilk. Temas on midagi, mis mind õrnusega täidab. Ta on ühtaegu hästi rahulik ja mõtlik, aga samas seltskondlik: nii kui ruumis näeb mind, issit või vennat, tuleb ta näole lai naeratus ja ta hakkab jutustama. Ja uudishimulik on ta: meie igapäevase poeskäigu ajal ei tee ta kunagi piiksatustki. Ma keeran tal kärukatuse alati alla ja panen ta istuvasse asendisse ning ta vaatab suurima huviga alati ringi.

Iti on Kauri suur fänn. Pruugib Kauril tulla vaid meie juurde asjatama, kui parajasti rinnaga toidame, ja Iti jätab söömise katki ning hakkab itsitama. Kõik, mida Kaur teeb, on naljakas. Kaur viib talle oma autosid ning Iti katsub neid huviga.

Täna sai Kaur endale suure poisi voodi. Mees teatas, et võrevoodist on lapsel aeg välja kolida, kuna ta võib varsti juba nii osavaks muutuda, et püüab sealt välja ronima hakata, mis on ohtlik. Ma natuke pelgan, kuidas magamaviimised nüüd välja hakkavad nägema, kui laps voodist vabalt välja tulla saab. Võrevoodi oli ikka vanema jaoks väga mugav. 

Mees sebis voodi Facebooki turuplatsilt, pani täna koos Kauriga kokku, mina puhastasin pärast ära ning panin voodipesu peale. Vahepeal käisime lastega päeval lastetoas aega veetmas. Mina istusin uue voodikese peal, Iti süles, ja Kaur tegi sealsamas trikke. Ronis peatsist üle voodisse, rullis end meieni ning jälle põrandale, ja kordas. Iti naeris nii, et hakkas kõõksuma. See oli väga äge, tal on maksimaalselt armas naer. Iga naerukõrina lõpus ütleb ta kergelt: "Lää". Aga jah, iga kord, kui Kaur ronis, siis Iti naeris, ja kui Kaur parasjagu põrandal viibis, siis ei naernud. Ei tea mina, mis sellele viiekuusele nii naljakas paistis ja mida ta sellest ronimisest mõikas, aga midagi mõikas.

Esimesel õhtul igatahes Kaur voodist midagi teada ei tahtnud, korraldas issile suure draama. Mina ütlesin, et las olla, pole ju kiiret, las harjub aegamisi. Seni las olla mõlemad voodid seal toas. Ja kui uus voodi harjumatu on, siis see on ju ka vaid loomulik: Kaur on alles aasta ja üheksa kuud vana ning on terve oma elu maganud sellessamas võrevoodis. Suure poisi voodi on alles tema teine voodi ning see on suur osa elust, mida äkki muuta.

Ja Iti panime söögitooli istuma, mis on tema jaoks uus suur samm. Ta pole veel kuus kuud täis, aga las siis harjutab natuke seda istumist. Iti ise oli toolist maru elevil. Naeris ja uuris ümbrust ja nägi maru asjalik välja. Issi pakutud kurgiviilust ta midagi arvata ei osanud. Ei mõistnud seda veel hästi kätte võtta ja issi pakkumise peale natuke vist suhu sattus, aga enamus kukkus välja. Kui Kaur samal ajal vabakäigul juhtus olema, siis tuli ta vääramatu jõuna ja võttis selle kurgiviilu sealt endale. Märkis, et see asi on kurk, pistis rõõmsalt suhu ja sõi ära, ehkki ta küll oma taldrikul kurgiviilu alati alles jätab. Kaur sööb vist suurima heameelega mida iganes, kui ta selle ainult kellegi teise taldrikult tuuri saab pista. Et ta pole ebaviisakas poiss, siis pani ta õe ette hoopis oma auto ja seletas ka, et see on auto. Iti siis rõõmsasti mängis sellega. Kõik olid bartertehinguga rahul. 

Kauri viimase aja lahedamad uued sõnad:

Män-gi! Tähendab mängima. Kasutatakse õues jalutuskäigu ajal, kui ta tahab juba mänguväljakule jõuda. Kodus kasutab ta seda konku ukse taga paluvalt koputades, kui soovib, et ma tõstaksin sealt välja suure kasti legoklotsidega, mida ma muidu peidus hoian, et kogu elamine klotse täis ei oleks. Vahepeal saab män-gi'st suure korrutamise peale kogemata vangi, nii et lapsuke seisab konku ukse taga, patsutab seda ja ütleb anuvalt: "Vangi! Vangi!"

Uhhei ja brraa, mis tähendavad juhhei ja hurraa. Alati vahetult enne mänguväljakule jõudmist ütlen ma Kaurile: "Kohe olemegi mänguväljakul! Juhhei! Hurraa!" Kärust kostab siis vastuseks: "Uhhei! Brraa!" Megaarmas. Mõnikord teda uinakule sättides silitan tal pead, ta lesib, võtab oma karu kaissu ning ütleb uniselt: "Uhhei..."

Karu oma kaisukaru kohta. Uinakule minnes ta hakkab voodis korraldama: ütleb: "Karu!" või vahepeal ka: "Kaur!" :D Kaks tähte lähevad sassi, aga tean, et mõtleb karu. Voodis on ka kaisujänes, selle kohta ütleb ta kass. Mina seletan, et tegu on jänksiga, aga vahet polegi, sest segase nimetusega loom ulatatakse mulle ja ma pean selle voodist eemaldama. Praegu on päevakorras ainult karu. Ka tekk ulatatakse mulle. Seda mitte ainult ei taheta peale võtta, vaid see ei tohi ka üldse voodis olla. Siis heidab ta mõnusasti pikali, võtab karu kaissu ja paneb oma maailmapikkade ripsmetega silmad kinni.

Kõige pimedam on ikka enne koitu

Kohe, kui olin jõudnud eelmise halapostituse kirja panna, läks Itiga toimetamine kergemaks. Jess! Vähemalt sain end välja elada.

Iti ärkab nüüd kaks korda öösel, mis on mõõtmatult kergem kui kolm korda öösel. See on tehtav! Ja sööb ka palju paremini taas. Päeval, kui ei söö, siis ma enam ei punnita ka, sest küllap on tal siis kõht täis saanud. Tihti jääb ta siis jalutama minnes hopsti kärus magama ka, mis annab märku, et oli hoopis väsinud ega tahtnudki süüa.

Tulin just luksuslikust vannist. Põletasin kaht küünalt ja lugesin kolme raamatut :D Kaks olid tõsised, eneseabi või õppekirjandus, ja üks oli siis omaks lõbuks. Nüüd istun siin veel öösel üleval, et juukseid kuivatada.

Oi, täna oli intensiivne päev. Nii soe. Suvi kestab veel! Käisime kahel pikal jalutuskäigul alevisse sealsele suurele mänguväljakule. Kaur on mul alati kõige õhemalt riietatud laps väljakul. Teised väikelapsed kannavad juba sügismütse ja kombesid, Kaur käib tihti veel lühikeste käiste ja lühikeste pükstega. Aga no oli näha, et ühel vaesekesel, kellel ka Kaur nimeks ja seljas pikk paks kombekas ja peas kiiver, oli nii palav, et ta istus rammetult maha ja keeldus rohkem liigutamast. Emal endal oli õlapaeltega pluus seljas :D

Ma kavatsen võimalikult kaua suve nautida, panin pärastlõunal veel lühikesed püksid jalga ning kinnised kingad lükkasin ka tagasi kappi, sest armastan lahtiseid kingi üle kõige.

Mees käis täna õhtul väljas ehk ei hakanud peale tööd läbi tulemagi, vaid läks kohe üritusele. Lapsed olid terve päeva minu karjatada ja magama panna ja umbes sellel kellaajal, mil mees tavaliselt töölt tuleb, avastasin, et ma ikka päris läbi juba omadega. Kaur on parasjagu intensiivne laps, või intensiivses eas.

Lõunaunelt ärkab ta tihti nutuga, mis ei taha vaibuda. Mingi lohutamine siin ei aita. Ise pahaseks saamine ka mõistagi mitte, mida ma siiski vahepeal olen kahjuks teinud. Ükspäev küsisin talt jälle pahameelega: "No ütle, mis sul ometi on?" Kaur viskas nuttes oma käed mulle kaela ümber ja ma lihtsalt sulasin. Ega tal peagi midagi erilist viga olema, et pahur tuju võiks olla. Ta on ju nii väike! Endal ka peale päevaseid unesid on tihti torssis tuju, mistõttu ma päeviti kunagi magada ei tahagi. Ja lapsele tuleb lihtsalt toeks olla ja lasta tal siis rahulikult nutta, kui ta seda vahel teha tahab. Varem on aidanud, kui panen mõne laulu mängima ja tantsin, Kaur süles. Täna ajasid kõik "Nukitsamehe" laulud teda veelgi rohkem endast välja. "Karulaane jenkat" armulikult lubati mängida, aga rõõmsaks laps ikka ei läinud. Läks külmiku juurde ja ütles anuvalt: "Piim!" Kuigi tal oli pärastlõunaseks vahepalaks liiga vara ning ma tavaliselt ei kasuta toitu paha tuju peletamiseks (lapse puhul:D), siis tegin erandi ja panin ta söögitooli ning tavapärasest suurema vahepala ette, millega sai seekordse paha tuju lõpuks möödaläinuks lugeda.

Mida õhtusemaks kellaaeg sai, seda rohkem Kauri igale poole jätkus. Küll oli mingi sahtel jälle lastelukust lahti unustanud ja ta lammutas sealt asju välgukiirusel laiali. Küll jooksis ta naabrite aeda (elame värskes ridaelamus, kus ei ole veel vaheaedasid jõutud vahele paigaldada), jõudis nende terrassile ja nende perepoja autoga mängima hakata, enne kui talle jälile sain. Küll võttis ta ette väljas kuivava pesu ja hakkas seda asjalikult resti pealt talveaeda maha loopima, öeldes iga riideeseme juures asjalikult: "Siia! Siia!"

Kupatasin väikese pahanduse tuppa, kust ta leidis kogemata tuppa jäänud tooli (ma olen kõik toolid muidu talveaeda peitu viinud, kuna ta kasutab neid muidu kõrgematele pindadele ligipääsuks), lükkas selle osavalt pliidi juurde ja hakkas nuppe vajutama. Meil on lastelukuga induktsioonpliit, nii et mõtlesin, las siis toimetab. Leidis pliidilt poti ning hakkas kõrvalt asju haarama, millest õhtusööki võiks valmistada. Meepurgi ma võtsin kohe käest ära, järgmisena läks loosi korvike sibulate ja küüslaukudega. Nendega ma lubasin tal toimetada ning nii möödus sulnis pooltund, mil ta pani sibulaid potti, kaant peale, lülitas pliidil nuppe sisse ja välja (ehk siis lihtsalt lasteluku piiksu sai kätte, aga see oli talle hea küllalt), võttis jälle kaant ära ja nii lõpmatuseni. Ise oli nii rahul. Ma ise läksin Itiga terrassile tekile tegelema ning käisin vaid vahepeal kööki piilumas. Kaur oli asunud sibulaid koorima. Muigasin ja lasin tal tegutseda. Kui sibul käest kukkus, hüüti mulle: "Kukkus! Anna!" Õnneks mul hea vaist, sain täpselt sekundipealt veel käe ette, kui ta pliidi kõrvalt leitud toiduõli pudelit potti tahtis tühjendama hakata. Ei tea, kas issi oli korgi lahti jätnud või ta ise juba oskab keerata. Tõstsin õlipudeli kaugemale tööpinnale, aga ei jõudnud peadki keerata, kui ta oli toolilt maha roninud, tooli lükanud uuele, õigele kohale, ise jälle peal, võttis taas õlipudelit ning lülitas kähku sisse ka veekeedukannu. Nüüd sai toidutegu kiire lõpu, tool pagendati talveaeda saatusekaaslaste juurde ning tegevuseta jäänud Kaur jooksis üheksa ringi ümber köögisaare. Puhkas hetke ja jooksis teistpidi veel kolm ringi. Mul hakkas lihtsalt tema vaatamisest pea ringi käima. Kust need lapsed selle energia võtavad? Püüdsin minna Itikest toitma, aga Kaur ei lasknud meil üldse olla ning Iti helide suhtes maru tundlikuks muutunud, eelistaks süüa täitsa vaikuses. Ega ei aita jaa, kui sina püüad soojal rinnal lesida ja mugida ning keegi tuleb, kummardub su kohale ja hüüab läbilõikavalt: "Itiii! Eiii!"

Läksin Itiga trepile istuma ja toitma, lapsevärava panin kinni ning Kaur jäi meid värava taha vaatama ja kõõluma.

Aga Iti taas ärkas, pean minema.

Kas tõesti peab see nii raske olema?

Keeruline aeg on praegu. Iti-tita, kes magas juba kahekuuselt öö läbi, on selle praktika otsustanud minetada ja viimased nädalad ärkab öösiti kaks, kolm või neli korda, et süüa. See on mulle raske olnud: psühholoogiliselt, kuna mul juba ammu oli hästi magav beebi! Millest siis nüüd tagasiminek? Ja füüsiliselt. Sest, noh, ma ei maga enam. Olen nördinud. Ja ta sööb pikalt iga kord, tunni ringis. Kui kolmandat korda öö jooksul tõused, et jälle teda tunniks rinnale võtta, tahaks nutta.

See juhtus umbes samal ajal, kui Iti kõhuli pöörama hakkas, nii et võib-olla on see seotud uute oskuste omandamisega.

Vähemalt Kaur sai aru, et tema vahetus on praegu läbi, ja jättis oma öised ärkamised. Neil tõesõna on omavahel koostöö, peavad silmas, et vanemaid mitte päris hulluks ajada...

Ja päeval, päeval on Itil kerge rinnastreik. See tähendab, et ta tahab vaadata igale poole mujale. Nii palju põnevat toimub! Venna toimetab ringi, igasugused hääled on. Maailm on liiga huvitav, et süüa. Ja kui natuke saabki söödud, siis juba viskab Iti end pulgaks, karjub koleda häälega ja kurdab gaase ja krooksusid. Siin tuleb mul ikka pisardamist ette. Kas tõesti peab see nii raske olema? Mul on beebi, kes ei söö ega maga, tänan väga. Mida ma temaga siis tegema pean??

Et Iti füüsiliselt täitsa võimeline on ilusti vaikselt sööma, saan ma aru öistest söögikordadest. Ööd ta veedaks hea meelega vaikselt rinnal. Siis jälle puudub minul suurem söötmishuvi. Nii et teema on psühholoogiline peamiselt.

Meil on viimased nädalad olnud väga seltskondlikud ja pidevalt on maja rahvast täis olnud. See on olnud tore, aga ka stressirikas, just peamiselt lapse toitmise pärast. Istume mingi seltskonnaga elutoas, tuleb aeg Itit toita, ja algab tema karjumise soolo ning meie katsed teda hüpitada ja sööma saada. Iga kord, kui ma kurtva lapse rinnalt tõstan, istun ma lihtsalt seal diivanil, rind paljas, mis mind ennast häirib, kui juures on meesterahvaid. Ja siis teeb keegi mõne abivalmi märkuse, nagu: "Tal on vist gaasid." Selle peale on mul: "Aa, päriselt või? Aitäh!"

Pärast selliseid nädalavahetusi on olnud tunne, et tahaks lihtsalt oma beebiga kuhugi pimedasse tuppa peitu pugeda ning järgmine kord seltskondlik olla, kui ta juba rinnatoidult maas on.

Ja mõnikord varahommikul poole viie paiku, kui on laps toidetud ja teda hälli asetan, mõtlen rõõmuga, et nüüd kuni hommikuni saan küll magada, aga siis ei jää laps kas üldse enam rahule või virgub juba poole tunni pärast ja ma saan ikkagi ühe toitmiskorra veel kirja.

Nii et jäin haigeks ja olen siin reedest alates vahelduva eduga maas olnud. Immuunsüsteem viskab pillid kotti, kui sa ei maga.

Aga nüüd ärkas Iti uuesti, ma parem lähen.