Kevadõhtu

Jõin mingil mõistetamatul põhjusel vastu ööd kohvi ja nüüd ei tule und. Viimati umbes nädal tagasi, kui terve košmaarse öö und ei tulnud ja veel järgmisel päeval ennast haiglaselt tundsin, oli olnud mingi magnettorm ning mina muidugi kõllasin kõigile: hull magnettorm oli, see mõjutas mind täiega, ma olin terve öö ärkvel... Nüüd tagasi mõeldes võis põhjus olla ka selles, et saabusin kurnatuna töölt ja jõin enne magamaminekut kaks tassi kohvi ära.

Õnneks olen ma sellest õppinud. Või, nojah, mitte.

Mida ma peamiselt tööl teen, on inimeste vaatamine. Mind lummab, kui vahetud on lapsed, nad lihtsalt naeratavad sulle, ilma mingi põhjuseta. Täiskasvanuna on see ikka natuke imelik, võõrale lihtsalt naeratada. Aga lapsed teevad seda loomuldasa. Ja siis nende vanemad vaatavad uhkelt, et küll mul on nunnu laps, paneb kõik müüjad naeratama...

Veel vaatan, kuidas inimesed riides käivad. Päris hästi, eriti naised. Tõepoolest, ma arvan, et eesti naised hoolitsevad enda eest ikka usinalt ning meestel on nendega vedanud. Kipub ikka nii olema, et naine tipib, kontsakingadel ja üles löödud, läikivad juuksed seljal lahti ja teksad eriti skinny-d, aga mehel ta kõrval on õllekõht ja suvaline t-särk. Eks mehed löövad sarmiga.

Me mõnikord emaga arutame maailma asju. Iga kord, kui ma kodus käin, tegelikult. Ja jõuame alati samale järeldusele: naine peab olema ilus, aga mees sarmikas. Meestel ei ole mingit ilu vaja. Ja just sarmiga löövad mind küll mehed eriti rängalt. No mõni käib korraks ja ostab maasikaid, minul on aga veel pool tundi pärast seda jalad nõrgad.

Ja sealjuures pole vahet, kui vana see päss on või mis iganes. Paar päeva oli mul kõrvalletis üks mees, mingi viiekümnene ja suvakas, aga NII SARMIKAS, et anna otsad, noh. Hull müügimees, nii et mitte keegi, kes korraks seisatas, ei lahkunud ostuta. Viskas mingit kiilaspead ja prilli ja õllekõhtu, ühesõnaga klassika. Aga mina muudkui piilusin sinnapoole ja sättisin ennast lobisema ning olin jube pahane, kui teisel päeval hoopis ta naine leti taha tuli.

Nii mõnus, kui lihtsalt mööda kaubanduskeskust kõndides keegi kõnetab  sind ja ütleb: "Sa oled nii kaunis!" Kui letti tagasi jõudsin, uuris ülemus kahtlustavalt, miks ma nii rõõmus olen, kas kassa on taevas.

"Noo... jaa...pole viga."

Kell üheksa kodu poole astuma hakates uurisin kahtlustavalt taevast, kas ta on ikka päriselt nii hele või on mingi viga. Äkki on jumalal mingid setting'ud kogemata paigast ära. Nii valge kell üheksa õhtul! Super! Ei raatsinud sisse minna, vaid kiikusin kodu lähedal pargis sellisel autokummi-kiigel tund aega ja kuulasin oma pleierit. Lõpp romantiline on selline kevadõhtu ikka. Muidugi sellepärast ka, et ma olen armunud. Jälle. Mäletan, et umbes kuu aega tagasi sellelt töökoolituselt koju kõndides mõtlesin, et ma ei ole praegu mitte kellessegi armunud, ja patsutasin endale mõttes õlale. Aga jah... ära hõiska enne õhtut. Kusjuures tema on nagu täispakett, hea välimusega, tundub, et tark, ja mõistlikkuse piires sarmikas. Mis lihtsalt ärritab mind.