Äääääääääääääääää

Ma istun kõige veidramas poosis: toolil, aga jalad lauale välja sirutatud (see on toolist ikka pool meetrit kõrgemal), süles läpakas ning läpaka peal veel raamat, sest arvunks jookseb pidevalt kokku ning mul hakkab igav. Tegelikult on läpakas niimoodi näole liiga lähedal ning silmad hakkavad vett jooksma. Ma peaksin oma silmi hoidma. Seda enam, et minevikus pole hoidnud.

Pluss ma söön sellel laual, nii et jalad laualt maha! Kui ameerikalik. 

Mulle meeldib sõnu mustaks teha. Niimoodi.

Tekkis mõte hakata trennipäevikut pidama. Mitte sellist, et täna tõstsin niipalju lõuga ja tegin niimitusada kätekõverdust ning kaloreid põletasin blablablaa seitsesada (kuna seda kõike ma ei tee ning kaloritest pole mul absoluutselt aimu, ma ei oskaks ühegi toiduaine kohta öelda, palju selle sada grammi kaloreid annab või kui palju ma päevas tarbin või kui palju peaksin tarbima. Totu olen selles asjas), vaid lihtsalt, et mitu ringi jooksin. Üks ring on rämedalt pikk, ma arvan, et kilt kindlasti, nii et kui mingil ajal sada ringi kokku saan, võin enda üle küll uhke olla. Juba kahe päevaga olen kolm korda rajal käinud, lihtsalt kisub sinna, mitte et ma sportlik oleksin, vaid sest nii kena ilm on. Mind võib kutsuda ilusa ilma jooksjaks. Sealjuures ma tegelikult imetlen neid inimesi, kes mulle igasuguse vihmase ja lörtsise ja lihtsalt rämedalt külma ilmaga sellel saepurusel rajal alati vastu jooksevad, professionaalne voolujooneline soojahoidev spordiriietus seljas ja keskendunud ilme näol, koer või abikaasa kõrval sörkimas... Absoluutselt kangelased minu silmis. Et lihtsalt nii ongi, on võimatult s**t ilm, aga sina lähed ikka välja, sest sa lähed alati välja ja selle nimi on enesedistsipliin.

Täna pärast hommikujooksu lõin end üles (esiteks oli käsk kätte antud ja teiseks oli tuju) ja läksin kaupsi, kus toimus mingi Eesti suurima võileiva valmistamise üritus. Mina osalesin sellel niipalju, et maitsesin võileiba, ühte lihata lõiku, mis oli täitsa asjalik, aga peamiselt pakkusin inimestele maasikaid degusteerida. Paaritunnine lisaots, mis ei olnud tingitud mitte asjaolust, et mul on pappi vaja, vaid sellest, et ma lihtsalt tohutult vihkan puhkepäevi (näed? ma tegin seda jälle!) ning pean end kogu aeg rakkes hoidma. Pärast mitut nädalat, mis ainus meik on olnud ripsmetušš, lajatasin ikka mõnuga värvi näkku, oli heade juuste päev, mida nii sageli ei juhtugi, oli miniseelik ja kontsad, ja kõige selle peale kommenteeris üks mees lihtsalt, et mul on lahedad kõrvarõngad. No sae pekki, tõesti. Kuigi neid kohvitassikujulisi kõrvarõngaid on mul ära märgitud rohkem kui kõiki teisi kokku, need on funkyd. Isegi mu praegune crush tegi nende kohta kunagi märkuse. Tema võib ka pekki saagida, muide.






Tänase päeva laul on Depeche Mode'i Breathe. Homse päeva oma... ma veel ei tea, sest ma pole tulevikus käinud.

Mürareostus

Nüüd on siis käes aeg kekata, sest veetsin just tunnikese terviserajal. Ma ütlen "veetsin", et te aru ei saaks, et tehniliselt ma ei jooksnud sammugi, vaid kõndisin ja kiikusin ja kuulasin muusikat. Aga tähtis on mõte, eks ju? Et sa tõused hommikul ja sul on su kohv ja Sky Plus ja seejärel tõmbad dressikad jalga ja lähed jo kõnnid natuke väljas.

Eile tööl korraks tõstsin pea ja kuulasin ümbritsevat hoolega ning see, mis ma kuulsin, hirmutas mind natuke. Nii palju lärmi! Päevad otsa käib kaubanduskeskuse kõlaritest üks ja sama jama, ühed ja samad reklaamid kolm-neli korda tunnis ja kaksteist tundi päevas, ühed ja samad laulud sinna vahele. Sellele lisaks inimeste hääled, karjumine ja jutustamine ja telefoniga rääkimine, minu vastas oleva poe kassade piiksumine iga kord, kui triipkood läbi lastakse... See on täiesti hullumeelne! Ma olen juba Maarjale kurtnud, et lähen hulluks, kui nad neid sisereklaame natuke tagasi ei tõmba. Praeguse seisuga nad on natuke tõmmanud, sest mingid üritused said läbi, nagu näiteks "Kirgede tormi" staarikohtumine ja mõned veel, mida kedrati, ma ei tea, meeletult, nii et ma teadsin seda reklaami sõna-sõnalt ja toon-toonilt ja üldse läbi ja lõhki ja mõtlesin, et kui see veel üks kord tuleb, siis... Ja see tuli veel neli korda ja ma karjusin mõttes aaahhhhhhhhhh, ja siis tuli kümme korda veel.

Ma ei tea, kas meil ei ole piisavalt inimressurssi, aga kõiki neid reklaame loeb üks ja sama mees. Lugesin ajaviiteks kokku, mitut siis, ja sain üksvahe  tema häälega varustatud viis eri reklaami, mida kõiki lasti mitu korda tunnis. Pluss Sky Plusis, kus on üleriigilised reklaamid, tuvastasin paar nädalat tagasi kuus erinevat, ja kõiki need tulid ühe pausi ajal! Natuke naeruväärne ei ole või?

Mul on selle mehega seoses tekkinud erinevad fantaasiad, üks vägivaldsem kui teine.

Igatahes. Mürast üldisemalt niipalju, et need kassapidajad minu vastas on töörahva kangelased. See pood, kus mina veel hiljuti töötasin, oli väike ja vaikne. Seal ei olnud siseraadiot. Ma ei tea, kuidas need müüjad siin vastu peavad, aga ilmselt on nad õppinud seda lihtsalt ignoma... muudmoodi ei saa. Mina tegin sama ja lõpetasin kuulatamise ning lasin kõigel sellel jälle taustmüraks vajuda.

Kõige selle jutu taustal tundub irooniline, et kõndimas käies või üldse misiganes hetkel tänaval kisun vabatahtlikult klapid pähe ja lasen Keshal (dollarimärgiga) möllata. Hm. Niisiis... never mind.

Põõsastel on märgatud pisikesi lehekesi. Tubli töö, loodus. Lase aga käia. Tee, mida sa oskad. Tee oma staffi. Worki oma magicut.

Не звони, не звони
Я устала, я устала
Я тебя не хочу
Ты меня заебала

Mitte minu tunded praegusel hetkel... lihtsalt kummitab.

Unepäevikud

Ma olen niii elevil!! Leidsin oma postkastist ühe kirja, mille oleksin pidanud leidma juba hommikupoolikul, aga esiteks ma ei kontrolli oma postkasti nii väga regulaarselt ja teiseks ma magasin kena osa päevast lihtsalt maha. Nii et nüüd läks kiireks ja arvatavasti keerasin suuremaid käkke ka kokku... Aga ikkagi! Ma olen ikkagi elevil! See peab vist olema see, mis mulle tõeliselt meeldib, kui see mind nii rõõmsaks teeb. 

Pluss sädistan siin, sest ei saa veel tuttu minna selle kolme tunni une pärast, mis päeval endale lubasin. Eile ka kolm tundi, mis kahe päeva peale kokku teeb kuus lisatundi ja natuke hirmutab mind. Loodan, et ma ära ei sure. No vähemalt homme ei tule mingit magamist, sest tööle jälle kaheks päevaks. Ülemus pühapäeval ütles, et sul tuleb nüüd ju puhkusenädal, ja mina ütlesin muidugi jaaaaaaaaa, super, ja ta lisas ruttu: "Aga kolmapäev ja neljapäev pead ikka tulema... eks ju?" Juhuks, kui ma unustasin. Aga nädalast ainult kaks päeva töötada on ikkagi superluks! Arvatavasti siis nädala lõpupoole ma pole ka enam nii väsinud.

Päeval magades tundub kuidagi eriti palju neid õudukaid ja trillereid viskavat ning rapsakalt ärgates jäävad need muidugi hästi meelde ja natukeseks piinama. Seda ema muidugi ei teadnud, kui mulle helistas, et kell seitse keegi magada võiks. Aga mina magasin ja ei olnud võimeline ühtki korralikku lauset moodustama, nii et ta lihtsalt naeris ja pani ära. Nüüd ma mõistan, miks Liis alati nii vihane on ja mind maha lüüa lubab, kui ma talle liiga vara helistan (no mingi kahe paiku päeval, hehe). Nali, päris maha pole lubanud lüüa, aga mõelnud on seda nagunii.

Jube emotsionaalseks läksin kuidagi, kui olin just ärganud ja unenägudest viimseid riismeid meenutasin. Need hakkasid juba sõrmede vahelt ära libisema, ainult eredamad hetked olid veel meeles, ja see triller oli ühelt poolt olnud tõeliselt õudne ning teiselt poolt... huvitav, nii et natuke oli hea meel, et see polnudki tõeline, ja natuke oli kahju, ja kõige selle vahele helises ikka veel telefon. Ühes unenäos figureeris ka Tiina (tšau!) ja seal see emotsionaalsus välja lõigi: mõtlesin, et Tiina ikka ruulib, ja küll on hea, et ta kümnendas minu pinki istus. Mõtlesin, et kas peaks äkki smsi saatma, et sa oled mulle kallis, aga ei saatnud ikka. Selle asemel kirjutan siin ;)

Nii... kas mul on midagi asjalikku ka öelda? Sobran Delfis ringi... Magasin jalkamängu maha, Barcelona ja Chelsea on mänginud ning Torres on rämedalt ässanud. Oh mind... Nojah.

Ei, vist ei tule midagi asjalikku.

Kevadõhtu

Jõin mingil mõistetamatul põhjusel vastu ööd kohvi ja nüüd ei tule und. Viimati umbes nädal tagasi, kui terve košmaarse öö und ei tulnud ja veel järgmisel päeval ennast haiglaselt tundsin, oli olnud mingi magnettorm ning mina muidugi kõllasin kõigile: hull magnettorm oli, see mõjutas mind täiega, ma olin terve öö ärkvel... Nüüd tagasi mõeldes võis põhjus olla ka selles, et saabusin kurnatuna töölt ja jõin enne magamaminekut kaks tassi kohvi ära.

Õnneks olen ma sellest õppinud. Või, nojah, mitte.

Mida ma peamiselt tööl teen, on inimeste vaatamine. Mind lummab, kui vahetud on lapsed, nad lihtsalt naeratavad sulle, ilma mingi põhjuseta. Täiskasvanuna on see ikka natuke imelik, võõrale lihtsalt naeratada. Aga lapsed teevad seda loomuldasa. Ja siis nende vanemad vaatavad uhkelt, et küll mul on nunnu laps, paneb kõik müüjad naeratama...

Veel vaatan, kuidas inimesed riides käivad. Päris hästi, eriti naised. Tõepoolest, ma arvan, et eesti naised hoolitsevad enda eest ikka usinalt ning meestel on nendega vedanud. Kipub ikka nii olema, et naine tipib, kontsakingadel ja üles löödud, läikivad juuksed seljal lahti ja teksad eriti skinny-d, aga mehel ta kõrval on õllekõht ja suvaline t-särk. Eks mehed löövad sarmiga.

Me mõnikord emaga arutame maailma asju. Iga kord, kui ma kodus käin, tegelikult. Ja jõuame alati samale järeldusele: naine peab olema ilus, aga mees sarmikas. Meestel ei ole mingit ilu vaja. Ja just sarmiga löövad mind küll mehed eriti rängalt. No mõni käib korraks ja ostab maasikaid, minul on aga veel pool tundi pärast seda jalad nõrgad.

Ja sealjuures pole vahet, kui vana see päss on või mis iganes. Paar päeva oli mul kõrvalletis üks mees, mingi viiekümnene ja suvakas, aga NII SARMIKAS, et anna otsad, noh. Hull müügimees, nii et mitte keegi, kes korraks seisatas, ei lahkunud ostuta. Viskas mingit kiilaspead ja prilli ja õllekõhtu, ühesõnaga klassika. Aga mina muudkui piilusin sinnapoole ja sättisin ennast lobisema ning olin jube pahane, kui teisel päeval hoopis ta naine leti taha tuli.

Nii mõnus, kui lihtsalt mööda kaubanduskeskust kõndides keegi kõnetab  sind ja ütleb: "Sa oled nii kaunis!" Kui letti tagasi jõudsin, uuris ülemus kahtlustavalt, miks ma nii rõõmus olen, kas kassa on taevas.

"Noo... jaa...pole viga."

Kell üheksa kodu poole astuma hakates uurisin kahtlustavalt taevast, kas ta on ikka päriselt nii hele või on mingi viga. Äkki on jumalal mingid setting'ud kogemata paigast ära. Nii valge kell üheksa õhtul! Super! Ei raatsinud sisse minna, vaid kiikusin kodu lähedal pargis sellisel autokummi-kiigel tund aega ja kuulasin oma pleierit. Lõpp romantiline on selline kevadõhtu ikka. Muidugi sellepärast ka, et ma olen armunud. Jälle. Mäletan, et umbes kuu aega tagasi sellelt töökoolituselt koju kõndides mõtlesin, et ma ei ole praegu mitte kellessegi armunud, ja patsutasin endale mõttes õlale. Aga jah... ära hõiska enne õhtut. Kusjuures tema on nagu täispakett, hea välimusega, tundub, et tark, ja mõistlikkuse piires sarmikas. Mis lihtsalt ärritab mind.

Aasta esimene hääletamine!

Juba tükk aega ootasin, millal uuesti hääletada saab.

Täna olin nii TEGUS. Et magama sain alles kahe paiku, siis oli hommikul luuke lahti ajada vä-ga raske. Aga et ma olen eesti naine ja seega kõikvõimas, jõudsin kõigest tunni ajaga pea pesta, süüa, väikese meigi teha ja asjad kokku panna ning saingi minekule. See on minu puhul kindlasti mingi rekord, mul läheb hommikuti miinimum kaks tundi. Näiteks kui ma pean kodust välja minema kell üheksa, siis ärkan hiljemalt kell seitse, aga soovitatavalt kuus viiskümmend, et saaks rahulikult tšillida, oma hommikuprogrammi kuulata, teed juua ja raksudes erinevaid kehaliikmeid venitada.

Igatahes. Õhtul käisime Liisuga väljas, istusime Ristiisas ja pärast Pooles Kuues, ja püüdsime ka natuke väljas kiikuda, aga oli külm ja märg (nõme) (mulle meeldib kiikuda). Ristiisas näidati mingit jalkamängu, millest me kumbki enne midagi ei teadnud. Ainus vaba laud oli otse suure ekraani all, nii et püüdsime, kael kõveras, aru saada, mis kamm on. Lõpuks sai selgeks, et mängisid Bayern ja Real Madrid ning oli mingi poolfinaal. "Ramos!" tuvastasin ma mingil hetkel ekstaatiliselt, "Sergio Ramos! Mine, Ramos!" Ta lehvitas nii uljalt oma pikkade juustega ning oli üldse jube seks. Liis küsis filosoofiliselt, miks kõik jalgpallurid nii hea väljanägemisega on.

Kõik ei ole ju, näiteks Schweinsteiger või Ribery pole just viis pluss. Kuid eks siis paistavad need kenamad rohkem välja.

Mingil hetkel küsis Liis: "Oot, kas see kollane pole mitte..." (Väravavahil oli kollane särk.)

"Iker Casillas!" karjusin ma. Jeeeeeee. Kes Casillast ei armastaks? Ma küll ei tea ühtegi. Sellest hetkest alates olime Real Madridi poolt, ehkki ülejäänud baar olid Bayerni toetajad. Luuserid. (Piltlikus mõttes. Tegelikult olid nad winnerid, sest Bayern võitis. Näh.)

Ülejäänud õhtu jooksul leidsin ikka paar hetke, et vahele torgata: "Kes see kollane on??? Kollane!!"

"Shut up nagu," ütles Liis hoiatavalt. "Sa saad aru küll, mida ma mõtlesin. Ja ära kavatsegi sellest oma blogis kirjutada."

Mida ma ei teinud. Peaaegu.

Peaaegu on hea sõna. Kui tööl keegi küsib, kas maasikad on kodumaised, vastan: "Peaaegu. Hispaaniast." Töötab iga kord.

Samas ise küsisin mingi hetk: "Kes need rohelised trollid on?" Ja need olid rohelistes särkides kohtunikud. Nii et ühesugused tumbad oleme mõlemad. Aga tegelikult meile meeldib jalgpall. Lihtsalt hoiame kätt pulsil pigem maailma- ja Euroopa meistrivõistlustel, mitte liigamängudel. 

Kogu selle jutu mõte oli, et Ramos ja ta lehvivad juuksed on armsad.

Aasta esimene hääletamine läks ka superilt, kolme mindiga olin auto peal (professionaal noh) ja juht rääkis huvitavapoolset juttu. Ta tegi märkuse, et haaran kohe nööbist ja olen nii suhtleja (mida ma absoluutselt pole, kuid püüdsin lihtsalt sõbralik olla. Ma oletan, et kui hääletaja peale võtad, siis tahad natuke ka juttu ajada, mitte terve tee vaikida. Kuigi on ka selliseid olnud). Varsti jõudsime juba selleni, et ta püüdis mind kindlustusagendiks värvata. Ma olen muidugi number üks inimene, et autokindlustusi müüa, hands down. Kas ma annan mingeid võnkeid välja, et värvake mind igasugustesse kahtlastesse ettevõtmistesse? Igatahes, kui olin selgeks teinud, et vast mitte, rääkisime niisama tema tööst ja sellest, kuidas ta oma müügimehi välja õpetab. Oli päris huvitav.

Nüüd olengi paariks päevaks kodus. Ema võttis mind vastu maailma kõige maitsvama kohvi ning suurte kallidega. Täitsa metsik, kuidas mulle meeldib kallistada. Nägin täna öösel isegi kallistamist unest, ja seoses selliste inimestega, et üles ärgates ütlesin valjusti: "Issand jumal, Anne-Mai, mida kuradit??"

Ainult kallistamist, ausalt. Ei midagi muud. Aga ikkagi... Mis sellest, et teie ei tea, kellest ma räägin, endal on ikka imelik.

Kuidas mulle ajupesu tehti

Kõigepealt juhtusin tööl vestlema ühe naise ja tema tütrega. Teine päev tuli naine tagasi ja rääkisime veel. Tundus sümpaatne. Isegi elegantne. Usaldatav. Ta võttis minu kontakti, ütles, et tundun meeldiv inimene, kas olen huvitatud uutest ideedest ja mingist uuest projektist, kuid täpsustama midagi ei soostunud, vaid tahtis kokku saada. Muidugi ma olin uudishimulik ja et too naine midagi täpsemalt öelda ei soovinud, vaid ütles, see on pikem jutt, nõustusingi kokku saama. Endal peas ikka keerles, et tegu on raudselt mingi püramiidskeemi promoga või millegi muu kahtlasega. Maarja oli samuti selles kindel ja nimetas paari sellist firmat. Ma veel mõtlesin ühte neist, millest polnud varem kuulnud, guugeldada, et äkki on seesama, aga ei jõudnud.

Teine päev siis kohvikus. Algul esitati mulle väga palju isiklikke küsimusi, tuleviku ja töö jms kohta. Ma tahtsin väga teema kallale asuda, aga ta naeris ja ajas mingi kakskümmend minutit tühja juttu. Siis tõi ta jutuks Robert Kiyosaki ning tema raamatu "Rikas isa, vaene isa". Ma olen juhtumisi Robert Kiyosaki fänn, nii et see oli nagu vesi mu veskile ja tekkis väike klapp. Lõpuks, pärast pikka-pikka ringi jõudis ta vaikselt asjaga teemasse, mingi firmani, mis müüb esmatarbekaupu ja müüb neid otse tarbijatele, nii et jae- ja hulgimüüjad jäävad vaheltkasust ilma ja üldse on vikerkaar ja kõik on õnnelikud (välja arvatud vast jae- ja hulgimüüjad). Kuidagi ei tahetud aga nimetada konkreetse firma nime, lõpuks suure pinnimise peale tuli see välja. Ma ei hakka seda praegu nimetama, arvan, et suurt vahet pole, neid on mitmeid. Hakkasin sisemuses hüsteeriliselt naerma, sest tegu oli täpselt Maarja mainitud firmaga, mida ma oleksin pidanud varem guugeldama. Igatahes sellest hetkest oli mul ka huvi kadunud. Ma arvan, et isegi kaua aega võttis ja oleksin võinud esimese kümne minutiga aru saada, et head nahka sellest ei tule. Igatahes firmal ei tahtnud see naine üldse peatuda, ütles konkreetselt, et ärme praegu sellest üldse räägime, see ei ole oluline, ja ajas ikka seda rikka-vaese-isa ja palgatöötajate ning ettevõtjate juttu, no et 10% inimkonnast käsutab 90% raha ja nii edasi.

"See kõlab mulle nagu püramiidskeem," ütlesin firmale viidates.

"Aga vot," oli ta võidukas, "see justnimelt ei ole püramiidskeem. Kaugel sellest. Kas sa üldse tead, mis on püramiidskeemid? Need on ajast ja arust, neid ei kasuta enam keegi."

"Tundub ikkagi püramiidskeemi moodi," piuksusin ma.

"Ma võin sulle siin kas või tund aega raiuda, et see ei ole seda."

"Jah... ma arvan ikkagi, et püramiidskeem."

Selle peale ta ärritus. Oli tunda, et ma ei meeldi talle enam. Mina aga hakkasin väga ära tahtma. No ma olen viisakamapoolne inimene ja ei saa lihtsalt püsti tõusta ning ära joosta, aga ma väga tahtsin. Küsisin, kas tal on mingit voldikut, mida ma võiksin hiljem lugeda. 

"Ei, seda ei saagi üldse voldikusse kirjutada. See asi on palju suurem ja võimsam. Selleks on meil seminarid. Need on väga vajalikud. Sa pead kindlasti tulema."

Ladus mulle ette juba mingeid kuupäevi ja kellaaegu ning transpordivõimalusi. Esimene seminar pidi maksma 15 eurot.

"Jah...aga ma ei kavatse 15 eurot maksta," ütlesin.

Ta tõmbas paberilehe peale kirjutatud 15 eurot ristiga maha (joonistas muide mulle kolm paberilehte mingeid skeeme täis) ja soovitas mingit teist seminari, mis maksaks kaks eurot. (Hahaa.) Lõpuks, kui sa selgeks, et ma ei tule seminarile ja ütlesin ka otsesõnu, et ma ei ole huvitatud, sokutas ta mulle kuulamiseks mingi CD ja tänaseks uue kohtumise, et CD tagastada.

Kui välja kõndisin, oli uskumatu, et ma olin üldse tund aega seda jama kuulanud. Tagantjärele on küll lihtne mõelda, et miks lihtsalt välja ei kõndinud, aga nende inimeste veenmisvõime on meeletu. Nad lihtsalt EI arvesta ei'd kui vastust. Täitsa lõpp. Ma kujutan ette, et enamik inimesi, keda võrkturundusse üritatakse tõmmata, on algul skeptilised, aga neil lihtsalt ei lasta ei öelda. Pushitakse ja pushitakse, kuni ongi omadega sees. Mis juhtuks, kui ma oma maasikaleti äärest ei lasekski inimest ilma midagi ostmata ära? Ma ei teeks ju nii, see ei ole eetiline. (Ma muidugi ei oskaks ka.)

Õhtul veetsin veidi aega oma sõbra guugliga ja sain naerukrambid. No et äri on Eestis põrandaalune ja registreerimata, kaubad megakallid ja kahtlase kvaliteediga, algajad läbivad meeletutes kogustes kalleid seminare ja ostavad algatuseks endale mingid mitme tuhande kroonised stardipaketid. CD kuulamiseni ma enam ei jõudnud.

Täna siis läksin samasse kohtumispaika, andsin naisele tema plaadi ja tahtsin ära joosta. Ta muidugi, et istu-istu, räägime. Kolm korda selle minuti jooksul palus mul istuda, sest siis on ikka kergem inimest kinni hoida. "Ma guugeldasin," teatasin irvitades.

Ta muutus murelikuks ja tahtis lähemalt teada. ("Istu palun!") Ma ütlesin, et igasugust huvitavat infi leidsin ja rohkem huvitatud ei ole. Selle peale juhtus selline huvitav lüke, et inimene hakkas süüdistama internetti. Nagu, süüdistama tervet internetti valetamises. Hakkasin kohapeal itsitama.

"Kas sa tead, kes need inimesed on, kes seal igasuguseid asju kirjutavad?" küsis ta rangelt.

Kust kurat mina neid tean? Ma tšillisin mingites foorumites.

"Kuhu nad oma eluga jõudnud on? Ja miks nad sellist infot levitavad?"

Nii et kõik võrkturunduse vastased inimesed on luuserid, kes lihtsalt ei oska võrkturunduses raha teha ja jäävad elu lõpuni vaesteks palgatöötajateks.

"Sa saad vast isegi aru, et infot peaks siiski küsima neilt, kes on selle süsteemi sees," teatas ta lõpetuseks.

No igasugune loogika ütleb, et kui sa tahad näiteks uut filmi vaatama minna, siis ei tule mitte lugeda filmi kodukalt, et "haarav põnevusfilm", vaid uurida arvustusi. 

Selle peale teatasin Vetinarilikult ("Ärge laske mul teid kauem kinni pidada!"): "Aga ärge laske mul rohkem teie aega raisata", ta taipas lõpuks ja ma sain vehkat teha.

Jumal tänatud, noh.

Sorri, tean, et ikk jutt, s**t jutt. Aga vot selline kummaline juhtum siis. Loo moraal on selles, et ikka täiesti üllatav, kui jõuliselt veenvad need võrkturunduse-püramiidskeemi-kontaktisikud-müügimehed on. Sa tead küll, et see on jama, ja tahad ei öelda, aga sa ei saa. Alles pärast vaatad tagasi ja mõtled, et mida...?

Lumi ja liblikad

Tahtsin esiteks kirjutada: limi ja lublikad. Lublikad, liblikad. Liblikas on jube armas sõna! Nägin kollast liblikat. Mul tuleb kuldne suvi! Seejärel mõtlesin, et liblikas ja lumi, kuidas need küll kokku käivad...

Pärm on fucking vastik. Tõsiselt, ärge sööge pärmi.

Pärm... mmm!

Pean vist pärmi hakkama sööma. Suunurgad on juba mitu päeva kohutavalt katki, krobelised ja veritsevad, nii et isegi naeratada ja süüa on valus. Mis on raske, sest mida muud ma  tööl ikka päev otsa teen, kui naeratan möödujatele. Parem ikka kui mossis suuga passida. Eile oli Maarja minu leti ees ja küsis, kas ma tundsin seda inimest, kellega just laia naeratuse vahetasin. "Ei, ma naeratangi kõigile niimoodi," vastasin. Olen tähele pannud, et see ajab mõne inimese segadusse ka. Piidlevad niimoodi, et mida kuradit sina tahad, ja siis kõnnivad veel mitu korda edasi-tagasi ja vaatavad altkulmu, et kas ma tunnen sind või. No ma püüdsin lihtsalt sõbralik olla.

Igatahes, huuled. Püüdsin mitu päeva meega ravida, aga ei ole tolku. Tegelt ma tean küll, et suunurkade lõhenemine tuleb mingi vitamiini puudusest ja pole mõtet ravida sümptomeid, vaid põhjust. Hm, mul on vaja B-vitamiini ja seda saab pärmist.

Loodetavasti mulle maitseb pärn. Nämma. 

Nüüd, kui nädalavahetus otsa on tööd rabatud, võib esmaspäeval jalad rahuga seinale visata nagu valge inimene. Mida täna teha? Võimalikud variandid: suusatamine, kelgutamine... lumememm.

Ma olen viimasel ajal kuidagi nii heatujuline. Töö vist mõjub hästi. Kuna  universumis peab kõik tasakaalus olema, siis äkki õhtul kukun pahurdama. Arvatavasti.

Olen müümise tööd paremini käppa hakanud saama, mille tulemusel on ka kassa paranenud. Naljakas, et mida rohkem sa pushid, seda paremini kaup läheb. Poleks arvanudki...

Bää, ma jooksen jälle huulest verd. Aidake, olen haavatud... Tõsiselt, see näeb vastik välja. Ja pole üldse maitsev.

Loomapiinamine

Kirjutame blooogi... väga uhke! 

Nii kiire nädal on olnud. Käisin kodus, ema pidas oma suurt juubelit ning kaugemalt poolt laekusid ka Minn ja vanaema. Nii tore oli jälle kadunud õde näha. Eriti kuna ta tõi mulle kingitusena õlakoti kaasa. Täpselt samasuguse nagu tema oma, sest ma alati ütlesin, et tahan seda endale. On ju armas? See on selline hipsterlik ja asjalik, nagu ülikoolis kantakse, ja mul pole sellist enam ammu olnud. Viimati oli vist roosa Snoopy õlakott, haha. 

Paradeerisin siis mööda korterit ringi ja ütlesin, et vaadake, ma käiks nagu ülikoolis. "Sellega seoses," alustas vanaema, "kas sul on plaani..."

"Ei," ütlesin ma kähku ja jooksin minema.

Vana klassikaline "pere on lõpuks koos, aga keegi ei tohi midagi rääkida, sest telekas mängib ja see on kõige tähtsam pereliige" situatsioon oli jälle. Ei oska enam ärrituda ka selle peale. Muidugi põgenesime lõpuks teise tuppa. No ja siis võibki juhtuda, et tuled lastelastele külla, aga vaatad lõpuks üksi telekat. Mis kellelelgi meeldib. 

Hommikul pärast pidu läksin varase-varase bussiga Tartu ja järgnes nii pikk päev, et õhtul ei saanud enam aru, mis oli juhtunud samal hommikul, sest see tundus nii ammu aega tagasi. Kuna meil on leti taga istuda keelatud ja selleks ei leidu ka vahendeid, siis õhtul voodis valutasid jalad ikka rämedalt. Ma mäletasin raamatupoe ajast, kus samuti istuda ei tohtinud, et sellega harjub ära ja varsti enam ei valuta, aga algul oli küll raske. Kolmanda päeva lõpuks vist oli juba vähem valus. Kokkuvõttes täielik loomapiinamine.

Igasugused endised ülemused ja vahetusevanemad jalutasid mööda. Lemmikvahetusevanemaga oli väga tore rääkida, ta ütles muidugi, et neil seal vanas kohas täielik hullumaja (mis mind ei üllatanud) ja et pooled vanadest olijatest on juba lahkunud või plaanivad lahkuda. Ma käskisin tal siiski lippu kõrgel hoida.

Maarja hüppas ligi ja väitis, et töötab ka Lõunakas, ja nüüd me käime üksteisel pausi ajal külas. Kui ma tema juures olin, siis sundisin teda mingit turbanit pähe proovima, sest mina kui klient ei saanud aru, kuidas see pähe käib, ja siis astus tal sisse päris klient ja tal olid juuksed puha sassis ja mina naersin vaikselt. Väikesed asjad elus, mis tekitavad rõõmu.

Ühtegi ebameeldivat klienti pole ka veel olnud, aga natuke naljakaid lugusid on juba kogunenud. Palun!

Väike armas roosa tüdruk isaga. Isa: "Me ei võta maasikaid, meil juba on neid." 

"Ei ole, võtame ikka." 

"Ma räägin, et meil juba on neid kodus, aga sulle meeldib ikka väga vaielda."

"Ei meeldi!"

"Olgu," loobus isa, "lähme otsime vanaema üles."

"Ei otsi. Sina ei oska otsida, mina ise otsin!"

Selline tüüpiline vaidlemisiga vist. Mina naersin vaikselt leti taga. 

Siis läks mingi mees mööda ja ütles, et peaks mu endale ise müüjaks võtma, sest ma olevat nii tragi (ja üldse ruulin, ma pakun). Oleksin pidanud palga kohta küsima, ma ei välista, et olen täiesti ülelöödav.

Ja üks vanem meesterahvas küsis, kas ma inimestele tünga ka teen, et koju lapsele kommiraha viia. (Jah, tohutult teen tünga.) "Kas te tõesti arvate, et mul on laps?" küsisin jahmunult. Mis ei ole muidugi võimatu, aga et juba sellises vanuses, et kommi viia ja nii edasi? 

"Kõik võib olla, tänapäeval ei tea kunagi," ütles härra õpetlikult ja hakkas jutustama mingit lugu 11-aastasest vene tüdrukust, kes oli lapse saanud, ja kellega ta oli selle saanud, ja kuidas politsei hakkas lapse isa taga kimbutama ja nad pidid põgenema. Samal ajal astus järjekorda üks armas noormees ja vaatas mind sellise näoga, et mida kuradit, ja ma lihtsalt muigasin ja vahetasin temaga pilke.

Õhtul, kui töölt jõuan, olen tavaliselt nii läbi, et põmst kohe voodisse. Nagu mingi kell kümme. Naljakas. Aga samas ma ei kurda. Parem kui kodusistumine. Mis tuletabki meelde, et tänasel vabal päeval ei tohi küll kodus istuda, nii et ma lähen. Laia maailma.