Jõuluhommik

Ilusaid jõule sulle ka! Maas on isegi natuke lund, vähemalt valge kirme on peal. Super!! Mul põleb mõnusa vürtsika lõhnaga lemmikküünal.

Eile nägin Tiinat ja Marilit. Nad jõudsid Lõunakasse just siis, kui mul töö lõppes, nii et see klappis suurepäraselt. Vähemalt sai veel vilksti enne jõule ära näha, väikese pannkoogi süüa ja nii edasi. Jõin just teed, mis nad mulle kinkisid - väga maitsev.

Õhtul käisime Poli ja Heliga Ristiisas. Vana hea Ristiisa, selle vastu ei saa ikka miski. Seekord oli kohti ka, mitte nagu nädal tagasi, kui absoluutselt kõikide kohtade ustele oli kirjutatud reserveeritud, nii et mul selle sõna peale tõsine allergia hakkas tekkima. Kõik pidasid vist asutuse jõulupidusid või midagi.

Kui ma küüslauguleibu tellisin, hakkas Helen mulle nätsu pakkuma. Korduvalt. Sest ma haisesin nagu tõhk. Olin peopidur ka, sest ei viitsinud kuhugi edasi minna. Selline väss oli peal lihtsalt.

Nüüd ainult paar tunnikest ametialaseid kohustusi (hehe) ja õhtul saan koju sõita. Pakin siin ja pidevalt on tunne, et unustan midagi maha.

Oi, väljas hakkas midagi sadama. Ei saa aru, mis see on. Päris lumi vist mitte. Ükspuha, mis see ka on, kõik nado blagodarno prinimat, kas pole?

Vaatasin netist varaseimat bussi, mis mind õhtul Puhja võiks viia, see laupäeviti ei käi. Kahte tundi järgmise bussini ei taha oodata ka. Varasema bussi info all on veel special kiri, et see täna ei käi. Tõenäoliselt see buss sõidab täna, mõtlesin ma ja helistasin infosse. Sõidabki! Jõuluime või mis?

Läheb ainult natuke kiireks. Peab kassa ruttu ära tegema ja plagama pistma! Suva, kui mingi kakskümmend euri puudu on või mis? Jõulud ootavad!

Tahaks juba hirmsasti koju astuda ja näha oma pere, isegi igasuguseid emigrante võõrriikidest, laua ümber istumas, ja küünlaid põlemas, ja kuuske säramas, ja kassi ehete tilinal kuuske närimas...

Bring-your-own-ginger-to-work-Day

Pakkisin endale eile lõunasöögikarbi tööle kaasa. Kas pole armas? Meil tasuta kohvi/teed ei pakuta, nagu mu eelmises kohas, ja nüüd mõtlesin, et lahustuva kohvi asemel võiks ingveri kaasa pakkida. Ma joon kogu aeg ingveriteed. Sellel on nii huvitav maitse. Objektiivselt võttes üldse mitte hea, aga tihti hakkab miski meeldima, kui palju tarvitada. Granaatõunamahlaga on sama asi. See on täiesti äka, aga ma hakkasin seda jooma, et rauasisaldust veres suurendada (naelu ei viitsinud päris süüa), ja hakkas ka täiega meeldima. Suur liitrine purk läheb kahe päevaga.

Hullult naljakas oli seda ingverit seal lõikuma hakata. Kolleeg naeratas heldinult ja ütles, et ingveritee on hea.

Paar päeva tagasi käisid Helen ja Polina minu juures... nii armas oli. Lihtsalt hullult hea tunne niimoodi rääkida ja glögi juua.

Glögi, kurat, hakkas pähe ka.

Naljakas pilt ühest teisest õhtust, kui Helen lamab nagu staar teiste keskel:

Ta tahab võimalikult keskne kuju olla, nii et lihtsalt keskel istumisest ei piisa, haha. Hea, et naaber sellise punkri peale veel politseid ei kutsunud... oh wait...


Minn olevat eile koju laekunud. Kas pole tore?? Nüüd hakkab seal aset leidma üks jube piparkoogiküpsetamine ja kuusekaunistamine, kõik kahjuks ilma minuta. Piparkooki saab pärast jõule ka küpsetada, jeee, aga kuuske uuesti ehtida ei saa. Eks ma pean lihtsalt kahekümne viiendal kuuse uuesti paljaks koorima ja ära ehtima. Katsuge mind takistada.


Mulle on klienditeenindaja aura või mis iganes külge jäänud, sest isegi lõunapausi ajal poes käies hakkavad suvalised inimesed toodete kohta küsima. Ma mõtlesin, et mida kuradit, kas mul on Maksimarketi pluus seljas või mis? Andsin mingile mehele lahustuva kohvi kohta nõu. Tegelikult ütlesin, et üks neist on vastik ja et ta seda ei võtaks.

Lift on katki

Tüng, värdjas, kui juhtud üheksandal korrusel elama. Öine admin vaatas mind tüdinult, sest oli liftiküsimust arvatavasti juba kümme korda arutama pidanud. "Juba on helistatud, küll need mehaanikud kunagi saabuvad!"

"Ma elan üheksandal," ütlesin ma õnnetult. 

Õnneks alates kuuendast korrusest pidavat lift töötama, sest see osa ei ole remondis. Aga kuuendal sinna sisse ronides tekkis väike hirm küll, et kui äkki sulgeb mind enda sisse ja ei lase enam välja. Kas ma poleks kolm korrust veel jala võinud minna??

Pääsesin siiski eluga.

Eile oli superlõbus. Meid oli kuus, aga lagunesime kaheks väiksemaks grupiks. "Me ei mahuks nagunii kõrvuti mööda tänavat käima," tähendas Polina. "Me oleks nagu mingi miiting."

"Mis meie loosung oleks?" huvitusin ma.

"Rohkem ilusaid mehi!" ütles Helen ja ta silmad lõid särama. "Rohkem ilusaid mehi tänavatele!"

Sain voodisse kell neli ja äratuskell helises juba paari tunni pärast. "Sa oled vastik," ütlesin talle.

"Life's a bitch," vastas äratuskell ükskõikselt.

                                Keskel on emigrant Hispaaniast.

Pluss homme pidi neljas advent olema. Ja ema oli kuskilt kuuse tuuri pannud. Võib-olla naabritelt. Hmm...

16

Kõndisin siis mööda tänavat ja kuulasin raadiot ning kuskil nimetamatus jaamas, võib-olla Raadio 2-s, laulis Iiris Vesik. Wow, mõtlesin ma. Jumala super hääl. Ta võiks maailmakuulus olla, kui tal ainult natuke paremad laulud oleksid. Need ei ole päris minu maitsele. Ja laiematele massidele need ka peale ei paista minevat.

Siis laul lõppes ja kuskilt kostis plaksutamist ning ma sain aru, et ta oli tegelikult stuudios ja laulis seda otse. Jumala võimatu. Ta kõlab otse paremini kui enamik teisi artiste lindi peal.

Juhtus midagi toredat, nimelt talvesaapad andsid otsad. Tore on see sellepärast, et sain uued osta. Pealegi olid vanad mind oma neli või isegi viis aastat teeninud, mis on saabaste puhul nagunii ulme. 

Iga kord, kui ma uute jalanõudega esimest korda välja lähen, laulan endamisi seda kingade laulu: Hey, I put some new shoes on, and suddenly everything is right...

Nüüd on see mind terve päeva saatnud... sest uued jalanõud meeldivad mulle alati.

Ülle helistas enne, et teada saada, kuidas mul läheb. Mul läks hästi. "Tore, siis on emasüda rahul," ütles ta. Hahaa. Aga tore on ikka inimestest kuulda... mitte kontakti kaotada. 

Ootan juba jõule. Mulle on imetore pühadegraafik sattunud. Olen 24. tööl, aga  ainult kella seitsmeni, ja pärast seda jõuan veel koju Puhja sõita. Jeeeeeee! 25., 26. ja 31. on kõik vabad. Super. Ma ei kaota peaaegu midagi.

Samuti ootan tohutult terve perega kohtumist. Mirjam ja isa tulevad mõlemad koju, ja neid saab ju nii harva näha. Liisuga just käisime ükspäev kohvikus, aga neid juba nii lihtsalt kohvikusse ei vea...

Mulle torkas pähe, et ma ei ole isegi jõulutoidust unistanud. Kuigi hapukapsast ja muud säärast sööks küll. See tuli mulle keset ülekäigurada pähe, nii et oleksin peaaegu auto alla jäänud: võib-olla olen ma jõulude tõelise mõtte leidnud. Naljakas. Aga ma ootan tõesti ainult terve perega koos olemist ja mitte midagi muud. 

Peab minema hakkama, et Heleni ja Polinaga natuke maha istuda. Ja võib-olla ka uuesti üles tõusta. Kes teab, mis tulevik ette toob.

Hollallaa

Nonii, ja kuidas sul läheb? Minul on kõik suuper-duuper. Just lõppes viies  järjestikune tööpäev. Päris väsitav on olnud. Tahaks nüüd midagi lõbusat teha. Kui mõtled, siis päris maailmas ongi ju nii tavaks, esmaspäevast reedeni jutti ja ükski hing ei kobise. Aga minu tööpäev on pikem kui tavatööl. Samas lühem kui eelmises kohas, 13 tundi enam välja ei venita... õnneks.

Aga las olla neid tööpäevi, kui ma nagunii ainult kaheks kolmandikuks detsembrist palgatud olen. Mis seal's ikka. Ja homme saan terve päeva vabaks. Terve päeva!

Üldiselt mulle täitsa meeldib seal. Kliendid on lahkemad kui eelmises kohas. Ema mul arvas, et lihtsalt kontingent on teine. Et süüa tahab igaüks, aga raamatut igaüks ei osta. See-eest olen ise ka kenam. Kui päevas käib ikka mitu korda vähem inimesi näo eest läbi, ei teki sellist liinitöö tunnet ja pöörad igaühele rohkem tähelepanu.

Ja raamatud ruulivad nagunii. Eks ma kasutan võimalust ja loen ka üht-teist... Siis vaatan ruttu üles ja teen oma professionaalse näo.
Tahaks Merit Raju uut raamatut endale. Selle nimi on "Leia oma tee".
Ning kõik päkapiku- ja jõuluraamatud tekitavad vastupandamatut isu. Neid osta. Need on lihtsalt nii nunnud! Mõned on uustrükid juba lapsepõlvest tuntud raamatutest. Minu meelest on see päkapikuteema õudselt armas.

Sisimas ma vist tegelikult usun, et nad on olemas.

Täna tuli üks naine kahe lapsega mu leti juurde ja ütles, et ta poeg tahab minult midagi küsida. Nimelt et kas neid pille mängivaid karusid paneb tööle kummitus.
Lõunakas nimelt on ühed jääkarud, kes pille mängivad. Nad toodi sinna vist eelmisteks jõuludeks ning meeldisid rahvale niimoodi, et jäetigi terveks aastaks. Nad on peaaegu elusuuruses ja liigutavad ka päriselt.
Asi on selles, et ma vihkan neid karusid. Kõik meil vihkavad. Nad mängivad ainult üht ja sedasama laulu, ja kui teie seda üheksa tundi järjest kuuleksite,  ILMA PAUSITA, siis vihkaksite seda ka. Just praegu neid ridu kirjutades kummitab see laul mu peas.

Vahel jäävad nad vait, aga siis vajutab mingi laps uuesti seal kõrval olevat nuppu ja trall hakkab jälle pihta.


Igal juhul. Ma vastasin sellele väiksele poisile ettevaatlikult, et minu arvates küll on kummitus... et üldteada igaljuhul arvatakse nii. Ema oli jube võidukas: "Noh, mis ma sulle ütlesin!"
Buuuu.

 

 

 

Ma loen novembrikuu "Esquire'i" ajakirja ja seal on lugu endisest Nõukogude Liidust võrsunud kuulsatest naistest, kes on sel aastal tähelepanuväärsed olnud. Alguses vaatasin kõrvalolevat kaarti ning vihastasin, et miks jälle Eesti on ära toodud (enamikke endisi NLiidu riike polnud). Jälle oleme meie see kuradi Nõukogude Liit. Siis nägin, et nupus oli mainitud ka Karmen Pedarut Eestist.  Kõrvuti Mila Kunise ja Kim Kardashianiga. Kas pole tore?

Ja pilt oli kaaa.

Gay Santa Claus

Väljas on tõeliselt ilus. Lumememme ehitamise ilm. Ja palju valgem on ka peale lume tulekut.

Teiseks hankisin endale räigelt roosad lipsudega sussid. Need on nii räiged, et armsad kohe. Tahaks pilti näidata.

Homer Simpson tuleb sisse: "HO-HO-HO-HO!"

Marge: "Oh my goodness, it's Father Christmas!"

"Yes, but... who the hell is Father Christmas? I was supposed to be Santa Claus!"

Lisa sosistab: "They're the same guy!"

"Which one is Jesus's grandfather?"

Marge: "They both are!"

"He has two grandfathers? They're GAY?"

HAHAHAHA. Kui on vaja tuju heaks või veel paremaks teha, siis pole mul muud vaja kui youtube'i "homer simpson" trükkida.

Miks ja kuidas ma uuesti tööle läksin

Miks? Sest ülalpidamist on ikka vaja teenida. Kui sa just nii uudishimulik oled.

Kõndisin puhtaks pestud tööriietega (milline kaunis vorm!) kilekotti näpu otsas kõlgutades läbi tugeva tuule oma vana töökoha poole, kui sain telefonikõne sellelt samalt juhatajalt, kellega eile vestelnud olin. Neil oli üks koht ikkagi vabanenud. "Kas sa saad kohe täna tööle tulla?" küsis ta.

Ha! Kuna ma olen kiirreageerimisrühm ja A-rühm ja üldse kõik rühmad ühes isikus, siis sain küll.  "Olen kahe tunni pärast kohal," vastasin vapralt ja kiirendasin sammu. Mis muud kui padavai vanasse töökohta. 

Lootsin, et seal valitseb ehk õnnis rahu ja kõik on pärast minu äraminekut rööpasse jooksnud. Aga võta näpust, seal oli täielik hullumaja. Minu asemele palgatud tüdruk ei olnud kohale ilmunud ja tema asemel tegid teised jälle topelttööd. Tohutult nõme, kui niimoodi tehakse. Uue tulijaga on ju arvestatud ning kohe ei leia asendajat... Sestap oligi jälle sama vana olukord, mida selles kohas millegipärast ikka ja jälle erinevatel põhjustel ette tuli.

Mul kästi ruttu tagasi tulla.

Mul ei olnud isegi sellist tunnet, et jeee, olen sellest hullumajast pääsenud, paras teile. Mul oli veits kahju, et ikka ja jälle töötajaid niimoodi ekspluateeritakse. Diagnoosiks on liiga vähe töötajaid. Oleks kohe vaja kahte või kolme põhikohaga inimest juurde. Aga kõrgemalt poolt tahetakse hoopis koosseisu veelgi vähendada. Nimelt see mul lõpuks kopsu üle maksa ajaski.

Ülle oli küll tööl, aga kohutavalt busy. "Nojah, kõike head siis..." alustasin ma, aga ta katkestas mind: "Mis asja? Pane aga käed külge!", osutades veel välja panemata lihakärudele.

Jooksin ruttu minema.

Esimene päev uues kohas tundus normaalne, eriti kuna see koht oli mu esimene valik nagunii ja ma tahtsin sinna kõige rohkem pääseda. Ja saingi! See koht on minu jaoks nagu taevas (vihje: ma armastan raamatuid!) Kahjuks vajavad nad lisatööjõudu ainult detsembriks, nii et ma tean kedagi, kes jaanuaris kinga saab, aga mis seal ikka. Isa ütles ka telefonis, et parem igast võimalusest kinni haarata, ja kaks kolmandikku detsembrist võin ma ikkagi tööd teha, selle asemel et midagi kindlamat oodata, kodus lösutada, päevas kaks lõunauinakut teha ja "Komissar Rexi" vanu osasid vaadata, mis mind absull ei huvita, ainult et Gedeon Burkhard, kes seal kunagi politseinikku mängis, on nii kuradi ilus.

See selleks. Neil on täiesti teistsugune kassasüsteem ja igasuguseid nuppe peab vajutama ja mul läks kõik segi ning muidugi ei osanud ma vastata kellegi küsimustele, kus miski asub.

Ma ka ei tea ju. Otsi ise, noh.

Parim kuu minu elus

Kirjutame blogi, kirjutame blogi, kirjutame bloooogi.... Jeeee....

Rõõm lihtsatest asjadest.

Lugesin nädalakese tagasi võimsast Internetist oma horoskoope (valisin neid seni, kuni leidsin meeldiva, nagu tulebki teha) ning parim neist ütles, et detsember 2011 on üks parimaid kuid minu elus. Mõtlesin kohe, et see ennustus läheb tõenäoliselt täppi. Kui midagi nii healoomulist juba sealt väljamõeldiste virvarrist välja koukida, siis oleks patt ja puhas raiskamine seda mitte uskuda.

Teisest küljest, kui sellest tuleb keskpärane kuu, siis tekivad mul oma tuleviku suhtes kõvad kahtlused.

Koban pimeduses. Ei, ma ei otsi oma elu mõtet. Sõna otseses mõttes koban pimeduses. Koju tulles oli esimene asi lambipirni läbipõletamine. Miks see alati minul juhtub?? Tiina võib kinnitada, et siis, kui me veel koos elasime, olin alati mina see, kes neid pirne lühisesse ajas. Siis kirjutasin kogu aeg Üliõpilaskülasse probleemi: "Lambipirn põles läbi". Huvitav, kas ma vajutan seda lülitit kuidagi valesti? Kuidas saab seda valesti vajutada?

Aga näed, saab.

Huvitav, et kunagi ei põle pirn läbi hetkel, kui sul eriti valgust vaja pole. Et nagu suva. See oleks võinud hommikul juhtuda. Aga ei. Peaks tõsiselt tagavarapirne hakkama kapis hoidma.

Nii täiskasvanud asi, mida teha, hehe.

Hoida tagavaraks lambipirne ja maksta kumminaalkommunaalmakse.

Täna läksin oma CV-sid laiali jaotama. Firmad ei pane kuulutusi netti üles, sest nad lihtsalt ei tea, et nad mind veel vajavad. Aga kui nad väikest armsat mind ainult näeksid - kohe oleks vabu kohti lademes!

Või peaaegu.

Tore oli see, et ühes kohas oli juhataja kohe valmis väikeseks vestluseks. Ta oli väga sõbralik ja ütles, et oleksin pidanud kaks päeva varem tulema (GOD DAMN IT!), aga lubas ikkagi tagasi helistada, kui mingi võimalus tekib. Ma tegin klassikalist vana töökoha kiitmise trikki ka - kunagi ei tohi endist kohta mustata! - ja ütlesin, et tulin ära, sest ma lihtsalt tundsin, et suudan nii palju rohkem...!

Pärast seda olin palju enesekindlam ja toppisin seda CV-d igale poole, kus seda taheti ja sinna ka, kus ei tahetud. Enamasti ei tahetud. Aga nutad ja võtad, raisk.

Homme lähen vanasse töökohta tööriideid tagasi viima. Enne, kui nad minu suhtes kohtuasja algatavad. Loodan, et Ülle on tööl.

Loodetavasti ei ütle nad seal, et minu asemele võetud uus tüdruk on kaks korda parem kui mina. See oleks lihtsalt ebaviisakas.

"Lohetätoveeringuga tüdruku" kolmas osa saab varsti läbi. Muidugi lugesin lõpu ka sel korral ette ära. Ma pean teadma, kas see üldse rahuldab mind. Polnud viga.

Selle telliskiviraamatu pärast ma muude asjadega tegeleda ei jõuagi.

Ma peaks hakkama väikest viisi trenni tegema, et mitte oma kastide tõstmise ja ringijooksmisega tekkinud muskleid kaotada. Ei tahaks küll lodevaks muutuda. Netist vast midagi leiab... aga kas ma ka viitsin?

Ma imetlen sügavalt neid inimesi, kes minust iga päev Lõunaka juures oleval terviserajal mööda jooksevad. Isegi detsembrikuus teevad nad tervisejooksu! See on alles enesedistsipliin.

Kuuenda detsembri seisuga

Keegi on sattunud minu blogi läikivatele lehekülgedele, otsides teavet silmapõletiku ja haiguslehe kohta. Kes sa ka ei ole, tõsiselt, võta haigusleht. Sa sured tõenäoliselt muidu ära.

Huvitav, kas silmapõletik on jälle liikvel?

Rubriigist "Mis mulle ei meeldi" (siin koha peal peaks trummipõrin kõlama): Delfis tehakse sellist toredat üleskutset, et palutakse inimestel kirjutada oma kõige kohutavamatest jõulukinkidest. Ja siis ilmub vist artikkel päevas selle kohta, kuidas keegi sai liiga palju küünlaid ja keegi ma ei tea mida... Sokke vist. Tõsiselt? Enne jõule on see siis asi, millele tasub mõelda? Ma ei tea, aga minul kargab küll pähe sõna "mitte-eetiline". Jõulud ei ole ju mingi püha lehm, et mitte midagi ei võiks nende kohta öelda... minu jaoks mitte, sest ma pole usklik, ja kingitusi ma ka ei tee, aga minna kuidagi ringiga jõulude kaubandusliku mõtte juurde ja hakata põhjama kinke, mida oled saanud... Minu jaoks ei ole see eetiline. Ärge tehke ega saage ega vahetage siis kinke, kui sellest nii palju probleeme tuleb. Who the fuck is going to fucking die?

Me teeme perega sel aastal ühise jõulukingi, milleks on mingi lauamäng, ja  pange tähele, sealt tuleb veel verd ja pisaraid, sest keegi ei saa reeglitest aru, keegi üldse ei tahtnudki Monopoli osta, ja mina võidan nagunii kõiki pika puuga ja hakkan seda nina alla hõõruma.

Tõenäoliselt ma võidan nagu sajaga. Iga kord. On selline tunne. Kui ei võida, siis tulevad pisarad minu poolt.

Tegime kodus ema ja Liisuga väikese glögi... ja väikese hõõgveini. Väikeste rosinatega. Selle aasta esimesed piparkoogid. Need ei saa muidugi mõista nende vastugi, mis me ise teeme. Aga sinna on veel aega.

Piparkoogitegemise isu.

Läätsedega on tõeline Soodom ja Komorra käes (mida iganes see tähendab). Kõps-kõps, astun salongi uksest sisse, palun võtke mu raha, jee. Mulle öeldakse, et nende asendusläätsede, mis mulle eelmine kord anti, nende tootmine on üldse lõpetatud. See bränd, mis mul kogu aeg on kasutusel olnud, siiski eksisteerib veel maailmas, aga neid peab endiselt kuskilt põrgust tellima ja sellega läheb kuu aega. 

Olgu, ma saan aru, et sulle sobiva toote tellimine lõpetatakse ära. Nii on alati. Aga siis pakuvad nad sulle asenduseks midagi muud ja kui sa jõuad sellega ära harjuda, lõpetatakse selle tootmine üldse ära?? Ma ütlesin neiule leti taga, et olen vist neetud.

Filmis "Tiri mind põrgusse" ei andnud tšikk mingile vanamutile pangalaenu ja see hakkas lõugama ja pani talle needuse peale. Hiljem vist tiriti ta põrgusse. Ma oletan. Kas näiteks keegi, kellele ma  poes tagaruumist tomateid ei viitsinud tuua, pani mulle tagaselja needuse peale? "Sa ei kanna enam kunagi lääääätseid...."

Kriipi.

Kui päeval linna sõitsin, vaatasin bussiaknast, et on väga-väga ilus. Täpselt natuke enne seda, kui päike hakkab loojuma. Viimased minutid, kui on veel täiesti valge. Taevas on nii hele ja kohe tuntavalt talvine, isegi kui maa veel ei ole.

Detsember ruulib. Arvatavasti sellepärast ongi nii ilus.

Miks ja kuidas ma töölt ära tulin

Täna oli kodutee eriti pikk ja vihmane. Tundus, et see ei lõppegi. Ma olin nagu koormaeesel. Tulin nimelt oma viimaselt tööpäevalt. Sain kena lahkumiskingituse, mille üleandmisel irvitati, et vaata ise, kuidas sellega koju saad.

Kuu aega tagasi kirjutasin lahkumisavalduse. Olin juba nädalaid tundnud, et ei suuda enam. Kolleegid jäid järjest haiguslehele, aga kedagi asemele võtta polnud ja nii töötasime tihti kahe eest. Ja ikka oli vähe, ikka oli halvasti. Mõtlen eriti just sealt kõrgemalt, mitte otseselt oma ülemust.

Muidugi pole asjad ainult mustad või valged. Minu maailmas mitte. Pole nii, et see töö sakkis hullupööra ja mina olin vaene kannataja. Lihtsalt igal hetkel ja alati on mul valik. Mingil hetkel, kui olin seal paar kuud töötanud, mulle täitsa meeldis. Palk oli normaalne - selle kohta, et mingit ettevalmistust vaja ei olnud. (See, et mul alailma raha otsas, on juba minu mure.) Töö polnud ei istuva iseloomuga ega pidevalt jalgade peal seismine, hoopis jooksime pidevalt ringi. Muskel kasvas, hehe. Füüsisele ikkagi täitsa hea. Ja kogu see suhtlemine! Ma olen halb suhtleja, nii et olukord, kus päevas tuli viiesaja inimesega vähemalt paar sõna vahetada, kulus mulle kahtlemata ära. Võin ausalt öelda, et see on mulle kasuks tulnud. Alguses ma kartsin inimesi, kartsin, et nad mult midagi küsivad, sest ma ei osanud kunagi vastata.

Nüüdseks peavad pigem nemad mind kartma. Alati küsitakse asja, mis on otse nina ees, või millegi hinda, kus on kaks suurt noolega hinnasilti juures, ja lõpuks paluvad kõik alati vabandust. Võib-olla tundun ma pahane. Tõenäoliselt sellepärast, et ma olen pahane.

Igal juhul, sellega töö head küljed lõppesid. Mingil ajal taipasin, et ma ei taha seda enam teha. Veel täna hommikulgi küsis vahetuse vanem sajandat korda, et miks ma ikkagi lähen. "Kuidas nüüd kõige lihtsamalt seletada," ütlesin ma mõtlikult. "Ma ei taha siin enam töötada."

Ta tundus solvuvat.

Ülemus ei rõõmustanud avalduse üle ka sugugi. Mul on hea meel, et mind taheti tagasi hoida, aga ma olen kangekaelne. Kui ma juba otsustasin, siis nii olgugi. Mis siis, et see ei tundu eriti mõistlik. Äkki lõpetangi kraavis või kuuse all, ilma rahata ja katkine müts peas. "Mis siis, kui sa ei leiagi midagi uut?" küsis vanemmüüja. "Ükskõik, aga siit lähen ikkagi minema," vastasin jonnakalt.

Igaks juhuks pandi mind detsembrikuu graafikusse ilusti kuu lõpuni sisse. Libisesin Kõrgemate Jõudude kabineti uksest sisse ja ütlesin, et kuule, ma lähen ikkagi ära. Täpselt kuu pärast avalduse kirjutamist. Järgnes kergelt närviline olukord, kus mul kästi ise endale asendaja otsida, sest kust peaks nädalaga kedagi leidma. 

Mina ei tea, minu poolest oli sul kuu aega.

Ja mind nimetati reeturiks ja puha. Naljaga. (Vist.)

Täna mõned inimesed kurvastasid minu ja mina nende pärast. Lemmik vahetuse vanem mõtiskles: "Ja ma ei näegi sind enam esmaspäeval? Siis, kui inimene on veel kohal, siis ei saagi hästi aru, aga kui ta on läinud, alles siis hakkad päriselt mõtlema..."

Mul tekkis tunne, et olen surnud või midagi, ja tuletasin meelde, et lahkunutest räägitakse ainult head.

Tegin tsipa välja, nagu kombeks on. Nüüd õhtul alles vaatasin oma kontoseisu. Kui oleksin teadnud, et lõpparve on üle tulnud, oleksin teile liha ka serveerinud, hehe. Mina mõtlesin, et mul on viimased eurid käes. Oh well. Aga mulle tehti lahkumiskingiks selline ümmargune kelk, teate küll, UFO-laeva kujuga (super, sest mul ei olnud varem kelku), kelk/puuviljakorv, täis isuäratavaid asju. Apelsinid, mandariinid, banaanid, ananass, õunad, šokolaadid, piparkoogid, kommid... Mm. Awesomeness extreme. 

Kuidagi väga kurb hakkas. Mitte puuviljakorvi pärast. Või et ma oleks kahetsema hakanud. Lihtsalt inimesed olid ikkagi toredad ja mõned kasvasid südame külge. Ja kui paljud mulle ütlesid, et neil on kahju ja ma ruulin ja olen seal üks tublimaid ja ära ikkagi mine ja mõtle veel järgi... Mõndadel oli küll suva ka, aga ikkagi...

Lemmik vahetuse vanema tööpäev lõppes siis, kui parasjagu kassas olin. Ütles tšau ja vaatas nii nunnu pilguga, et siis tekkis küll selline hetk, et hakka või kassas nutma. Pisarad olid silmas. Mark oli, sest inimesed kõik nägid. Üritasin ruttu millelegi naljakale mõelda.

Viimast korda veel panin kärutäie kaupa välja ja viimast korda koristasin ja siis hakkasime tulema. Taipasin, et ma ei jõua elu sees poole tunni kaugusel asuvasse koju. Jagasin nurga peal osa träni Uuele Tüdrukule. Ei, tal on tegelikult nimi ka, ja see on Ülle. Rrraske ananass leidis uue omaniku, ma ei oleks muidu koju jõudnud.

Tahaks ananassi tegelt praegu. Dämit noh.

Üllel olid ka pisarad silmis, kui ta ütles, et tal ei ole seal enam kedagi. Ma tean, mida ta mõtleb. Me olime kogu aeg ühes vahetuses ja mõni päev, kui ei olnud, oli nii imelik olla. Sõbraga on ikka hea.

Koju tulingi nii, et pisarad ja vihm olid segiläbi silmis.

Kui veel üks inimene küsib mult, mis plaanid mul edaspidiseks on, hakkan kõva häälega karjuma. Väga kõva häälega.

Aga et kõik oleks õige, oli mu kõige viimane klient mõnus douchebag. Pani oma asjad viis minti enne poe sulgemist letile ja kadus veel midagi otsima. Minutid läksid, inimesed ootasid (alksiga muuseas, mida pärast kümmet enam kassast läbi lüüa ei saa), teine kassa pidi lahti tehtama. Lõpuks tegime vihaselt tšekitühistuse, sest tšikk lihtsalt ei tulnudki tagasi. Kell 21:59 ta tuli lõpuks sületäie asjadega ja pani need otse tema ees olevate inimeste asjade peale. What the fuck noh.

Kui ta lõpuks läks, ütlesin vanemmüüjale alistunult: "Sellepärast ma ei saagi enam müüjana töötada. Sest inimesed on kuradi idioodid."

Ma ei tea, kas asi on ainult närvihaiges minus, või jõuab iga klienditeenindaja lõpuks veendumusele, et keskmine inimene on kenake idioot.

Kuidagi tühi tunne on.