Tokio Hotel

Istun, rüüpan ehtsatest melissilehtedest teed. Ehtsatest. Ei mingeid trikke.

Ma suudan nüüd veel ainult kaks päeva tööl vastu pidada ja ellu jääda. Pühapäeval ootab jälle vabadus. Kuidagi hea tunne on neljapäeval kolme puhkusepäeva lõppedes teada, et veel sellel nädalal saab uuesti puhata. Suurepärane.

Näksin jõhvikaid, mis ma emalt tuuri panin. On nad mis nad on, aga tervis tuleb mühinal. Eks? Eks? Tahaks ikka veel seenekastet, kuigi sõin seda kaks päeva. Tahaks kartulit ka. Kartul ruulib, teadagi.

Avastasin uue "Selgeltnägijate tuleproovi", nimelt Venemaa oma. See on küll öösel, aga mis siis ikka. Põ-nev. Mul on tunne, et mul on mingi täiesti alamklassi maitse. Nagu põhjakiht täiesti. Usun ka kõike seda jama.

Vähemalt ei vaata ma saadet "Peremees otsib perenaist". Veel.

Kuulasime emaga veel üht minu vanadest plaatidest. "Kes laulab?" küsis ta.

"Tatu," vastasin. Tuli järgmine laul. "Kas ikka veel on Tatu?" uudishimutses ema.

"Ei," ütlesin ma naeru tagasi hoides, "see on üks poistebänd." Teil ei ole mingit õigust mind kritiseerida, eriti kuna ma juba mainisin oma alamklassi maitset, aga ajad olid sellised ja... üldse sattus see sinna plaadile juhuslikult, aga tegu oli Tokio Hoteliga.

"Täpselt nagu tüdruk laulaks," teatas ema veendunult.

"Nojah, suur osa avalikkust mõistataski tükk aega, kas selle bändi solist on tüdruk või poiss," möönsin ma. "Sada protsenti selgust pole siiamaani."

Sest kammoon. On siis või?

Minu ees olevas ajakirjas on lugu Angelina Joliest. Ta võib küll olla maailma ilusaim naine ja üldse täielik ingel või mida iganes, aga pildil on lapsel tema süles jalas Crocsid. Crocsid. Ka temal on vigu. Nüüd ei arva ma enam kunagi, et ta on täiuslik.

Või äkki on see laps üks tema vähem lemmikuid.

Tourniquet

Ma saabusin eile koju ning leidsin kassi tugitoolis päikeselaigus lesimas. Laiskvorst ei viitsinud mulle isegi vastu tulla. Lamas seal, valge karv päikese käes säramas ja unine nägu peas,  käpad ja sabad igasse ilmakaarde laiali, et võimalikult palju soojust endasse ahmida. Tegin talle pai ja ütlesin, et oled armas küll, aga siin tundub nii mõnus, et ma ajan su õige minema ja võtan su koha ära. Samal sekundil lõi ta mulle hambad kätte. Ütle veel, et loom ei saa aru. 

Minema ajasin ta muidugi.

Panin enne vana Evanescence´i plaadi peale. Täitsa lõpp, kui hea see oli. Kõik vanad ajad tulid meelde. Neil on üks laul nimega "Tourniquet", mis ruulib, ja naljakas, et Marilyn Mansonil on ka samanimeline laul, mis on mul üks lemmikuid. Ma ütlesin, et naljakas. Naera!!

"Näljamängudega" on küll jama. Juba mitu aega häirib see mind. Tulen pool kaksteist õhtul koju, käin pesus ja söön, aga magama ei saa minna, sest raamatut ei saa käest panna. Ehkki hommikul tuleb vara ärgata. On ju jama? Ma võtsin Puhja ainult esimese raamatu kaasa, aga tegin sellega kohe üks-null. Nüüd mind kergelt huvitab, mis edasi saab, aga mida pole, on järgmised osad. Pahasti. Isegi raharaamat jäi maha. Kaasas on mul veel ainult venekeelne ajakiri. Okei siis. Raharaamat on ka muuseas jumala huvitav. Ma ei teadnud varem elust pooli asju, ehkki seal põhimõtteliselt midagi põrutavalt pole öeldud. Hästi pinnapealselt seletatakse, mis on aktiva ja mis passiva ja et põhimõtteliselt peab kogu aeg sinu varade väärtus ületama sinu kulusid, muidu oled sa vaene. Ma ei teadnud seda varem. Tegelikult iseenesestmõistetav. Ja et sinu tulu ei tohi olla ainult sinu palk, vaid selleks peadki soetama varasid, nagu aktsiad ja muu selline pahn, mis sulle igakuiselt raha toodavad. Ja samuti pidavat rikkad inimesed ja kõik muud, nagu vaesed ja keskklass, varadeks erinevaid asju. Keskklass ostab maja ja arvab, et see on tema suurim vara, aga rikkad teavad, et maja on tegelikult kohustus ja neelab raha, mitte ei tooda juurde. Ja keskklass plekib seda nagunii 30 aastat pangale kinni.

Täiega huvitav.

Tegin endale seenekastet. See oli meeletult hea. Eks oma osa ole nii seentel kui minu väga osavatel kätel. Kodus võib osa saada sügisandidest. Mis see harakas nimega ema endale siis külmkappi kogunud on? Seeni, õunu, jõhvikaid, punasõstramahla, mustsõstraid, õunamoosi, ploomikompotti... Nimekiri on lõputu. Mulle tundub, et õunamoosiga on varsti kööga, sest seda armastan ma eriti. See on tõsiselt parim asi-söök-toiduaine-misiganes maailmas. Üks jumala suuri leiutisi. 

Mis tuletab mulle meelde, kuidas töökaaslased märkisid omavahel, et ega need kristlased vist ikka päris normaalsed ei ole. "Vabandust väga," ütlesin ma ümber pöörates, "aga ma olen usklik ja see solvab mind." 

Nende nägusid oleks pidanud nägema. Neil oli väga mark ja nad tõttasid üksteise võidu vabandust paluma, enne kui ma ütlesin, et tegin nalja.

Hihi.

Ega soojus konti riku

Tundub, et meil avaneb võimalus Mirjamile Rootsi päevakeseks külla sõita! Juhhuu! Sest kaua ta seal Rootsis enam ei ole, järgmisel aastal arvatavasti enam mitte, ja niimoodi me ei olekski teda külastada saanud. Super lugu. Meil Liisuga klappisid vabad päevad väga kenasti ja ema paneb nagunii alati töölt jooksu, kui tahab. Ei ole seda au- ega häbitunnet inimesele antud, siis ei ole. Mis seal lõpuks ikka teha.

Tuba on mõnus ja soe. Kurtsin just emale, et hea on olla, ja tema vastas, et ega soojus konti riku. Ega rikugi. Admin käis hommikul küsimas, kas meil ilusti köetakse. Radikad on kuuuumad, sain hommikul isegi kergelt põletada, kui läksin akent avama. "Siis teil veab," ütles admin säravalt. Sadist? Ta mõtles vist siiski seda, et meil kenasti köetakse. Kuigi mine tea.

Ühel hommikul kiirustasin tööle, hiljaks jäämas nagu alati, ja tema tahtis minuga rääkida. Olen juba varem märkinud, kui halb see on, kui admin su nime ja nägu ja tuba kokku paneb. Ta küsis, kas ma läksin siis midagi edasi õppima. Ma ei läinud. Polnud ju sellist plaanigi. Ainult et suvel väitsin, et on. Ütlesin, nagu on, et töötan. Ta ikka pinnis, et kus ja mis. Ma uurisin, kas see on probleem, et ma ei õpi. Tõenäoliselt on hea teada, kui varsti kuuse alla kolima peab. Aga ei olevat probleem. Nad lihtsalt hoiavad kätt pulsil, mis nende maja elanikud teevad. Sest tegelikult on see ikkagi TÜ tudengitele mõeldud.

Tõeline KGB vääriline jälgimine, mis?


Töö juures on tõeliselt armsaid hetki, mis südame soojaks teevad. Üks papi viskas euro tippi, et ma tal terve hunniku sente ära lugesin ja ära vahetasin. Mul oli sente nagunii vaja, aga euri võtsin silma pilgutamata vastu. Õhtul klappis kassa sendipealt. 
Teine papi jälle oli selline. Ütlesin talle kassas, et tere jälle, sest ta tuli juba mitmendat korda päeva jooksul. Oli selline muhe vene papi. Hakkas naerma ja ütles, et ta tuleb ikka jälle, sest ei saa ilma minuta elada. Mul olevat väga armas naeratus.
"Ei noh," seletas ta. "Mulle ei meeldi seljataga rääkida, ma ütlen parem inimesele otse näkku, kuidas on. Eks ju?"
Selliseid asju võib vabalt näkku öelda. Iga päev. Laske käia, inimesed. Pole mõtet seljataga susida.



Raamatute koha pealt niipalju, et Liis soovitas mulle "Näljamängude" triloogiat, mis pidi väga populaarne olema. Olen selle kohta ka mujalt midagi kuulnud. Liis aga käskis just inglise keeles lugeda, sest tõlge pidi sakkima. Leidsin kõik kolm ilusti üksteise kõrvalt võõrkeelse kirjanduse riiulilt. Olgu nad siis head!
Paar Anne&Stiili sain ka. Ja paar rahandusalast raamatut, mis pidid õpetama rahanduslikult kirjaoskajaks. "Rikas isa, vaene isa"? Kindlasti olete kuulnud.




Ja ma kavatsen vene keele uuesti selgeks õppida. 


тише едешь - дальше будешь!

See, mida Eesti tegi jalgpallimängus Põhja-Iirimaa vastu, oli küll super. Hoidsin veel mängu lõpus hinge kinni, et see juba ära lõpeks, ja teate mida - ta lõppeski! Jesss! "Konstantin Vassiljev lõi kaks väravat," informeerisin ema Emajõest mööda jalutades. 

"Kostja."
"Just nii kommentaatorid teda pärast iga väravat nimetasid," muigasin ma. "Meie Kostja!"

Kui jalgpallurid pärast uudistes mängu kommenteerisid, siis nende vene aktsent (kellel seda oli) oli ikka lõpp seksikas. Ma pean endale venelase hankima. Kuigi mulle pole vist kunagi ükski vene poiss külge löönud. Selles mõttes on eestlased palju julgemad. Või ma lihtsalt pole venelaste maitse.

Kell kolm öösel helistas mingi idioot. Tubli töö. Vajutasin kõne kinni, sest seda sõimu, mis sealt kõnele vastates oleks tulnud, noh... ei oleks tahtnud keegi kuulda. Arvan, et naabridki ärkasid üles. Kell kümme, mis on samuti tohutult vara - mina tudusin - helistati töölt. Nüüd kutsutakse pühapäeval välja, käis mõte peast läbi. Ei kutsutud, aga homseks tahetakse mind jälle kauemaks jätta. Oujee. Graafik võib olla milline tahes, aga juba mitu päeva olen pidanud teistel tundidel tööl käima. Ikka hilisõhtuni. Ja see hakkab vaikselt närvidele käima.

Tegelikult päris kõvasti.

Samas inimesed on sõbralikumad olnud. Mingid vanad naised on lausa vanaemalikud. Näiteks kui mina ütlen aitäh, vastavad, et hea laps. Üks päris, kuidas mul läheb, ma ütlesin, et väga hästi, ja naine vastas, et tore, väga tubli tüdruk oled.

Mina aga olen kakskümmend üks, tänan väga. Ma olen vägagi täiskasvanud.

Hehe.

Paar päeva enne palga laekumist, kui fondid olid otsakorral, ostis üks püsikliendist joodik mulle ja kahele kolleegile šokolaadid. Lehvitas veel viiekümnelistega. Kahtlase päritoluga raha, hehe. Aga šoks oli maitsev ja kallis, enne palgapäeva poleks seda endale küll lubada saanud.

Ema käis, jah, eile Tartus. Ostsime natuke asju ja käisime pannkooke söömas... Pannkoogihommik! Sain endale uue kosmeetikakoti ja peenrahakoti, väga nunnud, sobivad kokku. Millegipärast mulle tohutult meeldib sokke osta. Ah jaa, ja nõusid. Hankisin endale taldrikuid. Kodus Puhjas on neid küll mustmiljon, aga asi ei ole ju selles. Ma tahan ise endale osta, selliseid, mis mulle meeldivad. Lahedad sain.

Jumal olgu tänatud sellise riistapuu eest nagu pesukuivati. Lõpp mugav. Ja ma pesin voodilinad ja tavalised eraldi ja puha. Ma olen nii proff. Ja eraldi pulbritega valgele ja värvilisele. Püüa seda järgi teha!

Mu nimi on totaalselt "Raudses Loogikas" sees selle kella pärast, mis ma võitsin. Jeeee. Ma olen trükis ilmunud.

Aga Luts nähtavasti ei kirjutanud "Talvet" ise. Ma guugeldasin ja puha, sest märkasin ka ise, et stiil ei klappinud (tal on väga iseloomulik stiil) ning mõned faktid olid ka nihu, võrreldes "Sügisega". Mingi cliff on ise seal midagi valmis nikerdanud ja Lutsu kraesse ajanud. Mis on lihtsalt nõme. Ma pidin selle pooleli jätma. Milleks tal oli vaja niimoodi käru keerata?? Ahv.

Nad on mu läätsede tellimise lõpetanud. "Muidugi," ohkasin ilusale neiule leti taga, "lõpetatakse selle tootmine ära, mis sulle väga meeldib."

Ilmselgelt olen ma liiga pime või midagi, või kumerus on liiga suur, aga neid läätsi läks vähe ja nüüd neid enam laos ei hoita. Neiu pakkus mulle teise firma omi asemele, aga omal vastutusel, sest need ei pruugi automaatselt sobida.

Ei noh, silmas tundusid nad suhteliselt samad kui eelmised, aga probleem on selles, et nad ei tule silmast ära. Tõsiselt. Ma võtsin neid viis minutit ära, nagu ma oleks mingi algaja, nagu mulle oleks täna läätsed kirjutatud. Päris jube hakkas lõpuks. Mis siis, kui nad ei tulegi ära? Ma ei tea, nad on kuidagi paksemad kui eelmised, võib-olla ainult tundus. Aga silmal hakkas konkreetselt valus. Muidugi hakkab, kui seal niimoodi sobrada. Huh.

Järgmiseks lõpetatakse Lumene ripsmetuššide tootmine ning ma pean planeedilt Maa evakueeruma.

Liis ja lammas

Tere kolmandat oktoobrit!

Kuivale päikeselisele nädalavahetusele paistab järgnevat vihmane nädal. Vähemalt täna tundus küll vihmane. Kogu selle vihma tõttu ja nii. Muuseas, miks vihmavarjud alati katki lähevad? Vähemalt minul. Ma käin alati katkise vihmavarjuga ning tean, et uut pole mul mõtet osta, sest see läheks hiljemalt kuu ajaga katki. Ema just andis mulle kodust ühe ja kaks korda sain sellega käia, kui see vars katki läks. See ei püsi enam pikana, vaid vajub lühikeseks, nii et ma näen seda püsti hoides lollakas välja. Peab pöörduma tagasi vana varju poole, millel vähemalt vars on terve (aga see on ka ainuke osa).

Kuradi vihmavarjud.

Nädalavahetusel võtsin Liisu kaasa (või võttis tema minu) ja läksime oma vanaema külastama. Mida lähemale buss vanaema kodule jõudis, seda rohkem raadiojaamu ära kadus. Nende sagedused on ju eri paikades erinevad. Aga kuigi nad oleksid pidanud kuskil mujal välja ilmuma, siis seda nad ei teinud. Ainuke, mis alles jäi, oli Uuno. Mille eest mind küll nõnda karistati??? UUNO.

Käisime mitu korda jalutamas ning superilus oli. "Nojah," veensin ma Liisu, "me peame ju minema ja ütlema, et selle kivi otsa me lapsena ronisime... ja nii edasi." Selle peale ta tuli kaasa. Ja nägimegi tee ääres kivi, kuhu otsa me vanasti kogu aeg ronisime. Seal juures oli kunagi lammas ka. Ma käisin tal külas ja söötsin rohuga. Liis lammast ei mäletanud.

Võtsin oma läätsi silmast ära. Vanaema arutas mõtlikult: "Millest küll sellised nägemishälbed tekivad? Vanematel teil ei ole kummalgi probleeme olnud..."

Ma hakkasin itsitama ja tänitasin: "Liis, sul on hälve. Hälve." (That's what she said!)

Telekas käis ka lastefilm "Lumivalgeke". Kuningas märkas mingi hetk, et Lumivalgekest nagu väheke netu või nii. Võõrasema karjus, et Lumivalgeke on surnud, ja jooksis maniakaalselt naerdes trepist üles (CSI, mina ütleksin, et peamine kahtlusalune). "Hahahaa," tegi vanaema teda pahaselt järele. "Kuradi lollakas selline."

Vot nii. Aga süüa sai hästi. Spetsiaalsed porgandikotletid ja lihata kartulisalat ja puha. Baklažaanipirukas. Meie eest ikka hoolitsetakse, kas pole?

Olen rõõmus, et tööl terve nädal otsa hommikused vahetused. Saan lahkuda kolmveerand viis. Kõik kadestasid mind täna. Üks kolleeg palus ennast kotis kaasa võtta. Hahaa, aga ei lähe läbi. Meie kotid ju kontrollitakse enne minekut turvamehe poolt läbi.