Mul on nii hea nädal olnud. Tööl oli minu äraolekul jõudnud parajalt tellimusi koguneda, sest töökaaslased tegelesid sel ajal paralleelselt ka teiste projektidega, nagu ehitasid meie hiigelsuurde töökotta juurde üht teist tuba. Nii et minul oli igati mõnus iga päev aina tööd murda. Päevad läksid kiiresti ning kuna mul nüüd koju kiirustada polnud vaja nagu laste aias käies alati on, siis käisin peale tööd kas raamatukogus, juuksuris või kohalikus pubis õhtust söömas. Mitmel päeval aga kiirustasin ka kohe koju, et jälle mees vabaks lasta. Ta oli sel nädalal hoopis tavalisest rohkem stressis, nii et talle kulus ära vabu õhtuid ja oma aega saada.
Reedel jälle pakkus mees, et kas mina tahan kinno ja kohvikusse minna. Seda ma juba kaks korda endale öelda ei lase. Läksin valisin ingliskeelse kirjanduse osakonnast raamatukogus endale mitu tuliuut, sel aastal ilmunud teost, läksin kohvikusse istuma, ja viimaks lõpetasin õhtu veel kinoskäiguga ka. Midagi kavas enam nagu vaadata pole minu jaoks, sest ma käin obstsöönselt palju kinos, aga mul oli kogunenud tasuta kinopilet ja viieeurone kinkekaart Apollos, ja need põletasid mu taskut. Need oli vaja ära kulutada, nui neljaks. Valisin kavast endale siis Korea zombipõneviku "Koloonia", ja teate, see oli jumala korralik vaatamine. Polnud liiga õudne ega sundinud silmi kõrvale pöörama, aga pakkus parasjagu põnevust küll. Oli meeldiv üllatus. Ja mulle tundub, et on hea aeg-ajalt vaadata muukeelseid filme kui ainult eesti ja inglise. Avardab meeli.
Ning ma sain pileti lukssaali, mullivee ja filmi kõrvale pähkleid näksimiseks nulli euro eest! Mul on süsteem lahti lukustatud.
Auto oli mul tööl parkimas (ma ei sõida kunagi kesklinnas autoga) ning jalutuskäik sinna võttis tund aega, aga ma hea meelega jalutasin. Õhtu oli kaunis, reede puhul jalutas ringi palju turiste või muidu pidutsejaid. Ma jalutasin kunagi nii palju, ma läksin igale poole jala. Sellised tunniajased tretid olid mulle lihtsalt tavaline teisipäev. Mõnus oli aeglaselt jahedamaks tõmbuvas õhtuõhus jalutada - lühikeste käistega! On ju juuli.
Kodus lesis diivanil üks säravate silmadega mees ja ootas mind koju. Jooksin talle kaissu ning tänasin oma mõnusa vaba õhtu eest. Mulle meeldib, kuidas me alati täname üksteist, kui teine laseb teise kodunt välja puhkama. Või kui kumbki süüa teeb, siis kindlasti täname. Või kui kumbki koristab või nõudekat tühjaks teeb. Ma arvan, et need igapäevased kenad žestid ja üksteise tunnustamine on üks põhjus, miks me sügisel juba kolmandat abieluaastat tähistada saame!
Seda lõõgastavat õhtut läks muuseas väga tarvis, sest täna pani Kaurike ikka väga hullu. Käisime ühes talus mustsõstraid korjamas, mis oli supertore nii korjamiskogemuse enda kui marjade saamise poolest, ja edasi suundusime Haapsallu toidutänavale. Me oleme nüüd peaaegu iga nädal kuidagi poolkogemata Haapsallu sattunud. Täna oli ainus kord, kui seal tore ei olnud, sest mõlemad lapsed käitusid täiesti väljakannatamatult. Tulime üsna pea sealt kohe teistpidi tagasi, seda enam, et vihma hakkas sadama. Ma jäin enamasti suhtkoht rahulikuks, seda kindlasti tänu sellele, et eile oma tassi täita sain. Aga mõne poisi kasvatamiseks siin ei saa olla tavaline lapsevanem. Peab olema Ultra Pro Max superlapsevanem, et sellest läbi ujuda.
Meil parajasti kõrvalt kolisid naabrid välja. Küsisin naabrimehelt Kauri kriiskavate karjete vahelt, kas nad ühte väikest poissi ei taha kaasa pakkida. Ta naeratas, nagu ma oleks nalja teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar