Aasta 2025 kokkuvõte

Käes on selle imelise aasta eelviimane päev: just paras aeg, et see kokku võtta. 

Tahaksin alustada tänuga: et 2025 oli imetore aasta, andis mulle palju põnevat, andis mulle uue töökoha ja ka palju tunde laste ja perega. Ma olen sel aastal nii palju kordi tundnud, et just mina olengi maailma kõige õnnelikum naine. Mul on armastav kaaslane. Igal hommikul tema kõrval ärgates tunnen ma tänulikkust, et saan end talle kaissu keerata. See pole öeldud sõnakõlksuks, vaid ma tõepoolest tunnen seda tunnet ja mõtlen seda mõtet teadlikult ning nii mõnelgi hommikul ütlen mehele ka edasi.

Mul on kaks tervet, tublit, õnnelikku last, kes kasvavad mühinal, arenevad üksteise võidu ning jooksevad mu ukseavas maha, kui koju jõuan. Mul on õnn ja armastus. Kui ka peaks seda aastat ühe lausega kokku võtma, siis selleks oleks: “Sa oled hoitud ja armastatud, musitatud, paitud ja kallistatud.” - täpselt nii ütleb Kaur mulle nüüd igal õhtul, kui teda magama panen. Lause esimest osa olen mina talle öelnud igal õhtul juba aastaid, nüüd kuulen seda ise temalt. Ja teine pool on Kauri looming.

2025 esimene pool oli laste haiguste poolest väga raske ning me tõesti olime mehega kohati ainult ellujäämisrežiimil. Õnneks, ÕNNEKS läks asi peale suvepuhkust dramaatiliselt paremaks ning praeguseks on nad täitsa pikki perioode terved ja käivad lasteaias nagu miškad, mistõttu meie mehega saame käia tööl nagu miškad.

Samuti on lastega seotud arengud olnud väga positiivsed: sellel suvel said nad mõlemad 100% mähkmevabaks, jee! Muudatus läks väga kergelt ja valutult. Praeguseks pole neil õnnetusi enam peaaegu üldse ning voodid püsivad kenasti kuivad. Tegelikult meenub, et mingi periood suvel ja sügisel ma pesin ikka iga päev linu ja kuivatasin madratseid…aga aju on selle osa juba enam-vähem ära blokeerinud ja mulje on jäänud, et kõik läks kohe nagu lepase reega.

Samuti on meie timbulimbud praeguseks 100% ekraanivabad lapsed. Pärastlõunase telekaaja kaotasime ära suvel ja hommikuse nüüd detsembris. Olen meie üle uhke! Tagasi telekat vaatama ei plaani neid küll nüüd AASTAID lasta. Nüüd on meil analooglapsed, kes mängivad ja tegutsevad kahekesi. Jah, kaklevad ja kraaklevad ka, aga see on osa elust ka õdevendlusest.

Sel aastal leidsin endale töö, mis oma paindlikkuse ja hea, mõistva töökeskkonna poolest on küll üks paremaid, mis mul kunagi olnud on. Aga pühad on vabad! Graafik on tavalise tööinimese oma, kohal käin kaheksa tundi päevas ja vajadusel saan töötunde nihutada paar tundi siia-sinna. Olen väga rahul. Samuti avastasin sel aastal, et tööl käimine iseenesest on suur lust ja rõõm ning mulle taas majast väljas käia jubedalt meeldib.

Käisime mehega palju pisikestel reisikestel (tänud emale sel ajal lapsi hoidmast!). Käisime Rootsi kruiisil, Lätis, Vilniuses Comic-Conil, ja veel siin-seal Eesti peal hotellis. Isegi kiirel detsembrilkuul õnnestus meil kahekesi Tartus uhkes hotellis käia ja mitte midagi teha. Usun, et just see on põhjus, miks me veel hulluks pole läinud ja üksteist armastame: me oleme saanud olla ka mees ja naine, mitte ainult emme ja issi. Ka uuel aastal loodame seda traditsiooni jätkata - jaanuaris juba ootab meid Haapsalu!

Lisaks jõudsin Mikoga käia püstijalakoomikat vaatamas, Tiina ja Mariliga Trad Attacki kontserdil, ja täitsa üksi Malluka vestlusõhtul. Samuti käisin kinos nagu metsaline, iga kuu mitu korda kindlasti. Nägin palju pärleid ära, ka Eesti filmide seast. Ja üsna palju keskpäraseid ja mõned päris-päris halvad ka :D

Lugesin ka sel aastal palju, olin raamatukogude püsikunde nii Kiilis kui võõrkeelse kirjanduse osakonnas Tallinnas. Selle üle olen ma rõõmus, et olen oma lugemisharjumuse alles hoida suutnud. Ning iga loetud raamatu kohta kirjutan kõpsti Goodreadsi arvustuse, mis on hästi hea viis raamat enda jaoks kokku võtta. Eriti lahe, kui veel selgub, et raamatu autor on arvustust lugenud ning selle endale meeldivaks märkinud.

Hmm. Oktoobrikuus läbisin veel lõppastmekoolituse ja hiljuti tulid postkasti ka mu päris autojuhiload. Nüüd olen ehtsate lubade uhke omanik. Nagu mees mulle neljarealisel maanteel Keilasse sõidul meelde tuletas: sa võid nüüd saja kümnega ka sõita! Ja mina: ma tean, aga ma ei taha :D

Nii, mis soovid mul uueks aastaks võiksid olla? Ausalt öeldes: kui mu elu oleks aastal 2026 samasugune, siis oleksin üliväga rahul ja õnnelik. Paar suunda mul on, mida sooviksin rohkem käsile võtta: 

Rohkem suhelda ja sõpradega kokku saada

Teha kolm korda nädalas joogat või trenni ellipsil elutoas

Olla lahkem oma lähedaste vastu.

Ja see ongi kõik.

Aitäh, aasta 2025. Ootan sind põnevusega, 2026!