Sull-sull laupäeva hommikul

Et sulab alati esimene lumi, alati... ümisen juba teist päeva. Sest eile tuli maha selle aasta esimene lumi.

Olime Kauriga juba vannis käinud ja ma läksin ta akent avama ning kardinat ette tõmbama, kui nägin tantsivaid lumehelbeid akna taga.

"Kaur, tule vaata! Lund sajab!"

Kaur tuli ja vaatas, vaatas kaua-kaua ja sosistas: "Nii ilus... Lumehelves tantsib."

Et esimene lumi on midagi tõesti erilist, eriti kui oled kolmeaastane, ei kiirustanud ma teda voodisse. Läksin heitsin ise tema voodisse pikali ning ootasin, millal ta isu täis uudistab.

"Nad olid nagu tähekesed," kirjeldas Kaur lumehelbeid, kui lõpuks voodisse ronis.

Hommikul läks Kaur juba pool kaheksa terrassile lumega mängima. Ma olen nii tänulik meie aia eest. Meie turvalise, lukustatava aia eest, mis sisaldab nii palju põnevat, ja kuhu lapsed saavad laupäeva hommikul kell pool kaheksa lumme mängima minna, ilma et vanematel oleks vaja samuti pool kaheksa õues olla. Meie saime Kauri jälgida soojast toast ja teadsime, et ta sealt aiast mitte kuhugi kaduda ei saa.

Mul on teine nädalavahetus üle pika aja, kus ma pole ühtegi päeva tööl käinud, ja see on mõnus. Pagana hea on ikka korralikult puhata terve nädalavahetuse, ja veeta perega aega. Mehe vanem poeg on ka meie juures ning hommikul peksime temagi vara üles, et minna kõik koos ujuma. Poeg teeb lube ja mees paneb teda igal võimalusel rooli taha, nii et Jüri ujulasse läksime kahe autoga. Mees pojaga ees, mina lococitodega järel. See teenib kahte eesmärki: harjutada pole vaja mitte ainult pojal lubade saamiseks, vaid ka minul, et ma päriselt oskaks ja julgeks uutes kohtades sõita. Ma pigem ei julge ja alati eelistan seda mitte teha. Seega sellised sundolukorrad on mulle ainult hea, kus mees mu poolvägisi rooli paneb.

Jumala õigel ajal, oktoobris, sai mul ära tehtud ka lõppastmekoolitus (mis on põhimõtteliselt lihtsalt libedasõidu harjutusrada), sest teed olid libedad ja ettearvamatud, päike sõitis kiirtega otse näkku, esiklaas oli vahepeal pea läbinähtamatu ning mul närv suht püsti. Ühe koha peal paigalt võttes oli tee nii libe, et auto ei tahtnud talverehvidele vaatamata paigast liikuda.

Ujulas oli aga max tore. Pole toredamat viisi nädalavahetust alustada kui ujuda, eriti terve perega. Peale ujumist läksime Ikeasse sööma, mis on meil lausa kergelt traditsiooniks kujunenud. Kaur luges mulle autos ette, mida kõike tema Ikeas süüa kavatseb. 

"Emme, ütle nüüd sina, mida ma süüa kavatsen," kontrollis ta. Naljakas, kas ta tõesti tahtis teada, kui hästi ma kuulasin? Õnneks ma kuulasin ja oskasin kohe üles lugeda, et ta soovib hapukurki, tavalist kurki, porgandit, rohelist salatit, lihapalli ja friikaid. Iti nõustus selle söögisedeliga sajaprotsendiliselt. 

Kõik viiekesi einestada ja juttu ajada oli nii sulnis. Ütlesin mehe pojale, et maksimaalselt tore, et ta nüüd rohkem meie juures käib ja me kogu perega koos aega veeta saame.

Nüüd oleme tagasi kodus, mul on ees must tee piimaga, klõbistan siin ja kohe hakkan oma sõnaliikide määramise tööd tegema. Esimene projekt on kohe tehtud ja mulle nii meeldib.

Tibutillud magavad ning akna taga vaheldumisi kas sirab päike või tõmbab pilve, et saaks sadada mõned mõtlikud lumehelbed.

Ahjaa, kui olime Ikeas eine lõpetanud ja restoranist lifti astunud, küsis Kaur: "Kas me midagi sööme ka?"

All enne väljapääsu pakuti glögi maitsta. Me ära ei öelnud ja mekkisime kõik. Kaur võttis oma pisikese papptopsikese, toetus oma pisikesele Ikea kärule ja rüüpas mõtlikult minutit paar, blokeerides degusteerimislauda kõigile teistele. Tema näol oli härrasmehe ilme, kes naudib parimat vana viskit.

"See täitsa meeldis mulle," kirjeldas ta pärast autos. "See oli natuke terav."

Oskab hinnata maitsenüanssegi!

Kosmoses keereldes

Ma olen kõige õnnelikum Anne-Mai seitsme universumi peale.

Meil oli just lauamänguõhtu ning lauamängulised tulid seekord lausa viie paiku ehk said lapsigi näha. Lapsed rääkisid päev otsa, et õhtul tulevad külalised, jooksid nende saabudes ringi ning kugistasid lauale pandud snäkke, nagu viimnepäev oleks käes. Iti piilus külalisi umbusklikkuse ja elevuse seguga ning teatas, et üks tädidest on tema sõber. Onu Priidu ristis ta peagi onu Printsiks.

Varsti peale kella kuut kupatasime juuniorid magama ning naasime ise külaliste juurde. Lapsed võtsid uinumiseks parajalt aega, jooksid mõlemad vetsu vahet, jutustasid voodis ning mõtisklesid niisama külaliste olemasolu üle. Aga lõpuks olime siiski vabad ning saime mängudega alustada. Ma ei võitnud seekord ühtegi mängu. Tegelikult olen ma kindel, et kaotasin enamiku mängudest, aga maksimaalselt tore oli sellegipoolest.

Tunnen, kuidas ma olen nii õnnelik. Ma oleks nagu avastanud ilusa elu valemi. Ma olen iga päev tänulik elu eest, mida ma elan. Ma olen rõõmus tööle minnes ja ma olen rõõmus koju tulles. Ma naudin kuldset sügist ja seda hetke, kui läheb pimedaks. Mul on kallim, kes mind nii hoiab ja kelle kaisus ma tunnen end tõeliselt kodus. Kui ma vaatan tema silmadesse, siis ma tean, et see on see üks ja ainus inimene, kelle ma valiks kogu maailma meeste seas. Pole mitte kedagi, keda ma tahaks tema asemel, sest tema on see, keda ma armastan. 

Ja kui ma hoian oma lapsi, siis tunnen, nagu kosmoses tähed keerleksid ja planeedid pöörleksid selle tunde nimel. Selle armastuse ja ühtehoidmise nimel. Kogu mu elu on läinud just nii, nagu pidi. Iga kogemus, iga hetk mu elust (ja ka mehe elust) on viinud selleni, et meil on just täpselt need lapsed, kes on. Kui meie kummagi eelnevas elus oleks üks sekund olnud teisiti, siis poleks Iti ja Kaur olemas sellel kujul, nagu nad on.

Ilus rutiin

Ülimalt kaunis november on. Elu käib mõnusas rütmis, kus ma hommikuti tahan tööle minna ja õhtul tagasi tulla ning tibud lasteaiast koju tuua. Hommikuti jätan pere hommikusööki sööma ja lähen bussile. Jalutan läbi Tallinna ilusate sügisteste tänavate tööle, naudin Hariduse tänava kaunist arhitektuuri ja sooja sügisilma. Haruldaselt soojad kuud on olnud. Tööl alustan koristamisest, teen endale tassi kohvi ja hakkan tegutsema.

Ja päeval kella kahe paiku hakkan alati lapsi igatsema. Siis polegi enam palju jäänud, sest poole nelja paiku saab mul kaheksa tundi töötatud, ütlen aidaa ja jooksen Kiili bussile. Milline privileeg, lõpetada tööpäev kell pool neli ja pühendada oma õhtused tunnid perele ning iseendale.

Sel kolmapäeval oli lasteaias suur mardilaat ning ma lõpetasin tööl juba kell kolm, et õigel ajal laadale jõuda. Kui tore, et mul on võimalus seda teha ja oma laste jaoks olemas olla.

Kaur alati veidi tõreleb minuga, kui talle järele jõuan, et ta tahtis kauem õues teiste lastega mängida. Ma jõuan poole viie paiku, mis pole üldsegi liiga vara, aga nemad on hakanud aina hiljem ise õue minema. Sellest hiljem ma ikka lastele järgi ei lähe, muidu ei jää meile õhtul üldse koos pereaega. 

Itit aga armastavad tema õpetajad palavalt. Ka erinevad asendusõpetajad käivad mulle rääkimas, kui tore, vahva ja iseseisev on Iti. Paneb end ise riidesse, aitab juba ka teisi lapsi riietumisel, laulab muusikatundides kaasa ja on üldse igapidi hakkaja. Iti on lasteaias ka suur lobiseja ja tegutseja ning räägib oma sõpradest suure elevusega koduski. Eile, kui Kauriga Iti rühma jõudsime, jooksis Iti meile kiljudes vastu ning tegi Kaurile kalli. Kui Kaur ta lahti laskis, võttis Iti järgmiseks sülelusse ühe sõbranna, kes juhtus kõrval seisma. See laps on üleni armastust täis.

Aga nüüd ma lähen püüan alustada ühe lisatöö projektiga, mille sain.