Suvi liigub vaikselt ja voolavalt. Pean ütlema, et see puhkuseasi täitsa meeldib mulle. Võtsin eile raamatukogust neli põnevikku ja ühega olen juba poole peal. Mulle meeldib, kui lopsakalt palju ma endiselt lugeda jõuan. Ma loen hommikusöögi juurde, õhtuti, vahel bussis, vahel tööl lõunapausi ajal. Isegi lastega täna kaks korda mänguväljakul käies oli mul raamat kaasas ja paar lehte sain lugeda ka.
Täna kerisin end terrassile istuma, pea varjus ja jalad päikese käes. Imeliselt soe ja mõnus esimene juuli oli. Kaur, kes lahkelt oli loobunud lõunauinaku tegemisest, tuli ja sättis end mulle sülle, omaenda raamat käes ning karbike lõigutud nuikapsaga kaasas, et me saaks näksida.
"Kas tead, emme?" küsis ta. "Ma olen sinule armas."
"Oled küll," ütlesin teda pealaele musitades. Mulle meeldib kuulda, kuidas meie enda sõnutud laused meieni tagasi jõuavad. Kaur ei oskaks seda mulle öelda, kui ta ei kuuleks seda iga päev.
Veel rääkisin täna lastele, kuidas ma armastan meie issit ja et ta on minu kallis.
"Jaa," ütles Iti. "Issi on minu kallis ka."
Täna oli minu õhtu Itit magama panna ning kuna me parasjagu potitreenime ka ööd, et vabaneda ka uinakumähkmetest, siis ei suutnud ma nagunii haavatavas olukorras Itit üksi uinuma jätta ja lubasin tal põrandale enda kaissu ronida. Iti on üks maailma armsamaid olevusi ja ta silmad on sügavad nagu ookean, kui ta mulle õhtuti otsa vaatab. Tema silmades on terve maailm. Ma mõtlen igal õhtul, kuidas on võimalik kedagi nii palju armastada, nagu mina seda lapsukest.
Parasjagu on hea, et mu armastus nii suur on, sest seda läheb vaja, et toota hobusekannatust. Itil on käes väga turbulentsed kaheaastase lapse arenguetapid, kus ta ei ole nõus mitte millegagi, ei taha teha mitte midagi ja viskab end dramaatiliselt põrandale maha ja hakkab nuuksuma. Ja pahandada selle lapsega on võimatu. Mitte võimatu selles mõttes, et ma ei suudaks - vägagi suudaks, hääl tõstab end lausa iseenesest. Aga Iti ei lase endale mitte midagi öelda ja kui minu hääl ületab talle sobiva valjuse, pöördub ta kurvalt ära ja peidab pea kätesse, tihti hakkab ka nutma. Ta lihtsalt ei luba endaga käituda teistmoodi kui absoluutselt õrnalt ja arvestavalt.
Täna hommikul kell 5:15 Iti tõusis. Läksin tema tuppa, mind tervitas ta pahaste hüüatustega. "Ei, emme, mine ära! Tahan issit! Mine ära siit!" Ta üritas mind oma väikeste käekestega ka toast välja lükata. Ma üritan ikka mingite viisidega hakkama saada, aga hommikuti on Iti jube issikas. Me mehega tõuseme enam-vähem kordamööda koos kõige varasema ärkajaga, et teine vanem saaks edasi tossata. Kui nüüd Iti hommikusele kapriisile järgi anda, oleks see mehe suhtes ebaaus, sest ta ei saaks kunagi edasi magada.
Mõni hommik Iti jookseb must mööda, läheb avab meie magamistoa ukse ja poeb ise issi juurde maapakku. Eriti midagi temaga seal ette võtta ei saa, sest muidu ta karjuks ja ärataks Kauri.
Igatahes täna kamandasin uksele ilmunud mehe tagasi voodisse ja üritasin meelitada Iti trepist alla, et ta saaks vaikselt lastesaateid vaatama minna nagu igal hommikul, ning mina saaksin diivanil edasi magada. Iti ei tahtnud alla minna, sest ma pole issi. Siis läks ta alla, aga vahepeal tagasi üles. Tal oli nii paha tuju! Kui talle mainida, et oleme vaikselt, ärme äratame vennat, siis pahandas ta väga.
Kui olime omadega alla jõudnud, ei tahtnud Iti minna potile. Üldiselt ma sellest numbrit ei teeks: võib-olla tal pole pissihäda. Aga täna hommikul teadsin raudselt, et tal on pissihäda, sest ta oli maganud ainult alukates ja need olid kuivad. Niisiis oli ta öö otsa pissimata ja millalgi pidi see välja tulema. Ma ei kavatsenud hakata diivanit puhastama, kui ta telekat vaadates pissida otsustanuks.
Me kemplesime seal absurdselt kaua, vaikselt, et mitte kedagi äratada, mina max väsinud ja tahtes lihtsalt diivanile vajuda. Aga ma olin nii kannatlik, leebe ja õrn, et ise ka enda üle uhke. Lõpuks jooksis Iti mulle peadpidi sülle ja nuuksus natuke oma halba tuju välja. Sain ta potile, viies ta tähelepanu eemale mõttega, et ta saab ise punasele nupule vajutada ja teleka käima panna! Muidugi tegi ta suure pissi. Vaatasin enne diivanil uuesti unne vajudes kella, mis näitas nüüd 05:40. Jumal, mul on tõesti hobusekannatus. Olen põhimõtteliselt ema Tereesa.
Ülejäänud päev läks sama rada, mida hommik ette näitas. Lapsed tülitsesid sada seitse korda, kusjuures peamine norija ja teise asjade äravõtja oli just Iti. Peale lõunaund oli ta veelgi halvemas tujus ja ta vahepala sööma saamiseks tegin ma miljon trikki ära. Vahepeal istusin ise maha ja hakkasin oma sööki edasi sööma, aga siis Iti jäi maha nutma, magamisajast püksata, pea kätel. Ma ei saanud lasta tal niimoodi üksi nutta ja pealegi tuli mul meelde, et Kauril selles vanuses oli samuti faas, kus ta peale unesid oli supervihane. Aga see läks üle, nagu kõik faasid.
Olen õhtuks enda üle igatahes väga uhke.
