Kaur sai endal adenoidi küljest lõigatud nagu naks, kõik läks väga sujuvalt ja hästi. Me oleme mehega nii rõõmsad ja kergendunud, et see läks nagu unelm.
Tegu oli teise opikatsega - esimese pidime ära jätma, kuna laps peab enne oppi olema kaks nädalat terve olnud. Sellest tingimusest kuulnuna vaatasime mehega muiates üksteisele otsa, et no edu sellega :D Ja üks kord siis lükkasimegi edasi, aga teine kord läks lausa õnneks ning boyo oligi kaks nädalat järjest terve kui purikas. Ta tervis on muuseas viimastel kuudel tugevamaks läinud, immuunsüsteem on end lõpuks jalgele ajanud ja tegutsema hakanud, mis on suur kergendus.
Issi võttis kogu opiga tegelemise enda peale, võttis endale käesolevaks nädalaks puhkuse ja kõik tuled-viled. Mina ei tea muud, kui et käisin tööl nagu harilikult :D Saatsin teisipäeva hommikul poisid haiglasse, kott riideid ja raamatuid täis pakitud, kusjuures Kaur oli haruldaselt rõõmus ja rahulik. Ega me talle muud enne rääkinudki, kui et läheb arsti juurde ja pärast tulevad issiga koju kahekesi puhkama. Mingist lõikusest muidugi ei hakanud enne jutustama.
Ainus draama, mis meie perel selle lõikusega seoses üldse oli, tuli Iti poolt, kes poiste lahkudes hüsteeriasse sattus, välisuksele prõmmis, seda lahti keerata püüdis ning karjus: "Tahan ka arsti juurde, tahan ka!"
Ta ei salli üldse, kui issi ilma temata kuhugi läheb.
"Iti, kas sulle siis meeldib arsti juures käia?" küsisin nutvalt lapselt.
"Ei..." ütles Iti vaikselt, aga nuttis edasi.
Kauril sel ajal haiglas oli elu lill. Lugesid issiga raamatut, vestlesid arstidega, siis pandi talle narkoosigaasimask pähe ning veeretati minema. Meest veel hoiatati, et ärgates laps alles näitab oma tõelist iseloomu, on vihane, segaduses ja kõik tal valutab.
Tundub, et meie Kauri päris iseloom on siis päikesejänku, sest juhtus nii, et ta polnud peale ärkamist vihane ega segaduses, vaid asus rõõmuga sööma jäätist, mis talle haigla poolt pakuti. Tegu oli umbes tema elu teise jäätisega, sest mina seda lastele kunagi pakkunud pole, nii et rõõmu topelt veel sellegi poolest. Mida siin peres tegema peab, et jäätist saada? End lahti lõikama?
Paar tundi olid nad jälgimise all ja siis juba lubati koju. Kodus oli laps kohe unisena magama läinud ja veel pika lõunaune maganud ning peale seda küsis korra valuvaigistavat siirupit. Rohkem tal midagi viga pole olnud kõik see aeg ja pole ta ka midagi kurtnud. Üleüldse on ta alates teisipäevast, opipäevast olnud kaks korda rõõmsamas tujus kui tavaliselt. Kolm päeva oli kodus ja reedel läks juba aeda.
Meie jaoks oli naljakas, kuidas tavaline perearstil käik või röntgenipildi tegemine võib Kauriga olla suur Kolgata tee, aga operatsioon ja haiglasseminek? Mitte üht pisarat!
Veidi muul teemal, Kaur on hakanud lahedaid küsimusi küsima. Panin teda õhtul magama, endal värskelt niiditatud ja värvitud kulmud peas. "Sul on ilusad kulmud," sosistas Kaur ning silitas neid sõrmega. "Kas mina võin ka kulmusid värvida?"
Seletasin talle, et poisid tavaliselt kulme ei värvi. Kaur mõtles ja noogutas.
"Aga kas päkapikk värvib kulmusid?"
Arvasin, et võib ju olla nii või naa, aga minu meelest päkapikk pigem ei värvi.
"Ahaa. Aga kas flamingo värvib kulmusid?"
"Ei, flamingo ei värvi."
"Aga... kas vanaisa värvib kulmusid?"
Oh seda kaurmauri küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar