Õde teab

Itibiti on uskumatult asjalik: tal on tulnud külge komme kommenteerida ka Kauri tegemisi. Eile õhtul sõid nad kahekesi pitsat, küsisin Itilt, kas talle maitseb. "Maits," noogutas Iti, ise viilu endale sisse vohmides (naljakal kombel vastab Iti vahepeal sellele küsimusele ka selgelt: "Ei!", samal ajal kui suure isuga sööb ja taldriku tühjakski teeb. Nojah, see, et ei maitse, ei tähenda, et kõike ära ei võiks süüa :D)

"Kauri maits," lisas Iti venna poole osutades, mis sai tähendada ainult ühte: Kaurile ka maitseb. Päris lahe, et ta niimoodi venna tegevusi juba tähele paneb.

Ja täna hommikul, kui putru valmistasin, paterdas Iti kööki ja palus vett.

"Ma annan sulle muumitassist," ütlesin.

"Mimmutass," kordas Iti rõõmsalt, jõi kulinal ja nõudis diivanile Kauri poole osutades: "Kauri vett!"

"Sa oled väga armas, aga Kaur tavaliselt ei soovi hommikuti vett," vastasin.

"Vett!" hüüdis Kaur diivanilt ja jõi talle viidud vee janukalt ära. 

Näed siis, kus Iti on venna sagedusele tuunitud ja täpselt kõik ära teab.

Pacino ja pipapa

Lastele meeldib vannis väga mängida tavaliste liivakastitopsidega. Elimineerisin kõik teised vannimänguasjad, sest nendesse koguneb hallitust, mille vastu midagi teha ei saa. Ainsad mänguasjad, mis nüüd vanni lubatud on, on ilma aukudeta, kuhu vett sisse jääda ei saa. Igatahes lastele need topsid lähevad väga hästi peale. Lisasin sinna mänguköögist ka ühe kulbikese ja kausi ning nüüd nad kogu vanniaja mängivad söögitegemist, eriti Kaur. Ammu peale seda, kui issi on Iti vannist välja viinud, mängib Kaur veel supikeetmist, kohvivalmistamist ja pannkookide praadimist. Lasen tal niikaua möllata, kuni vesi vannis külmaks on läinud. Vahva on vaadata, kuidas laps issiga koos kokkamisest meelde jäänud sõnu kasutab ja nippe rakendab.

Näiteks valmistab Kaur mulle vannis cappuccinot. Paneb ühe topsi teise peale, teeb saumiksri häält, põrisedes kaua ja valjusti, ja teatab: "Oota natuke, kohe saab Pacino valmis."

"Kaur, nii lahke sinust," kiidan.

"Ma panen sulle veel natuke Pacinot juurde," ütleb Kaur selle peale armulikult, kallab mikstuurile veel vett juurde ja hakkab peaaegu mulle ulatama. "Oota! Ma unustasin muna panna."

"Väga moodne munakollasekohv," ütleb issi kõrvalt.

Valmis kohvile lisab Kaur ohtralt suhkrut. Mõtlen üllatunult, kust ta üldse suhkrut teab, kuna seda meil tavaliselt kodus ei olegi ja mina näiteks kuskil ei kasuta. Aga issiga küpsetades ikka suhkrut kasutatakse ja küpsetavad nad koos palju.

Kui Kaur valmis joogi lõpuks mulle ulatab, täpsustab ta ise, et tegemist on hoopis sokulaadiveega.

*

Eile aga küpsetasime me päriselt kõik koos, tegime hooaja esimesed piparkoogid. Lapsed sõid meeletutes kogustes tainast, mis issi välja vihastas. Mul oli eile rahulikum meel, võtsin üle ja hakkasin lastega kooke vajutama. "Pipapa!" ütles Iti piparkookide kohta. Talle oli tainas nii meele järele, et ta ei suutnud vaadata, kuidas koogid eest ära võetakse ja plaadile laotakse. Samuti ei talunud ta, et tainast hetkekski talt käest võetakse, et seda näiteks uuesti rullida ja uued koogid teha. Iti sattus - seda pole võimalik teisiti kirjeldada - raevuhoogu, karjus nagu pöörane ja üritas mind suurest vihast hammustada. 

No ei saa salata, et oli hea tainas küll ning koogid tulid ka imemaitsvad.

Õudsed oksejutud

Käisin Minni juures Londonis ja see oli lihtsalt imeline. Terve pikk nädalavahetus täis ostlemist ja ringi kõndimist ja hüppamist ühelt punaselt bussilt teisele, alati ronides kohe ülemisele korrusele, et aknast välja uudistada. Mida kauem bussil sõita oli, seda rõõmsam ma olin. Me ei sõitnud nende päevade jooksul kordagi metrooga, sest meil ei olnud kuhugi kiiret. Läksime lihtsalt omas tempos ja jalutasime nii palju ringi. Õhtuti käisime pubides istumas ja jutustamas. Sain endale ka hiigelsuurest Waterstone'si raamatupoest paar uut raamatut ning üks neist, Lionel Shriveri üks uusimaid väljaandeid, on nii hea, et aina loen ja ahmin õhku.

Ja hulga teise ringi riietepoode sobrasime läbi ning sain päris hea saagi. Lastele võtsin raamatupoest ka kleepsuraamatuid ja ühe veega värvimise raamatu, kus veemarkeriga sudides värvilised pildid välja ilmuvad. See viimane on nii põnev, et lastega koos toimetades leian end lunimas, kas minu kord värvida ka juba käes on. "Ei," ütleb Kaur karmilt, "mina teen." 

Need paar päeva ringi jalutades selles hiigelsuures linnas, täiesti teistsuguses, hullumeelses energias kulusid mulle nii ära. Ma olin natukeseks täitsa teine inimene.

Hea, et me oma tulevikku ette ei näe, vaid kõik tuleb nii tükikaupa, nagu ta on määratud. Sain nautida oma elu ja olemist, teadmata, et tunnike pärast minu lennult koju jõudmist kostab ülevalt Kauri magamistoast oksendamist. See oksendamine tähendas praeguseks juba viie päeva pikkust kõhugrippi tervele perele ja see ei ole olnud lõbus. Ma olen kogu aeg koos lastega haige, lihtsalt kõik hakkab mulle ka külge, ja see reis oligi väikene oaas mu sellesügiseses haigeolemise kõrbes. Vedas sellega vähemalt. 

Esimesed paar haiguspäeva lihtsalt ootasin, millal jõuab kätte laste lõunauni, ja siis millal laste õhtuuni. Mingit jaksu polnud nendega midagi koos teha, sest nii minul kui mehel oli ka iiveldus ja nõrk olla. Kui pidime neid kuhugi tõstma, siis tekkis tunne, et pilt läheb tasku.

Tänane, reedehommik algas sellega, et mees läks pool kuus virgunud Itit võtma, ainult et Iti, vaeseke, oli terve voodi ja iseenda täis oksendanud. Iti karjus nagu ratta peal, kui issi teda duši all pesi. Ära kuivatatud, mähitud ja riietatud, selgus, et ta juuksed on ikka täiesti äkalõhnalised ja kogu protseduur kordus uuesti. Iti kriiskas nagu mardus. Võtsin märja lapse issilt vastu ja asetasin mähkimislauale, kus Iti korraga vaikis, naeratas mulle ja ütles unistavalt: "Dušš."

:D

Siis jalutas alla Kaur, kes ütles, et kõik on nii märg, kooris seljast märja pluusi ja KUIVA mähku ning teatas, et magas hästi ja tahab nüüd nii kaua telekat vaadata! Läksin ta voodi juurde kahjut takseerima ja avastasin, et veekindlad linad on veekindlad ainult alt, aga mitte näiteks külgedelt. Kuidagi oli laps ärkamise hetkel niimoodi pissinud, et mähku oli kuiv, aga lina, madrats selle all, voodi külg ja isegi voodikast pissised. Vandusin tulist kurja ja läksin Iti tuppa vaatama. Iti suure lapse voodi on meil kolmest küljest tekkidega ära vooderdatud, et ta end ära ei lööks. Kõik need voodiriided pluss jänku, mida on kokku umbes kaks masinatäit, olid pihta saanud. 

See oli üks kehvemaid asju, mida ma olen kell kuus hommikul oma elus teinud, kõike seda laga kokku koristada.

Aga vähemalt mees on juba elule ärganud ja mina ise tundsin ka nüüd reede õhtuks, et natuke isukest hakkab tagasi tulema. Palume taevaseid jõude, et see kõhugripp nüüd ometi möödas oleks! Mida te iganes ka elus teete, ärge saage endale külge kõhugrippi, sest see on kuradi õudne.

Veits naljakas külg selle juures on, et mul on nüüd veidi ärevus Kauri juures ja lähedal viibida, eriti kui ta köhatama juhtub. Paar korda on juhtunud, et ta enne köhib ja siis suure kaarega oksendab. Õhtuti ta palub, et ma ta kaissu võtaksin. Küsin, kas võin ta selja taga olla, mitte näo ees, sest reaalselt ma kardan, et mind täis oksendatakse. Ta lubab, aga keerab end alati ikkagi minu poole tagasi. Siis ta seal õhtul köhib, köhib, mina aga kargan iga köhatuse peale istuli, sest osa minust kardab paaniliselt, et ta oksendab mulle kohe näkku.

Parem karta kui kahetseda... Nii et õhtused kaisutused on praegu natuke lühemad kui tavaliselt.