Seltskondlikud lapsed

Itibiti hakkas iseseisvalt seisma! Veetsime eile õhtul kõik aias aega: meie mehega kinnitasime elupuuheki kattevõrku spetsiaalsete klõpsudega kinni, et tuul seda aina üles ei puhuks, Kaur oli meie assistent ja ulatas klõpse, karjudes iga natukese aja tagant: ise! ise! Iti käputas ka üle õue meie juurde, võttis kinni vanaema kingitud õunapuust, mis juba kenasti suurte lehtede ja mõne õiega uhkustab, ja hakkas uurima selle küljes olevat sordisilti. Ise hoidis kinni ainult sellest sildist. Kui issi seda märkas, võttis ta Iti treenimisele ja meelitas teda täitsa ise seisma, ja Iti seisiski mitu raksu täitsa ise. Juubeldasime, Kaur lasi issi abiga murul kukerpalle ja Iti ronis minu sülle nunnutama. Olime nagu näidisperekond seal muru peal sooja maipäikese käes.

Lapsed on väga rahul, et meil on mõlemal pool üle aia kaks naabrit ja mõlemal pool koerad ka. Nii kui mõni koertest õue lastakse, hakkavad mõlemad lapsed entusiastlikult haukuma. Ja kui mõni inimene on piisavalt ettevaatamatu, et õuel asjatada, võtab Kaur ta rajalt maha ja hakkab juttu puhuma. Ta on väga seltskondlik. Õues rattaga sõites ütleb ta absoluutselt igale vastutulijale või möödaminejale kõlava häälega tere... ja siis mulle vaikselt nende liigi ja tegevuse: onu tuli, tädi sõitis rattaga, laps kärus, koer!

Iti ka on viimastel päevadel hakanud kõigile, keda ta kohtab, tere hüüdma. 

Ja Kaurilt tulevad ilusad pikad laused. Õues täna: "Kraana töötab seal kaugel." Ta sõidab nüüd õues pika tee alevisse poodi oma tasakaalurattaga ära, pargib oma ratta poe kõrvale ja sees aitab mul ilusti ostelda. Mina ulatan talle kaubad, tema paneb korvi. Iti ka on kärus ilusti vaikselt ja jälgib protsessi. Kassasse jõudes Kaur ilusti teretab kassapidajat ja pärast ootab Iti käru kõrval, kuni ma asju pakin. Peaks tal varsti ise maksta ka laskma, viipekaardiga on see ju käkitegu. Ainult ma ootan korda, kui taga järjekorda pole.

Eriti armas pilt õues on, kui Iti beebikiiges on ja Kaur talle hoogu tuleb tegema. Mõlemad säravad üle näo ja lõkerdavad. Iti püüab Kauri nokamütsi peast maha lükata. Kaur noomib: "Iti, ei tohi!", paneb mütsi tagasi pähe ja kiigutab edasi. Vahepeal läheb ise eemale ja õpetab: "Kehaga, kehaga!" (Nagu siil põõsast: serviti, serviti!) Ise kiigub nagu lipp tuules edasi-tagasi. Et Iti kehaga ise hoogu teeks :D Heh, ise Kaur küll kunagi endale hoogu ei tee, kui teda kiiges õpetan. Nüüd ma tean, et ta saab põhimõttest aru küll, aga lihtsalt ei viitsi.

Rahutu ja kaunis elu

Kaur nägi oma elu esimese õudusunenäo, nii, et seda seletada ka oskas. Kui Itiga teda lõunaunest võtma läksime, siis ta nuttis voodis ja karjus, et ei taha võililli :D You sweet summer child... Isegi õudusunenäod on lilledest :D Aga eks tal on piiratud kogus asju, mida ta päeva jooksul näeb ja kogeb, ja nendest siis räägitakse ja neid nähakse unes. Ma just samal päeval alevist suurelt mänguväljakult tulles olin lastele kärru võililletupse pistnud, et nad jumala eest enne lõunaune aega magama ei jääks. Pistsin neile aina asju pihku ja patrasin kõigest, mis pähe tuli.

Hea ja kerge on olla, kuigi ei saa salata, et vahepeal rattaga sõitmas käies on mingi rahutus ka hinges. Maiõhtud on parim asi maailmas, kõik lõhnab ja laulab ja on salapära täis, ja minul on need küll terve elu hinge rahutuks ajanud.

Ja jah, ma olen nüüd rattaomanik! Esimest korda elus! Mees tegi mulle üllatuse. Ma olen viimastel päevadel igal hommikul ja igal õhtul sõitmas käinud ja see on lihtsalt imeline. Mida see meeleolu ja füüsilise olemisega teeb, on super. Käisin eile lausa kaheksa-üheksa paiku ka sõitmas ja leidsin, et mulle meeldib hilja õhtul ja varahommikul ikka rohkem. Kui on mõnusalt vaikne. Eriti varahommikul, mil maailm alles ärkab ja kedagi peale koerajalutajate veel väljas ei liigu...

Meie aedlinn hakkab valmis saama. Oleme kogu siin elatud aja olnud ehituse keskel, sest meie maja oli üks esimesi valminuid. Mul selle kohta küll midagi halba öelda pole, sest lastel, eriti Kauril, on olnud jube põnev neid masinaid vaadata. Mänguväljakul ka pool aega takseeritakse ekskavaatoreid ja kraanasid ning kommenteeritakse, kuidas üks või teine töötab.

Aga nüüd hakkab siin olema teistsugune energia, ja ümbrus läheb aegamisi järjest ilusamaks. Igale poole on istutatud puid, põõsaid ja hekke, ning nüüd maikuus on ka kõik noored puud kenasti lehed lahti löönud. See annab nii palju juurde! Ma kujutan vaikselt ette, kui ilus siin veel kümne aasta pärast on, just haljastuse ja aedade mõttes. Samas muidugi on praegu ka lahe uus energia, kõik sebivad ja toimetavad ja tutvuvad omavahel.

Meie ka põhimõtteliselt iga õhtu toimetame aias: istutame, kastame, korjame kive, riisume... See pakub päris rahulolu kohe. Oma aed! Endale ja oma lastele teeme. Ma käin äsjaistutatud ploomipuud iga päev piilumas ja annan mehele igast uuest lehest või õiest teada. Ja meie tagaääre arooniad sirguvad aina lopsakamaks. Ja meie sirel, mis küll see aasta veel õitsema ei hakka, on sellegipoolest kaunis, ilusate lehtede ja kahara kujuga, ja kasvab ka jõudsalt. Meil hakkab tulevastel aastatel otse terrassi juures sirel lõhnama...

Ühesõnaga oleme õnnelikud siin.

Issi sulnis

Sööme kolmekesi lõunat: mina, Kaur ja Iti. Mina loen Ekspressi ning kostab vaid matsutamise hääli.

"Issi sulnis," ütleb Kaur mõtlikult.

"Issi on tõesti sulnis," nõustun.

"Issi kallis... armas," ütleb Kaur ja sööb edasi.

Või teine kord kärutame mänguväljakult koju. Iti istub meie mitmikutekärus suure lapse koha peal rihmadega kinni, Kaur on laiska pannud ja nurunud end kõndimise asemel beebikorvi istuma, kus ta nüüd säravalt naeratab ja ümbrust takseerib ja kõigile möödujatele või kaugemal majade ees toimetajatele tsauu! karjub.

"Issi armasta," ütleb Kaur korraga.

"Armastad issit või?"

"Mhmh. Kallis," ütleb Kaur.

Päris nunnu. Et mina siin majas Kaurilt lahket sõna kuuleks, seda ette ei tule, aga vähemalt issil on maailma suurim fänn :D 

Ja see on tõesti näide, kuidas lapsed kuulavad, mis vanemad teineteisest räägivad. Ma vahepeal jutustan Kaurile ja Itile, et jätke alati meelde, meie issi on kõige kallim issi maailmas, ja meie peres armastatakse issit väga.

Sel hetkel, kui need ilusad sõnad ükskord laste suust tagasi kõlavad, on küll väga armas tunne.